Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

F. G. JACOBS

esitatud 27. oktoobril 20051(1)

Kohtuasi C-222/04

Ministero dell’Economia e delle Finanze

versus

Cassa di Risparmio di Firenze SpA,

Fondazione Cassa di Risparmio di San Miniato

ja

Cassa di Risparmio di San Miniato SpA






1.        Käesolevas kohtuasjas esitab Itaalia Corte suprema di cassazione Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust, mis puudutavad Itaalia avaliku sektori pankade erastamise tulemusel loodud üksuste ja konkreetsemalt traditsioonilisi hoiukassasid asendavate pangandussihtasutuste suhtes kohaldatava maksustamise korra vastavust ühenduse õigusele.

2.        Siseriiklik kohus palub põhiliselt selgitada, kas kõnealused pangandussihtasutused on ettevõtjad EÜ asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirjade ja täpsemalt riigiabi käsitlevate sätete tähenduses.

3.        Sõltuvalt vastusest sellele küsimusele soovib siseriiklik kohus teada, kas kõnealune maksustamise kord on tegelikult riigiabi EÜ asutamislepingu tähenduses. Seoses sellega seab siseriiklik kohus kahtluse alla komisjoni otsuse kehtivuse, milles kinnitati, et mõned vaidlusaluse maksustamise korra aspektid ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

4.        Lõpetuseks palub siseriiklik kohus Euroopa Kohtul hinnata vaidlusalust maksustamise korda EÜ artiklite 12, 43 ja järgnevate ning artikli 56 ja järgnevate seisukohast.

 Asjakohased ühenduse õigusnormid

5.        EÜ asutamislepingu artikli 12 lõikes 1 on sätestatud: „Ilma et see piiraks käesolevas lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist, on lepingus käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel”.

6.        EÜ artiklid 43 ja 56 sisalduvad asutamislepingu III jaotise kolmandas osas „Isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine”. Artikkel 43 paikneb 2. peatükis „Asutamisõigus” ja artikkel 56 4. peatükis „Kapital ja maksed”.

7.        EÜ artiklis 43 on sätestatud:

„Allpool esitatud sätete kohaselt keelatakse piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. Niiviisi keelatakse ka piirangud, mis takistavad mis tahes liikmesriigi territooriumile asunud liikmesriigi kodanikel rajada esindusi, filiaale ja tütarettevõtjaid.

Kui kapitali käsitleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, hõlmab asutamisvabadus õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtjaid, eriti äriühinguid artikli 48 teises lõigus määratletud tähenduses, neil tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune asutamine toimub”.

8.        EÜ artikli 56 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et „[k]äesoleva peatüki sätete kohaselt” keelatakse kõik kapitali liikumise ja maksepiirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.

9.        EÜ artikli 87 lõikes 1 on sätestatud: „Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

 Siseriiklik õiguslik raamistik

10.      Siseriikliku õigusliku raamistiku võib kokku võtta järgmiselt.

11.      Kaks käesolevas kohtuasjas kõne all olevat siseriiklikku maksusätet on 29. detsembri 1962. aasta seaduse nr 1745(2) (edaspidi „seadus nr 1745/62”) artikkel 10 bis ja vabariigi presidendi 29. septembri 1973. aasta dekreedi nr 601 maksusoodustuste kohta(3) (edaspidi „dekreet nr 601/73”) artikkel 6.

12.      Seadus nr 1745/62 sätestab muu hulgas, et äriühingute poolt välja makstud dividendide pealt peetakse kinni ettemaks. Seaduse artikli 10 bis aga vabastab nimetatud meetmest avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele või ettevõtte tulumaksust vabastatud ja ainult heategevuse, hariduse, kutseõppe, õpingute ning teadusuuringutega tegelevatele sihtasutustele makstud dividendid.(4)

13.      Dekreedi nr 601/73 artiklis 6 on sätestatud juriidiliste isikute tulumaksu vähendamine 50% võrra sotsiaalabiga tegelevatele asutustele, tervishoiu-, haridus- ja kultuuriasutustele ning sarnastes valdkondades tegutsevatele asutustele.

14.      Siseriiklik menetlus käsitleb nimetatud sätete kohaldamist Itaalia avaliku sektori krediidiasutuste erastamisel loodud üksuste suhtes ja konkreetselt pangandussihtasutuste suhtes, millega asendati traditsioonilised hoiukassad. Erastamine algas 1990. aastal, st tükk aega pärast kahe nimetatud maksusätte vastuvõtmist, ja see on läbinud kaks põhietappi.

15.      Esimene etapp algatati 30. juuli 1990. aasta seadusega nr 218 ja sellega seotud 20. novembri 1990. aasta seadusandliku dekreediga nr 356 (edaspidi „dekreet nr 356/90”), milles mõlemas nähti ette avaliku sektori pankade ümberkorraldamine pangandusaktsiaseltsideks (edaspidi „algne õiguslik kord”).

16.      Dekreedi nr 356/90 artiklis 1 nähti ette riiklike pangandusasutuste, sh hoiukassade (edaspidi „ülekandev asutus”), võimalus kanda pangandustegevus üle nende poolt asutatud aktsiaseltsile, milles nad jäid ainuaktsionäriks. Uued aktsiaseltsid (edaspidi „volitatud pank”) jätkasid pangandustegevust, millega varem tegelesid ülekandvad asutused.

17.      Sama dekreedi artiklis 12 nähti ette, et ülekandvad asutused peavad tegutsema avalikes huvides ja ühiskondliku kasu nimel peamiselt teadusuuringute, hariduse, kunsti ja tervishoiu valdkondades.

18.      Samas artiklis on ka lisatud, et ülekandvad asutused võivad teha rahandus-, äri-, kinnisvara- ning vallasvaratehinguid, mis on nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikud. Nad võisid hallata oma osalust volitatud pangas, kuid neil oli keelatud tegeleda otseselt pangandustegevusega või omada kontrollosalust pangandus- või rahandusettevõtjates, v.a volitatud pangas.

19.      Ülekandvatel asutustel oli siiski lubatud omandada ja loovutada vähemusosalusi teistes pangandus- või rahandusettevõtjates. Üleminekuperioodil tuli tegevuse järjepidevuse tagamiseks nimetada ülekandva asutuse juhatuse või võrdväärse organi liikmed panga nõukogusse ning kontrollorgani liikmed volitatud panga järelevalvenõukogusse.

20.      Dekreedi 356/90 artikkel 13 reguleerib ülekandva asutuse omanduses olevate volitatud panga aktsiate võõrandamist. Aktsiate avalik võõrandamine peab toimuma avaliku müügipakkumise teel, kuigi volitatud panga omakapitalist ühe protsendi ulatuses võib börsinimekirja kantud aktsiate võõrandamine toimuda väärtpaberibörsil. Muu menetluse kasutamiseks on vajalik riigivaraministri luba. Luba on vaja ka siis, kui ülekandev asutus kaotab aktsiate võõrandamise tõttu ajutiselt kontrolli aktsiate enamuse üle, mis annavad hääleõiguse volitatud panga üldkoosolekul. Pärast kontrollosaluse võõrandamist võib ülekandev asutus riigivaraministri loaga omandada kontrollosaluse muus pangandusäriühingus.

21.      Erastamisprotsessi teine põhietapp algas algse õigusliku korra muutmisega 23. detsembri 1998. aasta seadusega nr 461.(5) Nimetatud seaduse alusel vastu võetud 17. mai 1999. aasta seadusandlik dekreet nr 153 (edaspidi „dekreet nr 153/99”) sisaldas üksikasjalikke rakendussätteid (edaspidi „uus õiguslik kord”).

22.      Uus õiguslik kord kehtestas olulised muudatused seoses pangandussihtasutustega, sealhulgas sätestati tugevdatud kontroll.

23.      Dekreedi nr 153/99 artiklis 1 korratakse praktikas levinud nimetust ja nimetatakse ülekandvad asutused ümber sihtasutusteks (edaspidi „pangandussihtasutused”).

24.      Sama dekreedi artikli 2 lõikes 1 on pangandussihtasutused määratletud kui mittetulunduslikud eraõiguslikud juriidilised isikud, kes on oma põhikirja ja juhtimise osas täiesti iseseisvad ja kelle eesmärk on üksnes ühiskondlik kasu ning majandusarengu edendamine kooskõlas oma vastavate põhikirjaga.

25.      Artiklis 3 on sätestatud, et pangandussihtasutused võivad taotleda oma eesmärke kõigi vahenditega, mis on kooskõlas nende õigusliku seisundiga, mis on määratletud artiklis 2; nad võivad juhtida vaid ettevõtjaid, mis on otseselt vajalikud nende põhikirjajärgsete eesmärkide rakendamiseks ja tegutsevad üksnes „asjaomases valdkonnas” (edaspidi „rakenduslikud ettevõtjad”); neil ei ole õigust teostada pangandusfunktsioone ja neil on keelatud kas otseselt või kaudselt toetada asutusi või ettevõtjaid, mis ei ole rakenduslikud ettevõtjad.

26.      Vastavalt dekreedi nr 153/99 artikli 1 esialgsele redaktsioonile olid „asjaomased valdkonnad” järgmised: teadusuuringud, haridus, kunst, kultuurivarade ja -tegevuste ning keskkonnaressursside säilitamine ja väärtustamine, tervishoid ning vähekindlustatud sotsiaalsete gruppide abistamine. Hiljem, 2001. aasta lõpus suurendati võimalike asjaomaste valdkondade arvu.(6)

27.      Dekreedi nr 153/99 artikli 4 lõike 3 esialgses redaktsioonis oli sätestatud, et pangandussihtasutuse juhtimisorgani liikmed ei tohi olla volitatud panga nõukogu liikmed. Kõnealust sätet muudeti 2003. aasta lõpus,(7) et keelata pangandussihtasutuses haldus-, juhtimis- või järelevalveülesandeid täitvatel isikutel samal ametikohal tegutsemine volitatud pangas või pangandussihtasutuse kontrollitavates äriühingutes või äriühingutes, kus pangandussihtasutusel on osalus. Lisaks keelati panga sihtasutuses strateegia (tegevuse suuna) määramisega seotud ülesandeid täitvatel isikutel täita samu ülesandeid volitatud pangas.

28.      Dekreedi nr 153/99 artikli 5 lõike 1 esialgses redaktsioonis oli sätestatud, et pangandussihtasutuse vara pidi olema täies ulatuses suunatud põhikirjajärgsete eesmärkide saavutamisele ja et oma vara haldamisel juhtisid pangandussihtasutused riske ettevaatlikkuse kriteeriume järgides, et säilitada varade väärtus ja tagada piisav tulusus. Hiljem täpsustati seadust nr 448/01 artikliga 11, mille kohaselt tuleb varasid hallata kooskõlas pangandussihtasutuse mittetulundusliku laadiga läbipaistvuse ja moraali põhimõtteid järgides.

29.      Artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et pangandussihtasutused võivad omada kontrollosalust üksnes sellistes asutustes ja äriühingutes, mille ainsaks eesmärgiks on rakenduslike ettevõtjate juhtimine.

30.      Dekreedi nr 153/99 artikli 25 lõigete 1 ja 2 esialgses redaktsioonis oli sätestatud, et kontrollosaluse volitatud pangas võib säilitada nelja aasta jooksul alates dekreedi jõustumistest. Selle tähtaja jooksul võõrandamata jätmise korral võis need osalused säilitada täiendavalt kõige enam kahe aasta jooksul.

31.      Kontrollosalused volitatud pangast erinevates äriühingutes, v.a osalused rakenduslikes ettevõtjates, tuli võõrandada järelevalveameti kehtestatud tähtajal ja igal juhul mitte hiljem kui ettenähtud nelja aasta jooksul.

32.      2001. ja 2003. aasta muudatustega asendati nelja-aastane periood 31. detsembri 2005. aasta tähtpäevaga. Kontrollosalused volitatud pangast erinevates äriühingutes, v.a osalused rakenduslikes ettevõtjates, tuli igal juhul võõrandada enne 31. detsembrit 2005.(8)

33.      Dekreedi nr 153/99 artikli 25 lõikes 3 sätestati, et kui pangandussihtasutused ei pea nimetatud tähtaegadest kinni, on järelevalveamet volitatud kontrollosaluse võõrandama ulatuses, mis on vajalik kontrolli lõpetamiseks.

34.      Seoses kohaldatava maksustamise korraga on dekreedi nr 153/99 artikli 12 lõikes 1 sätestatud, et pangandussihtasutused, kes on kohandanud oma põhikirjad nimetatud dekreedi sätetega, loetakse mitteärilisteks üksusteks, isegi kui nad taotlevad oma põhikirjalisi eesmärke rakenduslike ettevõtjate vahendusel.

35.      Sama dekreedi artikli 12 lõikega 2 laiendati dekreedi nr 601/73 artiklis 6 sätestatud korda, st ettevõtte tulumaksu vähendamist 50% võrra,(9) pangandussihtasutustele, kes on kohandanud oma põhikirjad dekreedi nr 153/99 sätetele ja tegutsevad „asjaomastes valdkondades”. Sama korda kohaldati kuni põhikirjade kohandamiseni dekreedile nr 153/99 nendele pangandussihtasutustele, kes ei olnud laadilt ärilised üksused ja kes taotlesid peamiselt üldise huvi ning ühiskondliku kasu eesmärke dekreedi nr 356/90 artiklis 12 ja selle hilisemates muudatustes märgitud valdkondades.

36.      Lisaks on dekreedi nr 153/99 artikli 12 lõikes 3 sätestatud, et pangandussihtasutused kaotavad mitteärilise asutuse laadi ning nende suhtes ei kohaldata ettenähtud maksuvabastusi, kui nad pärast 31. detsembrit 2005 omavad veel kontrollosalust volitatud pangas.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

37.      Pangandussihtasutus Fondazione Cassa di Risparmio di San Miniato(10) palus seaduse nr 1745/62 artikli 10 bis alusel vabastada 1998. eelarveaasta puhul kinnipidamisest maks tulult, mille ta sai osaluse tõttu pankades Cassa di Risparmio di San Miniato ning Casse Toscane SpA. Toscana maksuhaldur jättis taotluse rahuldamata põhjendusel, et pangandussihtasutuse osaluse haldamine volitatud pangas on seaduse nr 1745/62 artiklis 10 bis ette nähtud vabastusega vastuolus olev äritegevus.

38.      Fondazione Cassa di Risparmio di San Miniato ja Cassa di Risparmio di San Miniato SpA ning Casse Toscane SpA üle võtnud Cassa di Risparmio di Firenze SpA (edaspidi „põhikohtuasja kostjad”), kui Fondazione’le makstavate dividendide pealt maksu kinnipidamise eest vastutavad üksused, vaidlustasid selle otsuse edutult Commissione tributaria provinciale di Firenze’s.

39.      Pärast apellatsioonkaebuse esitamist tühistas Commissione tributaria regionale della Toscana madalama astme kohtu otsuse ja leidis, et uues õiguslikus korras on sõnaselgelt sätestatud, et kõnealust maksusoodustust kohaldatakse pangandussihtasutuste suhtes. Kuna puudusid tõendid, et Fondazione Cassa di Risparmio di San Miniato äritegevus oli avaliku huvi ja ühiskondliku kasu eesmärkide suhtes ülekaalus, leidis kohus, et Fondazione’l oli õigus saada dekreedi nr 601/73 artiklis 6 ette nähtud 50% maksuvähendust ettevõtte tulumaksult ja järelikult tuli ta seaduse nr 1745/62 artikli 10 bis alusel vabastada dividendidelt kinnipeetavast maksust ainuüksi seetõttu, et tema eesmärkideks olid avalikud huvid ja ühiskondlik kasu teatud valdkondades.(11)

40.      Ministero dell’Economia e delle Finanze esitas nimetatud otsuse peale kassatsioonikaebuse Corte suprema di cassazione’le, kes leidis, et kohtuasja lahendamiseks tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas pangandussihtasutuste maksusoodustused on kooskõlas EÜ asutamislepingu sätete ja põhimõtetega, nii konkurentsieeskirjade (konkreetselt riigiabi käsitlevad EÜ artiklid 87–88) kui ka mittediskrimineerimise (EÜ artikkel 12), asutamisvabaduse (EÜ artikkel 43 ja järgnevad) ning kapitali vaba liikumise põhimõtetega (EÜ artikkel 56 ja järgnevad).

41.      Seoses EÜ artikliga 87 ja sellele järgnevate artiklitega märgib siseriiklik kohus, et oma 22. augusti 2002. aasta otsuses 2003/146/EÜ maksumeetmete kohta, mille Itaalia kehtestas pangandussihtasutustele (edaspidi „komisjoni otsus”)(12) analüüsis komisjon dekreedi nr 153/99 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud maksumeetmeid EÜ asutamislepingu riigiabimeetmeid käsitlevate sätete seisukohast. Nimetatud otsuses leidis komisjon, et pangandussihtasutuste puhul, mis ei tegutsenud otseselt asjaomastes valdkondades, ei olnud analüüsitud siseriiklikud meetmed riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuna abi saajad ei olnud ettevõtjad nimetatud sätte tähenduses.

42.      Siseriiklik kohus rõhutab, et siseriiklikul tasandil ollakse erineval arvamusel küsimuses, kas pangandussihtasutused on ärilist laadi või mitte.

43.      Kui Itaalia maksuhaldur on järjepidevalt väitnud, et pangandussihtasutused on ärilist laadi ja et seetõttu kehtib nende suhtes tavaline maksustamise kord, siis Itaalia valitsus on komisjoni otsuse vastuvõtmisega päädinud menetluses väitnud, et pangandussihtasutusi ei saa käsitleda ettevõtjatena EÜ konkurentsieeskirjade tähenduses. Siseriiklik kohus rõhutab, et isegi tema enda kohtupraktika on selles osas vastuoluline.

44.      Samuti märgib siseriiklik kohus, et vastavalt osale siseriiklikust kohtupraktikast on dekreedi nr 153/99 artikli 12 lõige 2, millega laiendati dekreedi nr 601/73 artiklis 6 ette nähtud maksusoodustusi pangandussihtasutustele, üksnes tõlgendava iseloomuga, nii et asjaomast maksustamise korda kohaldatakse ühtlasi ka dekreedi nr 153/99 vastuvõtmisele eelnevate eelarveaastate suhtes.

45.      Ta leiab, et seetõttu tuleb uurida komisjoni otsuse kehtivust. Sisuliselt asub kohus seisukohale, et komisjon ei kohaldanud EÜ asutamislepingut õigesti ja ei hinnanud õigesti pangandussihtasutuste ülesandeid, laadi ja rolli Itaalia pangandusturul. Samuti sedastab siseriiklik kohus, et komisjon ei põhjendanud oma otsust piisavalt ja ei analüüsinud nõuetekohaselt pangandussihtasutuste tegevust seoses osaluse omandamise ja haldamisega ettevõtjates, mis ei ole volitatud pangad.

46.      Siseriikliku kohtu arvates on majandustegevuse olemasolu ilmne ka seetõttu, et kontrollosalused pangandusäriühingutes võõrandatakse konkreetselt sel eesmärgil loodud üksustele, selline olukord on kestnud pikka aega ning selliste osaluste võõrandamise tulusid kasutatakse oluliste osaluste omandamiseks ja haldamiseks teistes ettevõtjates erinevatel eesmärkidel, sh süsteemi majandusarengu eesmärgil.

47.      Lisaks küsib siseriiklik kohus, kas kõnealune maksustamise kord ei diskrimineeri teisi asjaomasel turul tegutsevaid ettevõtjaid ega riku samas ka asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumise põhimõtteid.

48.      Neil asjaoludel otsustas siseriiklik kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1)      Kas teatavaid õiguse subjekte (kokkuleppelise nimetusega „pangandussihtasutused”), mis loodi seadusega nr 218/90 ja seadusandliku dekreediga nr 356/90 ning nende hilisemate muudatustega, et nad oleksid pangateenuseid osutavate äriühingute kontrollosaluse omanikud ja haldaksid sellist osalust suures osas sellel turul tegutsevates äriühingutes, ja kellele antakse nende kontrolli all olevate äriühingute tulud, tuleb pidada ühenduse konkurentsieeskirjadele alluvaks ka siis, kui neile usaldatakse ühiskondlikult kasulike ülesannete täitmine? Seonduvalt seadusandliku dekreediga nr 153/99 kehtestatud õigusnormidega, kas neile asutustele antud võimalust kasutada nimetatud osaluse võõrandamisest saadud tulu arvestatava osaluse ostmiseks ja haldamiseks teistes äriühingutes, st pangandusettevõtjates, ning ka kontrolli saamiseks pangateenuseid mitteosutavates äriühingutes erinevatel eesmärkidel, sh taolise süsteemi majanduslikuks arendamiseks, võib pidada ühenduse konkurentsiõiguses nimetatud ettevõtluseks?

2)      Kas seega kohaldatakse neile asutustele, mida reguleerivad seaduse nr 218/90 ja seadusandliku dekreedi nr 356/90 sätted muudetud kujul ning ka seaduse nr 461/98 ja seadusandliku dekreediga nr 153/99 tehtud muudatuste sätted, ühenduse riigiabialaseid õigusnorme (EÜ artiklid 87 ja 88) osas, mis puudutab neile kohaldatavat soodsat maksustamise korda?

3)      Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas käesolevas asjas käsitletav dividendide pealt makstava otsese maksu vähendamise kord kujutab endast riigiabi EÜ artikli 87 tähenduses?

4)      Kui vastus punktis 2 esitatud küsimusele on jaatav, siis kas Euroopa Komisjoni 22. augusti 2002. aasta otsus 2003/146, millega tunnistati riigiabialaste normide mittekohaldatavust pangandussihtasutustele, on käesolevas eelotsusetaotluses osutatud õiguspärasuse ja põhjenduste puudumise ja/või ebapiisavuse valguses kehtiv?

5)      Kas sõltumata riigiabialaste õigusaktide kohaldatavusest tähendab sellise maksustamise korra heakskiit, kus vaid sihtasutuste kontrolli all olevate eranditult siseriiklike kasusaavate pangandusettevõtjate poolt nimetatud sihtasutustele jagatud kasumit maksustatakse vähem, või sellise maksustamise korra heakskiit, millega maksustatakse vähem selliste äriühingute kapitali jaotamist, milles osalus on saadud tuluga, mis saadi kasusaavate pangandusäriühingute osaluse võõrandamisest, turul tegutsevate teiste äriühingute diskrimineerimist, võrreldes äriühingutega, kelle osalusi sel moel omatakse, ning EÜ artiklites 12, 43 ja järgnevates artiklites ning artiklis 56 ja järgnevates artiklites sätestatud asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumise põhimõtete rikkumist?”

 Hinnang

 Vastuvõetavus

49.      Märkused esitanud pooled on vaidlustanud kõikide siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse.

 Esimene, teine ja kolmas küsimus

50.      Põhikohtuasja kostjad leiavad, et kolm esimest eelotsuse küsimust on vastuvõetamatud järgmistel põhjustel.

51.      Esiteks käsitleb seaduse nr 1745/62 artikkel 10 bis vastupidiselt eelotsusetaotluse esitanud kohtu kinnitusele üksnes ettemakse kinnipidamist, mitte aga maksu kinnipidamist; teiseks ei näe ei nimetatud artikkel, mis võeti vastu enne pangandussihtasutuste loomist, ega ka ükski muu säte ette nimetatud artiklis sätestatud vabastuse kohaldamist pangandussihtasutuste suhtes; ja kolmandaks pakuvad esitatud küsimused huvi puhtalt siseriiklikul tasandil, kuna kindlaks tuleb määrata üksnes see, kas seaduse nr 1745/62 artiklis 10 bis esitatud üldnorme silmas pidades on pangandussihtasutustel õigus nimetatud sättes ette nähtud vabastusele.

52.      Esimene ja teine vastuväide puudutavad põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavate siseriiklike normide väidetavat valesti tõlgendamist siseriiklikus kohtus.

53.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Euroopa Kohus pädev tegema EÜ artikli 234 alusel eelotsuseid siseriiklikku õiguskorda kuuluvate normide tõlgendamise kohta, kuna siseriiklike sätete ulatuse ja nende kohaldamise viisi hindamine on siseriikliku kohtu ülesanne.(13)

54.      Mis puudutab kostjate kolmandat vastuväidet, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ka eelotsuse vajaduse ja Euroopa Kohtule esitatud küsimuste asjakohasuse määratlemine üksnes siseriikliku kohtu ülesanne. Seega niipea, kui need küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, peab Euroopa Kohus põhimõtteliselt otsuse tegema.(14)

55.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et siseriiklik kohus ei küsi Euroopa Kohtult, kas kõnealused siseriiklikud õigusnormid kehtivad Itaalia pangandussihtasutuste suhtes – küsimus, millele siseriiklikul kohtul näib vastus juba olevat –, vaid kuidas nimetatud siseriiklikud normid suhestuvad EÜ konkurentsieeskirjadega. Sellises olukorras peab Euroopa Kohus siseriiklikku kohut abistama.

56.      Komisjon väidab, et Euroopa Kohus peaks eirama esimese ja kolmanda eelotsuse küsimuse osi, mis puudutavad dekreeti nr 153/99. Kõnealune dekreet jõustus pärast põhikohtuasja asjaolude asetleidmist 1998. aastal ja ei ole seega põhikohtuasjaga seotud.

57.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab eelotsuse küsimused vastuvõetamatuks tunnistada üksnes siis, kui on „ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline”.(15)

58.      Minu arvates käesolevas kohtuasjas nii ei ole. Kuigi märkused esitanud menetlusosalised võivad sellega mitte nõustuda, on selge, et pädev siseriiklik kohus peab dekreeti nr 153/99 vaidluse lahendamisel asjakohaseks. Samuti nähtub kohtuasja toimikust, et Itaalia kohtud on mõningatel juhtudel asunud seisukohale, et dekreedi maksustamise korda käsitlevad sätted on pangandussihtasutuste suhtes tagasiulatuva jõuga, kohaldades neid 1998. aastale eelneva aja suhtes. Dekreedi 153/99 tõlgendamine ühenduse õiguse seisukohast on põhikohtuasjas esmapilgul asjakohane.

59.      Neil asjaoludel ei ole minu arvates täidetud Euroopa Kohtu praktikas sätestatud tingimused, mille alusel saaks esimese, teise ja kolmanda küsimuse tunnistada vastuvõetamatuks.

 Neljas küsimus

60.      Põhikohtuasja kostjad leiavad, et komisjoni otsus on lõplik, kuna Itaalia ei vaidlustanud seda EÜ artiklis 230 sätestatud tähtaja jooksul. Oma seisukoha toetuseks viitavad nad TWD kohtuotsusele.(16)

61.      Minu arvates ei ole käesolevad asjaolud võrreldavad TWD kohtuasja asjaoludega.

62.      Kõnealuses kohtuasjas oli küsimuseks, kas siseriikliku menetluse hageja õigus osutada komisjoni otsuse õigusvastasusele sellise hagi toetuseks, mis oli esitatud haldusakti peale, millega siseriiklik asutus komisjoni nimetatud otsust rakendades nõudis tagasi hagejale antud abi, oli aegunud. Rõhutades õiguskindluse tagamise vajadust, leidis Euroopa Kohus, et isik, kes oleks saanud otsuse vaidlustada ja kes lasi mööda EÜ artiklis 230 sätestatud kohustusliku tähtaja, ei saa siseriiklikus kohtus siseriikliku rakendusmeetme vastu esitatud hagis otsuse õiguspärasust vaidlustada.

63.      Käesolev kohtuasi aga käsitleb Itaaliale adresseeritud komisjoni otsust, mis on üldise loomuga ja mille kehtivust ei ole siseriiklikus kohtus vaidlustanud ükski põhikohtuasja pool. Siseriiklik kohus tõstatas kehtivuse küsimuse omal algatusel, kasutades talle EÜ artikliga 234 antud eesõigust. Seega ei ole minu arvates tegemist TWD kohtupraktika keskmeks oleva võimaliku menetlusnormi rikkumisega, kui pool, kes oleks pidanud otsuse vaidlustama otse Euroopa Kohtus, seda ei teinud.

64.      EÜ artiklis 234 ei ole siseriiklikele kohtutele sätestatud ajalist piirangut ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtivust käsitleva eelotsusetaotluse esitamiseks. Kohtupraktika kohaselt on eelotsuse küsimus vastuvõetav, kui see on põhikohtuasja lahendamisel asjakohane ja selle õiguslikku ning faktilist tausta on piisavalt selgitatud. Viidatud ühenduse õigusakti kehtivuse hindamisel, mis on põhiküsimuseks, kaalub Euroopa Kohus kõiki selle akti kehtivuse aspekte mõjutada võivaid asjaolusid, sealhulgas õiguskindluse põhimõttest tulenevaid nõudeid.

65.      Komisjon väidab samuti, et neljas küsimus on vastuvõetamatu. Tema otsuses analüüsitakse, kas pärast põhikohtuasja asjaolude asetleidmist jõustunud dekreediga nr 153/99 pangandussihtasutustele antud maksuvabastus on kooskõlas asutamislepingu riigiabi eeskirjadega. Lisaks käsitleb otsus maksuvabastusi, mis on erinevad põhikohtuasjas käsitletava seaduse nr 1746/62 artiklis 10 bis ette nähtud maksuvabastusest. Seega ei ole komisjoni otsus põhikohtuasja lahendamisel asjakohane.

66.      Itaalia väited on analoogilised komisjoni omadega ning ta rõhutab, et kuna komisjoni otsus ei käsitlenud pangandussihtasutuste olukorda algse õigusliku korra kohaselt, ei ole selle kehtivuse küsimus põhikohtuasjas oluline.

67.      Kas dekreedi nr 153/99 artiklit 12 saab tagasiulatuvalt kohaldada või mitte, kas dekreedi nr 601/73 artikkel 6 ja seaduse nr 1745/62 artikkel 10 bis on siseriikliku õiguse kohaselt kuidagi seotud ja kas need on põhikohtuasja lahendamisel asjakohased, on küsimused, mis kuuluvad üksnes siseriikliku kohtu pädevusse. Lisaks sellele, nagu juba eespool öeldud, ei ole sugugi ilmne, et eelotsuse küsimustel ei ole põhikohtuasja asjaolude või esemega seost.(17)

68.      Seega tuleks ka neljas küsimus tunnistada vastuvõetavaks.

 Viies küsimus

69.      Põhikohtuasja hagejad väidavad, et viies küsimus on liiga ebamäärane. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsustanud, millised siseriiklike õigusaktide tahud võivad piirata EÜ asutamislepinguga tagatud vabaduste kasutamist või millised pangandusäriühingud või -sihtasutused saaksid kasu võimalikust diskrimineerimisest.

70.      On tõsi, et eraldi võttes on viies küsimus mõnevõrra ebatäpne. Eelotsusetaotluses tervikuna aga esitatakse õiguslik ja faktiline materjal, mis on vajalik, et Euroopa Kohus saaks anda viiendale küsimusele tarviliku ja asjakohase vastuse.(18)

71.      Seega tuleks ka viies küsimus tunnistada vastuvõetavaks.

 Põhiküsimus

 Esimene ja teine küsimus

72.      Esimese ja teise küsimusega palub siseriiklik kohus sisuliselt selgitust selle kohta, kas tulenevalt asjaolust, et nad omavad ja haldavad osalusi volitatud pankades ja teistes ettevõtjates, on pangandussihtasutused „ettevõtjad” EÜ asutamislepingu konkurentsieeskirjade, eriti riigiabi käsitlevate eeskirjade tähenduses.

73.      Mulle tundub, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on pangandussihtasutused ettevõtjad ühenduse õiguse tähenduses kahel juhul: esiteks, kui nad tegelevad ise „majandustegevusega” kohtupraktika tähenduses ja/või teiseks, kui nad on otseselt või kaudselt seotud sellise majandustegevusega tegeleva ettevõtja juhtimisega.

 Kas pangandussihtasutused tegelevad majandustegevusega?

74.      Tavaliselt kinnitab Euroopa Kohus EÜ konkurentsieeskirjades sätestatud ettevõtja funktsionaalset mõistet. Kas üksus on ettevõtja, tuvastatakse tema õiguslikust seisundist ja rahastamisviisist sõltumata selle põhjal, kas ta tegeleb „majandustegevusega”.(19) Kohtupraktika kohaselt tegeleb üksus „majandustegevusega”, kui ta „pakub turul kaupu ja teenuseid”. Lisaks on Euroopa Kohus sedastanud, et kõnealuse üksuse mittetulunduslik laad või asjaolu, et tema eesmärgid on mitteärilised, ei ole tema ettevõtjana määratlemisel olulised.(20)

75.      Selleks et tuvastada, kas Itaalia pangandussihtasutused tegelevad „majandustegevusega” kohtupraktika tähenduses, tuleb uurida nende ülesandeid ja tegevusi, mis on sätestatud eespool kirjeldatud kahes õiguslikus korras.

 Kontrollosaluse haldamine

76.      Algse õigusliku korra kohaselt on kontrollosaluse haldamine volitatud pangas piiratud aktsiate müügi ja/või omandamise, aktsionäriks või osanikuks olemisega kaasnevate õiguste ja sellest teenitud tulu kasutamisega pangandussihtasutuse põhikirjas ette nähtud avaliku huvi ja ühiskondliku kasu eesmärkidel.

77.      Nagu väidavad komisjon ja kostjad põhikohtuasjas, ei tähenda ükski neist tegevustest „kaupade ja teenuste pakkumist turul”. Seega ei kujuta need kohtupraktika kitsa tõlgenduse kohaselt endast majandustegevust EÜ asutamislepingu konkurentsieeskirjade tähenduses.

78.      Läheksin siiski sellisest tõlgendusest kaugemale. Nõustun Itaalia valitsuse märkusega, et üksust tuleks käsitleda ettevõtjana EÜ konkurentsieeskirjade tähenduses mitte üksnes siis, kui ta pakub turul kaupu või teenuseid, vaid ka siis, kui ta harrastab muid tegevusi, mis on majanduslikku laadi ja mis võivad kahjustada konkurentsi turul. Nagu olen öelnud ühes eelmises ettepanekus, tuleks otsuse puhul, kas tegemist on majandustegevusega, pöörata tähelepanu sellele, kas kõnealuse tegevusega „võib vähemalt põhimõtteliselt tegeleda eraettevõtja kasumi teenimise eesmärgil”.(21)

79.      Kõnealune tõlgendus on põhjendatud vajadusega tagada asutamislepingu konkurentsieeskirjade täielik toime, eriti kui pidada silmas nende lõppeesmärki, st vältida konkurentsi kahjustamist turul, mille põhjustab mis tahes avalik-õigusliku või eraõigusliku üksuse käitumine. Euroopa Kohus tugines kõnealusele tõlgendusele, kui ta asutamislepingu konkurentsieeskirju koostoimes, sh EÜ artikli 3 lõike 1 punkti f koos EÜ artikliga 10, kohaldades laiendas konkurentsivastase käitumise keeldu ametiasutuste tegevusele.(22)

80.      Nagu märgib Itaalia ja nagu on sedastatud komisjoni otsuses,(23) ei saa käesolevas kohtuasjas välistada, et on olemas pangandusäriühingutes omatavate kontrollosaluste turg, kus valitseb konkurents. Niisugusel turul on pangandussihtasutused oma osaluse haldamisel olulised isikud, eriti seetõttu, et nad võivad riigivaraministri loaga müüa oma kontrollosaluse ühes volitatud pangas, et omandada osalus teises. Kõnealused tehingud võivad konkurentsi kahjustada, kui näiteks pangandussihtasutuse ostujõud tugevneb riigiabi tõttu või ta lepib teiste ettevõtjatega kokku kontrollosaluse hindade muutmises. Kohtupraktikat kitsalt tõlgendades, nagu seda on teinud komisjon ja põhikohtuasja kostjad, ei kuuluks selline konkurentsivastane käitumine EÜ konkurentsieeskirjade kohaldamisalasse. Loomulikult tuleks sellisest tõlgendusest hoiduda.

81.      Olukord muutus pärast dekreedi nr 153/99 jõustumist. Uue õigusliku korra kohaselt – mis, nagu selgub kohtuistungil esitatud poolte märkustest, oli osaliselt põhjendatud asjaoluga, et varasem kord ei taganud pangandussihtasutuste ja volitatud pankade täielikku eristamist – võivad pangandussihtasutused otseselt või kaudselt omada ja hallata kontrollosalusi üksnes „rakenduslikes ettevõtjates”, mis on otseselt vajalikud nende põhikirjajärgsete eesmärkide elluviimisel ja üksnes kindlaksmääratud „asjaomastes valdkondades”. Osalused volitatud pankades ja kõikides muudes äriühingutes tuli loovutada kindaksmääratud tähtajaks, mida hiljem pikendati 31. detsembrini 2005. Kui tähtaegadest kinni ei peeta, on järelevalveamet volitatud kontrollosaluse võõrandama ulatuses, mis on vajalik kontrolli lõpetamiseks.

82.      Nimetatud kohustuse sätestamisega võttis uus õiguslik kord pangandussihtasutustelt suures osas võimaluse mõjutada kontrollosaluste turgu, kui selline turg on olemas. Nüüd tundub ebatõenäoline, et nad kõnealusel turul konkurentsi kahjustavad.

83.      Loomulikult otsustab siseriiklik kohus, kas punktides 81 ja 82 nimetatud tingimused on täidetud ja eriti, kas asjaomane kontrollosaluste turg on olemas.

 Pangandussihtasutuste otsene tegevus avaliku huvi ja ühiskondliku kasu eesmärkide saavutamisel

84.      Nõustun komisjoniga, et avaliku huvi ja ühiskondliku kasu eesmärkide saavutamiseks võivad pangandussihtasutused harrastada tegevusi, mis hõlmavad kaupade või teenuste pakkumist konkurentsil rajaneval turul. Valdkondades, kus pangandussihtasutused nii algse kui ka uue õigusliku korra raames tegutsevad, näiteks teadusuuringud, haridus, kunst ja tervishoid, tehakse seda sageli vastavalt turu tingimustele ja neis tegutsevad konkureerivad ettevõtjad, kes soovivad teenida kasumit.

85.      Kuna kasumi teenimise ajendi puudumine ei ole vabastuse andmise aluseks, võis pangandussihtasutusi sellistel asjaoludel käsitleda ettevõtjatena kohtupraktika tähenduses.

86.      Siseriikliku kohtu ülesanne on teha kindlaks, kas pangandussihtasutused tegelesid põhikirjas ette nähtud eesmärkide saavutamisel otseselt majandustegevusega, mis hõlmas kaupade või teenuste pakkumist konkurentsil rajaneval turul. Seda tuleb otsustada iga juhtumi puhul eraldi.

 Pangandussihtasutused ettevõtjate emaettevõtjatena

87.      Euroopa Kohtu praktikas mõistetakse „ettevõtjat” kui „majandusüksust” konkurentsiõiguse tähenduses.(24) Kui tütarettevõtja ei saa oma tegevuse üle turul vabalt otsustada, vaid tegutseb juhtnööride järgi, mille on talle otse või kaudselt andnud teda täielikult kontrolliv emaettevõtja, on ta majandusüksus EÜ konkurentsiõiguse tähenduses ja teda tuleb sellisena käsitleda.(25)

88.      Samasugusel loogikal põhineb kuuenda käibemaksudirektiiviga seoses majandustegevuse mõistet käsitlev Euroopa Kohtu praktika, millele komisjon viitab toetamaks oma väidet, mille kohaselt äriühing, mille ainus eesmärk on teistes ettevõtjates osaluse omandamine ilma otseselt või kaudselt nende juhtimisse sekkumata, ilma et see piiraks tema aktsionäriõigusi, ei tegele majandustegevusega kuuenda direktiivi tähenduses.(26) Sellest tulenevalt tegeleb sellist ettevõtjat otseselt või kaudselt juhtiv äriühing majandustegevusega.

89.      Kuna volitatud pangad on selgelt ettevõtjad asutamislepingu konkurentsieeskirjade tähenduses, oleks ka pangandussihtasutused ettevõtjad algse õigusliku korra kohaselt, kui nende osalusega kaasneb otsene või kaudne sekkumine volitatud pankade juhtimisse. Euroopa Kohus on sellise sekkumise võimaliku tõendina tuvastanud juhtimis-, raamatupidamis- ja infotehnoloogiateenuste osutamise tütarettevõtjatele.(27)

90.      Seda, kas nimetatud tingimused on täidetud, otsustab siseriiklik kohus iga juhtumi puhul eraldi. Siseriiklik kohus peaks siinkohal hindama, milline on pangandussihtasutuste mõju volitatud pankadele ja kuidas seda mõju vastavalt siseriiklikele õigusnormidele oleks saanud kasutada või tegelikult kasutati. Asjaolu, et pangandussihtasutustel oli enamusosalus, et nad said määrata enda juhatuse või kontrollorgani liikmeid volitatud panga juhatusse ja järelevalvenõukogusse ning et tuli tagada tegevuse järjepidevus pankade sihtasutuste ja nende kontrollitavate volitatud pankade vahel (kuigi üksnes ajutiselt), tuleks minu arvates hinnata seoses keeluga, mille kohaselt pangandussihtasutused ei tohi „otseselt” tegeleda panga- või muu sellega seotud tegevusega, mis ei ole seotud nende põhikirjajärgsete avaliku huvi ja ühiskondliku kasu eesmärkidega.

91.      Teisalt aga tundub, et uue õigusliku korra kehtestamine on nõrgendanud vahendeid, mille abil pangandussihtasutused saavad volitatud pankadele „otsustavat mõju” avaldada. Loomulikult on siseriikliku kohtu ülesanne otsustada, kas see nii on. Otsuse tegemisel peaks siseriiklik kohus minu arvates võtma arvesse asjaolu, et pangandussihtasutuse juhtorganite liikmetel on nüüd sõnaselgelt keelatud tegutseda panga juhatuse liikmena ning et kõnealust keeldu laiendati hiljem, 2003. aastal, nende äriühingute juhatustele ja järelevalveorganitele, mida volitatud pank kontrollib või milles tal on osalus, ja isikutele, kes määravad pankade sihtasutuse strateegia. Samuti peaks siseriiklik kohus arvesse võtma, et pangandussihtasutustel on sõnaselgelt keelatud tegeleda pangandusega ja mis tahes vormis kas otseselt või kaudselt rahastada, teha väljamakseid või toetada tulunduslikke asutusi või ettevõtjaid, sõltumata nende laadist, välja arvatud rakenduslikud ettevõtjad.

92.      Mis puudutab uues õiguslikus korras sätestatud suhteid rakenduslike ettevõtjatega, siis juhul, kui pangandussihtasutusel on osalusega kaasnevatest õigustest tulenevalt nimetatud ettevõtjate üle otsustav mõju, on ta eespool viidatud kohtupraktika kohaselt(28) ettevõtja, seda loomulikult tingimusel, et seda on ka rakenduslikud ettevõtjad ise. Asjaolu, et rakenduslikud ettevõtjad ei tohi olla tulunduslikud ettevõtjad ja peavad tegutsema asjaomases valdkonnas, et välista võimalust, et nad tegelevad kaupade või teenuste pakkumisega valdkondades, kus eraettevõtjate vahel valitseb konkurents. Kui see on nii, tegeleb ka pangandussihtasutus majandustegevusega otsustava mõju tõttu, mis tal on rakendusliku ettevõtja üle, ja tema suhtes kohaldatakse EÜ asutamislepingu konkurentsieeskirju.

93.      Lõpetuseks, nagu rõhutab Itaalia valitsus, kui pangandussihtasutus ei ole kohandanud oma põhikirja või ei ole veel vastavalt uuele õiguslikule korrale võõrandanud oma kontrollosalust, kehtib arvamus, mille esitasin vana õigusliku korra kohta.

 Kolmas küsimus

94.      Kolmanda küsimusena küsib siseriiklik kohus, kas eelotsusetaotluses kirjeldatud maksusoodustuste ja -vabastuste süsteem on riigiabi EÜ artikli 87 tähenduses.

95.      Komisjon märgib, et kui isikud, kelle suhtes kohaldatakse maksuvabastust, st pangandussihtasutused, on ettevõtjad, siis oleks nimetatud maksustamise kord põhimõtteliselt riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, välja arvatud juhul, kui seda õigustab süsteemi üldine olemus või ülesehitus, kuhu see kuulub.

96.      Itaalia nõustub, et kui dekreedi nr 153/99 artiklit 12 tõlgendada nii, et sellega laiendatakse dekreedi nr 601/73 artiklis 6 koostoimes seaduse nr 1745/62 artikliga 10 bis ette nähtud maksusoodustusi tagasiulatuvalt algses õiguslikus korras määratletud pangandussihtasutustele, siis on nimetatud maksusoodustused riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

97.      Põhikohtuasja kostjad märgivad, et vaidlustatud maksustamise kord ei vasta valikulisuse tingimusele, mis peab olema täidetud selleks, et maksustamise kord oleks riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

98.      Minu arvates on kõnealused maksusoodustused riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui neid kohaldatakse ettevõtja suhtes esimese ja teise küsimusega seoses käsitletud kohtupraktika tähenduses.(29)

99.      Kohtupraktika kohaselt on mitmesugused meetmed, mis vähendavad tavaliselt ettevõtja eelarvekulusid ja mis sarnanevad toetustega kitsas tähenduses ning millel on nendega sarnane mõju, abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.(30)

100. Nimetatud meetmete hulka kuuluvad liikmesriikide poolt tehtud maksusoodustused, kuigi need ei too küll kaasa riigi vahendite ülekandmist. Maksusoodustused vastavad tasuta saadud soodustuste kriteeriumile, kuna nende kaudu asetatakse isikud, kelle suhtes soodustusi kohaldatakse, teistest maksumaksjatest soodsamasse rahalisse olukorda.(31) Maksuvabastuse laiendamisega pangandussihtasutustele on vaidlustatud meetmetel soodustatud isikutele just selline mõju.

101. Pole oluline, kas maksusoodustus vabastab pangandussihtasutuse maksu kinnipidamise kohustusest, nagu on öeldud eelotsusetaotluses, või ettemakse kinnipidamise kohustusest, nagu väidavad märkused esitanud menetlusosalised. Mõlemal juhul antakse vabastuse saanud isikutele tasuta soodustusi kas maksust täieliku vabastamisega või selle maksmise märkimisväärse edasilükkamisega.

102. Seoses valikulisuse kriteeriumiga, mille kohaselt meetmest peavad kasu saama teatud ettevõtjad või teatud kaupade tootjad, on komisjonil minu arvates õigus, kui ta väidab, et kuna seaduse nr 1745/62 artikliga 10 bis seatakse teatud ettevõtjad eelisolukorda nende õigusliku seisundi (avalik-õiguslikud sihtasutused või üksused) ja tegutsemisvaldkondade tõttu (haridus, rahvatervis jne), siis vastab see artikkel esmapilgul nimetatud kriteeriumile.

103. Sama kehtib ka dekreedi nr 153/99 artikli 12 suhtes koostoimes dekreedi nr 601/73 artikliga 6 niivõrd, kuivõrd pangandussihtasutuste ettevõtte tulumaksu vähendatakse 50% võrra tingimusel, et nende tegevus piirdub asjaomaste valdkondadega.

104. Euroopa Kohtu praktika kohaselt peaks siseriiklik kohus siiski kaaluma, kas kõnealused maksusätted on põhjendatud selle süsteemi, kuhu nad kuuluvad, üldise olemuse või ülesehitusega, sellisel juhul jääksid need EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalast välja.(32) Vaidlustatud maksusoodustuste laiendamine pangandussihtasutustele näib tulenevat siseriiklike õigusaktide eesmärgist, st soovist soodustada teatud avaliku huvi ja ühiskondliku kasu eesmärkidel tegutsevaid üksusi, mitte maksueeskirjade sisemisest loogikast või maksustamise viisist. Kui see on nii, on valikulisuse kriteerium pangandussihtasutustele tehtud soodustuste puhul täidetud.

105. Kohtupraktika kohaselt ei ole kõnealuste meetmete kvalifitseerimisel riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses oluline, et meetmetega soovitakse saavutada ühiskondliku kasu või avaliku huvi eesmärke.(33)

106. Seega tingimusel, et esinevad muud riigiabi mõiste elemendid, nimelt konkurentsi kahjustamine ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine, ja et maksusoodustused ei ole põhjendatud selle süsteemi üldise olemuse või ülesehitusega, kuhu need kuuluvad (mida peab hindama siseriiklik kohus), on põhikohtuasjas käsitletavate maksusoodustuste puhul, olgu selleks siis ettemaksu kinnipidamisest või ettevõtte tulumaksust vabastamine, täidetud tingimused, mille alusel neid saab pidada riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui neid tehakse „ettevõtjatele” esimese ja teise küsimuse puhul analüüsitud asutamislepingu konkurentsieeskirjade tähenduses.

 Neljas küsimus

107. Neljandas küsimuses palub siseriiklik kohus Euroopa Kohtul teha otsus komisjoni otsuse kehtivuse kohta.

108. Komisjoni otsuse kehtivust tuleb hinnata lähtuvalt selle konkreetsest objektist, st uue õigusliku korra analüüsist.

109. Vajalikud on mõned esialgsed märkused. Euroopa Kohtu kontrolli ulatust käsitlev kohtupraktika ei ole läbinisti järjepidev. Kui komisjoni otsus hõlmab keerulist majandusalast hinnangut, piirdub Euroopa Kohtu roll üldjuhul kontrolliga, kas on järgitud menetlus- ja põhjendusreegleid, kas asjaolud on esitatud täpselt ja kas nende asjaolude hindamisel on tehtud mõni ilmne viga või on toimunud võimu kuritarvitamine, ning siseriiklikel kohtutel ei ole lubatud esitada komisjoni hinnangu asemel oma majandusalast hinnangut.(34) Kõnealune kohtupraktika käsitleb komisjoni otsuseid, mis on vastu võetud vastavalt EÜ artikli 81 lõikele 3 ja artikli 87 lõikele 3, mille kohaselt komisjonil on laiaulatuslik kaalutlusõigus, ja ka otsuseid, mis on vastu võetud vastavalt EÜ artikli 87 lõikele 1.(35)

110. Muudel juhtudel on Euroopa Kohus siiski leidnud, et kuivõrd riigiabi on „juriidiline termin ning seda tõlgendatakse objektiivsete asjaolude valguses, peab ühenduse kohus […] teostama meetme EÜ artikli [87 lõike 1] reguleerimisalasse kuulumise üle igakülgset kontrolli, võttes arvesse nii temale esitatud kohtuvaidluse konkreetseid asjaolusid kui ka komisjoni hinnangute tehnilist laadi ja keerulisust”.(36)

111. Kaldun pooldama seda, et Euroopa Kohus uuriks põhjalikumalt komisjoni otsuseid selle kohta, kas riiklik meede on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuigi tuleb möönda, et see võib tekitada praktilisi probleeme EÜ artiklis 234 ette nähtud menetluste puhul. Riigiabi mõiste objektiivse olemuse ja asjaolu tõttu, et vastupidiselt komisjonile EÜ artikli 87 lõikega 3 või EÜ artikli 81 lõikega 3 antud ainuõigusele ja laiaulatuslikule kaalutlusõigusele jagab ta EÜ artikli 87 lõike 1 tõlgendamise ja kohaldamise rolli siseriiklike kohtutega, kuigi erinevatel eesmärkidel, ei tohi minu arvates Euroopa Kohtu kontrolliõigusi piirata konkreetsete valdkondadega. Sellest tulenevalt võib ühenduse kohus vajadusel asendada enda majandusalase hinnangu komisjoni omaga, sõltumata sellest, kui keeruline see on.

112. Vastupidine käsitlus oleks vastuolus ka tõsiasjaga, et Euroopa Kohus nõuab otsustamaks, kas riiklik meede on asutamislepingus ette nähtud riigiabi, et siseriiklikud kohtud peavad majanduslikult analüüsima kõiki asjaomaseid tegureid.(37)

113. Küsimust ei pea siiski siinkohal lahendama, kuna komisjoni otsust ei saa minu arvates mingil juhul kehtetuks pidada.

114. On ilmne, et menetlusreegleid on järgitud. Komisjoni otsuses on arusaadavalt selgitatud järgnevaid samme ja EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamise põhjuseid.(38)

115. Vastavalt kohtupraktikale „peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele, sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtuasutusel teostada kontrolli. […] Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades.”(39)

116. Otsus algab EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud komisjoni menetluse algatamiseni viinud vaidlustatud meetme algse hinnanguga. Seejärel kirjeldatakse pangandussihtasutuste pädevust, rolli ja funktsioone vastavalt uuele õiguslikule korrale ning asjaomaseid maksusoodustusi. Samuti esitatakse otsuse adressaadi Itaalia märkused ning huvitatud kolmandate isikute märkuste kokkuvõte.

117. Selle põhjal esitab komisjon otsuse aluseks olnud õiguslikud põhjendused, mitte ainult viidates, vaid ka lühidalt arutades põhjendusi toetavat kohtupraktikat.(40) Minu arvates on põhjendused esitatud „selgelt ja üheselt” ja vastavad seega Euroopa Kohtu kehtestatud nõuetele.

118. Seoses asjaolude täpse esitamise kohustusega tuleb märkida, et eelotsusetaotluses ei vaidlustata mitte komisjoni esitatud faktilisi andmeid, vaid pigem neile asutamislepingu konkurentsieeskirjade valguses antud õiguslikku hinnangut. Nagu ka eespool sedastatud, on igal juhul ilmne, et faktilist tausta on nõuetekohaselt kirjeldatud ja seetõttu ei ole komisjoni otsus ka selles osas õigusvastane.

119. Samuti ei ole minu arvates alust järeldada, et komisjon on teinud vea kõnealuste siseriiklike meetmete majandusalasel hindamisel. Sisuliselt heidab siseriiklik kohus komisjonile ette, et viimane ei ole nõuetekohaselt arvesse võtnud mõju, mida võib pangandusturule avaldada volitatud pankades pangandussihtasutuste osaluse haldamine ja lõpuks võõrandamine, eriti arvestades nende ülesannet edendada „süsteemi majanduslikku arendamist”. Samuti kritiseerib siseriiklik kohus komisjoni selle tõttu, et viimane ei ole nõuetekohaselt uurinud pangandussihtasutuste ja nende „rakenduslike ettevõtjate” vahelisi suhteid.

120. Komisjoni otsuse punktid 36–39, 43–45 ja 48–50 käsitlevad nimetatud küsimuste uurimist.

121. Kõnealuse analüüsi põhjal on komisjon järeldanud, et kohustusega loovutada kontrollosalus ettenähtud tähtaja jooksul koos kohustuste ja piirangutega, mis on uue õigusliku korra kohaselt sätestatud pangandussihtasutuste organitele ja juhtidele seoses nende suhetega volitatud pankadega – konkreetselt keeld täita volitatud pangas või muus rahandus- või pangandusasutuses haldus-, juhtimis- või järelevalve ülesandeid – ning oma varade haldamise piirangutega kinnitati pangandussihtasutuste ja rahandusasutuste eraldamine, mis aitas „hajutada menetluse algatamise otsuses väljendatud kahtlusi”.(41) Komisjon leidis, et oma varade haldamine ei ole majandustegevus ja seega ei muuda see pangandussihtasutusi ettevõtjateks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.(42)

122. Samuti märgib komisjon, et pangandussihtasutustel ei ole õigust omada kontrollosalust ettevõtjates, mis ei ole rakenduslikud ettevõtjad. Seoses viimastega leidis komisjon, et kui rakendusliku ettevõtja tegevus hõlmab teenuste osutamist konkurentsile rajatud turul, võib pangandussihtasutuse võimalus „ettevõtjaid kontrollida kahjustada konkurentsi ja nende tegevus ei ole konkurentsi kontrollist täielikult vaba”.(43) Komisjon otsustas, et „võimalus omandada kontroll rakendusliku ettevõtja üle […] ei muuda [pangandus]sihtasutust ettevõtjaks, kui see ei tähenda otsest sekkumist kontrollitava ettevõtja tegevusse”.(44)

123. Selle põhjal otsustas komisjon, et pangandussihtasutused ei ole ettevõtjad EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, välja arvatud juhul, kui nad tegelevad majandustegevusega kohtupraktika tähenduses, st pakuvad kaupu või teenuseid konkurentsil rajaneval turul, isegi kui viimane kuulub mõnda „asjaomasesse valdkonda”.

124. Vaatamata siseriikliku kohtu kahtlustele, ja nagu olen eespool selgitanud,(45) nõustun põhimõtteliselt komisjoni hinnanguga ja tema järeldustega seoses pangandussihtasutuste laadiga vastavalt uuele õiguslikule korrale. Minu arvates ei esitata eelotsusetaotluses täiendavaid õiguslikke või majanduslikke elemente või alternatiivset analüüsi, mis seaks komisjoni hinnangu kahtluse alla.

125. Mis puudutab siseriikliku kohtu kahtlust, et komisjoni analüüsis ei omistata piisavat tähtsust pangandussihtasutuste ülesandele edendada „süsteemi majanduslikku arendamist”, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei peeta riiklikke meetmeid riigiabiks mitte nende eesmärkide, vaid nende mõju tõttu. Asjaolu, et pangandussihtasutuste üheks ülesandeks on „süsteemi majanduslik arendamine”, ei muuda neid veel ettevõtjateks EÜ asutamislepingu konkurentsieeskirjade tähenduses.

126. Seetõttu leian, et komisjoni otsuses ei ole hindamisel viga tehtud.

127. Eeltoodust lähtudes tuleb neljandale küsimusele vastata, et puudub alus komisjoni otsuse 2003/146 kehtetuks tunnistamiseks.

 Viies küsimus

128. Viienda küsimuse sõnastus ei ole päris selge. Lugedes seda eelotsusetaotluse kontekstis ilmneb siiski, et siseriiklik kohus soovib sisuliselt kindlaks teha, kas selline maksusoodustus nagu põhikohtuasjas, kujutab endast EÜ artikliga 12 keelatud diskrimineerimist või kas sellega piiratakse artiklis 43 ja järgnevates ette nähtud asutamisvabadust ning artiklis 56 ja järgnevates ette nähtud kapitali vaba liikumist, mis on mõlemad mittediskrimineerimise põhimõtte konkreetseks väljenduseks.

129. Kuigi kohtupraktika kohaselt ei kuulu otseste maksude valdkond kehtiva ühenduse õiguse kohaselt ühenduse pädevusse, peavad liikmesriigid siiski teostama oma pädevust ühenduse õigust, sealhulgas asutamisvabadust ja kapitali vaba liikumist käsitlevaid sätteid järgides.(46)

130. Kuigi siseriiklike õigusnormide kohaldamisala üle otsustamine on siseriikliku kohtu ülesanne, ilmneb kohtuasja toimikust, et kõnealused maksusoodustused ei ole loodud konkreetselt pangandussihtasutuste jaoks. Seaduse nr 1745/62 artikkel 10 bis ei käsitle mitte ainult pangandustegevusest teenitud dividende, vaid seda kohaldatakse üldiselt kõikide dividendide suhtes, mis Itaalia mitteärilised üksused on teeninud ühiskondliku või avaliku huvi ülesandeid täites. Nimetatud sätet kohaldatakse kõikide dividendide suhtes, mis selles nimetatud kriteeriumitele vastav üksus sõltumata tegevuskohast on Itaalias teeninud.

131. Sama kehtib ka ühiskondliku või avaliku huvi ülesandeid täitvate mitteäriliste üksuste ettevõtte tulumaksu vähendamise kohta 50% võrra, mis vastavalt dekreedi nr 153/99 artiklile 12 laieneb ka pangandussihtasutustele, kes on kohandanud oma põhikirja vastavalt [dekreedi] üldsätetele ning tegutsevad „asjaomastes valdkondades”. Pangandussihtasutustele tehakse maksusoodustus, kuna nad pühenduvad täielikult avaliku huvi ja ühiskondliku kasu eesmärkidele. Selliseid maksusoodustusi tehakse Itaalias kõikidele ettevõtte tulumaksu kohustuslastele, kes vastavad sätestatud tingimustele, sõltumata nende registrijärgsest asukohast või tegevuskohast.

132. Lõpetuseks, eelotsusetaotlusest ei nähtu, et kõnealused siseriiklikud õigusnormid iseenesest on otseselt või kaudselt diskrimineerivad viisil, mis on vastuolus EÜ artikliga 12, või takistavad vastavalt EÜ artiklis 43 ja järgnevates ning EÜ artiklis 56 ja järgnevates sätestatud asutamisvabadust ja kapitali vaba liikumist.

133. Eeltoodust lähtudes tuleb viiendale küsimusele vastata, et maksustamise kord, mille kohaselt Itaalias tehakse pangandussihtasutustele sõltumata nende registrijärgsest asukohast või tegutsemiskohast avaliku huvi ja ühiskondliku kasu eesmärkidel tegutsemise tõttu teenitud tulu pealt maksusoodustusi, ei riku EÜ artikleid 12, 43 ja järgnevaid ning artiklit 56 ja järgnevaid.

 Ettepanek

134. Eeltoodust lähtudes tuleb Corte suprema di cassazione küsimustele vastata järgmiselt:

1.      (1. ja 2. küsimus) Pangandussihtasutused, kelle tegevust reguleerivad 30. juuli 1990. aasta seadus nr 218 ja sellega seotud 20. novembri 1990. aasta seadusandlik dekreet nr 356, hiljem muudetud kujul, ning 23. detsembri 1998. aasta seadus nr 461 ja 17. mai 1999. aasta seadusandlik dekreet nr 153, hiljem muudetud kujul, oleksid ettevõtjad EÜ asutamislepingu ja konkreetselt riigiabi käsitleva EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui nad tegeleksid majandustegevusega Euroopa Kohtu praktika tähenduses. See on nii, kui:

–        nad haldavad oma kontrollosalust volitatud pangas või muus ettevõtjas turul, kus eraettevõtjad võivad tegeleda sama tegevusega kasumi teenimise eesmärgil;

või

–        nad pakuvad põhikirjajärgsete avaliku huvi ja ühiskondliku kasu eesmärkide täitmisel kaupu või teenuseid konkurentsile rajatud turul;

või

–        nad sekkuvad kontrollosalusest tulenevate õiguste tõttu või muudel põhjustel otseselt või kaudselt ettevõtjate juhtimisse, kes tegelevad majandustegevusega kohtupraktika tähenduses.

2.      (3. küsimus) Tingimusel, et esinevad muud riigiabi mõiste elemendid, nimelt konkurentsi kahjustamine ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine, ja et maksusoodustused ei ole põhjendatud selle süsteemi üldise olemuse või ülesehitusega, mida peab hindama siseriiklik kohus, on põhikohtuasjas käsitletavate maksusoodustuste puhul täidetud tingimused, mille alusel neid saab pidada riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui neid tehakse „ettevõtjatele” esimese ja teise küsimuse puhul analüüsitud asutamislepingu konkurentsieeskirjade tähenduses.

3.      (4. küsimus) Puudub alus komisjoni otsuse 2003/146/EÜ kehtetuks tunnistamiseks.

4.      (5. küsimus) Maksustamise kord, mille kohaselt Itaalias tehakse pangandussihtasutustele sõltumata nende registrijärgsest asukohast või tegutsemiskohast avaliku huvi ja ühiskondliku kasu eesmärkidel tegutsemise tõttu teenitud tulu pealt maksusoodustusi, ei riku EÜ artikleid 12, 43 ja järgnevaid ning artiklit 56 ja järgnevaid.

1 – Algkeel: inglise.

2 – Istituzione di una ritenuta d’acconto o di imposta sugli utili distribuiti dalle società e modificazioni della disciplina della nominatività obbligatoria dei titoli azionari (Gazetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI“, nr 5, 7.1.1963, lk 61), mida on täiendatud 21. veebruari 1967. aasta dekreetseadusega nr 22/1967 nuove disposizioni in materia di ritenuta d’acconto o di imposta sugli utili distribuiti dalle società (GURI nr 47, 22.2.1967, lk 1012), mis muudeti seaduseks koos muudatustega 21. aprilli 1967. aasta seadusega nr 209 (GURI nr 101, 22.4.1967, lk 2099).

3 – Disciplina delle agevolazioni tributarie (GURI nr 268, 16.10.1973, lk 3).

4 – Eelotsusetaotluses kirjeldab siseriiklik kohus artiklit 10 bis vabastusena pigem maksu kinnipidamisest, kui makstava maksu arvelt tehtavast ettemaksust. Vt allpool punktid 51 ja 101.

5 – Millega Itaalia parlament tegi valitsusele ülesandeks korraldada ümber seadusandliku dekreedi nr 356 artikli 11 lõikes 1 nimetatud ülekandvate asutuste suhtes kohaldatav tsiviil- ja maksumäärustik ning panganduse ümberkorralduse maksustamise kord (GURI nr 4, 7.1.1999, lk 4).

6 – 2002. aasta riigieelarvet käsitleva 28. detsembri 2001. aasta seaduse nr 448 artikliga 11 lisati asjaomaste valdkondade hulka järgmised valdkonnad: perekond ja sellega seonduvad väärtused; noorte haridus ja kutseõpe; haridus, õpingud ja kutseõpe, sh koolidele mõeldud väljaannete ostmine; vabatahtlike, filantroopia- ja heategevus; usund ja vaimne areng; vanurite abistamine; kodanikuõigused, kuritegevuse ennetamine ja avalik julgeolek; toiduohutus ja kvaliteetne põllumajandus; kohalik areng ning kohalikul tasandil sotsiaal-elamispindade ehitamine; tarbijakaitse; kodanikukaitse; rahvatervis, ennetav ja raviv meditsiin; sport; toksikomaania ennetamine ja ravi; psüühilised ja vaimuhaigused ning -häired; teadus- ja tehnikauuringud, keskkonnakaitse; kunst, kultuuriline tegevus ja kultuuripärand.

7 – 24. detsembri 2003. aasta seadus nr 350, mis käsitleb 2004. aasta riigieelarvet.

8 – 28. detsembri 2001. aasta seaduse nr 448/01 artikkel 11 ja 24. juuni 2003. aasta dekreetseaduse nr 143, mis muudeti seaduseks koos muudatustega 1. augusti 2003. aasta seadusega nr 212, artikkel 4.

9 – Vt eespool punkt 13.

10 – Eelotsusetaotluses siseriikliku kohtu esitatud siseriikliku menetluse kirjeldus erineb mõnes punktis märkusi esitanud poolte kirjeldusest. Siseriiklik kohus ei maini eelotsusetaotluses asjaolu, et siseriikliku tasandi vaidlus puudutab maksuvabastust, mida taotleti 1998. aasta kohta, ja mis toimus seega enne dekreedi nr 153/99 vastuvõtmist. Seda piirangut mainivad ainult märkusi esitanud pooled. Ülevaade erinevate poolte rollist siseriiklikus menetlus ei ole alati kattuv. Eelotsusetaotluses mainitakse esialgse taotlejana näiteks Cassa di Risparmio di San Miniato SpA’d, mitte Fondazione’t, kus tal oli osalus. Teiste poolte esitatud märkustest selgub, et esialgse vabastustaotluse esitas Fondazione. Need erinevused kohtuasja sisu siiski märkimisväärselt ei mõjuta. Vt ka allpool punktid 51 ja 101.

11 – Nende kahe siseriikliku õiguse sätte vahel tundub olevat seos. Vt allpool punkt 67.

12 – ELT 2003 L 55, lk 56.

13 – Vt muu hulgas 7. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-45/94: Ayuntamiento de Ceuta (EKL 1995, lk I-4385, punkt 26).

14 – Vt muu hulgas 12. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-145/03: Keller (EKL 2005, lk I-2529, punkt 33).

15 – Vt muu hulgas 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-380/01: Gustav Schneider (EKL 2004, lk I-1389, punkt 22 ja viidatud kohtupraktika).

16 – 9. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-188/92: TWD Textilwerke Deggendorf (EKL 1994, lk I-833).

17 – Vt eespool punktid 57 ja 58 ning viidatud kohtupraktika.

18 – Vt 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-18/01: Korhonen (EKL 2003, lk I-5321, punkt 20 ja osundatud kohtupraktika).

19 – 23. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C-41/90: Höfner (EKL 1991, lk I-1979, punkt 21). Uuematest vt 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P, C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri (EKL 2005, lk I-5425, punkt 112 ja viidatud kohtupraktika). Vt ka minu 22. mai 2003. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades C-264/01, C-306/01, C-354/01 ja C-355/01: AOK (EKL 2004, lk I-2493, punkt 25).

20 – Vt muu hulgas 16. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-244/94: FFSA (EKL 1995, lk I-4013, punkt 21) ja 12. septembri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-180/98–C-184/98: Pavlov (EKL 2000, lk I-6451, punkt 117 ja viidatud kohtupraktika).

21 – Vt minu ettepanek eespool 19. joonealuses märkuses viidatud AOK kohtuasjas, punkt 27 ja viidatud kohtupraktika.

22 – Vt 11. aprilli 1989. aasta otsus kohtuasjas 66/86: Ahmed Saeed (EKL 1989, lk 803, punkt 48 ja viidatud kohtupraktika) ning 9. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-153/93: Delta (EKL 1994, lk I-2517, punkt 14 ja viidatud kohtupraktika).

23 – Punkti 9 kolmas taane.

24 – 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 170/83: Hydrotherm (EKL 1984, lk 2999, punkt 11). Vt ka eespool 19. joonealuses märkuses viidatud Dansk Rørindustri kohtuotsuse punkt 112 ja viidatud kohtupraktika. Esimese Astme Kohus on samuti sedastanud, et „EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõige 1 on suunatud majandusüksustele, millel on ühtne personal ja materiaalne ning immateriaalne vara, mis tegutsevad pikaajaliselt konkreetsel majanduslikul eesmärgil ja mis võivad kaasa aidata kõnealuses sättes nimetatud rikkumise toimumisele”. Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T-11/89: Shell vs. komisjon (EKL 1992, lk II-757, punkt 311).

25 – Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T-102/92: Viho (EKL 1995, lk II-17, punkt 51). Vt ka 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-73/95P: Viho (EKL 1996, lk I-5457, punkt 16 ja viidatud kohtupraktika) ning 31. oktoobri 1974. aasta otsus kohtuasjas 15/74: Centrafarm (EKL 1974, lk 1147, punkt 41). Samuti tuleks märkida, et nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT 1990 L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31) (ühinemismäärus) artikli 3 kohaselt ei käsitleta tütarettevõtjat sõltumatuna, kui emaettevõtjal on võimalus „ettevõtjat otsustavalt mõjutada”. Vt ka emaettevõtja ja tütarettevõtja aruannete konsolideerimise kriteeriumid, mis sisalduvad seitsmendas äriühinguõiguse direktiivis (nõukogu 13. juuni 1983. aasta direktiiv 83/349/EMÜ, EÜT 1983 L 193, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 58), ja kohtujurist Warneri 22. jaanuari 1974. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Commercial Solvents (EKL 1974, lk 223, punktid 262–265), milles ta tegi ettepaneku kasutada rusikareeglit, mille kohaselt tütarettevõtja ei ole põhimõtteliselt sõltumatu, kui emaettevõtjal on temas enamusosalus.

26 – 14. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-142/99: Floridienne ja Berginvest (EKL 2000, lk I-9567, punktid 17–19 ja viidatud kohtupraktika). Olen nõus, et terviklikkuse ja ühtsuse tagamiseks peaks ühenduse õiguse erinevates valdkondades kasutatavatel mõistetel üldiselt olema sama tähendus, välja arvatud juhul, kui mõiste erinevat tähendust ja teatud otstarbel tõlgendamist õigustavad kõnealuse valdkonna, kus mõistet kasutatakse, iseloom või eripära. Käesoleval juhul näib olevat mõistlik nõustuda komisjoni ettepanekuga, et kuuendat käibemaksudirektiivi käsitlevat kohtupraktikat saab analoogia põhjal kohaldada konkurentsieeskirjade tähenduses.

27 – Eespool viidatud kohtuasi Floridienne ja Berginvest, ibid.

28 – Vt eespool 24., 25. ja 26. joonealune märkus.

29 – Vt eespool punktid 73–93.

30 – Vt muu hulgas 19. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas C-6/97: Itaalia vs. komisjon (EKL 1999, lk I-2981, punkt 15 ja viidatud kohtupraktika).

31 – 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-387/92: Banco Exterior de España (EKL 1994, lk I-877, punkt 14). Vt ka 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-156/98: Saksamaa vs. komisjon (EKL 2000, lk I-6857, punktid 25 ja 26 ja viidatud kohtupraktika).

32 – Vt muu hulgas 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-308/01: GIL Insurance Ltd (EKL 2004, lk I-4777, punkt 72 ja viidatud kohtupraktika).

33 – Vt eespool 20. joonealune märkus.

34 – Vt muu hulgas 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-56/93: Belgia vs. komisjon (EKL 1996, lk I-723, punkt 11 ja viidatud kohtupraktika); 14. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-169/95: Hispaania vs. komisjon (EKL 1997, lk I-135, punkt 34); Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T-380/94: AIUFFASS (EKL 1996, lk II-2169, punkt 56); Esimese Astme Kohtu 28. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T-395/94: Atlantic Container (EKL 2002, lk II-875, punkt 257); Esimese Astme Kohtu 25. juuni 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-371/94 ja T-394/94: British Airways (EKL 1998, lk II-2405, punkt 79).

35 – Esimese Astme Kohtu otsuste kohta vt 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T-296/97: Alitalia (EKL 2000, lk II-3871, punkt 105); 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-126/96 ja T-127/96: BFM (EKL 1998, lk II-3437, punkt 81); 21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-36/99: Lenzing (EKL 2004, lk II-3597, punkt 150); 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T-358/94: Air France (EKL 1996, lk II-2109, punktid 71 ja 72). Euroopa Kohus on samamoodi sedastanud ka 8. mai 2003. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-328/99 ja C-399/00: Itaalia ja SIM vs. komisjon (EKL 2003, lk I-4035, punkt 39). Kõik need kohtuasjad käsitlesid olukordi, kus komisjon kohaldas „erainvestorile esitatavaid tingimusi”, mille puhul on tegemist keeruliste majandusalaste hinnangutega, et teha kindlaks, kas vaidlusalused riiklikud meetmed kujutasid endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Vt ka eespool 34. joonealuses märkuses viidatud kohtuasi Belgia vs. komisjon.

36 – 16. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-83/98 P: Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing ja komisjon (EKL 2000, lk I-3271, punkt 25 (kohtujuristi kursiiv)). Vt ka Esimese Astme Kohtu 17. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-98/00: Linde (EKL 2002, lk II-3961, punkt 40). Esimese Astme Kohus tegi kohtupraktika tõlgenduse kokkuvõtte oma 16. septembri 2004. aasta otsuses kohtuasjas T-274/01:Valmont (EKL 2004, lk II-3145, punkt 37), kus ta asus seisukohale, et erand põhimõttest, mille kohaselt Euroopa Kohus kontrollib igakülgselt, kas meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 reguleerimisalasse, on situatsioon, kus tegemist on keeruliste majandusalaste hinnangutega, mille suhtes on kohtulik kontroll piiratud.

37 – 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C-39/94: SFEI (EKL 1996, lk I-3547, punkt 62).

38 – Otsuse punkt 9.

39 – Muu hulgas 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-310/99: Itaalia vs. komisjon (EKL 2002, lk I-2289, punkt 48 ja viidatud kohtupraktika).

40 – Punktid 44 ja 49.

41 – Punkt 43.

42 – Punkt 59.

43 – Punkt 49.

44 – Punkt 52.

45 – Vt eespool punktid 81 ja 82 ning 91–93.

46 – 11. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-9/02: de Lasteyrie du Saillant (EKL 2004, lk I-2409, punkt 44 ja viidatud kohtupraktika).