Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

14.5.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 145/13

2. märtsil 2011 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Iirimaa

(Kohtuasi C-108/11)

2011/C 145/19

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: R. Lyal, C. Soulay)

Kostja: Iirimaa

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Iirimaa kohaldas 48 % määraga käibemaksu tavapäraselt toiduks mitte kasutatavate hurtade ja hobuste tarnele, hobuste rendile ja teatud seemenduse teenustele, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (1), mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikleid 96, 98 (koostoimes III lisaga) ja artiklit 110;

—

mõista kohtukulud välja Iirimaalt.

Väited ja peamised argumendid

Käibemaksudirektiivi artikli 96 kohaselt kohaldatakse kõigile kaubatarnetele ja teenustele minimaalselt 15 protsendilist harilikku maksumäära. Muud kui harilikku maksumäära võib kohaldada üksnes juhul, kui see on lubatud muude direktiivi sätetega.

Artikkel 98 sätestab, et liikmesriigid võivad kohaldada kas üht või kaht vähendatud maksumäära III lisas nimetatud rühmadesse kuuluvate kaubatarnete ja teenuste osutamise suhtes. Käesolevas asjas arutusel olevaid tarneid ei ole III lisas loetletud.

Käibemaksudirektiivis on ka üleminekusätted, mis lubavad liikmesriikidel jätkata direktiivis sätestatud maksumäärade struktuuri ja ulatust käsitlevatest eeskirjadest erinevaid maksumäärasid, kui vastavad siseriiklikud õigusnormid kehtisid 1. jaanuaril 1991.

Käibemaksudirektiivi artikli 113 kohaselt võib liikmesriik, kes kohaldas 1. jaanuaril 1991 artiklis 99 sätestatud miinimumist madalamaid vähendatud maksumäärasid, vastavate kaupade ja teenuste suhtes kohaldada ühte artiklis 98 sätestatud vähendatud maksumääradest.

Direktiivi artikkel 100 kohaldub ka artiklis 99 sätestatud miinimumist madalamatele vähendatud maksumääradele. See artikkel sätestab üleminekukorra teatud siseriiklikele meetmetele, mis on vastu võetud lähtuvalt selgelt määratletud sotsiaalsetest huvidest (st vähendada põhiliste sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks ostetud kaupade ja teenuste maksustamist) ning lõpptarbija kasuks. Komisjon väidab, et hobuste ja hurtade tarnimist (muuks otstarbeks kui toit), hobuste rentimist ja seemendusteenuseid ei saa pidada põhiliste sotsiaalsete vajaduste rahuldamise tarvis tehtud tarneks. Komisjon väidab ka, et kuna suur osa hobustest ja hurtadest soetatakse võiduajamiste ja tõuaretuse tarbeks, ei saa neid tarneid pidada tehtuks lõpptarbija kasuks.

(1)  ELT L 347, lk 1.