EU tax law WEB -

5.9.2022   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 340/21

1.

Juhul kui liikmesriigi õiguse kohaselt arvutatakse enammakstud mahaarvatava käibemaksu pealt – mida ei olnud „makstud tasu tingimuse“ tõttu võimalik tagasi saada – intressi (edaspidi „käibemaksuintress“) intressimäära alusel, mis katab vaieldamatult laenuintressid lühiajaliselt rahaturul ja milleks määratakse keskpanga baasintress, millele lisandub kaks protsendipunkti, käibemaksu aruandeperioodi suhtes, nii et need intressid kuuluvad tasumisele alates järgmisest päevast pärast käibedeklaratsiooni vormi esitamist, milles maksukohustuslane on märkinud enammakstud käibemaksu, mis tuleb „makstud tasu“ tingimuse tõttu edasi kanda järgnevasse aruandeperioodi kuni järgneva käibedeklaratsiooni vormi esitamise viimase päevani, tuleb liidu õigust, eelkõige nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (1) (edaspidi „käibemaksudirektiiv“), artiklit 183; tõhususe ja võrdväärsuse, vahetu õigusmõju ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning Euroopa Kohtu 23. aprilli 2020. aasta kohtuotsust liidetud kohtuasjades Sole-Mizo ja Dalmandi Mezőgazdasági (C-13/18 ja C-126/18) (edaspidi „kohtuotsus Sole-Mizo ja Dalmandi Mezőgazdasági“) tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune liikmesriigi praktika nagu käesolevas kohtuasjas vaidlusalune praktika, mis ei võimalda, et maksukohustuslasele makstakse lisaks käibemaksuintressidele ka intressi, et kompenseerida talle kõnealuse summa rahalise väärtuse vähenemine, mis on tingitud aja möödumisest pärast nimetatud aruandeperioodi kuni intresside tegeliku maksmiseni?

2.

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas selles küsimuses viidatud liidu õigust ja kohtuotsust Sole-Mizo ja Dalmandi Mezőgazdasági tuleb tõlgendada nii, et nendega on kooskõlas see, kui liikmesriigi kohus määrab kindlaks raha väärtuse langemisele kohaldatava intressimäära võrdsena inflatsioonimääraga?

3.

Kas esimeses küsimuses viidatud liidu õigust ja kohtuotsust Sole-Mizo ja Dalmandi Mezőgazdasági tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi praktika, milles võetakse raha väärtuse vähenemise määra arvutamisel arvesse ka asjaolu, et kuni „makstud tasu“ tingimuse täitmiseni, see tähendab kuni kauba või teenuse eest tasu maksmiseni oli maksukohustuslase käsutuses „makstud tasu“ ja lisaks ka vastav käibemaks, ning milles hinnatakse samuti, lisaks raha odavnemise perioodil registreeritud inflatsioonimäärale, kui kauaks jäi maksukohustuslane ilma käibemaksuta (ei saanud selle tagastamist nõuda)?