Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 18. detsembril 2014(1)

Kohtuasi C-560/13

Finanzamt Ulm

versus

Ingeborg Wagner-Raith, Maria Schweieri õigusjärglane

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzhof (Saksamaa))

Esitamata jäetud eelotsuse küsimus – Kapitali vaba liikumine – EÜ asutamislepingu artikkel 73c – EÜ artikkel 57 – Standstill-tingimus – Kolmandad riigid – Ülemeremaad ja -territooriumid (ÜMT) – Liikmesriigi õigusnormid, millega nähakse ette investorite kasumite kohta üksikasjalikku teavet mitte esitavatest välisriigi investeerimisfondidest (schwarze Fonds) saadud tulu maksustamine kindla summa alusel – Finantsteenuste osutamine – Otseinvesteeringud





I.      Sissejuhatus

1.        Bundesfinanzhof (Saksamaa) küsib käesoleva eelotsusetaotlusega, missugune on EÜ asutamislepingu artiklis 73c ja alates 1. maist 1999 EÜ artikli 57 lõikes 1(2) ette nähtud väljendi „kapitali liikumi[ne] kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest seoses otseinvesteeringutega [või] finantsteenuste osutamisega” ulatus.

2.        Selleks taotluseks alust andnud vaidluse pooled on M. Schweieri õigusjärglane I. Wagner-Raith ja Finanzamt Ulm ning see käsitleb selle kapitalitulu maksustamist, mida saadi Kaimanisaartel asuvate investeerimisfondide osakutest maksustamisaastatel 1997-2003.

3.        On teada, et kogu vaadeldava perioodi kestel reguleeris investeerimisfondide osakute omanike tulu maksustamist Saksamaal seadus välisriigi investeerimisfondide osakute müügi ja välisriigi investeerimisfondide osakutelt teenitud tulu maksustamise kohta (Gesetz über den Vertrieb ausländischer Investmentanteile und über die Besteuerung der Erträge aus ausländischen Investmentanteilen)(3) (edaspidi „AuslInvestmG”), milles oli välja toodud kolm välisriikide investeerimisfondide kategooriat, mida igapäevases kõnepruugis nimetati vastavalt „valged”, „hallid” ja „mustad” selle põhjal, kuidas need fondid järgivad AuslInvestmG sätteid.

4.        AuslInvestmG § 17 lõike 3 kohaselt peeti fondi kuuluvaks esimesse kategooriasse, kui välisriigi investeerimisühing oli kas teatanud Saksamaa kontrolliasutusele oma kavatsusest jaotada Saksamaa üldsusele välisriikide investeerimisfondide osakuid või kui need osakud olid lubatud Saksamaa börsi ametlikule või reguleeritud turule, neil oli Saksamaal volitatud esindaja ning nende puhul olid täidetud lisaks teatavad teavitamis- ja avaldamistingimused. Niisugusel juhul maksustati osakute omanike tulu tavaliselt samade „läbipaistvuse” põhimõtete kohaselt nagu Saksamaa investeerimisühingu loodud fondi osakute omanike tulu, st nii, nagu nad oleksid saanud ise otseselt tulu oma osakutelt kollektiivses portfellis.(4) Maksubaas põhines tegelikult välja makstud kasumil ja teatavatel nende väljamaksetega samastatavatel tuludel.(5)

5.        Kui välisriigi investeerimisühing ei vastanud AuslInvestmG § 17 lõikega 3 kehtestatud nõuetele, kuid tõendas dokumentide esitamisega väljamakstud tegelikke kasumeid ja teatavaid „tulusid, mida peetakse väljamakstud kasumiks”, ning andis lisaks AuslInvestmG § 18 lõike 2 alusel volituse Saksamaal asuvale esindajale, kuulus fond kategooriasse, mida nimetati „hallid”. Niisugusel juhul maksustati osakute omanike tulu AuslInvestmG § 18 lõike 1 järgi põhimõtteliselt samamoodi nagu nn valgete fondide puhul.

6.        Kui välisriigi investeerimisühing ei vastanud AuslInvestmG § 17 lõikega 3 ega selle seaduse § 18 lõikega 2 kehtestatud nõuetele, peeti fondi nn mustaks fondiks, mille osakute omanike tulu maksustamist reguleeris AuslInvestmG § 18 lõige 3. Selles õigusnormis oli nähtud ette, et osakute omanikele peetakse väljamakstuks kindel summa. See kindel summa moodustas 90% kasumist, mis saadi aasta esimese tagasivõtmishinna ja viimase tagasivõtmishinna vahest, kuid vähemalt 10% viimasest tagasivõtmishinnast. Kui niisugust tagasivõtmishinda ei fikseeritud, tuli kohaldada börsil noteeritud hinda või turuhinda. See kindel summa oli kohustuslik ja seda ei olnud võimalik vaidlustada sellise vastupidise tõendi esitamisega, mis põhineb eelkõige raamatupidamisdokumentidel, mis kinnitavad tulu, mida saadi, kuid ei makstud välja osakute omanikele.

7.        Vaidlus põhikohtuasjas tekkis just mustadest fondidest pärit kapitalitulu kindla summa alusel maksustamise korra kohaldamise tõttu.

8.        M. Schweieril oli LGT Bank in Lichtenstein AG-s (edaspidi „LGT Bank”) väärtpaberikonto, millel olid eelkõige Kaimanisaartel asuvate investeerimisfondide osakud, ja ta deklareeris oma tulu summa aastate 1997-2003 kohta Saksamaa maksuhaldurile, lisades dokumendid, mis ta oli LGT Bankilt saanud, tuginedes AuslInvestmG § 18 lõikele 3.

9.        Saksamaa maksuhaldur muutis kõnesolevate aastate maksuteateid ja määras kõikide nende aastate puhul kindlaks M. Schweieri LGT Bankis deponeeritud vahenditest saadud kapitalitulu summa kogusummas, mis ületas 623 000 eurot.

10.      M. Schweier esitas selle otsuse peale vaide, väites, et AuslInvestmG § 18 lõikes 3 ette nähtud maksustamine kindla summa alusel on vastuolus kapitali vaba liikumise nõudega, ning palus, et Saksamaa maksuhaldur hindaks tema tegelikke tulusid sama seaduse § 18 lõike 1 lähtudes, ning esitas talle selleks vajalikud dokumendid ja arvutused.

11.      Kuna Saksamaa maksuhaldur jättis vaide rahuldamata, esitas M. Schweier kaebuse Finanzgericht du Baden-Württembergile, kes rahuldas selle suuremas osas, leides, et AuslInvestmG § 18 lõikega 3 eiratakse kapitali vaba liikumise nõuet. Seepärast muutis nimetatud kohus kapitalitulu summat, mida M. Schweier igal asjaomasel maksustamisaastal sai, võttes aluseks tegeliku kasumi, mida oli hinnanud viimane. Kohus määras kogusummaks ligikaudu 285 000 eurot.

12.      Saksamaa maksuhaldur esitas seepeale Bundesfinanzhofile kassatsioonkaebuse, väites, et AuslInvestmG § 18 lõige 3 kuulub EÜ artikli 57 lõikes 1 ette nähtud standstill-tingimuse kohaldamisalasse, mis puudutab kapitali liikumist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Maksuhalduri arvates peaks seda sätet niisuguses vaidluses nagu põhikohtuasjas kohaldama, sest AuslInvestmG-ga reguleeritavad olukorrad on seotud kas finantsteenuste osutamise või mõistega „otseinvesteering” EÜ artikli 57 lõike 1 tähenduses.

13.      Samal ajal kui Bundesfinanzhofi arvates vastab AuslInvestmG EÜ artikli 57 lõikes 1 sätestatud ajalisele ja isikulisele tingimusele, sest see seadus on jäänud alates 31. detsembrist 1993 enamjaolt muutumatuks ja puudutab käesoleval juhul niisuguste investeerimisfondide osakuid, mille valdusühingud asusid kolmandas riigis, näib, et esemeline tingimus ei ole täidetud, mistõttu peaks Saksamaa maksuhalduri kassatsioonkaebuse jätma rahuldamata. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole kahtlust, et kui EÜ artikli 57 lõige 1 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav – nagu see kohus kaldub arvama -, ei ole AuslInvestmG § 18 lõikes 3 ette nähtud maksustamine kindla summa alusel kombineerituna esiteks investori võimatusega tõendada oma tulu tegelikku taset, kui investeerimisfond ei vasta sama seaduse § 17 lõikes 3 sätestatud tingimustele, ja teiseks asjaoluga, et ei ole nimetatud ühtegi esindajat vastavalt selle seaduse § 18 lõikele 2, ilmselgelt kooskõlas EÜ artiklis 56 ette nähtud kapitali vaba liikumisega ja seda ei saa põhjendada EÜ artiklist 58 lähtudes või ülekaalukate üldiste huvidega. Viidates kohtuotsusele Cilfit jt,(6) leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus seega, et ei ole vaja esitada küsimust EÜ artiklite 56 ja 58 tõlgendamise kohta.

14.      Kuna aga EÜ artikli 57 lõike 1 esemelise kohaldamisala ulatuse osas võib olla mõningaid kahtlusi, eriti pärast seda, kui tehti kohtuotsus VBC vs. Vorsorgekasse(7) - mis käsitleb mõiste „otseinvesteering” tõlgendamist -, otsustas Bundesfinanzhof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas siseriiklikud õigusnormid (käesoleval juhul AuslInvestmG § 18 lõige 3), mille kohaselt maksustatakse välisriigi investeerimisfondides osakuid omandanud Saksamaa residentide puhul teatavatel tingimustel lisaks saadud tulu väljamaksetele ka fiktiivsed tulud summas, mis moodustab 90% aasta esimese tagasivõtmishinna ja viimase tagasivõtmishinna vahest, kuid vähemalt 10% viimasest tagasivõtmishinnast (või börsi- või turuväärtusest), ei ole kolmandate riikide investeerimisfondides osaluse omandamise korral EÜ artiklis 56 sätestatud kapitali vaba liikumise põhimõttega vastuolus seetõttu, et alates 31. detsembrist 1993 sisuliselt muutumatuna püsinud õigusnorm on seotud finantsteenuste osutamisega EÜ artikli 57 lõikega 1 kehtestatud standstill-tingimuse tähenduses?

Kui vastus esimesele küsimusele ei ole jaatav:

2.      Kas osalus sellises investeerimisfondis, mille asukoht on kolmandas riigis, on alati otseinvesteering EÜ artikli 57 lõike 1 tähenduses või sõltub vastus sellele küsimusele sellest, kas osalus annab investorile investeerimisfondi asukohariigi siseriiklike õigusnormide alusel või muudel alustel võimaluse osaleda tõhusalt investeerimisfondi juhtimises või kontrollimises?”

15.      Nende küsimuste kohta esitasid kirjalikke seisukohti Saksamaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon. I. Wagner-Raith, Saksamaa valitsus ja komisjon kuulati ka ära 20. novembri 2014. aasta kohtuistungil, ülejäänud asjaomased pooled ennast esindada ei lasknud.

II.    Analüüs

A.      Eelotsusetaotluse ulatus

16.      Nagu ilmneb selgelt eelotsusetaotluse sõnastusest ja põhjendustest, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult ainult, kuidas tõlgendada EÜ artikli 57 lõiget 1, jättes kõrvale EÜ artikli 56, mille kohta on teada, et see keelab kõik piirangud kapitali liikumisele liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.

17.      Arvestades, et põhikohtuasjas vaadeldav maksustamiskord on viimases artiklis ette nähtud kapitali vaba liikumisega ilmselgelt vastuolus, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus täiesti üheselt mõistetavalt, et selle kohta ei ole vaja Euroopa Kohtule küsimust esitada.

18.      Euroopa Kohus peab vastamisel seega lähtuma eeldusest, et kõnesolev maksustamiskord, mida kohaldatakse mustade investeerimisfondide osakuid omavate investorite tulu suhtes, on põhimõtteliselt EÜ artikliga 56 vastuolus.

19.      Nagu mul oli juba võimalust märkida, võtab Euroopa Kohus mõnikord endale - eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks ja hoolimata eelotsusetaotluse eseme piiramisest selle kohtu poolt – õiguse kontrollida menetluse jooksul esitatud asjaolude ja argumentide põhjal, kas liidu õigusnorm, mis ei olnud eelotsusetaotluse ese, kuulub konkreetsel juhul siiski kohaldamisele, või sõnastada esitatud küsimused ümber, et lisada liidu õiguse tõlgendusse ühe või mitme poole taotlusel või omal algatusel üks või mitu sätet.(8)

20.      Nii õiguspärane ja kiiduväärne kui see ka olla võib, tuleb see lähenemine – mida komisjon käesoleval juhul propageerib – siiski esiteks kokku sobitada kohtupraktika suunaga, mille kohaselt määrab eelotsusetaotluse esitanud kohus ise kindlaks nende küsimuste eseme ja sisu, mille ta kavatseb Euroopa Kohtule esitada.(9) Teisalt tuleb see lähenemine kokku sobitada ka kohtupraktikaga – millele eelotsusetaotluse esitanud kohus pealegi viitab –, milles on nõustutud, et siseriiklik kohus, mille lahendite peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, ei ole juhul, kui tema menetluses oleva asja käigus kerkib üles liidu õiguse küsimus, kohustatud süstemaatiliselt täitma oma kohustust saata asi Euroopa Kohtusse, eelkõige siis, kui asjaomane õiguslik küsimus on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas lahendatud või kui liidu õiguse nõuetekohane kohaldamine on niivõrd ilmselge, et ei teki mingit põhjendatud kahtlust.(10)

21.      Niisugusel juhul nagu käesolevas kohtuasjas, kus Euroopa Kohtule on küll esitatud ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlus, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole palunud tal vastata kõikidele liidu õigust puudutavatele küsimustele, mis selles kohtus kerkisid, arvan, et Euroopa Kohus peab põhimõtteliselt käituma vaoshoitult, piirdudes vastamisega ainult talle esitatud küsimustele, milles palutakse tõlgendada EÜ artiklit 57, mitte laiendama eelotsusetaotluse eset teadlikult esitamata jäetud küsimusele, st EÜ artikli 56 tõlgendamise küsimusele.

22.      Nagu ma märkisin oma ettepaneku punktis 19 kohtuasjas Fonnship ja Svenska Transportarbetareförbundet(11), ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et ta on siiani süstemaatiliselt hoidunud muutmast eelotsusetaotluse eset või laiendamast seda väljapoole eelotsusetaotluse esitanud kohtu kindlaks määratud raamistikku, kui see kohus sõnaselgelt või kaudselt keeldub esitamast (täiendavat) liidu õiguse tõlgendamise küsimust, mille põhikohtuasja üks pool on selles kohtus tõstatanud.

23.      Seda suunda ei ole muutnud kohtuotsus Fonnship ja Svenska Transportarbetareförbundet(12), sest suurkojana otsuse teinud Euroopa Kohus piirdus vastamisega küsimusele, mille viimase astme siseriiklik kohus oli talle esitanud.

24.      Ehkki käesoleva kohtuasja menetluslikud probleemid kerkivad teistsuguses kontekstis kui see, millest sai alguse kohtuasi Fonnship ja Svenska Transportarbetareförbundet, ei erine need siiski niivõrd, et tuleks teha ettepanek, et Euroopa Kohus hakkaks arutama küsimust, mida ei ole talle esitatud.

25.      Kõigepealt tuleb märkida, et asjaolu, et küsimus, mida see kohus ei ole esitanud, kujutab endast põhimõtteliselt täiesti loogiliselt eelnevat küsimust, millele tuleb vastata enne selle küsimuse arutamist, mille ta otsustas Euroopa Kohtule esitada - samas kui kohtuasjas Fonnship ja Svenska Transportarbetareförbundet oli tegemist vastupidise olukorraga -, ei peaks minu arvates kaasa tooma mingeid erilisi tagajärgi.

26.      Nagu ma juba märkisin ning nagu mõistsid väga õigesti ka Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus oma kirjalikes seisukohtades, on tõesti mõeldav, et Euroopa Kohus lähtub esitatud küsimusele vastamisel ainult etteantust ja eeldusest, et kõnesolev maksustamiskord on vastuolus EÜ artikliga 56, kusjuures eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siis, kui Euroopa Kohus on esitatud küsimusele vastanud, kinnitada vajaduse korral oma lõppotsuses analüüsi, mida ta oma eelotsusetaotluses seoses EÜ artikli 56 kohaldamisega silmas peab.

27.      Sellest vaatevinklist ei ole see olukord muide väga erinev olukorrast, millega Euroopa Kohtul oli tegemist kohtuotsuses Pedro IV Servicios(13). Selles kohtuasjas oli Euroopa Kohtule esitatud taotlus tõlgendada määrusi, millega viiakse ellu EÜ artikli 81 lõige 3 ning nähakse ette erandid ainuõiguslike ostukokkulepete ja ettevõtjatevaheliste vertikaalsete kokkulepete liikide osas, samas kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei olnud talle kuidagi esitanud – kahtlemata eelnevat – küsimust, kas selles kohtuasjas vaadeldavad kokkulepped on tõesti EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus.

28.      Olles sisuliselt tuvastanud, et mitte miski ei takista tal vastata esitatud küsimustele, mis käsitlevad grupierandimääruste tõlgendamist, ilma et ta peaks eelnevalt läbi viima EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise tingimuste keerukat majanduslikku ja õiguslikku analüüsi, ning võttes arvesse kohtuotsust Cilfit jt (EU:C:1982:335)(14), piirdus Euroopa Kohus vastamisega ainult nendele küsimustele, mis olid talle esitatud.

29.      Vastupidi olukordadele, mis andsid alust esiteks kohtuasjaks Pedro IV Servicios ning teiseks kohtuasjaks Fonnship ja Svenska Transportarbetareförbundet ning milles siseriiklikud kohtud ei olnud täpsustanud, kuidas nad kavatsevad lahendada küsimused, mida nad ei olnud Euroopa Kohtule esitanud, annab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluse põhjendustes üheselt mõistetavalt teada oma kavatsusest lükata tagasi Saksamaa maksuhalduri ja valitsuse väide, et AuslInvestmG § 18 lõikes 3 ette nähtud maksustamiskord on EÜ artikliga 56 kooskõlas või ülekaalukate üldiste huvidega põhjendatud.

30.      Ma ei usu, et sellest tuleks järeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib saada Euroopa Kohtult sõnaselgelt kinnitust vastusele, mille ta kavatseb anda küsimusele, mida ta ei ole Euroopa Kohtule esitanud, sest viidates konkreetselt siseriiklikele kohtutele, sh viimase astme kohtule alates kohtuotsusest Cilfit jt (EU:C:1982:335) antud kaalutlusruumile, leiabki eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohtu praktikat arvestades on ilmne, et AuslInvestmG § 18 lõikega 3 on rikutud EÜ artiklis 56 ette nähtud kapitali vaba liikumist.

31.      Ma tajun selles siira ja ausa koostöö lähenemises soovi anda – kõigepealt liikmesriikide valitsustele ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 osutatud asjaomastele pooltele, kellele eelotsusetaotlus edastatakse, seejärel Euroopa Kohtule endale – võimalus vaidlustada eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgendus juhul, kui selle kohtu poolt esitamata jäetud küsimusele väljapakutud lahendus põhineb liidu õigusnormide ilmselgelt ekslikul tõlgendusel või selgelt valedel õiguslikel eeldustel.

32.      Niisugusel juhul arvan, et võttes arvesse vajadust tagada liidu õiguse ühetaoline tõlgendamine ja eraõiguslike isikute õiguste kaitse, on tõesti esmatähtis, et Euroopa Kohus saaks parandada niisugused viimase astme kohtu tehtud vead, isegi kui need on seotud küsimusega, mille see kohus on tahtlikult talle esitamata jätnud.(15)

33.      Nii ei ole see siiski käesolevas kohtuasjas.

34.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnang ei ole nimelt kaugeltki ekslik, vaid see tuleb heaks kiita, sest kõnesoleva maksustamiskorra heidutavus on nii ilmne, nagu on väitnud ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades.

35.      Samas kui osakuid Saksamaa investeerimisfondides ei maksustata käesoleval juhul kunagi kindla summa alusel, maksustatakse nii välisriikide investeerimisfondide osakuid ja neid maksustatakse nii isegi kohustuslikult, kui tegemist on mustade fondidega, ilma et osakute omanikel oleks mingit võimalust tõendada saadud tulu tegelikku taset. Nagu näitab I. Wagner-Raithi saadud kapitalitulu olukord, on maksubaas kindla summa alusel maksustamise korral märgatavalt kõrgem kui maksubaas, mille puhul võetakse arvesse tegelikku tulu nagu valgete ja hallide fondide korral ning seda nii kogu ajavahemiku 1997-2003 osas kui ka eraldi iga maksustamisaasta osas.

36.      Pealegi tuleb märkida, et oma hiljutises kohtuotsuses van Caster(16) leidis Euroopa Kohus, et kapitali vaba liikumise nõudega on vastuolus Saksamaa õigusaktid, millega põhikohtuasjas vaadeldav maksustamiskord alates 2003. aastast asendati.

37.      Tuginedes oma kohtupraktikale, leidis Euroopa Kohus, et kapitali vaba liikumise nõudega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, mida käsitleti põhikohtuasjas ja mis sätestasid, et kui mitteresidendist investeerimisühing ei täida nendes õigusnormides ette nähtud teabe teatavaks tegemise ja avaldamise kohustust, mida kohaldatakse eristamatult nii residendist kui ka mitteresidendist fondidele, rakendub tulu suhtes, mida maksukohustuslane saab nendest investeerimisfondidest, kindlasummalise maksustamise kord, kuna need õigusnormid ei võimalda maksukohustuslasel esitada oma tegelikku tulu tõendavaid tõendeid või teavet.(17)

38.      Kahtlemata on niisugune hinnang vähemalt ülekantav AuslInvestmG § 18 lõikega 3 kehtestatud maksustamiskorrale.

39.      Lõpuks tuleb märkida, et seda hinnangut ei tohiks ümber lükata põhikohtuasjale eriomane asjaolu, et M. Schweier omandas osakuid investeerimisfondides, mis asusid Ühendkuningriigi ülemeremaal ja -territooriumil (edaspidi „ÜMT”), käesoleval juhul Kaimanisaartel(18), mis oli kõigepealt loetletud EMÜ asutamislepingu IV lisas pärast Ühendkuningriigi ühinemisakti(19) sõlmimist ja seejärel EÜ asutamislepingu II lisas.

40.      Tuleb meenutada, et alates Euroopa Majandusühenduse loomisest on ÜMT-de õigusliku staatuse alused jäänud põhiosas muutumatuks.(20) Need üksused on küll õiguslikult ja/või konstitutsiooniliselt liidetud mõne liikmesriigiga, kuid jäävad väljapoole aluslepingute territoriaalselt kohaldamisala, nagu see tulenes EMÜ asutamislepingu kehtivusajal selle artikli 227 lõikest 3 ja EÜ asutamislepingu kehtivusajal selle artikli 299 lõikest 3, samal ajal kui nende suhtes kehtis nende lepingute „neljandas osas määratud assotsieerimise erikord”. See on nii ka EL toimimise lepingu kehtivusajal.(21)

41.      Selle erikorra eesmärk on edendada nende maade ja territooriumide majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning sisse seada tihedad majandussidemed nende ja ühenduse (Euroopa Liidu) kui terviku vahel.(22)

42.      Niisuguse teatavate liikmesriikidega liidetud mitte Euroopas paiknevate maade ja territooriumide assotsieerimise erikorra olemasolu tõstatab teatava hulga probleeme, mis puudutavad nende samastamist kas liikmesriikide või kolmandate riikidega, kui tehakse kindlaks, kas nende suhtes on kohaldatavad aluslepingute üldsätted – probleemid, millele Euroopa Kohus ei ole andnud ühest vastust, tõenäoliselt seetõttu, et need üksused on hübriidüksused ja assotsiatsiooniside, mis neid liiduga ühendab, on sui generis side.(23)

43.      Mis puudutab igal juhul liidu õiguses tunnustatud põhiliikumisvabaduste kohaldamist, siis Euroopa Kohtu arutluskäigu lähtepunkt on tõdemus, et ÜMT-de assotsieerimise erikorra tõttu ei kohaldata nende suhtes liidu õiguse üldnorme, kui seda ei ole konkreetselt ette nähtud.(24)

44.      Ehkki üksteisele järgnevate aluslepingute neljas osas ei sisalda ühtegi sätet, mis käsitleks kapitali vaba liikumist, ei ole Euroopa Kohus sellest siiski järeldanud, et need sätted ei ole ÜMT-de suhtes kohaldatavad. Kuna see vabadus laieneb ka kolmandatele riikidele, oleks olnud vähemalt kohatu, kui üksuste suhtes, mille suhtes kohaldatakse assotsieerimise erikorda, mille eesmärk on luua tihedad majandussuhted liiduga, ei kohaldataks vabaduskorda, mida on konkreetselt laiendatud kõikidele kolmandatele riikidele. Seepärast leidis Euroopa Kohus oma otsuses Prunus ja Polonium nende otseinvesteeringute maksustamise kohta, mis Briti Neitsisaartel asuv äriühing oli teinud Prantsusmaal, et ÜMT-d võivad tugineda ELTL artiklis 63 sätestatud kapitali liikumise liberaliseerimisele kolmandate riikidena,(25) kuigi minu arvates oleks olnud õigem asuda seisukohale, et ÜMT-de suhtes kohaldatakse nende staatuse sui generis laadi arvestades samaväärset kapitali liikumise liberaliseerimist nagu kolmandate riikide suhtes.

45.      Mis puudutab siseriikliku meetme kvalifitseerimist liikmesriikide ja ÜMT-de vahelise kapitali liikumise piiranguks, siis Euroopa Kohtu hinnang kohtuotsuses Prunus ja Polonium (EU:C:2011:276) – millega ELTL artikli 63 kohaldamist laiendatakse ÜMT-dele – on õige, kui seda liikumist ei reguleeri ükski erinorm, mis on vähemalt samaväärne ELTL artikli 63 ulatusega.

46.      Nii ei olnud see ajavahemikul, mis möödus alates Maastrichti lepingu jõustumisest, st alates kapitali liikumise põhimõttelisest liberaliseerimisest ka kolmandate riikide jaoks – mis oli nähtud ette EÜ asutamislepingu artiklis 73b – kuni 2. detsembrini 2001, sest mitte ükski nõukogu otsus, mis tehti EÜ asutamislepingu neljanda osa alusel, ei näinud ette kapitali liikmesriikide ja ÜMT-de vahel vaba liikumise korda, mis oleks olnud samaväärne kolmandate riikide suhtes kohaldatavaga. Seevastu 2. detsembril 2001 jõustus nõukogu 27. novembri 2001. aasta otsus 2001/822/EÜ ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise kohta Euroopa Ühendusega („ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise otsus”)(26), mille artikli 47 lõiget 1 pidas Euroopa Kohus hiljuti kohtuotsuses X ja TBG(27) sätteks, millel on eriliselt lai ulatus, mis on lähedane EÜ artikli 56 ulatusele liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelistes suhtes.

47.      Kuigi põhikohtuasjas kuuluvad M. Schweieri tehtud investeeringud, mis puudutavad – meenutan – ajavahemikku 1997–2003, osaliselt EÜ asutamislepingu artikli 73b ja osaliselt ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise otsuse artikli 47 lõike 1 kohaldamisalasse, ei muuda see kuidagi AuslInvestmG § 18 lõikes 3 ette nähtud korra piiravust nendest õigusnormidest lähtudes.

48.      Kõikidest nendest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta analüüsimata EÜ artikli 56 tõlgendamise küsimuse, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud.

B.      Esitatud küsimused ja EÜ artikli 57 lõike 1 tõlgendamine

49.      Nende kahe küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas EÜ artikli 57 lõikes 1 ette nähtud standstill-tingimus – mis puudutab konkreetselt kapitali vaba liikumise piiranguid kolmandate riikide suhtes – on kohaldatav niisuguse maksustamiskorra suhtes nagu põhikohtuasjas vaadeldav kord.

50.      Selle õigusnormi esimese lause kohaselt „[ei takista a]rtikli 56 sätted […] kohaldamast kolmandate riikide suhtes 31. detsembril 1993 siseriikliku või ühenduse õiguse järgi kehtivaid piiranguid, mis käsitlevad kapitali liikumist kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest seoses otseinvesteeringutega [või] finantsteenuste osutamisega”.

51.      Selle sätte kohaldamine – mis lubab liikmesriikidel säilitada kapitali liikumise piirangud – sõltub seega sellest, kas on täidetud kolm kumulatiivset tingimust: isikuline kriteerium, st asjaomane siseriiklik meede puudutab ühte või mitut kolmandat riiki või seda kohaldatakse nende suhtes; ajaline kriteerium, st kõnesolevad piirangud eksisteerisid enne 31. detsembrit 1993, ja esemeline kriteerium, st asjaomane kapitali liikumine on seotud ühega nendest tehingutest, mis on EÜ artikli 57 lõike 1 esimeses lauses ammendavalt loetletud.(28)

52.      Seda õigusnormi kohaldatakse ka liikmesriikide ja ÜMT-de vahelise kapitali liikumise kontekstis, sh pärast 2. detsembrit 2001. Ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise otsuse artikli 47 lõikes 2 on muu hulgas märgitud, et liikmesriikidel ja ÜMT-del on õigus võtta EÜ artiklis 57 osutatud meetmeid mutatis mutandis samades artiklites sätestatud tingimustel.(29)

1.      EÜ artikli 57 lõikes 1 ette nähtud ajaline ja isikuline kriteerium

53.      Ei eelotsusetaotluse esitanud kohus ega kirjalikke seisukohti esitanud pooled ei ilmuta vähimatki kõhklust, et need kaks esimest kriteeriumi on täidetud.

54.      Küsimusel, kas täidetud on ajaline kriteerium, ei ole vaja peatuda, sest – nagu meenutasid eelotsusetaotluse esitanud kohus ja komisjon – AuslInvestmG § 18 lõikes 3 ette nähtud maksustamiskord eksisteeris juba 1969. aastal, ilma et seda oleks sellest ajast peale oluliselt muudetud.(30)

55.      Ka isikuline kriteerium on täidetud, sest – nagu ma just märkisin – ükskõik, kas ÜMT-sid peetakse kolmandateks riikideks või samastatakse lihtsalt viimastega, kohaldatakse EÜ artikli 57 lõikes 1 ette nähtud tingimusi nende suhtes igal juhul ning seda kas otseselt või ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise otsuse artikli 47 lõike 2 kaudu.

56.      Lisaks näib mulle, et seda, et EÜ artikli 57 lõikes 1 ette nähtud isikuline kriteerium on täidetud, ei välista asjaolu, et M. Schweieri osakud kõnesolevates investeerimisfondides ja nendega seotud tulud deponeeriti finantsasutusse, mis asub tõenäoliselt riigis, mis on 2. mail 1992 allkirjastatud Euroopa Majanduspiirkonna lepingu(31) (edaspidi „EMP leping”) osaline, käesoleval juhul Liechtensteini Vürstiriigis, mille suhtes ei saa liikmesriigid – nagu teada – enam EÜ artikli 57 lõikele 1 tugineda alates 1. maist 1995, mil EMP leping selle vürstiriigi suhtes jõustus.(32)

57.      Kui sõltumata siseriiklikes õigusnormides valitud kriteeriumidest oleksid liikmesriigid jäetud ilma võimalusest tugineda EÜ artikli 57 lõikele 1 iga kord, kui kapitali liikumine kolmandast riigist või kolmandasse riiki toimub liikmesriigi või EMP lepingu osaliseks oleva riigi territooriumi kaudu, võetaks sellelt õigusnormilt suurem osa selle kasulikust mõjust. Ükski põhikohtuasja pool ega huvitatud isik ei ole ka väitnud vastupidist.

58.      Lisaks tuleb märkida, et nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, sõltub AuslInvestmG § 18 lõike 3 kohaldamine eeskätt investeerimisfondi valdusühingu asukohast - milleks käesoleval juhul on Kaimanisaared -, mitte kohast, kus osakud on deponeeritud.(33)

59.      Seda arvestades seisneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu probleemide tuum, nagu ma juba märkisin, EÜ artikli 57 lõikes 1 ette nähtud esemelise kriteeriumi ulatuses.

2.      EÜ artikli 57 lõikes 1 ette nähtud esemeline kriteerium

60.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib konkreetsemalt Euroopa Kohtult, kuidas tõlgendada väljendit „kapitali liikumi[ne] kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest seoses otseinvesteeringutega [või] finantsteenuste osutamisega”, et ta saaks teha kindlaks, kas põhikohtuasjas vaadeldavat olukorda arvestades võib AuslInvestmG § 18 lõikes 3 ette nähtud maksustamiskorra EÜ artikli 57 lõikest 1 lähtudes tõesti säilitada.

61.      Minu arvates tuleb esimesele küsimusele, mis puudutab mõistet „finantsteenuste osutamine”, vastata jaatavalt, mille tulemusena ei oleks Euroopa Kohtul siis, kui ta seda arvamust jagab, vaja vastata teisele küsimusele, mis käsitleb mõistet „otseinvesteeringud”. Igatahes eelotsusetaotluse esitanud kohtu kõhklused selles viimases küsimuses saab kiiresti hajutada.

 a)    Väljend „finantsteenuste osutamine” EÜ artikli 57 lõike 1 tähenduses

62.      Esimeses küsimuses palutakse teha kindlaks, kas AuslInvestmG § 18 lõikes 3 ette nähtud maksustamiskorra võib jätta jõusse niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas põhjendusel, et seda kohaldatakse kapitali liikumise suhtes seoses finantsteenuste osutamisega EÜ artikli 57 lõike 1 tähenduses.

63.      Märkides, et Euroopa Kohus ei ole seda väljendit veel selgitanud, on eelotsusetaotluse esitanud kohus EÜ artikli 57 lõike 1 kitsa tõlgendamise vajaduse tõttu arvamusel, et selle väljendiga seonduvad ainult kolmandate riikide finantsteenuste osutajatele endile suunatud nõuded, milles on kindlaks määratud teenuste osutamise tingimused või kord, v.a igal juhul siseriiklikud õigusnormid, mis käsitlevad investorite maksustamist.

64.      Kui komisjon pooldab niisugust tõlgendust, siis Saksamaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus ei ole sellega nõus. Need kolm menetlusosalist väidavad sisuliselt, et esiteks võib mõiste „finantsteenuste osutamine” hõlmata meetmeid, mis on suunatud selle teenuse saajale, ja et teiseks esineb käesoleval juhul tihe seos siseriikliku meetme eseme, st välisriigi investeerimisfondide osakute omanike tulu maksustamise ja nende fondide tegevuse vahel, mis ei vasta AuslInvestmG § 17 lõikes 3 ja § 18 lõikes 2 kehtestatud nõuetele. Teiste sõnadega puudutavad siseriiklikud maksuõigusnormid finantsteenuste osutamist, sest investeerimisfonde õhutatakse vähemalt kaudselt järgima siseriiklikke läbipaistvusnõudeid, mis on nende õigusnormidega kehtestatud.

65.      Mina omalt poolt meenutan kõigepealt, et mul on juba olnud võimalus esitada teatav hulk kaalutlusi EÜ artikli 57 lõikes 1 kasutatud mõiste „finantsteenuste osutamine” kohta oma ettepanekus kohtuasjas Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company(34).

66.      Kuna kõnesoleva mõiste määratlus puudub, on õige eeldada - nagu ma oma ettepanekus juba täpsustasin -, et asjaomased teenused on teenused, mida osutavad finantsasutused, näiteks pangad, kindlustusettevõtjad, investeerimisühingud ja muud samalaadsed asutused. Investeerimisfond (või õigemini selle halduse tagav äriühing) kuulub vähimagi kahtluseta sellesse asutuste kategooriasse.

67.      Lisaks olen ma endiselt seisukohal, et võttes arvesse EÜ artikli 57 lõike 1 sõnastust, hõlmab selle kohaldamisala ainult kapitali liikumist „seoses” finantsteenuste osutamisega, mitte vastupidi finantsteenuste osutamist, mis on seotud kapitali liikumisega või mis toob kaasa kapitali liikumise. See vahetegemine on keskse tähtsusega. Ainult siseriiklikud meetmed, mille ese on vähemalt peamiselt kapitali liikumine, kuuluvad EÜ artikli 57 lõike 1 kohaldamisalasse. Siseriiklikud meetmed, mille ese on peamiselt finantsteenuste osutamine, jäävad sellest kohaldamisalast välja, sest nende analüüsimisel tuleb lähtuda aluslepingu teenuste osutamise vabadust käsitlevatest sätetest, mis – nagu teada – ei laiene ei suhetele kolmandate riikidega ega ÜMT-dega.(35)

68.      Seega kui EÜ artikli 57 lõikes 1 on mainitud, et see puudutab kapitali liikumist seoses finantsteenuste osutamisega, siis ei tähenda see minu arvates, et selle kohaldamisala hõlmaks siseriiklikke meetmeid, mille ese käsitleb teenuste osutamise tingimusi või korda. Kui see oleks nii, ei kuuluks niisugune meede lihtsalt kapitali vaba liikumist käsitlevate õigusnormide ja seega EÜ artikli 57 lõike 1, vaid teenuste osutamist käsitlevate sätete kohaldamisalasse.

69.      EÜ artikli 57 lõiget 1 ei saa tõlgendada nii, et selles on ainult veel kord ära toodud piir, mille alusleping tõmbab teenuste – kasvõi üksnes „finantsteenuste” - osutamist käsitlevate õigusnormide ja kapitali liikumist käsitlevate sätete kohaldamisala vahele. Selle artikliga jäetud erandi tegemise võimalusele, mida tuleb küll tõlgendada kitsalt – isegi kui see ei meeldi Saksamaa valitsusele -,(36) peab siiski jääma kasulik mõju.

70.      Sel põhjusel ongi EÜ artikli 57 lõikes 1 silmas peetud kapitali liikumisi „seoses” finantsteenuste osutamisega, st kapitali liikumisi, mis toovad kaasa teenuste osutamise.(37)

71.      Kohtuasjas Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company (EU:C:2013:710), mis puudutas nende osakute maksustamist Poolas, mis kuulusid kolmanda riigi investeerimisfondile Poola äriühingute kapitalis, ei olnud asjaomane kapitali liikumine seotud finantsteenuste osutamisega investeerimisfondi poolt nendele äriühingutele. Ma täpsustasin oma ettepanekuski, et vaidlusalune siseriiklik meede ei puuduta ka kapitali liikumist, mis on seotud investeerimisfondi poolt oma osakute omanikele finantsteenuste osutamisega, olenemata sellest, kas viimased asuvad liikmesriigi või mõne kolmanda riigi territooriumil. Seega ei saanud tugineda EÜ artikli 57 lõike 1 kohaldamisele.(38)

72.      Euroopa Kohus ei pidanud neid probleeme analüüsima, sest EÜ artikli 57 lõikes 1 ette nähtud standstill-tingimuse kohaldamine välistati õigesti ainuüksi sel põhjusel, et selles kohtuasjas vaadeldavad Poola õigusnormid ei vastanud selles artiklis ette nähtud ajalisele kriteeriumile.(39)

73.      Käesolevas kohtuasjas on kõnesolev kapitali liikumine, st ÜMT-s asuvates investeerimisfondide osakute omandamise tehingud - kusjuures investor saab nendelt fondidelt dividende, mille suhtes kohaldatakse vaidlusalust kindlasummalist maksustamist – minu arvates tingimata seotud nende investeerimisfondide poolse finantsteenuste osutamisega investorile. Ilma nende teenusteta ei oleks nende osakute omandamisel lihtsalt mõtet, eriti investori korral, kes ei ole institutsionaalne investor ja kellel on seepärast terve rida investeerimisvõimalusi, mis erinevad mitmesuguste asjakohaste parameetrite poolest – võimalusi, mida tal üldiselt siis ei oleks, kui ta otsustaks investeerida otse kapitaliturgudel. Pealegi optimeerivad ja kasvatavad kasumit, mille alusel oleks võinud kohaldada siseriiklikku maksustamist, just need finantsteenused.

74.      Asjaolu, et siseriiklik meede puudutab eeskätt investorit, mitte teenusteosutajat kui niisugust, seda seisukohta ei muuda, sest EÜ artikli 57 lõikes 1 ette nähtud määrava tähtsusega kriteerium puudutab põhjuslikku seost kapitali liikumise ja finantsteenuste osutamise vahel, mitte vaidlusaluse siseriikliku meetme isikulist kohaldamisala või selle seost pigem niisuguste teenuste osutajaga kui nende saajaga. Kui see liikumine toob tingimata kaasa teenuste osutamise, tuleb EÜ artikli 57 lõiget 1 kohaldada, kui teised selles sättes ette nähtud tingimused on täidetud.

75.      Pealegi ei võimalda miski – vastupidi komisjoni väitele kohtuistungil – asuda seisukohale, et liikmesriikide maksuõigusnormid jäävad väljapoole EÜ artikli 57 lõike 1 või nüüd ELTL artikli 64 lõike 1 kohaldamisala. Sellest annab tunnistust asjaolu, et kohtuotsustes Holböck(40), Prunus ja Polonium (EU:C:2011:276), Welte (EU:C:2013:662) ning Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company (EU:C:2014:249) analüüsis Euroopa Kohus selle õigusnormi kohaldatavust siseriiklike maksumeetmete kontekstis.

76.      Leian seega, et esimesele eelotsuse küsimusele tuleb vastata, et niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu AuslInvestmG § 18 lõige 3 – mida ei ole alates 31. detsembrist 1993 oluliselt muudetud ja milles on teatavatel tingimustel ette nähtud kolmandates riikides või kolmandate riikidega samastatud ÜMT-des asuvate investeerimisfondide osakute siseriiklike omanike tulu maksustamine kindla summa alusel – puudutavad kapitali liikumist seoses finantsteenuste osutamisega EÜ asutamislepingu artikli 73c ja alates 1. maist 1999 EÜ artikli 57 lõike 1 tähenduses.

77.      Selles olukorras ei ole vaja analüüsida teist küsimust, mis on esitatud ainult juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav.

78.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teist küsimust käsitlen seega ainult teise võimalusena, juhuks kui Euroopa Kohus ei nõustu ettepanekuga, mille just tegin.

 b)    Mõiste „otseinvesteeringud” EÜ artikli 57 lõike 1 tähenduses

79.      Nagu ma täpsustasin juba oma ettepanekus kohtuasjas Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company(41), on Euroopa Kohus seetõttu, et mõistet „otseinvesteeringud” ei olnud EÜ asutamisepingus määratletud, siiani tuginenud määratlustele, mis on esitatud nõukogu 24. juuni 1988. aasta direktiivi 88/361/EMÜ asutamislepingu artikli 67 rakendamise kohta(42) I lisas toodud nomenklatuuris ja vastavates selgitavates märkustes.(43)

80.      Nende määratluste kohaselt on otseinvesteeringud füüsiliste või juriidiliste isikute investeeringud, mille eesmärk on luua või säilitada püsivad ja otsesed sidemed kapitali paigutava isiku ja sellise ettevõtja või ettevõtte vahel, kelle käsutusse kapital antakse majandustegevuseks.(44)

81.      Just nende määratluste põhjal eristab Euroopa Kohus kapitali liikumises nn otseinvesteeringuid, mis tehakse äriühingus aktsiate omamisega osaluse kujul, mis annab võimaluse äriühingu juhtimises ja kontrollimises tõhusalt osaleda, ning nn portfelliinvesteeringuid, mis tähendavad väärtpaberite omandamist kapitaliturul ainsa kavatsusega teha finantspaigutus, soovimata mõjutada ettevõtja juhtimist ja kontrolli.(45)

82.      Kuigi mõlemat liiki investeeringud on mõistega „kapitali liikumine” hõlmatud, kehtib EÜ artikli 57 lõike 1 kohaselt lubatav erand seevastu ainult „otseinvesteeringute”, sealhulgas nendest tulenevate dividendide maksmise suhtes.(46)

83.      Samas kui EÜ artikli 57 lõike 1 kohaldamise küsimuses kinnitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta kaldub a priori järgima seda eraldusjoont otseinvesteeringute ja portfelliinvesteeringute vahel, arvestades et käesoleval juhul ei kuulu investeerimisfondide osakute omanike olukord põhimõtteliselt esimesse kategooriasse, on tal siiski küsimus, kas oma 7. juuni 2012. aasta kohtuotsusega VBV vs. Vorsorgekasse(47) ei muutnud või isegi ei vääranud Euroopa Kohus seda kohtupraktikat.

84.      Niisugust argumenti analüüsisin ja lükkasin selle tagasi juba oma ettepanekus Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company(48) - argumenti, millele tugines Poola valitsus, kuid millele Euroopa Kohus ei pidanud vastama.

85.      Ma piirdun seega põhiliselt viitamisega kaalutlustele, mille ma esitasin antud küsimuses selles ettepanekus. Eelkõige tuleb meenutada, et kuigi kohtuotsus VBV vs. Vorsorgekasse (EU:C:2012:327) puudutas juriidilise isiku (hüvitiskindlustuskassa), nimelt Austrias asuva institutsioonilise investori poolse teises liikmesriigis asuva avatud investeerimisfondi osakute omandamise piiranguid – kusjuures Euroopa Kohus kvalifitseeris selle tehingu oma arutluskäigu sissejuhatuses „otseinvesteeringuks” -, küsiti temalt mitte seda, kuidas tõlgendada ELTL artikli 64 lõiget 1, mis asendas EÜ artikli 57 lõike 1, vaid ainult seda, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 63. Kuigi ELTL artiklil 63 on väga lai kohaldamisala ja see kannatab teatavat „kõikumist” nende terminite kasutamisel, mis tähistavad erinevaid kapitali liikumise liike, ei ole see nii liikidega, mis on loetletud ELTL artikli 64 lõikes 1, mida kui liidu õiguses ette nähtud vabaduste korra erandit tuleb – meenutan – vastavalt kohtupraktikale tõlgendada kitsalt.(49) Kuna Euroopa Kohtule ei olnud esitatud ELTL artikli 64 lõike 1 tõlgendamise küsimust, ei olnud tal ilmselgelt kavatsust laiendada mõiste „otseinvesteeringud” ulatust selle sätte tähenduses.

86.      Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades väidab, ei saa mõistagi täielikult välistada, et isik, kellele kuulub osakuid investeerimisfondis, võiks tõesti osaleda selle fondi valdusühingu juhtimises ja kontrollis, mistõttu sõltuvalt iga konkreetse juhtumi asjaoludest võiks asuda seisukohale, et tegemist on otseinvesteeringuga.

87.      Kohtuotsuses VBV vs. Vorsorgekasse (EU:C:2012:327) ära toodud faktilised ja õiguslikud asjaolud ei võimalda kahjuks veenduda, et juhtumil, mil Austria hüvitiskindlustuskassa ostis Luksemburgis asuva avatud investeerimisfondi osakuid, oli see nii.

88.      Igal juhul näib M. Schweieri tehtud investeeringute laadi ja mahtu arvestades siiski vähemalt liiga julge väita, et viimane ostis osakuid, mis võimaldasid tal omandada õiguse kontrollida investeerimisfonde, mille valdusfirmad asuvad Kaimanisaartel. Vastupidi, kohtutoimikus oleva teabe põhjal on palju tõenäolisem, et M. Schweier osales erainvestorina üksnes nende fondide loodud kollektiivses portfellis ainsa kavatsusega teha finantspaigutus. On aga selge, et kui on tehtud niisuguseid portfelliinvesteeringuid, on AuslInvestmG § 18 lõikes 3 ette nähtud maksustamiskord kohaldatav.

89.      Ma leian seega, et kohtuotsus VBV vs. Vorsorgekasse (EU:C:2012:327) ei mõjuta EÜ artikli 57 lõikes 1 kasutatud mõiste „otseinvesteering” tõlgendamist, ning võttes arvesse kohtutoimikus toodud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, ei saa selles sättes ette nähtud erandile tugineda, sest olukord põhikohtuasjas ei käsitle „kapitali liikumist kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest seoses otseinvesteeringutega [või] finantsteenuste osutamisega”.

III. Ettepanek

90.      Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu seaduse välisriigi investeerimisfondide osakute müügi ja välisriigi investeerimisfondide osakutelt teenitud tulu maksustamise kohta (Gesetz über den Vertrieb ausländischer Investmentanteile und über die Besteuerung der Erträge aus ausländischen Investmentanteilen) § 18 lõige 3 – mida ei ole alates 31. detsembrist 1993 oluliselt muudetud ja milles on teatavatel tingimustel ette nähtud kolmandates riikides või kolmandate riikidega samastatud ülemeremaades ja -territooriumidel asuvate investeerimisfondide osakute siseriiklike omanike tulu maksustamine kindla summa alusel – puudutavad kapitali liikumist seoses finantsteenuste osutamisega EÜ asutamislepingu artikli 73c lõike 1 ja alates 1. maist 1999 EÜ artikli 57 lõike 1 tähenduses.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 - V.a seal, kus see on vajalik seoses aluslepingute kohaldamisega ajas, viitan ma käesolevas ettepanekus järgnevalt mugavuse huvides ainult EÜ artikli 57 lõikele 1, kusjuures tuleb märkida, et nendes kahes artiklis ette nähtud tingimusi ei ole muudetud.

3 - BGBl. 1998 I, lk 2820.

4 - Vastavalt investeerimisühingute seadusele (Gesetz über Kapitalanlagegesellschaften, edaspidi „KAGG”) redaktsioonis, mida kohaldati kuni 31. detsembrini 2013.

5 - Vt KAGG § 38b.

6 - 283/81, EU:C:1982:335, punkt 21.

7 - C-39/11, EU:C:2012:327.

8 - Vt minu ettepanek kohtuasjas Fonnship ja Svenska Transportarbetareförbundet (C-83/13, EU:C:2014:201, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

9 - Vt eelkõige kohtuotsused Kerafina-Keramische und Finanz-Holding ja Vioktimatiki (C-134/91 ja C-135/91, EU:C:1992:434, punkt 16), Consiglio nazionale dei geologi ja Autorità garante della concorrenza e del mercato (C-136/12, EU:C:2013:489, punkt 29) ning Belgian Electronic Sorting Technology (C-657/11, EU:C:2013:516, punkt 28).

10 - Vt eelkõige kohtuotsused Cilfit jt (EU:C:1982:335, punkt 21), Pedro IV Servicios (C-260/07, EU:C:2009:215, punkt 36) ja Boxus jt (C-128/09-C-131/09, C-134/09 ja C-135/09, EU:C:2011:667, punkt 31).

11 - EU:C:2014:201.

12 - C-83/13, EU:C:2014:2053.

13 - EU:C:2009:215.

14 - Idem (punkt 36).

15 - Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas Fonnship ja Svenska Transportarbetareförbundet (EU:C:2014:201, punkt 22).

16 - C-326/12, EU:C:2014:2269.

17 - Ibidem (punkt 58 ja resolutsioon).

18 - Kuni 2002. aastani oli Kaimanisaartel British Nationality Act 1981 kohaselt British dependent territory staatus (vt selle seaduse lisa 6). See staatus nimetati 2002. aastal 26. veebruari 2002. aasta British Overseas Territories Acti alusel ümber British overseas territory’ks.

19 - ÜMT-de loetelu, mis oli toodud EMÜ asutamislepingu IV lisas, muudeti akti Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa ühendustega ühinemise tingimuste ja asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1972, L 73, lk 14) artikliga 24, lisades sinna muu hulgas Kaimanisaared.

20 - Vt sellesisulised arutluskäigud kohtujurist Cruz Villalóni ettepanekus kohtuasjas Prunus ja Polonium (C-384/09, EU:C:2010:759, punktid 24-29).

21 - Vt ELTL artikli 355 lõige 2.

22 - Vt EMÜ asutamislepingu artikli 131 teine lõik ja EÜ asutamislepingu artikli 182 teine lõik ning nüüd ELTL artikli 198 teine lõik.

23 - Vt kohtujurist Cruz Villalóni ettepanek kohtuasjas Prunus ja Polonium (EU:C:2010:759, punktid 31-39).

24 - Kohtuotsused Prunus ja Polonium (C-384/09, EU:C:2011:276, punkt 29) ning X ja TBG (C-24/12 ja C-27/12, EU:C:2014:1385, punkt 45).

25 - EU:C:2011:276, punkt 31. Euroopa Kohus märgib „kolmandad riigid”, kuid õigem oleks öelda „kolmandad maad”, sest nendel üksustel puudub rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast suveräänsus, ning see on muide kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklitega 73b ja 73c, EÜ artiklitega 56 ja 57 ning ELTL artikliga 63 ja 64.

26 – EÜT L 314, lk 1; ELT eriväljaanne 11/38, lk 319. Vastavalt selle otsuse artiklile 63 oli see kohaldatav kuni 31. detsembrini 2011.

27 - EU:C:2014:1385, punkt 48.

28 - Vt selle kohta eelkõige minu ettepanek kohtuasjas Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company (C-190/12, EU:C:2013:710, punkt 53).

29 - Vt selle kohta ka kohtuotsus Prunus ja Polonium (EU:C:2011:276, punkt 32).

30 - Vt EÜ artikli 57 lõikes 1 ette nähtud ajalise kriteeriumi analüüsi kohta viimati kohtuotsus Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company (C-190/12, EU:C:2014:249, punktid 47-52).

31 – EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 06/03, lk 71.

32 - Vt selle kohta kohtuotsus Ospelt ja Schlössle Weissenberg (C-452/01, EU:C:2003:493, punkt 31) juba EÜ asutamislepingu artikli 73c kohta.

33 - Kuigi kohtuistungil märkis I. Wagner-Raithi advokaat, et deponeeritud vahendeid haldas ainult LGT Bank, ei ilmne see teave eelotsusetaotlusest ega muuda kuidagi asjaolu – millele see kohus on viidanud –, et investeerimisfonde haldas äriühing, mis asus Kaimanisaartel – asjaolu, mille tõttu kohaldati muu hulgas vaidlusaluseid siseriiklikke õigusakte.

34 - EU:C:2013:710, punktid 73-79.

35 - Aluslepingu teenuste osutamise vabadust käsitlevate õigusnormide kolmandate riikide suhtes kohaldamata jätmise kohta vt kohtuotsus Fidium Finanz (C-452/04, EU:C:2006:631, punktid 25 ja 47). Mis puudutab ÜMT-sid, siis tuleb märkida, et aluslepingu neljandas osas ei ole teenuste osutamise vabadust mainitud ning et ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise otsuses on nimetatud ainult pikaajalist eesmärki, milleks on teenuste kaubavahetuse järkjärguline liberaliseerimine kohustuste alusel, mis on selleks võetud teenustekaubanduse üldlepinguga (GATS).

36 - Vt kohtuotsus Welte (C-181/12, EU:C:2013:662, punkt 29).

37 - Vt minu ettepanek kohtuasjas Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company (EU:C:2013:710, punkt 77).

38 - Ibidem (punktid 78 ja 79).

39 - Vt kohtuotsus Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company (EU:C:2014:249, punkt 53).

40 - C-157/05, EU:C:2007:297, punktid 37-45.

41 - EU:C:2013:710, punktid 60 ja 61.

42 – EÜT L 178, lk 5; ELT eriväljaanne 10/01, lk 1.

43 - Vt eelkõige kohtuotsused Holböck (EU:C:2007:297, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika) ja Welte (EU:C:2013:662, punkt 32).

44 - Vt eelkõige kohtuotsus Welte (EU:C:2013:662, punkt 32).

45 - Vt konkreetselt selle eristamise kohta kohtuotsused Orange European Smallcap Fund (C-194/06, EU:C:2008:289, punktid 98-102), Glaxo Wellcome (C-182/08, EU:C:2009:559, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika) ja komisjon vs. Portugal (C-212/09, EU:C:2011:717, punkt 47).

46 - Vt selle kohta kohtuotsus Haribo Lakritzen Hans Riegel ja Österreichische Salinen (C-436/08 ja C-437/08, EU:C:2011:61, punktid 137 ja 138) ja minu ettepanek kohtuasjas Emerging Markets Series of DFA Investment Trust Company (EU:C:2013:710, punkt 64).

47 - EU:C:2012:327.

48 - EU:C:2013:710, punktid 69-72. See ettepanek esitati mõned päevad pärast seda, kui käesolevast eelotsusetaotlusest Euroopa Kohtule teatati.

49 - Vt kohtuotsus Welte (EU:C:2013:662, punkt 29).