Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

References to this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 18. juulil 20071(1)

Kohtuasi C-451/06

Gabriele Walderdorff

versus

Finanzamt Waldviertel

Käibemaks – Kinnisvara üürile ja rendile andmine – Kalapüügiõiguse andmine määratletud veekogu jaoks





1.        Käesoleva eelotsusetaotlusega soovib Austria Unabhängiger Finanzsenat’i (sõltumatu maksukohus) Viini osakond teada, kas ühenduse käibemaksualaste õigusnormidega sätestatud mõiste „kinnisvara üürile ja rendile andmine” hõlmab kümneks aastaks sõlmitud rendilepinguga kalapüügiõiguse andmist kindlaks määratud veekogu jaoks kas selle kinnisasja omaniku poolt, millel veekogu asub, või avalikus kasutuses oleval veekogul kalapüügiõiguse omaniku poolt.

 Ühenduse õigusnormid

2.        Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal ühtlustati käibemaks kuuenda direktiiviga,(2) mille artikli 13 B osa sätestab muu hulgas:

„Ilma et see piiraks ühenduse muude sätete kohaldamist, vabastavad liikmesriigid enda kehtestatud tingimustel, mille eesmärk on tagada maksuvabastuse nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine ning ennetada võimalikku maksudest kõrvalehoidumist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi, maksust järgmised tegevusalad:

[…]

b)      kinnisvara liising [mõiste „liising” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „üürile andmine”] ja rendile andmine, v.a:

1.      liikmesriikide õigusaktides määratletud majutamine hotellisektoris või sama ülesandega sektorites, sh majutamine puhkelaagrites või kämpinguna kasutamiseks ettenähtud paikades;

2.      ruumide ja maatükkide rendile andmine sõidukite parkimiseks;

3.      alaliselt paigaldatud seadmete ja masinate rendile andmine;

4.      seifide rendile andmine.

Liikmesriigid võivad käesoleva maksuvabastuse kohaldamisalas teha lisaerandeid;

[…]”.(3)

3.        Artikli 13 C osa punkt a lubab liikmesriikidel anda maksumaksjatele, kellele kohaldatakse liikmesriigi määratud piiranguid ja üksikasjalikke eeskirju, maksustamise suhtes valikuõiguse kinnisvara üürile ja rendile andmise puhul.(4)

 Austria õigus

4.        1994. aasta Umsatzsteuergesetz’i (1994. aasta käibemaksuseadus; edaspidi „UStG”) § 6 lõike 1 punk 16 vabastab käibemaksust kinnisasja üürile ja rendile andmise, sh „õigused, mida reguleerivad kinnisasja kohta käivad tsiviilõiguse normid, ja maakasutusega seotud riigi suveräänsed õigused”, millele kohaldatakse kuuenda direktiivi artikli 13 B osa punktis b sätestatud erandeid.

5.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et kinnisasja mõiste UStG § 6 lõike 1 punkti 16 tähenduses on sama mis tsiviilõiguses. Austria tsiviilkoodeks käsitleb õigusi vallasasjana, v.a siis, kui need on seotud kinnisasja omandiga, st neid õigusi teostatakse nimetatud omandiõiguse alusel nagu reaalservituutide puhul. Reaalservituut on asjaõigus, mis üldjuhul tekib kinnistamisega.(5) Kalapüügiõigus eraõiguslikul veekogul on tavaliselt selle veekogu omandiõiguse laiendus. Kui kalapüügiõigust kasutatakse teise vara omandiõiguse alusel, on tegemist reaalservituudiga. Samuti saab selle õiguse anda erinevate isiklike servituutidena ja iseseisvate asjaõigustena, mis on vabalt üleantavad müümise ja pärimise teel (siiski ei saa jahipidamisõigust enam iseseisva asjaõigusena seada, vaid see käib kaasas kinnisasjaga). Vabas looduses elavad ulukid ja kalad(6) on peremehetud ega ole maatüki osad või selle päraldised. Tsiviilkoodeksis käsitletakse neid kinnisasjana seni, kuni neid ei ole hõivatud ega tapetud, selgitades asjaolu, et nende hõivamise õigus tuleneb maaomandist, mitte varasemast õigusest nende kui iseseisvate vallasasjade üle. Maaomandi osa ei ole loom, vaid õigus pidada jahti ja kalastada.

6.        2001. aasta NÖ Fischereigesetz’i (Alam-Austria kalapüügiseadus) § 4 määratleb kalapüügiõigust erinevalt: esiteks, õigusena säilitada, hõivata, omandada ja tappa veeloomi ning lubada teistel neid hõivata ja/või omandada; teiseks, püügiveekogude nõuetekohase ja säästva majandamise kohustusega kaasneva lahutamatu õigusena ning kolmandaks, iseseisva õigusena, mis ei ole seotud maatükiga ning mida saab omandada ja kasutada vastavalt eraõiguslikke norme reguleerivatele põhimõtetele ning mis kuulub tavaliste kohtute pädevusse.

 Asjaolud ja menetlus

7.        Gabriele Walderdorffile kuulub Alam-Austrias Zwettlis põllumajandus- ja metsandusettevõte, mida ta juhib ning millega seoses talle kohaldatakse tavalist käibemaksumäära. Varade hulka kuulub registreeritud kalapüügiõigus teataval avalikus kasutuses oleval veekogul. Lisaks kuuluvad ettevõttele tiigid, millele tal on maaomanikuna kalapüügiõigus.

8.        Alates 1. jaanuarist 1996 andis G. Walderdorff mõlemad kalapüügiõigused kümneks aastaks rendile kohalikule kalameeste klubile. Lepingu kohaselt oli aastane renditasu 60 000 Austria šillingit. Juhul kui G. Walderdorff oleks valinud käibemaksuga maksustamise, oleks netosumma olnud 50 000 Austria šillingit, millele oleks lisandunud käibemaks 20%. Tegelikult ta maksustamist ei valinud ning seepärast ei kajastanud ta klubile esitatud arves käibemaksu.

9.        Kontrollimise tulemusena otsustas maksuhaldur, et renditasule tuleb kohaldada tavalist käibemaksumäära, kuna tegemist ei olnud UStG-st tuleneva kinnisasjaõiguse maksuvaba rendileandmisega. Seetõttu tegi ta 20-protsendilise käibemaksu osas maksu ümberarvutamise otsused.

10.      G. Walderdorff esitas nimetatud ümberarvutamise otsuste peale kaebuse ja taotles käibemaksuvabastust UStG artikli 6 lõike 1 punkti 16 alusel. Praegu on kaebus eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses.

11.      Maksuhaldur tugineb Austria Vabariigi rahandusministeeriumi seisukohale, et kalapüügiõigus on maaomandist sõltumatu ning et seda ei saa käsitada samaväärselt maakasutusega. Seega ei kehti maksukohustuslase poolt kalapüügiõiguse rendile andmisele maksuvabastus UStG § 6 lõike 1 punkti 16 alusel, vaid see kuulub maksustamisele tavalise maksumääraga.

12.      G. Walderdorff leiab, et UStG § 6 lõike 1 punkt 16 hõlmab õigusi, mis ei ole kinnisasja osad, vaid saavad ise olla rendile andmise esemeks. Nimetatud määratlus ei hõlma jahipidamisõigust, kuna seda ei saa enam seada kinnistatava iseseisva asjaõiguse kui sellisena. Ometi saab kalapüügiõigus kuuluda isikule, kes ei ole maaomanik, ning sellisel juhul on kalapüügiõigus kinnistusraamatusse kantav servituut. Järelikult on kalapüügiõigus kinnisasjaõigus UStG § 6 lõike 1 punkti 16 tähenduses.

13.      Kuna Unabhängiger Finanzsenat kahtleb ühenduse õiguse sisus, siis otsustas ta Euroopa Kohtule esitada järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas [kuuenda direktiivi] artikli 13 B osa punkti b tuleb tõlgendada nii, et kümneks aastaks sõlmitud rendilepinguga tasu eest kalapüügiõiguse andmine

1)      selle kinnisasja omaniku poolt, millel asub veekogu, mille jaoks luba on antud,

2)      avalikus kasutuses oleval veekogul kalapüügiõiguse omaniku poolt

kujutab endast „kinnisvara üürile- ja rendile andmist”?”

14.      Kirjalikud märkused esitas ainult komisjon; kohtuistungi osas taotlust ei esitatud ja seda ei ole toimunud.

 Hinnang

15.      Eelotsusetaotlus sisaldab ulatuslikku teavet kinnisasjaõiguste, iseäranis kalapüügi- ja jahipidamisõiguse olemuse ja liigituse kohta Austria õiguses. Nagu selgub, tuginevad ka eelotsusetaotluse esitanud kohtus nimetatud argumendid paljuski sellele liigitusele.

16.      Ometi puudutab eelotsuse küsimus kuuenda direktiivi artikli 13 B osa punktis b sätestatud mõiste „kinnisvara üürile- ja rendile andmine” tõlgendamist ning Euroopa Kohus on järjekindlalt sedastanud, et artiklis 13 nimetatud maksuvabastused kujutavad endast ühenduse õiguse autonoomseid mõisteid, mille eesmärk on välistada käibemaksusüsteemi liikmesriigiti erinev kohaldamine.(7)

17.      Järelikult ei ole Austria õiguses sätestatud kalapüügiõiguse liigitamine või selle eristamine jahipidamisõigusest määrav selleks, et kindlaks teha, kas kalapüügiõiguse andmine on „kinnisvara üürile- ja rendile andmine” artikli 13 B osa punkti b maksuvabastuse tähenduses. Samuti ei ole kindel, et asjaomane leping on rendileping (Pachtvertrag) Austria õiguse kohaselt.

18.      Eelotsusetaotlusega esitatud küsimus võib varjatult seisneda hoopis selles, et kuna Austria õiguses ja võib-olla ka teistes õigussüsteemides on kalapüügiõigus liigitatud kinnisasjaõiguseks, siis kas kalapüügiõigust saab pidada kinnisasjaks, mida võib anda üürile või rendile artikli 13 B osa punkti b tähenduses.

19.      Ma leian, et antud kontekstis on selline ühenduse õiguses sätestatud kinnisvara mõiste tõlgendamine kunstlik. Kinnisvara üürile või rendile andmise mõistet on kohane kasutada ainult seoses reaalse materiaalse varaga, mitte õigustega, mis on oma olemuselt immateriaalsed, sõltumata asjaolust, millega need on seotud. Euroopa Kohus on sedastanud, et kinnisvara on ainult selline vara, mis ei ole mobiilne ega kergesti ümberpaigutatav.(8) Selline piiritlemine välistab a fortiori olemuselt immateriaalse vara. Seda seisukohta kinnitab Euroopa Kohtu sedastus, et kinnisvara üheks olemuslikuks tunnuseks on seotus maapinna määratletud osaga.(9)

20.      Selles osas ei mõjuta minu arvamust eelotsusetaotluse esitanud kohtu viide kuuenda direktiivi vastuvõtmist puudutava nõukogu protokolli kantud märkusele, mille kohaselt nähti artikli 13 B osa punktis b sätestatud maksuvabastuse ulatuse piiramise võimalus ette iseäranis selleks, et võimaldada liikmesriikidel kohaldada käibemaksu muu hulgas jahipidamisele ja kalapüügile, mis võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates vihjata asjaolule, et selles kontekstis käsitletaks jahipidamisõigust ja kalapüügiõigust tavaliselt kinnisasjana. Vaatamata võimalikele vihjetele, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui märkusele ei ole viidatud sellega seotud sättes, siis ei ole sellisel märkusel õiguslikku tähendust ja seda ei saa kasutada direktiivi tõlgendamisel.(10)

21.      Euroopa Kohus on määratlenud kinnisvara üürile andmise mõistet kuuenda direktiivi artikli 13 B osa punkti b tähenduses kui kinnisasja omaniku poolt üürnikule kokkulepitud ajaks tasu eest antava kinnisasja kasutusõigust ja õigust keelata teistel isikutel seda kinnisasja kasutada.(11) Samuti on Euroopa Kohus sedastanud, et maa-ala, mis on täielikult või osaliselt vee all, saab määratleda kinnisvarana, mida võib anda üürile või rendile.(12)

22.      Seega on võimalik anda veekogu üürile või rendile kuuenda direktiivi artikli 13 B osa punkti b tähenduses ning käesolevas asjas on tõendatud, et asjaomane leping annab õiguse, mis laieneb kindlaksmääratud veekogule kokkulepitud ajaks iga-aastase renditasu eest. Nimetatud asjaolud on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikast tulenevate nõuetega. Järgmisena tuleb mainida, et õigus kalastada veekogul ning kohustus neid veekogusid nõuetekohaselt ja säästvalt majandada on iseloomulik rendile andmisele, mis kuuenda direktiivi artikli 13 B osa punkti b saksakeelses versioonis on nimetatud Verpachtung’iks.(13)

23.      Kui leping ei vasta ühenduse õiguses sätestatud üürile ja rendile andmise mõiste kõikidele olulistele nõuetele, siis ei piisa lepingus sisalduvatest teatavatest kinnisvara üürile ja rendile andmisele iseloomulikest elementidest. Üheks selliseks nõudeks on lepinguga antud õiguse ulatus kasutada kinnisasja ja keelata teistel isikutel seda kinnisasja kasutada.

24.      Esimene küsimus seisneb selles, kas lepingut, mis võimaldab juurdepääsu reaalsele kinnisasjale ja annab õiguse seda kasutada ainult kalapüügi eesmärgil, saab käsitada üüri- või rendilepinguna.

25.      Loomulikult ei ole ebatavaline täpsustada rendilepingus, kas asjaomast kinnisasja võib kasutada ühel või mitmel eesmärgil või mitte. Samuti ei ole kalapüügi olemuses midagi sellist, mis välistaks sellise lepingu liigitamise rendilepinguks, mis võimaldab juurdepääsu kinnisasjale ja annab õiguse seda kasutada kalapüügi eesmärgil.

26.      Siiski tuleb uurida iga lepingut eraldi, et teha kindlaks, kas lepingust tuleneb kinnisasja kasutusõigus ja õigus keelata teistel isikutel seda kinnisasja kasutada.

27.      Käesolevas asjas ei ole lepingus, mille koopia on lisatud toimikusse, mille edastas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitanud kohus, mainitud peale kalapüügi ühtegi teist eesmärki, millega seoses oleks kalameeste klubile võimaldatud juurdepääs maa-alale ja veekogule. Nimetatud leping ei sisalda mitte midagi sellist, mis vihjaks asjaolule, et G. Walderdorff ise ei võiks oma maal asuvaid tiike kasutada või lubada teistel seda teha muul eesmärgil kui kalastamine (kuigi vaikimisi ei või selline kasutamine häirida kalapüügiõiguse kasutamist). Samuti (ja samadel tingimustel) puudub vihje sellele, et G. Walderdorffi kalapüügiõigus avalikus kasutuses oleval veekogul, mille ta andis kalameeste klubile lepingu kehtivuse ajaks, annaks talle või nimetatud klubile õiguse keelata teistel isikutel kõnealusel veekogul harrastada teistsuguseid tegevusi.

28.      Seega tundub mulle, et kirjeldatud olukorra suhtes on keeruline kohaldada Euroopa Kohtu poolt järjepidevalt kasutatud üürile ja rendile andmise mõistet, mis tähendab kinnisasja kasutusõiguse andmist, millega kaasneb õigus keelata teistel isikutel seda kinnisasja kasutada.

29.      Konkreetse veekogu jaoks antud kalastamise ainuõigust koos sellega kaasneva õigusega keelata teistel isikutel seal kalastada tuleb eristada kalapüügiloast, mis lubab isikul kalastada koos teiste püügiloa omanikega. Olgugi et asjaomane kalapüügiluba annab tegeliku õiguse kasutada asjaomast kinnisvara,(14) ei ole selle loa omanikul lubatud välistada teisi isikuid, mistõttu ma leian, et see ei vasta kriteeriumile, mille Euroopa Kohus on rendile andmise mõistele andnud.(15)

30.      Käesoleval juhul ei sisalda leping ühtegi märget, et lepinguga antud õigus oleks ainuõigus selles mõttes, et kalameeste klubi otsustab, kes tohib asjaomasel veekogul kalastada ja kes mitte. Siiski on lepingus kirjas, et G. Walderdorff jätab endale ja tema poolt lubatud ühele külastajale päevas õiguse vabaks kalapüügiks veekogul. Järgmisena sätestab leping, et G. Walderdorffil on õigus tasuta klubi liikmelisuseks lepingu kehtivusajal ning et klubi likvideerimise korral annab ta klubi 12 liikmele eelisõiguse sõlmida temaga samal eesmärgil uued individuaalsed lepingud.

31.      On tõsi, et selline piiranguteta juurdepääsuõigus, mida käesolevas asjas võimaldati, on tavaline ja võib-olla põhiline üürile või rendile andmise element. Siiski ei jäta käesoleval juhul õiguse andja endale sõnaselgelt mitte ainult juurdepääsuõigust kasutada veekogu samal eesmärgil, millega seoses on võimaldatud juurdepääs klubile – erinevalt eesmärgist, milleks ei ole kasutamine ega õiguste teostamine, nagu näiteks korrashoid, mille eest vastutab maaomanik(16) –, vaid ka õiguse lubada sama juurdepääsu kolmandatele isikutele.

32.      Juhul kui klubi likvideeritakse ja lepingud sõlmitakse iga endise liikmega eraldi, siis need lepingud (olgugi et neid nimetatakse endiselt Pachtverträge) on natuke enam kui pikaajalised üksikud kalapüügiload ning miski ei viita asjaolule, et sellisel juhul ei saaks G. Walderdorff sõlmida teisi samasuguseid lepinguid.

33.      Loomulikult on tegemist asjaoludega, mille peab kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuid minu arvates piirdub kuuenda direktiivi artikli 13 B osa punktis b sätestatud üürile ja rendile andmise mõiste, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, lepingutega, millest tuleneva varale juurdepääsuõiguse ja vara kasutamise õiguse puhul on tegemist ainuõigustega selles mõttes, et rentnik ei ole kohustatud nõustuma rendileandja ja/või rendileandja poolt teistele isikutele antud samasuguse juurdepääsuõiguse või kasutusõigusega.

34.      Eeltoodud kaalutluste põhjal teen järelduse, et maksuvabastus tuleb jätta kohaldamata ning see on kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud seisukohaga, et mõisteid, mis täpsustavad maksuvabastusi, tuleb tõlgendada kitsalt, kuna tegemist on erandiga üldpõhimõttest, et käibemaksu tuleb kohaldada maksukohustuslase kõikidele tasu eest osutatavatele teenustele.(17)

35.      Lõpetuseks, kuna ma jõudsin järeldusele, et kuuenda direktiivi artikli 13 B osa punktis b sätestatud kinnisvara üürile ja rendile andmise mõiste ei hõlma kirjeldatud kujul kalapüügiõiguste andmist, siis ei ole mingit kasu veelgi üksikasjalikumast liigitamisest. Tegemist on ilmselgelt majandustegevuse käigus maksukohustuslase poolt kaupade ja teenuste pakkumisega tasu eest.(18) Nimetatud kaupade ja teenuste pakkumist maksustatakse tavalise käibemaksumääraga juhul, kui neile ei kohaldata mõnda konkreetset maksuvabastust, vähendatud maksumäära või maksustamise eriskeemi. Mõnele muule vähendatud maksumäärale, maksustamise eriskeemile ega maksuvabastusele peale artikli 13 B osa punktis b sätestatu ei ole käesolevas asjas viidatud ning tundub, et ükski teine säte ei ole ka kohaldatav.

 Ettepanek

36.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ artikli 13 B osa punktis b sätestatud üürile ja rendile andmise mõiste tähendab kinnisasja kasutusõiguse andmist, millega kaasneb õigus keelata teistel isikutel seda kinnisasja kasutada. See ei hõlma olukorda, kus kinnisasja omanik annab õiguse kasutada kinnisasja teataval eesmärgil, kuid samas jätab endale õiguse seda kasutada või lubada teistel isikutel seda teha kas samal või mingil muul eesmärgil.

1 – Algkeel: inglise.

2 – Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuues direktiiv 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 23; mitu korda muudetud, kuid mitte asjaomaste sätete osas). Kuues käibemaksudirektiiv tunnistati 1. jaanuaril 2007 kehtetuks ja asendati 28. novembri 2006. aasta nõukogu direktiiviga 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, lk 1; edaspidi direktiiv 2006/112).

3 –      Vt direktiivi 2006/112 artikkel 131 ning artikli 135 lõike 1 punkt l ja sama artikli lõige 2.

4 – Vt direktiivi 2006/112 artikli 137 lõike 1 punkt d ja sama artikli lõige 2.

5 – Miski ei viita asjaolule, et Austria oleks kohaldanud kuuenda direktiivi artikli 5 lõikega 3 (nüüd direktiivi 2006/112 artikli 15 lõige 2) ette nähtud võimalust eesmärgiga käsitada materiaalse varana asjaõigust, mis annab õiguse valdajale kinnisasja kasutusõiguse. Vt 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-166/05: Heger (EKL 2006, lk I-7749, punkt 19) ja minu käesoleva ettepaneku punkt 28.

6 – Mõiste in freier Natur. Seda ei ole käesolevas asjas mainitud, kuid oleks huvitav teada, kas nimetatud mõiste kehtib ka näiteks suletud tiigis majandatavate kalavarude kohta, mis antakse üle nimelt õngepüügi eesmärgil.

7 – Vt nt 14. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-434/05: Horizon College (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika) ja jahipidamisõiguse liigitamise kohta käibemaksuga maksustamise osas 26. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C-43/04: Stadt Sundern (EKL 2005, lk I-4491, punkt 24).

8 – Vt 16. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-315/00: Maierhofer (EKL 2003, lk I-563, punkt 30 jj).

9 – Vt eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Heger, punkt 20.

10 – Vt nt seoses maksustamisega 13. veebruari 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-197/94 ja C-252/94: Bautiaa (EKL 1996, lk I-505, punkt 51) ja 8. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-375/98: Epson Europe (EKL 2000, lk I-4243, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

11 – Vt 3. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-428/02: Fonden Marselisborg Lystbådehavn (EKL 2005, lk I-1527, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

12 – Ibid, punkt 34. Vt ka 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Heger, punktid 20−22 seoses sellise veekogu liigitamisega kinnisasjaks, mille jaoks saab kalapüügiluba väljastada.

13 – Mõnes, kuid mitte kõikides keeltes tehakse vahet mõistetel Vermietung ja Verpachtung ning sageli kajastub see erinevus liikmesriikide õigussüsteemides. Vt kohtujurist Jacobsi 22. veebruari 2001. aasta ettepanek kohtuasjas C-326/99: Stichting Goed Wonen, milles otsus tehti 4. oktoobril 2001 (EKL 2001, lk I-6831, ettepaneku punkt 76).

14 – Eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Heger, punkt 25.

15 – Vt ka kohtujurist Jacobsi 26. septembri 2000. aasta ettepanek kohtuasjas C-150/99: Stockholm Lindöpark, milles otsus tehti 18. jaanuaril 2001 (EKL 2001, lk I-493, ettepaneku punktid 34 ja 35).

16 – Vt 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-284/03: Temco (EKL 2004, lk I-11237, punktid 24 ja 25), mille kohaselt ei ole ainuõigusliku valdusõiguse teatavad kitsendused (nt omaniku külastusõigus või kinnisasja teatavate osade ühiskasutus koos teiste üürnikega) vastuolus üürile ja rendile andmise mõistega.

17 – Vt nt 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Horizon College, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika. Ometi võib kuuenda direktiivi artikli 13 B osa punktis b sätestatud üürile ja rendile andmise mõiste olla laiem kui paljude liikmesriikide õiguses, hõlmates näiteks hotellimajutuse ja kasutusvalduse. Vt 12. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-358/97: komisjon vs. Iirimaa (EKL 2000, lk I-6301, punkt 54) ja 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Goed Wonen, punkt 49.

18 – Vt kuuenda direktiivi artikli 2 lõige 1, artikli 4 lõiked 1 ja 2, artikli 5 lõiked 1 ja 3 ning artikli 6 lõige 1. Tegemist võib olla kaubatarnega, kui Austria oleks kohaldanud artikli 5 lõikega 3 ette nähtud võimalust – vt eespool 5. joonealune märkus.