EU tax law WEB -

11.7.2022   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 266/16

1.

Kas käibemaksudirektiivi (1) artiklit 167, artikli 168 punkti a ja artikli 178 punkti a tuleb tõlgendada nii, et juhul kui maksuhaldur tuvastab, et teenuste osutamise ahela mistahes liige on rikkunud maksumaksjaga sõlmitud lepingus või teenuste osutamise ahela liikmete vahelises kokkuleppes kehtestatud ja osutatavat teenust puudutavaid erikokkuleppeid või muid norme, siis piisab sellest kohustuse rikkumise faktist kui objektiivsest asjaolust iseenesest, et tõendada maksupettust, kuna ahela liikmete tegevus on igast aspektist õiguspärane, või tuleb maksuhalduril märkida ka sel juhul konkreetselt, milles seisneb maksupettus ning milline ahela liige selle toime on pannud ja millise tegevusega? Kas maksuhalduril tuleb seoses sellega juhul, kui tuvastatakse kohustuste rikkumine, analüüsida põhjuslikku seost maksuhalduri majandustegevust reguleerivate seaduslike kohustuste rikkumise ja maksumaksja mahaarvamisõiguse vahel ning maksumaksjat tohib mahaarvamisõigusest ilma jätta üksnes juhul, kui see osutub tõendatuks?

2.

Kas maksumaksjalt võib käibemaksudirektiivi viidatud sätteid, samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 osutatud õiguse üldpõhimõttena tunnustatud õigust õiglasele menetlusele ning proportsionaalsuse ja õiguskindluse üldpõhimõtteid arvestades nõuda tema üldise kontrollikohustuse raames, et ta kontrolliks, kas temale eelnevad ahela liikmed on täitnud kohustusi, mis on ette nähtud arvel märgitud teenust puudutavates eriõigusnormides, ning seadusliku tegutsemise tingimusi? Kas juhul, kui eelmisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis on maksumaksjal see kohustus igal ajal, kui see õigussuhe esineb, või millise perioodilisusega seda saab nõuda?

3.

Kas käibemaksudirektiivi artiklit 167, artikli 168 punkti a ja artikli 178 punkti a tuleb tõlgendada nii, et maksumaksjal tekib juhul, kui ta tuvastab, et ahela mistahes temale eelnev liige on rikkunud oma kohustusi, kohustus, et ta ei kasutaks oma sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, sest vastasel juhul on käibemaksu mahaarvamisõiguse teostamine kvalifitseeritav maksudest kõrvalehoidmisena?

4.

Kas käibemaksudirektiivi viidatud sätteid tuleb õiguskindluse ja neutraalse maksustamise põhimõtetega kooskõlas tõlgendada nii, et maksuhaldur ei tohi selle uurimisel, kas tegemist on pettusliku ahelaga, ning selliseks kvalifitseerimisel, samuti asjakohaste faktide kindlaksmääramisel ning nende põhistamiseks ette nähtud tõendite hindamisel jätta tähelepanuta arvel märgitud teenust puudutavate eriõigusnormide sätteid, eelkõige poolte õigusi ja kohustusi puudutavaid norme?

5.

Kas käibemaksudirektiivi viidatud sätetega, samuti harta artiklis 47 osutatud õiguse üldpõhimõttena tunnustatud õigusega õiglasele menetlusele ning õiguskindluse üldpõhimõttega on kooskõlas selline maksuhalduri praktika, mille kohaselt sellise mahaarvamisõiguse olemasolu kontrollimisel, mis põhineb majandussündmusel, mis kujutab endast teenuse osutamist, on majandussündmuse tegelikku toimumist, mis on dokumenteeritud arvete, lepingute ja muude raamatupidamisdokumentide abil, uurimise käigus võimalik ümber lükata uurimisasutuse poolt kindlaks tehtuga, uurimise käigus saadud kahtlustatavate ütluste ning renditööga seotud töötajate ütlustega selle kohta, mida nad oma töösuhtest arvavad, kuidas nad seda õiguslikult kvalifitseerivad ning keda nad loevad tööandja õiguste teostajaks?

6.

Kas käibemaksudirektiivi viidatud sätetega, samuti harta artiklis 47 osutatud õiguse üldpõhimõttena tunnustatud õigusega õiglasele menetlusele ning õiguskindluse üldpõhimõttega on kooskõlas selline maksuhalduri praktika, mille kohaselt juhul, kui maksumaksja valib majandustegevuse vormiks sellise vormi, mille abil ta vähendab maksimaalselt oma kulusid, siis loetakse see eesmärgivastaseks õiguste teostamiseks, ning kasutab sellele tuginedes oma õigust muuta lepingutele antud kvalifikatsiooni selliselt, et selle tagajärjel on leping sõlmitud selliste poolte vahel, kelle vahel seda varem ei ole sõlmitud?