-

1.

Kas nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (1), mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi („käibemaksudirektiiv“), eesmärke, eriti põhjendustes 17 ja 62 osutatud liikmesriikide vahel pädevuskonfliktide ja topeltmaksustamise ennetamise nõudeid, ja nõukogu määrust (EL) nr 904/2010 (2), eriti põhjendusi 5, 7 ja 8 ning artikleid 28-30, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi maksuhalduri praktika, mis seetõttu, et selles antakse tehingule kvalifikatsioon, mis erineb nii selle sama tehingu ja samade faktiliste asjaolude õiguslikust tõlgendusest, mille on andnud teise liikmesriigi maksuhaldur, kui ka selle tõlgenduse põhjal siduvale päringule viimase antud vastusest, nagu ka mõlemat kinnitavast järeldusest, millele see maksuhaldur tehtud maksukontrolli käigus jõuab, põhjustab maksukohustuslase topeltmaksustamist?

2.

Kui vastusest esimesele küsimusele nähtub, et niisugune praktika ei ole ühenduse õigusega vastuolus, kas liikmesriigi maksuhaldur võib – võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi ja liidu õigust – määrata maksukohustuse kindlaks ühepoolselt, võtmata arvesse, et teise liikmesriigi maksuhaldur on esiteks maksukohustuslase nõudmisel ja seejärel kontrolli käigus tehtud otsustes juba korduvalt kinnitanud selle maksukohustuslase tegevuse õiguspärasust?

Kas muul juhul peavad mõlema liikmesriigi maksuhaldurid neutraalse maksustamise ja topeltmaksustamise vältimise põhimõtte huvides tegema koostööd ja jõudma kokkuleppele, selleks et maksukohustuslane peaks maksma [käibemaksu] ainult ühes nendest riikidest?

3.

Kui vastusest teisele küsimusele nähtub, et liikmesriigi maksuhaldur võib maksu kvalifitseerimist ühepoolselt muuta, siis kas [käibemaksudirektiivi] sätteid tuleb tõlgendada nii, et teise liikmesriigi maksuhaldur on kohustatud tagastama käibemaksu maksma kohustatud maksukohustuslasele maksu, mille see haldur on kindlaks määranud vastuses siduvale päringule ja mis on tasutud maksukontrolliga lõpetatud perioodi kohta, et sellega oleksid nii topeltmaksustamise vältimise kui ka neutraalse maksustamise põhimõte tagatud?

4.

Kuidas tuleb tõlgendada käibemaksudirektiivi artikli 33 lõike 1 esimese lause väljendit, mille järgi teostab vedu „tarnija või tema eest tegutsev isik“? Kas see väljend hõlmab juhtumit, kus maksukohustuslane pakub veebimüügiplatvormil müüjana võimalust, et ostja sõlmib lepingu logistikaettevõtjaga, kellega see müüja teeb koostööd müügist erinevate tehingute puhul, kui ostja võib ka vabalt valida teise, pakutavast erineva veoettevõtja, ning ostja ja veoettevõtja sõlmivad veolepingu ilma müüja sekkumiseta?

Kas tõlgendamise seisukohast on oluline — võttes arvesse eriti õiguskindluse põhimõtet —, et liikmesriigid peavad aastaks 2021 muutma õigusnormi, millega on [käibemaksudirektiivi] nimetatud säte üle võetud, nii et selle direktiivi artikli 33 lõiget 1 tuleb kohaldada ka kaudse koostöö korral veoettevõtja valimisel?

5.

Kas liidu õigust, konkreetselt [käibemaksudirektiivi] tuleb tõlgendada nii, et selle kontrollimisel, kas maksukohustuslane on tekitanud sõltumatute kauba tarnimise, saatmise või veo ettevõtjate vahel [käibemaksudirektiivi] artiklist 33 kõrvalehoidmiseks ja sellega õiguse kuritarvitamiseks sellise õigussuhete skeemi, millega ta püüab ära kasutada asjaolu, et teises liikmesriigis on käibemaksukoormus väiksem, on koos või eraldivõetuna asjassepuutuvad järgnevalt loetletud faktilised asjaolud: