Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

References to this case

Share

Highlight in text

Go

14.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/26

1. juunil 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Ungari Vabariik

(Kohtuasi C-274/10)

()

2010/C 221/42

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: D. Triantafyllou ja B. D. Simon)

Kostja: Ungari Vabariik

Hageja nõuded

1.

Tuvastada, et Ungari Vabariik on rikkunud nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivist 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, (1) tulenevaid kohustusi,

—

kohustades maksukohustuslasi, kelle maksudeklaratsioon sisaldab antud maksustamisperioodi kohta „ülejääki” direktiivi artikli 183 tähenduses, selle ülejäägi tervikuna või osaliselt järgmisesse maksustamisperioodi üle kandma, kui nad ei ole tasunud kogu vastavat ostuhinda oma tarnijatele,

—

ning kuna selle kohustuse tõttu on teatud maksukohustuslased, kelle maksudeklaratsioon sisaldab süstemaatiliselt „ülejääke”, kohustatud selle ülejäägi rohkem kui üks kord järgmisesse maksustamisperioodi üle kandma.

2.

Mõista kohtukulud välja Ungari Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva hagi ese on Ungari maksusäte, mille kohaselt maksukohustuslased saavad enammakstud käibemaksu maksustamisperioodi lõpus tagasi nõuda ainult siis, kui nimetatud ülejääk ületab nende poolt tegelikult tasumata ostude käibemaksu. Seega tuleneb Ungari asjaomasest õigusnormist, et veel tasumata ostude käibemaksu summale vastavat osa ülejäägist ei ole võimalik tagasi nõuda ning et maksukohustuslane peab vaatluse all oleva summa järgnevasse maksustamisperioodi üle kandma. Kui maksustamisperioodi lõpus selgunud käibemaksu ülejääk on väiksem kui tasumata ostude käibemaks või vastab sellele, peab maksukohustuslane tervikuna üle kandma tasumata ostude käibemaksu summale vastava osa ülejäägist. Järgmise maksustamisperioodi lõpus toimub sama menetlus — õigusnormides ei ole sellega seoses ette nähtud mingit ajalist piirangut, järelikult on võimalik, et maksukohustuslane peab käibemaksu ülejäägi määramata ajani üle kandma.

Komisjon ei eita, et direktiivi 2006/112 (edaspidi „direktiiv”) artikkel 183 jätab liikmesriikidele valiku käibemaksu ülejäägi tagastamise ja selle järgmisesse maksustamisperioodi ülekandmise vahel. Liikmesriigid võivad seda õigust kasutada ainult järgides kõiki käibemaksustamise korra põhimõtteid, eelkõige neutraalse maksustamise põhimõtet. Kuna direktiivi artikkel 183, mis lubab liikmesriikidel üks kord üle kanda käibemaksu ülejääki järgmisesse maksustamisperioodi, on säte, mis takistab neutraalse maksustamise põhimõtte täielikku toimet, tuleb seda tõlgendada kitsalt ning see ei saa olla selliste siseriiklike eeskirjade vastuvõtmise aluseks, mis on vastuolus neutraalse maksustamise põhimõtte või mahaarvamiste korra eesmärgiga.

Neutraalse maksustamise põhimõtte kohaselt on mahaarvamiste korra eesmärk vabastada ettevõtja täielikult kogu tema majandustegevuse käigus tasutud käibemaksu koormast. See põhimõte välistab liikmesriikide võimaluse kehtestada enammakstud käibemaksu tagastamisele selliseid tingimusi, mis kujutavad endast maksukohustuslase jaoks koormat, kuna need mõjutavad tema finants- ja likviidsusseisundit ning tema äriotsuseid. Seega tekitab nimetatud Ungari sättes ette nähtud käibemaksu ülejäägi tagastamata jätmine maksukohustuslasele kahel põhjusel negatiivseid tagajärgi.

Esiteks, kuna mahaarvatavat käibemaksu ülejääki tuleb tasumisele kuuluva käibemaksuga seoses lugeda maksukohustuslase nõudeks, nii et viivitus selle nõude tasumisel vähendab tagastamise nõude esitanud maksukohustuslase kasumit ja likviidsust ning tõstab seega tema äririske. Maksukohustuslane peab tasuma käibemaksu tema poolt tarnitud kaupadelt või osutatud teenustelt, isegi kui nende eest ei ole temale makstud, samas kui ta saab tema tellitud kaubatarnete või teenuste käibemaksu tagasi nõuda ainult siis, kui ta on nende eest tegelikult maksnud.

Teiseks kujutab käibemaksu ülejäägi tagastamata jätmine endast koormat mitte ainult maksukohustuslase jaoks, kes tagastamist nõuab, vaid ka maksustatava tehingu teise poole ehk kauba müüja jaoks. Nimelt, kuna tagastamata jätmine vähendab kauba ostja likviidsust, siis tõstab see automaatselt müüja riski, et ta ei saa ostetud kaupade või osutatud teenuste eest tasumisele kuuluvaid summasid kätte või vähemalt saab need kätte ainult hilinemisega, samas kui ta peab sellest sõltumata tasuma asjaomaste kaupadelt või teenustelt käibemaksu.

Komisjon leiab, et see, et õigusnormid panevad käibemaksukohustuslasele teatud koorma, ei ole kompenseeritav tema jaoks mingi uue koorma kehtestamisega. Õigusnormide tasakaalu saab tagada ainult siis, kui maksukohustuslasele kui maksjale pandud koormale — s.o tema tasumise kohustusele — vastab tasakaaluks sama maksukohustuslase kui kreeditori võimalus tagasi nõuda tema poolt maksjana tasutud käibemaks.

Lõpetuseks, kuna direktiivi artikkel 183 lubab käibemaksu ülejäägi „järgmisesse perioodi” üle kanda ainult üks kord, on asjaomane Ungari säte nimetatud artikliga vastuolus, kuna see ei võimalda maksukohustuslasel ülejääki tagasi nõuda kõige hiljem teise maksustamisperioodi lõpus. Veelgi enam, Ungari õigusnormid, mis kaupade ostja likviidsust vähendades sisuliselt ise vähendavad tagastamise tõenäosust, ei taga ka seda, et maksukohustuslane saab kunagi ülejäägi tagasi. Kui maksukohustuslane lõpetab nimelt pankroti tõttu tegevuse, ilma et ta oleks kõikide oma ostude eest tasunud, ei ole tasumata tehingute käibemaksu tagastamist ette nähtud ning see jääb järelikult lõplikult riigile.

Eespool esitatud põhjendustel leiab komisjon seega, et Ungari seadusandja on ületanud oma kaalutlusõiguse piire ning on rikkunud direktiivi artiklit 183, kuna ta on vastu võtnud sätte, mis puudutab käibemaksu ülejäägi tagastamise tingimusi ning mis on vastuolus neutraalse maksustamise põhimõttega ja lubab ülejäägi järjest mitu korda üle kanda.

(1)  ELT L 347, lk 1.