Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

References to this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 17. juunil 2010(1)

Kohtuasi C-20/09

Euroopa Komisjon

versus

Portugali Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Vastuvõetavus – Liikmesriigi kohustuste rikkumise mõju säilimine – Kapitali vaba liikumine – EÜ artikkel 56 ja EMP lepingu artikkel 40 – Riigi võlakirjad – Soodsam maksualane kohtlemine





I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas kohtuasjas esitas Euroopa Komisjon EÜ artikli 226 alusel Euroopa Kohtule hagi, milles palutakse tuvastada, et nähes maksualase korrigeerimise raames ette soodsama maksualase kohtlemise üksnes Portugali riigi poolt emiteeritud riigi võlakirjade suhtes, on Portugali Vabariik rikkunud EÜ artiklist 56 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP leping”) artiklist 40 tulenevaid kohustusi.

II.    Õiguslik raamistik

2.        Portugali parlament kiitis Portugali territooriumil mitte asuva vara maksualase korrigeerimise erikorra (Regime Excepcional de Regularização Tributária de elementos patrimoniais que não se encontrem no território português, edaspidi „RERF”) heaks 29. juuli 2005. aasta seadusega nr 39-A/2005, mis avaldati samal päeval Diário da República’s.(2)

3.        RERF´i vastuvõtmise eesmärk oli võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimisega sellise ajaliselt piiratud meetme abil, mis stimuleeriks kohustused täitmata jätnud füüsilisest isikust maksumaksjaid vabatahtlikult korrigeerima oma maksualast olukorda juhul, kui nad on jätnud tegevusetusega või pettusega deklareerimata välismaalt saadud tulu või välismaal asuvat maksustatavat vara.

4.        Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks kohaldatakse RERF´i artiklit 1 sellise vara suhtes, mis moodustub hoiustest, hoiusertifikaatidest, väärtpaberitest ja muudest finantsinstrumentidest, mis ei asu Portugali territooriumil. RERF´i raames kohaldatakse varale üldist maksumäära, mille suurus on 5% nende maksualase korrigeerimise deklaratsioonis märgitud väärtusest, vastavalt RERF´i artiklitele 2 ja 5.

5.        RERF´i artikli 6 lõike 1 kohaselt vähendatakse seda üldist 5%-list maksumäära poole võrra juhul, kui vara on Portugali riigi võlakirjad. RERF´i artikli 6 lõike 2 kohaselt kohaldatakse maksumäära vähendamist ka muu vara suhtes, kui selle väärtus reinvesteeritakse Portugali riigi võlakirjadesse kuni maksualase korrigeerimise deklaratsiooni esitamise kuupäevani.

6.        Kuid selleks, et kohaldataks RERF´i artikli 6 lõikes 1 sätestatud 2,5%-list vähendatud maksumäära, peavad RERF´i artikli 6 lõike 4 kohaselt Portugali riigi võlakirjad jääma deklareerija omandisse vähemalt kolmeks aastaks alates maksualase korrigeerimise deklaratsiooni esitamise kuupäevast, olenemata nende omandamise kuupäevast. Kui seda minimaalset omandis hoidmise aega ei järgita, toob see RERF´i artikli 6 lõike 5 kohaselt kaasa kohustuse maksta kinni erinevus võrreldes summaga, mis tuleneks 5%-lise maksumäära kohaldamisest.

7.        RERF kaotas kehtivuse 31. detsembril 2005. aastal.

III. Kohtueelne menetlus

8.        Esitatud kaebuse tõttu ja enne seda, kui RERF kehtivuse kaotas, saatis komisjon 19. detsembril 2005. aasta kirjaga Portugali Vabariigile märgukirja. Kõnealuses kirjas nentis komisjon, et Portugali Vabariik on rikkunud EÜ artiklist 56 ja EMP lepingu artiklist 40 tulenevaid kohustusi, kuna ta kohaldas sellise vara maksualasele korrigeerimisele, mis on Portugali riigi võlakirjad, või sellise vara väärtusele, mis on kõnealustesse võlakirjadesse reinvesteeritud, soodsamat maksumäära võrreldes sellise vara maksualase korrigeerimisega, mis ei olnud investeeritud Portugali riigi võlakirjadesse maksualase korrigeerimise deklaratsiooni esitamise kuupäevaks.

9.        Portugali valitsus vastas märgukirjale 27. veebruaril 2006. Esiteks vaidlustas Portugali valitsus komisjoni esitatud etteheidete aktuaalsuse, kuna Portugali valitsuse arvates väidetavat EÜ artiklist 56 ja EMP lepingu artiklist 40 tulenevate kohustuste rikkumist enam ei eksisteerinud. Lisaks leidis Portugali valitsus, et RERF ei rikkunud ühenduse õigust. Igal juhul olevat vaidlusalune õiguslik kord õigustatud üldise huviga, st vajadusega võidelda maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu.

10.      Kuna vastus komisjoni ei rahuldanud, esitas ta 11. mai 2007. aasta kirjaga vastavalt EÜ artiklile 226 põhjendatud arvamuse, milles nõudis, et Portugali Vabariik hakkaks täitma EÜ artiklist 56 ja EMP lepingu artiklist 40 tulenevaid kohustusi kahe kuu jooksul alates kõnealuse arvamuse kättesaamisest.

11.      Portugali valitsus jäi märgukirjale antud vastuses esitatud arvamuse juurde.

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

12.      Neil asjaoludel esitas komisjon Euroopa Kohtu kantseleisse 15. jaanuaril 2009 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi.

13.      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        tuvastada, et Portugali Vabariik on rikkunud EÜ artiklist 56 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklist 40 tulenevaid kohustusi, nähes seaduse nr 39-A/2005 alusel kehtestatud korrigeerimise raames ette soodsama maksualase kohtlemise üksnes Portugali riigi poolt emiteeritud riigi võlakirjade suhtes;

–        mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

14.      Portugali Vabariik palub Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

15.      Pooled kuulati ära kohtuistungil, mis toimus 11. mail 2010.

V.      Õiguslik analüüs

A.      Hagi vastuvõetavus

1.      Poolte argumendid

16.      Portugali Vabariik väidab oma vastuväites, et hagi on vastuvõetamatu kahel põhjusel. Esiteks väidab Portugali Vabariik, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ei peaks tunnistama vastuvõetavaks juhul, kui väidetav rikkumine on lõppenud ammu enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaega (käesoleval juhul rohkem kui poolteist aastat varem), kuna seadus nr 39-A/2005, millega kehtestati RERF, kaotas kehtivuse 31. detsembril 2005. Seega on hagi vastuvõetamatu eseme puudumise tõttu. Teiseks ei lange kostjaks oleva liikmesriigi arvates põhjendatud arvamuses nimetatud liikmesriigi kohustuste rikkumise ese kokku märgukirja esemega. Portugali Vabariigi väitel selgitas komisjon alles põhjendatud arvamuses, et väidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine ei seisnenud mitte Portugali Vabariigi väljastatud võlakirjade soodsamas kohtlemises võrreldes muu varaga, nagu oli esitatud märgukirjas, vaid üksnes võrreldes teiste liikmesriikide võlakirjadega.

17.      Komisjon lükkab kõik need argumendid tagasi ning väidab, et hagi on täiesti vastuvõetav. Hagi eseme suhtes täpsustab komisjon, et huvi menetlust jätkata on siiski olemas. Komisjon väidab, et vastupidiselt Portugali valitsuse viidatud kohtupraktikale(3) tegutses komisjon käesolevas kohtuasjas õigel ajal, mis võimaldab Euroopa Kohtul otsustada a contrario, et käesolev hagi on vastuvõetav. Lisaks RERF´i mõju kestab, kuna isikud, kellel ei olnud võimalik saada kasu soodsamast maksualasest kohtlemisest, on majanduslikult kehvemas olukorras kui need, kellel oli kõnealune võimalus. Kohtuistungil lisas komisjon, et vaidlusaluse seaduse mõju tõestab lisaks asjaolu, et vastavalt RERF´i artikli 6 lõikele 4 lasub maksukohustuslastel, kes omavad Portugali Vabariigi väljastatud võlakirju ning soovivad, et neile kohaldataks 2,5%-list (korrigeerimise) maksumäära, kohustus hoida kõnealuseid võlakirju enda omandis vähemalt kolm aastat pärast maksualase korrigeerimise deklaratsiooni esitamise kuupäeva. Seoses märgukirja ja põhjendatud arvamuse väidetava vastuoluga märgib komisjon, et põhjendatud arvamuses esitatud etteheitega üksnes täpsustatakse märgukirjas esitatud etteheidet. Kõnealune etteheide sisaldus tingimata juba märgukirjas. Seega ei ole mingil juhul tegemist algselt sõnastatud etteheite muutmisega.

2.      Hinnang

a)      Teine asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis puudutab märgukirja ja põhjendatud arvamuse vastuolu

18.      Olen algusest peale arvamusel, et Portugali Vabariigi esitatud teine hagi läbivaatamist takistav asjaolu, mis puudutab märgukirja ja põhjendatud arvamuse vastuolu, tuleb tagasi lükata.

19.      Sellega seoses tuleb meenutada, milline on erinevus nende kahe kohtueelse menetluse dokumendi vahel. Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab EÜ artiklis 226 nimetatud põhjendatud arvamus sisaldama asjakohast ning üksikasjalikku ülevaadet põhjustest, millele toetudes komisjon leiab, et asjaomane riik on rikkunud EÜ asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seevastu ei ole üksikasjalikkuse nõuded märgukirja suhtes sama ranged ning märgukiri võib sisaldada ainult etteheidete esialgset lühikest kokkuvõtet. Seega ei takista miski komisjonil põhjendatud arvamuses üksikasjalikult esitada etteheiteid, mida ta on märgukirjas palju üldisemalt juba maininud.(4)

20.      Komisjon ei vaidlusta käesoleval juhul seda, et kui märgukirjas võrreldi Portugali Vabariigi võlakirjade soodsamat kohtlemist kogu ülejäänud varaga, siis põhjendatud arvamuses võrreldakse kõnealuseid võlakirju üksnes teiste liikmesriikide väljastatud võlakirjadega.

21.      Vara mõiste on siiski laiem, kui riigi võlakirjade mõiste ning hõlmab kindlasti ka viimast. Käesolevas kohtuasjas esitatud põhjendatud arvamuses seega üksnes täpsustatakse märgukirjas esitatud etteheiteid või isegi piiratakse liikmesriigi kohustuste rikkumise eset, ning see on täiesti õiguspärane.(5) Seega ei ole põhjendatud arvamuses liikmesriigi kohustuste rikkumise eset mitte muudetud, vaid see on esitatud üksikasjalikumalt või seda on isegi piiratud käesoleva ettepaneku punktis 19 viidatud kohtupraktika tähenduses.

b)      Esimene asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis puudutab asutamislepingu ja EMP lepingu tegeliku rikkumise puudumist

22.      Esimese asja läbivaatamist takistava asjaolu üle otsustamine on minu arvates keerulisem ning selle raames tuleb vaadelda kohtupraktikat, mis käsitleb ajutiste siseriiklike meetmete vastu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetavust, st probleemistikku, mida ma olen osaliselt juba käsitlenud ettepanekutes kohtuasjades komisjon vs. Kreeka(6) ja komisjon vs. Saksamaa.(7)

23.      Meenutagem, et EÜ artiklis 226 sätestatud menetluse raames seisneb komisjoni ülesanne eelkõige selles, et ta võib tuvastada ühenduse õigusest tulenevate kohustuste võimalikud rikkumised nende lõpetamise eesmärgil.(8)

24.      Lisaks tuleb EÜ artikli 226 kohaselt ja vastavalt kohtupraktikale liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata liikmesriigis põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel.(9) Nagu kohtujurist Lenz on märkinud oma ettepanekus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia,(10) ei ole mingit huvi, mille tõttu peaks Euroopa Kohus tuvastama rikkumise siis, kui rikkumine lõppes enne komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist.(11)

25.      See on ainus mõeldav lahendus muidugi juhul, kui ühenduse õiguse väidetava rikkumise lõpetamine on asjaomase liikmesriigi sekkumise tulemus, mis on kooskõlas põhjendatud arvamusega.

26.      Nõnda jättis Euroopa Kohus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, milles heideti asjaomasele liikmesriigile ette seda, et ta võttis vastu mitu õigusakti, mille puhul selgus Euroopa Kohtu kontrolli käigus, et need olid tunnistatud kehtetuks enne komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist.(12)

27.      Nii ei ole see siiski käesolevas kohtuasjas. RERF´i sätteid ei tunnistatud ametlikult kehtetuks ning Portugali Vabariik ei sekkunud põhjendatud arvamuse järgimiseks enne selles määratud tähtaja möödumist.

28.      Käesolevas kohtuasjas on selge, et seadus nr 39-A/2005 kaotas kehtivuse 31. detsembril 2005, seega ammu enne 11. mail 2007 esitatud põhjendatud arvamuses määratud tähtaega.

29.      Seega tuleb teha kindlaks, kas väidetav EÜ artikli 56 ja EMP lepingu artikli 40 rikkumine lõi kõnealuse tähtaja lõppemisel jätkuvalt õiguslikke tagajärgi, nagu väidab komisjon.

30.      Euroopa Kohtu praktika ei ole selles küsimuses ühene, vaid erineb sektoriti. Teatavates kohtuotsustes nõutakse, et vaidlusalused sätted loovad jätkuvalt õiguslikke tagajärgi, teatavates kohtuotsustes aga isegi ei käsitleta seda tingimust.

31.      Viimati nimetatute hulgas äratavad tähelepanu otsused, mis on tehtud kalapüügikvootide valdkonnas ning milles on hinnatud vastuvõetavateks palju liikmesriigi kohustuste rikkumise hagisid, mille puhul komisjon oli algatanud kohtueelse menetluse kaua aega pärast vaidlusaluste kalandusaastate lõppemist.(13) Eelkõige eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa tõi Prantsuse Vabariik esile liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetamatuse, väites, et kõnealune hagi käsitles rohkem kui kümne aasta taguseid kalandusaastaid ning ta ei saanud asjaomast rikkumist enam heastada.(14)

32.      Nendele argumentidele vastuseks meenutas Euroopa Kohus esiteks, et komisjoni ülesanne ei ole tõendada huvi olemasolu menetluse algatamiseks, teiseks, et komisjoni pädevuses on otsustada, kas menetluse algatamine liikmesriigi vastu on otstarbekas ning eelkõige valida hetk liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse alustamiseks, ning lõpuks, et komisjon ei pea EÜ artikli 226 kohaldamise raames kinni pidama konkreetsest tähtajast hagi esitamiseks.(15)

33.      Tuleb märkida, et Euroopa Kohus seega isegi ei kontrollinud, kas väidetav rikkumine jätkus põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel, ehkki see näib olevat tegelik Prantsuse Vabariigi poolt hagi vastuvõetavuse vastu esitatud etteheide. Euroopa Kohtu arutluskäik põhineb selle asemel üksnes käesoleva ettepaneku eelmises punktis nimetatud kolmel argumendil.

34.      Kuid selle arutluskäiguga ei vastata asjakohaselt Prantsuse Vabariigi küsimusele asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta, mis seisneb sisuliselt selles, et talle etteheidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine ei olnud enam aktuaalne.

35.      Kõigepealt ei lange komisjonile liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamisel omistatud kaalutlusruumi vaieldamatu tunnustamine ja see, et komisjonil ei ole kohustust tõendada selleks huvi olemasolu, sugugi kokku probleemistikuga, mis puudutab liikmesriigi kohustuste rikkumise aktuaalsust või selle õiguslike tagajärgede jätkumist, juhul kui tegemist on ühenduse õiguse ajaliselt piiratud rikkumisega; kui komisjonile omistatud kaalutlusruumi olemasolu ja huvi olemasolu tõendamise kohustuse puudumine on seotud komisjoni subjektiivsete õigustega, siis rikkumise olemasolu põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel on vastuvõetavuse objektiivne tingimus, mille Euroopa Kohus peab eelnevalt ja vajaduse korral omal algatusel tuvastama.(16) Lisaks kohaldatakse kohtupraktikat, mis eeldab, et komisjon tõendaks huvi olemasolu menetluse algatamiseks liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames vaid juhul, kui väidetav rikkumine on lõpetatud peale põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist(17) ja mitte enne.

36.      Teiseks näib mulle, et Euroopa Kohtu 1. veebruari 2001. aasta otsuse komisjon vs. Prantsusmaa punktis 24 esitatud viited kohtuotsustele komisjon vs. Saksamaa(18) ja komisjon vs. Itaalia,(19) selleks et õigustada komisjoni kaalutlusruumi liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamise aja valiku osas, ei ole asjakohased.

37.      Nimetatud kohtuotsustes komisjon vs. Saksamaa ja komisjon vs. Itaalia, millele Euroopa Kohus viitas, erinesid kostjaks olevate liikmesriikide väited asja läbivaatamist takistavate asjaolude kohta oluliselt Prantsusmaa valitsuse väidetest eespool viidatud 1. veebruaril 2001. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Prantsusmaa. Esimesena nimetatud kohtuasjas vaidlustas Saksamaa valitsus hagi vastuvõetavuse, väites, et põhjendatud arvamuse nõuetega vastavusse viimine oli käimas, et hagi esitamine rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet ning mõjutas Euroopa Liidu Nõukogus toimuvaid läbirääkimisi.(20) Teisena nimetatud kohtuasjas viitas Itaalia Vabariik eelkõige kaitseõiguste rikkumisele, väites, et komisjon tegi vea, kui algatas teise liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluse, mis puudutas sisuliselt samu etteheiteid, mida oli nimetatud Itaalia Vabariigi vastu eelnevalt esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagis.(21) Ehkki on võimalik aru saada Euroopa Kohtu arutluskäigust, mis põhineb asjaolul, et komisjonil on kaalutlusruum valida hetk, mil ta esitab eespool kirjeldatud asjaoludel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, ei saa sellist arutluskäiku laiendada olukorrale, kus, nagu eespool nimetatud 1. veebruari 2001. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Prantsusmaa puhul, kostjaks oleva liikmesriigi esitatud väide asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta puudutab asutamislepingu rikkumise jätkumist põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel.

38.      Seetõttu leian, et käesoleval juhul ei ole asjakohane järgida eespool analüüsitud kohtupraktikat, mis käsitleb kalapüügikvoote.(22)

39.      Teen seevastu ettepaneku, et Euroopa Kohus lähtuks muudes valdkondades väljakujunenud rikkalikumast kohtupraktikast, mille kohaselt Euroopa Kohus hindab liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetavust selle alusel, kas põhjendatud arvamuse järgimiseks antud tähtaja lõppemisel loob väidetav ning tõenäoliselt lõppenud ühenduse õiguse rikkumine jätkuvalt õiguslikke tagajärgi.

40.      Kõnealune kohtupraktika sai alguse riigihangete valdkonnas. Näiteks on Euroopa Kohus kuulutanud komisjoni esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagid vastuvõetavaks juhul, kui lepingud, mis olid väidetavalt sõlmitud ühenduse teisese õiguse asjaomaseid sätteid rikkudes, ei olnud põhjendatud arvamuses määratud tähtajaks täielikult täidetud ning seega lõid jätkuvalt õiguslikke tagajärgi.(23) Ja vastupidi – liikmesriigi kohustuste rikkumise hagid kuulutati vastuvõetamatuks juhul, kui asjaomased lepingud olid juba kogu ulatuses kaotanud õigusmõju(24) või juhul, kui siseriiklik määrus, mis lubas riigihankelepinguid sõlmida nn riigihankelepingute direktiivides sätestamata juhtudel, oli kaotanud „igasuguse õigusmõju”.(25)

41.      Seda kohtupraktikat on laiendatud ka teistele valdkondadele.

42.      Näiteks on Euroopa Kohus viidanud eespool nimetatud otsustele seoses selliste liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide kontrollimisega, mis puudutavad ühelt poolt(26) nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta(27) ülevõtmist, ning teiselt poolt(28) nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta(29) sätete järgimist.

43.      Euroopa Kohus on hiljuti kohaldanud kõnealust kohtupraktikat eespool viidatud 6. detsembri 2007. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Saksamaa, mis käsitles psühhoterapeutide asutamisvabaduse rikkumist Saksamaal.(30)

44.      Kõnealuses kohtuasjas käsitleti selliste siseriiklike üleminekusätete kooskõla EÜ artikliga 43, mis andsid võimaluse tegutseda ravi rahastamise lepingute korra alusel üksnes neile psühhoterapeutidele, kes tegutsesid viiteperioodil Saksamaa haigekassa rahastamisel mõnes Saksamaa piirkonnas, ning keelasid sama võimaluse psühhoterapeutidele, kes tegutsesid kõnesoleval ajavahemikul väljaspool Saksamaad mõne teise liikmesriigi haigekassa rahastamisel. Saksamaa valitsus vaidlustas asutamisvabaduse väidetava rikkumise aktuaalsuse, kuna komisjon oli esitanud põhjendatud arvamuse rohkem kui kaks aastat pärast üleminekusätete kehtivuse lõppemist.

45.      Komisjon märkis esmalt, et kohtupraktika kohaselt tuleb tal kõigepealt teha kindlaks, kas põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppedes „[lõi] vaidlusalune õigusakt […] jätkuvalt õiguslikke tagajärgi”(31) ning väitis seejärel kõnealusele asja läbivaatamist takistavale asjaolule vastu, et võimatus kohaldada vaidlusaluseid üleminekusätteid psühhoterapeutidele, kes ei olnud viiteperioodil tegutsenud Saksamaal, ei olnud ajas piiratud, see oli olemuselt püsiv ning kestis edasi, eelkõige pärast põhjendatud arvamuses kinnitatud tähtaja möödumist.(32) Seetõttu lükkas ta tagasi Saksamaa valitsuse esitatud asja läbivaatamist takistava asjaolu, täpsustades, et vaidluse all olevad üleminekusätted lõid jätkuvalt õiguslikke tagajärgi hagi vastuvõetavuse hindamiseks sobival hetkel.(33)

46.      See kohtupraktika näib mulle olevat asjakohane ja kooskõlas EÜ artikli 226 eesmärgiga anda liikmesriikidele võimalus järgida põhjendatud arvamust ning üldisemalt täita ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi kõnealuses arvamuses sätestatud tähtaja möödumisel.(34) Kuid liikmesriik saab sellisest olukorrast kasu vaid juhul, kui põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel on asjaomasel liikmesriigil tegelik võimalus lõpetada väidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine, kaasa arvatud selle õiguslikud tagajärjed, muutes oma käitumist laiemas mõttes.

47.      Seega arvan, et kõnealuse kohtupraktika kohaselt tuleb käesoleval juhul kontrollida, kas RERF lõi põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel endiselt õiguslikke tagajärgi.

48.      Meenutan sellega seoses, et seadus nr 39-A/2005 kaotas kehtivuse 31. detsembril 2005, põhjendatud arvamuses kõnealuse arvamuse järgmiseks määratud tähtaeg saabus seevastu, aga 2007. aasta juulis.

49.      Samuti tuleb märkida, et RERF´i artikli 6 lõike 4 kohaselt pidid Portugali Vabariigi väljastatud võlakirjad, mis olid selliste Portugali maksukohustuslaste omandis, kellele kohaldati asjaomast sooduskohtlemist, jääma deklareerija omandisse vähemalt kolmeks aastaks alates maksualase korrigeerimise deklaratsiooni esitamise kuupäevast ja olenemata nende omandamise kuupäevast, vastasel juhul pidi deklareerija maksma kinni soodusmäära ja üldise määra vahe. Lisaks tuli RERF´i artikli 5 lõike 2 kohaselt maksualase korrigeerimise deklaratsioon esitada hiljemalt 16. detsembril 2005. Järelikult sai sooduskohtlemine täielikult realiseeruda alles kolm aastat pärast maksualase korrigeerimise deklaratsiooni esitamist, st kõige varem 2008.aasta juulikuu lõpus ja kõige hiljem 16. detsembril 2008.

50.      Sellest järeldub väga selgelt, et RERF lõi jätkuvalt õiguslikke tagajärgi 2007. aasta juulis ehk põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel. Lisaks oli Portugali Vabariigil endiselt tegelik võimalus võtta põhjendatud arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed, näiteks kehtestada uuesti ühtne maksumäär, mida kohaldatakse kõikide liikmesriikide ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikide, kes on EMP lepingu osalised, väljastatud võlakirjadele.

51.      Asjaolu, et RERF lõi endiselt õiguslikke tagajärgi pärast seda, kui seadus nr 39-A/2005 oli kaotanud kehtivuse, kinnitab minu arvates ka Portugali maksuhaldurile antud võimalus kohaldada üldist 5%-list määra maksukohustuslastele, kes olid võõrandanud Portugali riigi väljastatud võlakirjad RERF´i artikli 6 lõikes 4 nimetatud kolmeaastase perioodi jooksul. See võimalus, mille kasutamise tingimus oli kõnealuste võlakirjade võõrandamine, lubas Portugali maksuhalduril küll üksikjuhtudel ja piiratult, kuid siiski vähendada talle ette heidetud liikmesriigi kohustuste rikkumise tagajärgi pärast 31. detsembrit 2005 sellega, et ta parandas konkreetsetel juhtudel maksukohustuslaste võrdset kohtlemist olenevalt sellest, kas nad omasid Portugali riigi või teiste liikmesriikide (või EFTA riikide, kes on EMP lepingu osalised) väljastatud võlakirju. Seetõttu näib mulle, et juba üksnes asjaolu, et Portugali maksuhalduril oli selline sekkumisõigus tükk aega pärast 31. detsembrit 2005 ja et seda võidi endiselt kohaldada pärast põhjendatud arvamuse järgimiseks määratud tähtaega, kinnitab seda, et maksualane sooduskohtlemine ei olnud täielikult realiseerunud seaduse nr 39-A/2005 kehtivuse kaotamise ajaks.

52.      Ning lõpuks ei saa minu arvates nõustuda väitega, mille Portugali Vabariik esitas kohtuistungil ja mille kohaselt väidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine sisuliselt ei hõlma Portugali Vabariigi väljastatud võlakirjade omandis hoidmist puudutavat kolme aasta pikkust perioodi, kuna komisjon on üksnes nõudnud, et Portugali Vabariik laiendaks sooduskohtlemist ka muude liikmesriikide kui Portugali Vabariigi väljastatud võlakirjade omanikele, ning võlakirjade hoidmise kohustus, mis on kehtestatud maksukohustuslastele, kes omavad Portugali riigi väljastatud võlakirju, ei ole kõnealustele maksukohustuslastele mitte soodustus, vaid asetab nad ebasoodsamasse olukorda.

53.      Sõltumata sellest, kas kõnealuste võlakirjade hoidmise kohustuse tähtaeg on asjaomastele maksukohustuslastele soodne või mitte, ei ole Portugali Vabariigi väide asjakohane hagi vastuvõetavuse kontrollimise juures selle asjaolu vaatlemisel, kas seadus nr 39-A/2005 oli juba põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel kaotanud kogu ulatuses õigusmõju. Lisaks puudutab väidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine kõnealust seadust tervikuna, seega ei jää kõrvale ka RERF´i artikli 6 lõiked 4 ja 5.

54.      Meenutan lisaks, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus on olemuselt objektiivne ning selle eesmärk on tuvastada asutamislepingus sätestatud kohustuste rikkumine. See ei võimalda seega komisjonil kohustada teatavat liikmesriiki käituma üht- või teistmoodi. Seetõttu ei saa Portugali Vabariik minu arvates väita, et tema vastu algatatud menetlusega nõudis komisjon üksnes seda, et ta laiendaks ainult Portugali riigi väljastatud võlakirjade omanikele kohaldatavat sooduskohtlemist ka teiste liikmesriikide väljastatud võlakirjade omanikele. Käesoleval juhul ei saanud Portugali Vabariik eksida selles, et komisjon sai üksnes kutsuda teda üles lõpetama kohtueelses menetluses kindlaks tehtud ebavõrdset kohtlemist, mis rikkus komisjoni arvates asutamislepingu sätteid. Seega oli Portugali Vabariigil piisavalt lai kaalutlusruum, et muuta põhjendatud arvamuses ette heidetud käitumist nii, et oleks tagatud võrdne kohtlemine, mida oli väidetavalt rikutud, ning seda ka pärast seaduse nr 39-A/2005 kehtivuse kaotamist perioodil, mil see lõi jätkuvalt õiguslikke tagajärgi.(35)

55.      Neil asjaoludel teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata tagasi Portugali Vabariigi esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu ning tunnistada seega käesolev hagi vastuvõetavaks.

c)      Teise võimalusena – komisjoni tegutsemine õigel ajal

56.      Juhul kui Euroopa Kohus ei nõustu siiski ettepanekuga tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks põhjusel, et RERF lõi jätkuvalt õiguslikke tagajärgi põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel, peab ta tegema otsuse komisjoni väite kohta, mille kohaselt piisab hagi vastuvõetavaks kuulutamiseks sellest, kui sedastada, et komisjon algatas menetluse õigel ajal.

57.      Sellega seoses viitab komisjon vastupidise arutluskäigu alusel eespool viidatud 31. märtsi 1992. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Itaalia,(36) mis käsitles riigihangete valdkonda ning milles Euroopa Kohus tunnistas liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetamatuks eelkõige seetõttu, et ühelt poolt ei tegutsenud komisjon õigel ajal, et vältida tema käsutuses olevate menetlustega seda, et etteheidetav rikkumine loob tagajärgi, ning teiselt poolt ei väitnud kõnealune institutsioon, et esines asjaolusid, mis takistasid tal viia läbi EÜ artiklis 226 ette nähtud kohtueelse menetluse enne, kui see rikkumine lõppes.(37)

58.      Seega väidab komisjon käesolevas kohtuasjas, et kuna ta tegutses õigel ajal, tuleks tema hagi vastuvõetavaks tunnistada.

59.      Leian, et komisjoni esitatud väitega tuleb nõustuda nimelt seetõttu, et käesoleva kohtuasja olukord vastab täpselt juhtumile, mida ma käsitlesin eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa(38) esitatud ettepaneku punktis 54.

60.      Nagu ma nimetatud ettepaneku punktis sisuliselt märkisin, ei takista asjaolu, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi on esitatud pärast seda, kui siseriiklik meede on kaotanud kehtivuse ja selle mõju on samuti lõppenud, Euroopa Kohtul sellise meetme vastu suunatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetavaks tunnistada, juhul kui on selge, et komisjonil ei olnud aega viia enne selle lõppemist lõpule kohtueelse menetluse kõiki etappe. Hagi tunnistamine vastuvõetamatuks niisuguses olukorras tähendaks nimelt tunnustust väidetava rikkumise „lõpuleviimise” eest sellal, kui komisjon ei saanud tegutseda enne selle lõppemist ja takistada niiviisi rikkumisel tagajärgi luua, eriti juhul, kui komisjon on teinud kõik endast oleneva, et tegutseda õigel ajal.

61.      Käesoleval juhul, kuna ühelt poolt RERF kehtis vaid umbes viis kuud, ning teiselt poolt saatis komisjon oma märgukirja juba enne seaduse nr 39-A/2005 kehtivuse lõppemist, siis tegutses ta minu arvates õigel ajal.

62.      Esimese punkti puhul võib muidugi teoreetiliselt mõelda, nagu väitis kohtuistungil Portugali Vabariik, et komisjon oleks võinud viia kohtueelse menetluse täies ulatuses läbi seaduse nr 39-A/2005 kehtivuse lõppemisele eelneva viie kuu jooksul.

63.      Samas tuleneb kohtupraktikast, et komisjon peab liikmesriikidele andma mõistliku tähtaja, et nad saaksid vastata märgukirjale ja järgida põhjendatud arvamust, ning et määratud tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata kõiki kõnealuse juhtumi asjaolusid arvesse võttes. Seetõttu on Euroopa Kohus sedastanud, et eriti lühikesed tähtajad võivad olla põhjendatud eriolukordades, eelkõige juhul, kui kohustuste rikkumine tuleb kiiresti kõrvaldada või kui asjaomasele liikmesriigile oli komisjoni seisukoht täielikult teada ammu enne menetluse algatamist.(39)

64.      Kuid võttes arvesse väidetava liikmesriigi kohustuste rikkumise piiratust ning asjaolu, et komisjoni teavitati vaidlusaluse seaduse vastuvõtmisest alles 2005. aasta septembris, on raske kujutleda, et käesolev kohtuasi võiks vastata selle eespool viidatud kohtupraktika tingimustele, mis on arenenud selliste delikaatsete ja oluliste kohtuasjade kontekstis, mis puudutasid Prantsusmaa ametivõimude keeldumist lõpetada Briti päritolu veiseliha impordikeeld(40) või suuremahulisi riigihankeid teatava liikmesriigi territooriumil.(41)

65.      Teise punkti puhul tuleb märkida, et olukord käesolevas kohtuasjas erineb selles osas selgelt olukorrast eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa,(42) milles komisjon algatas kohtueelse menetluse peaaegu kaks aastat pärast üleminekusätete kehtivuse lõppemist.(43)

66.      Neid asjaolusid arvestades tuleks minu arvates tunnistada hagi vastuvõetavaks ainuüksi sel põhjusel, et komisjon tegutses õigel ajal.

B.      Põhiküsimus

1.      Poolte argumendid

67.      Komisjon leiab, et RERF´i sätted kujutavad endast kapitali vaba liikumise piirangut EÜ artikli 56 ja EMP lepingu artikli 40 tähenduses. Tema arvates on pärsitud selliste maksukohustuslaste, kellele kohaldatakse RERF´i, tahet hoida oma korrigeeritud vara muul kujul kui Portugali riigi võlakirjad. Komisjon ei vaidlusta siiski asjaolu, et riigi võlakirju võib kohelda soodsamalt, kuid käesoleval juhul seisneb küsimus selles, kas siseriikliku õiguse sättega võib soosida ainult ühe liikmesriigi väljastatud võlakirju. Seetõttu on komisjon arvamusel, et madalama maksumäära kohaldamine üksnes korrigeeritud vara suhtes, milleks on Portugali riigi võlakirjad, kujutab endast kapitali liikumise diskrimineerivat piirangut.

68.      Kohtuotsusele Verkooijen(44) tuginedes leiab komisjon, et 2,5%-lise soodusmäära ja 5%-lise üldise maksumäära erinevusele ei ole mingit objektiivset õigustust, kuna maksukohustuslaste olukord on täpselt sama. Ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) aruanded,(45) millele viitab Portugali valitsus kostja vastuses, ega nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta(46) ei võimalda õigustada Portugali riigi väljastatud võlakirjadele kohaldatud sooduskohtlemist.

69.      Portugali valitsus arvab, et juhul kui hagi tunnistatakse vastuvõetavaks, on üksnes Portugali riigi väljastatud võlakirjadele RERF´i raames kohaldatav sooduskohtlemine õigustatud EÜ artikli 58 lõike 1 punkti b alusel. Sellisel juhul seisneb üldisest huvist tulenev õigustus maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemises.

70.      Oma väite toetuseks viitab Portugali valitsus direktiivile 2003/48. Kuna kõnealune direktiiv võimaldab sellist erinevat kohtlemist avalik-õigusliku asutuse väljastatud kaubeldavate võlakirjade suhtes, siis peeti RERF´i vastuvõtmise raames õigustatuks ka sooduskohtlemise kohaldamist Portugali riigi väljastatud võlakirjade omanikele.

71.      Lisaks väidab Portugali valitsus, et eespool viidatud OECD aruanded kohustavad sellesse organisatsiooni kuuluvaid liikmesriike võtma meetmeid, mille eesmärk on soodustada selliste maksumaksjate vabatahtlikku maksualase olukorra korrigeerimist, kes on paigutanud vara välismaale ning jätnud seega maksustatava tulu deklareerimata oma elukohariigis.

72.      Lõpuks meenutas Portugali valitsus, et RERF puudutas sellise vara maksualast korrigeerimist, millelt ei olnud Portugalis makse makstud, ning leidis, et vaidlusalune õiguslik kord on õiguspärane. Kõnealune maks toimis tegelikult kui teatav maksualase olukorra „korrigeerimise hind”. See maks oli hüvitis asjaomasest varast tulenevate ja Portugali riigi ees täitmisele kuuluvate maksukohustuste lõppemise eest.

73.      See hüvitamise funktsioon õigustab seetõttu Portugali valitsuse arvates asjaolu, et Portugali riigi väljastatud võlakirjade puhul on sätestatud madalam hind kui teiste liikmesriikide võlakirjade puhul, kuna RERF´i raames võeti arvesse just Portugali maksutulu, mis tulenes asjaomaste maksukohustuste lõppemisest.

2.      Hinnang

a)      Kapitali vaba liikumise piirangu esinemine

74.      Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, kujutavad liikmesriigi kehtestatud meetmed, mille tõttu tema residendid võivad hoiduda laenulepingute sõlmimisest või investeerimisest teistes liikmesriikides, endast kapitali vaba liikumise piiranguid EÜ artikli 56 tähenduses.(47)

75.      Nagu komisjon on käesolevas asjas kokkuvõtlikult esitanud – ja Portugali valitsus ei ole seda vaidlustanud – kohaldati maksukohustuslastele, kes omasid Portugali riigi väljastatud võlakirju, RERF´i artikli 6 lõikes 1 sätestatud soodsamat maksualast kohtlemist, erinevalt maksukohustuslastest, kes omasid teiste liikmesriikide väljastatud võlakirju.

76.      Kui viimasena nimetatud maksukohustuslased pidid RERF´i kohaselt maksma maksualase korrigeerimise deklaratsioonis märgitud varalt maksu 5%-lise baasmäära alusel, siis maksukohustuslased, kes olid investeerinud Portugali riigi väljastatud võlakirjadesse, pidid maksma maksu vaid vähendatud 2,5%-lise fikseeritud maksumäära alusel.

77.      Selline sooduskohtlemine võis pärssida asjaomaste maksukohustuslaste tahet omada teiste liikmesriikide väljastatud võlakirju, kuna neile kohaldati RERF´i alusel vähem soodsat 5%-list maksumäära.

78.      Eelnevast järeldub, et vaidlusalune meede kujutab endast piirangut EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses.

79.      Kuna liikmesriigi kohustuste rikkumine puudutab ka EFTA riikide, kes on EMP lepingu osalised, väljastatud võlakirjade maksualast kohtlemist, kehtib sama vahejäreldus ka kõnealuse lepingu artikli 40 kohta, mille kohaldamisala on sisuliselt sama kui EÜ artikli 56 lõikel 1.(48)

b)      Kapitali vaba liikumise piirangu õigustatus

80.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kapitali vaba liikumist, mis on asutamislepingu aluspõhimõte, siseriiklike õigusnormidega piirata ainult EÜ artiklis 58 nimetatud põhjustel või ülekaaluka üldise huvi tõttu, juhul kui ühenduse õiguses puuduvad ühtlustamismeetmed, millega on ette nähtud nende huvide kaitseks vajalikud meetmed.(49)

81.      Kuna ühenduse õiguses niisugune ühtlustamismeede puudub, on liikmesriikide pädevuses otsustada, millisel tasemel nad niisuguseid õigustatud huve kaitsevad ning kuidas nad selle taseme saavutavad, arvestades asutamislepingut ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et võetavad meetmed oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.(50)

82.      Käesoleval juhul väidab Portugali valitsus esiteks, et direktiiviga 2003/48 saab õigustada avalik-õigusliku asutuse väljastatud kaubeldavate võlakirjade ja eraõiguslike isikute väljastatud võlakirjade erinevat kohtlemist.

83.      Isegi ilma direktiivi 2003/48 sätete üksikasjaliku analüüsita ei veena see arutluskäik mind sugugi.

84.      Kuid isegi kui oletada, et kõnealune direktiiv sätestab erineva kohtlemise, mida mainib Portugali valitsus, siis ei saa sellega ikkagi õigustada sama liiki võlakirjade ehk käesoleval juhul eri liikmesriikide väljastatud võlakirjade erinevat kohtlemist. Kuid just selles seisneb komisjoni etteheide, sest nagu ma juba olen maininud käesoleva ettepaneku punktis 21, on komisjon põhjendatud arvamuses piiranud vaidluseset nii, et see puudutab Portugali Vabariigi väljastatud võlakirjade ja teiste liikmesriikide (kaasa arvatud EFTA riikide, kes on EMP lepingu osalised) väljastatud võlakirjade erinevat kohtlemist Portugalis ja mitte Portugali riigi väljastatud võlakirjade ja muu vara erinevat maksualast kohtlemist.

85.      Seega ei saa direktiiviga 2003/48 õigustada käesolevas kohtuasjas käsitletavaid kapitali vaba liikumise piiranguid.

86.      Niisiis tuleb veel uurida, kas kõnelauseid piiranguid saab õigustada maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemisega, nagu väidab Portugali valitsus teise võimalusena.

87.      On tõsi, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib eespool nimetatud eesmärk õigustada kapitali vaba liikumise piiramist.(51) Siiski peavad asjaomased piirangud, käesoleval juhul need, mis tulenevad RERF´i kohaldamisest, olema vajalikud meetmed, et hoida ära maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist.(52)

88.      Minu arvates ei saa RERF´i selliseks meetmeks pidada.

89.      Ka ei ole Portugali valitsus vähemalgi määral selgitanud ega näitlikustanud seda, et Portugali riigi väljastatud võlakirjadele ja teiste liikmesriikide väljastatud võlakirjadele kohaldatav erinev maksumäär oleks vältimatu sellega taotletava üldise huvi eesmärgi saavutamiseks, samas kui RERF´i muud eeskirjad, mida kohaldati maksukohustuslastele, kes soovisid korrigeerida oma maksualast olukorda, kohaldati olenemata vara investeerimise kohast. Selgitused, mille kohaselt saab erinevat maksumäära sisuliselt õigustada sellega, et tegemist on suurema hüvitisega selliste korrigeeritud investeeringute pealt, mis puudutavad teiste liikmesriikide väljastatud võlakirju, taanduvad tegelikult sellele, et kapitali vaba liikumise piiramise meedet püütakse õigustada selgelt majandusliku eesmärgi taotlemisega, st liikmesriigi maksutulude kaotamise kompenseerimisega. Kuid Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa majandusliku põhjendusega mingil tingimusel õigustada meedet, mis on vastuolus EÜ artikli 56 lõikega 1.(53) Kui RERF´i kohaselt kutsuti kõiki asjaomaseid maksukohustuslasi üles korrigeerima oma maksuõiguslikku olukorda seoses Portugalis maksmata maksudega, siis ma ei saa sugugi aru, miks peaks juhul, kui tegemist on maksustamise vältimisega, kohaldama sooduskohtlemist vaid neile, kes on investeerinud Portugali riigi võlakirjadesse.

90.      Lõpuks leian, et käesoleva ettepaneku punktis 68 viidatud OECD aruannetele ei saa käesolevas asjas tugineda. Kõnealused aruanded ei võimalda Euroopa Liidu liikmesriikidel piirata liikumisvabadusi. Lisaks on vägagi küsitav, kas sellised aruanded, mis ei sisalda ühtegi õiguslikku kohustust, võiksid üldiselt viia selleni, et liikmesriigid oleksid kohustatud käituma teataval viisil.

91.      Eelnevast järeldub, et minu arvates kujutab RERF endast EÜ artiklis 56 nimetatud kapitali vaba liikumise piirangut, mida ei saa õigustada Portugali valitsuse esitatud põhjendustega.

92.      Arvan, et sama järeldus kehtib ka EMP lepingu artikli 40 rikkumist puudutava etteheite puhul.

93.      Kuna esiteks mõjutab käsitletav olukord ka EFTA riikide, kes on EMP lepingu osalised, väljastatud võlakirju, ning teiseks ei ole Portugali Vabariik esile toonud konkreetseid põhjuseid, mis tulenevad liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelise kapitali liikumise piirangute teistsugusest õiguslikust kontekstist võrreldes kapitali vaba liikumisega ühenduse sees(54) ning millega oleks vajaduse korral saanud õigustada RERF´is sätestatud soodsamat maksualast kohtlemist, siis rikub kõnealune kohtlemine ka EMP lepingu artiklit 40 ning seda ei saa õigustada maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise eesmärgiga.

94.      Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku komisjoni esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi rahuldada.

VI.    Kohtukulud

95.      Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

96.      Kuna ma teen Euroopa Kohtule ettepaneku hagi rahuldada ja komisjon on nõudnud kohtukulude hüvitamist, leian, et kohtukulud tuleb mõista välja Portugali Vabariigilt.

VII. Ettepanek

97.      Eespool öeldust lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:

–        tuvastada, et Portugali Vabariik on rikkunud EÜ artiklist 56 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklist 40 tulenevaid kohustusi, nähes 29. juuli 2005. aasta seaduse nr 39-A/2005 alusel kehtestatud korrigeerimise raames ette soodsama maksualase kohtlemise üksnes Portugali riigi poolt emiteeritud riigi võlakirjade suhtes, ja

–        mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – Diário da República I, seeria A, nr 145.

3 – 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C-362/90: komisjon vs. Itaalia (EKL 1992, lk I-2353).

4 – Vt selle kohta 31. jaanuari 1984. aasta otsus kohtuasjas 74/82: komisjon vs. Iirimaa (EKL 1984, lk 317, punkt 20); 28. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 274/83: komisjon vs. Itaalia (EKL 1985, lk 1077, punkt 21); 17. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-289/94: komisjon vs. Itaalia (EKL 1996, lk I-4405, punkt 16) ja 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-358/01: komisjon vs. Hispaania (EKL 2003, lk I-13145, punkt 29).

5 – Vt selle kohta 9. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-365/97: komisjon vs. Itaalia (EKL 1999, lk I-7773, punkt 25) ja 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-221/04: komisjon vs. Hispaania (EKL 2006, lk I-4515, punkt 33).

6 – Kohtujurist Mengozzi 15. veebruari 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C-237/05: komisjon vs. Kreeka, milles otsus tehti 11. oktoobril 2007 (EKL 2007, lk I-8203).

7 – Kohtujurist Mengozzi 28. juuni 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C-456/05: komisjon vs. Saksamaa, milles otsus tehti 6. detsembril 2007 (EKL 2007, lk I-10517).

8 – Vt 1. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C-333/09: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2001, lk I-1025, punkt 23); 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-394/02: komisjon vs. Kreeka (EKL 2005, lk I-4713, punktid 14 ja 15) ja 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-33/04: komisjon vs. Luksemburg (EKL 2005, lk I-10629, punkt 65).

9 – Vt eelkõige 6. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas C-196/07: komisjon vs. Hispaania (EKL 2008, lk I-41, punkt 25, avaldatud lühendatult); 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-183/05: komisjon vs. Iirimaa (EKL 2007, lk I-137, punkt 17) ja 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-348/99: komisjon vs. Luksemburg (EKL 2000, lk I-2917, punkt 8).

10 – Kohtujurist Lenzi 26. veebruari 1992. aasta ettepanek eespool viidatud kohtuasjas, milles otsus tehti 31. märtsil 1992.

11 – Vt viidatud ettepaneku punkt 11.

12 – Vt 15. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-439/99: komisjon vs. Itaalia (EKL 2002, lk I-305, punktid 15–17). Selle kohtuasja puhul oli tegemist osalise vastuvõetamatusega, kuna liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi käsitles kahte piirkondlikku seadust messide, näituste ja turgude valdkonnas.

13 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punktid 22–26; 25. aprilli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-418/00 ja C-419/00: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2002, lk I-3969, punktid 28–30) ja 21. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-149/03: komisjon vs. Belgia (kohtulahendite kogumikus ei avaldata). Viimase kohtuasja puhul väärib tähelepanu asjaolu, et Euroopa Kohus isegi ei analüüsinud ligi kaks aastat pärast viimase vaidlusaluse kalandusaasta lõppemist esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetavust.

14 – Vt eespool viidatud 1. veebruari 2001. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 22.

15 – Vt kohtuotsuse punktid 23–25.

16 – Näiteks eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Saksamaa vaatles Euroopa Kohus väga korrektselt asutamislepingu eksisteeriva rikkumise puudumises seisnevat asja läbivaatamist takistavat asjaolu sõltumatult komisjoni menetluse algatamise huvi puudumises seisnevast vastuväitest ja enne seda.

17 – Vt 9. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 26/69: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1970, lk 565, punktid 2–13) ja kohtujurist Lenzi ettepanek eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, milles otsus tehti 31. märtsil 1992, ettepaneku punkt 12.

18 – 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-317/92 (EKL 1994, lk I-2039).

19 – 18. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C-35/96 (EKL 1998, lk I-3851).

20 – Eespool viidatud 1. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 2.

21 – Vt eespool viidatud 18. juuni 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punktid 21–31.

22 – Igal juhul, kui ka Euroopa Kohus peaks otsustama lähtuda käesoleval juhul sellisest kohtupraktikast, oleks liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetav, kuna kohtupraktika ei nõua, et tõendataks rikkumise olemasolu põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel.

23 – Vt eelkõige 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-328/96: komisjon vs. Austria (EKL 1999, lk I-7479, punktid 42–44); 10. aprilli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-20/01 ja C-28/01: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2003, lk I-3609, punktid 32–37); 9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-125/03: komisjon vs. Saksamaa (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 12 ja 13); 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-217/06: komisjon vs. Itaalia (EKL 2007, lk I-132, punkt 21, avaldatud lühendatult) ja eespool viidatud 2. juuni 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punktid 18 ja 19.

24 – Vt eespool viidatud 11. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punktid 29–35.

25 – Vt 27. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-525/03: komisjon vs. Itaalia (EKL 2005, lk I-9405, punktid 15 ja 16).

26 – 4. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-508/03: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 2006, lk I-3969, punkt 73), milles Euroopa Kohus viitas eespool viidatud 31. märtsi 1992. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Itaalia.

27 – EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248.

28 – Eespool viidatud 18. mai 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punktid 23–26, milles Euroopa Kohus viitas eespool viidatud 31. märtsi 1992. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Itaalia ja 27. oktoobri 2005. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Itaalia.

29 – EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102.

30 – Eespool viidatud 6. detsembri 2007. aasta kohtuotsus.

31 – Eespool viidatud 6. detsembri 2007. aasta kohtuotsuse punkt 16. Euroopa Kohus viitab selles punktis kolmele riigihangete valdkonnas tehtud kohtuotsusele – eespool viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Saksamaa, 9. septembri 2004. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Saksamaa ja 27. oktoobri 2005. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Itaalia.

32 – Kohtuotsuse punkt 18.

33 – Kohtuotsuse punkt 20.

34 – Vt selle kohta 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-1/00: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 2001, lk I-9989, punkt 64).

35 – Asjaolu, et põhjendatud arvamuse resolutsioonis heidetakse liikmesriigile ette seda, et ta kohaldas sooduskohtlemist üksnes Portugali riigi väljastatud võlakirjade omanikele, ei ole minu arvates otsustav. Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames ei ole komisjonil õigust sundida liikmesriiki käituma oma kodanike suhtes riigisiseses olukorras teataval viisil. Seega ei saanud komisjon vaidlustada Portugali seadusandja valikut kohaldada 2,5%-list maksumäära Portugali riigi väljastatud võlakirjade omanikele, kes soovisid korrigeerida oma maksuõiguslikku olukorda. Kuid sellest asjaolust lähtuvalt kutsus ta kõnealust liikmesriiki üles tagama asutamislepingu sätetega ette nähtud võrdset kohtlemist. See ei tähenda loomulikult seda, et kõnealuse eesmärgi saavutamiseks ja põhjendatud arvamuse järgimiseks ei võiks liikmesriik ise seada kahtluse alla oma esialgset valikut kohaldada 2,5%-list maksumäära asjaomastele Portugali maksumaksjatele juhul, kui see näib talle olevat kõige asjakohasem või kõige realistlikum lahendus.

36 – 31. märtsi 1992. aasta kohtuotsus.

37 – Vt eespool viidatud 31. märtsi 1992. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (punkt 12).

38 – 6. detsembri 2007. aasta kohtuotsus.

39 – Eespool viidatud 13. detsembri 2001. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika.

40 – 13. detsembri 2001. aasta kohtuotsus.

41 – Vt 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-328/96: komisjon vs. Austria (EKL 1999, lk I-7479, punkt 54).

42 – 6. detsembri 2007. aasta kohtuotsus.

43 – Vt eelkõige minu eespool viidatud ettepanek kohtuasjas, milles otsus tehti 6. detsembril 2007 (ettepaneku punkt 56).

44 – 6. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-35/98 (EKL 2000, lk I-4071, punktid 43 ja 44).

45 – OECD aruanded „Improving Access to Bank Information for Tax Purposes”, 2000, lk 19 ja „Improving Access to Bank Information for Tax Purposes: The 2007 Progress Report”, 2007, lk 26.

46 – ELT L 157, lk 38; ELT eriväljaanne 09/01, lk 369.

47 – 14. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-484/93: Svensson ja Gustavsson (EKL 1995, lk I-3955, punkt 10); 14. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-439/97: Sandoz (EKL 1999, lk I-7041, punkt 19) ja 26. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-478/98: komisjon vs. Belgia (EKL 2000, lk I-7587, punkt 18).

48 – Vt selle kohta eelkõige 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C-521/07: komisjon vs. Madalmaad (EKL 2009, lk I-4873, punkt 33) ja 19. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-540/07: komisjon vs. Itaalia (EKL 2009, lk I-10983, punkt 66).

49 – Vt selle kohta 4. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-367/98: komisjon vs. Portugal (EKL 2002, lk I-4731, punkt 49) ja 14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-274/06: komisjon vs. Hispaania (EKL 2008, lk I-26, punkt 35, avaldatud lühendatult).

50 – Vt selle kohta 14. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-54/99: Église de scientologie (EKL 2000, lk I-1335, punkt 18); 4. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-503/99: komisjon vs. Belgia (EKL 2002, lk I-4809, punkt 45) ja eespool viidatud 4. juuni 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 49 ja 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 36.

51 – Maksustamise vältimise vastu võitlemise kohta vt eelkõige eespool viidatud 26. septembri 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 39; 13. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-446/03: Marks & Spencer (EKL 2005, lk I-10837, punktid 49 ja 51) ja 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-231/05: Oy AA (EKL 2007, lk I-6373, punkt 60) ning maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise kohta vt 23. veebruari 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-358/93 ja C-416/93: Bordessa jt (EKL 1995, lk I-361, punktid 21 ja 22); 14. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-163/94, C-165/94 ja C-250/94: Sanz de Lera jt (EKL 1995, lk I-4821, punkt 22) ja eespool viidatud 19. novembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 55.

52 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Bordessa jt, punkt 21 ja eespool viidatud 26. septembri 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 40.

53 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Verkooijen, punkt 48. Selle kohta, et maksutulu vähendamiseks võetud siseriiklikke meetmeid, mis piiravaid kapitali vaba liikumist, ei saa õigustada, vt eelkõige 27. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas C-318/07: Persche (EKL 2009, lk I-359, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

54 – Vt selle kohta eespool viidatud 19. novembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 69. Eelkõige on oluline see, et vastupidi Itaalia Vabariigi esitatud väidetele kõnealuses kohtuasjas, ei viidanud Portugali Vabariik kordagi sellele, et RERF´is sätestatud soodsam maksualane kohtlemine oleks kehtestatud ja vajalik selleks, et kompenseerida teabe vahetamise kokkulepete puudumist liikmesriikide maksuhaldurite ja EFTA riikide, kes on EMP lepingu osalised, maksuhaldurite vahel.