Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE

esitatud 22. oktoobril 2020(1)

Kohtuasi C-593/19

SK Telecom Co. Ltd

versus

Finanzamt Graz-Stadt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzgericht (föderaalne maksukohus, Austria))

Eelotsusetaotlus – Käibemaks – Direktiiv 2006/112 – Topeltmaksustamise ja maksustamata jätmise vältimise meetmed – Artikkel 59a – Telekommunikatsioonisektor – Mobiilside – Rändlusteenus – Kolmandatest riikidest pärit isikud, kes ajutiselt viibivad liikmesriigi territooriumil – Teenuse osutamise koht – Võimalus see koht üle tuua asjaomase liikmesriigi territooriumile – Tingimus, et teenuste tegelik kasutamine või neist kasusaamine toimub liikmesriigi territooriumil – Topeltmaksustamine, maksustamata jätmine või konkurentsi moonutamine – Kolmandas riigis maksustamise asjassepuutumatus






I.      Sissejuhatus

1.        Bundesfinanzgericht (föderaalne maksukohus, Austria) esitas 29. juuli 2019. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 5. augustil 2019, Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse direktiivi 2006/112(2) artikli 59a esimese lõigu punkti b tõlgendamise kohta.

2.        Taotlus on esitatud Lõuna-Koreas asuva äriühingu SK Telecom Co. Ltd ja Finanzamt de Graz-Stadti (Grazi linna maksukeskus, Austria) (edaspidi „Finanzamt“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab selle äriühingu poolt Lõuna-Koreas elavatele, kuid ajutiselt Austrias viibivatele kasutajatele osutatavate rändlusteenuste maksustamist, mis seisneb selles liikmesriigis mobiilsidevõrgu kasutamise võimaldamises.

3.        Esitatud küsimuste eesmärk on sisuliselt kindlaks teha, kas eespool viidatud säte lubab Austria Vabariigil selliste rändlusteenuste osutamise koha oma territooriumile üle kanda, mille tagajärjel kuuluvad need teenused maksustamisele Austria käibemaksuga.

4.        Teen oma ettepanekus Euroopa Kohtule ettepaneku vastata neile küsimustele jaatavalt.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

5.        Kuna põhikohtuasjas kõne all olevaid teenuseid osutati 2011. aastal, siis on põhikohtuasjas kohaldatav direktiivi 2006/112 viimati direktiiviga 2010/88 tehtud muudatustel – mille ülevõtmise tähtaeg möödus direktiivi artikli 2 kohaselt 1. jaanuaril 2011(3) – põhinev redaktsioon.

6.        Direktiiv 2006/112 sisaldab V jaotist „Maksustatavate tehingute koht“. V jaotises asub 3. peatükk „Teenuste osutamise koht“. Selle 3. peatüki 3. jagu on pühendatud „Erisätetele“. Direktiivi 2006/112 artiklid 59, 59a ja 59b kuuluvad selle 3. jao alla(4).

7.        Nimetatud direktiivi artikkel 59, mis asub 9. alajaos „Väljaspool ühendust asuvatele mittemaksukohustuslastele teenuste osutamine“, sätestab:

„Mittemaksukohustuslasele, kelle asukoht või alaline asu- või elukoht või peamine elukoht on väljaspool ühendust, osutatud järgmiste teenuste osutamise kohaks on koht, kus on kõnealuse isiku asukoht, tema alaline asu- või elukoht või peamine elukoht:

[…]

i)      telekommunikatsiooniteenused;

[…]“.

8.        Direktiivi 2006/112 artiklid 59a ja 59b asuvad 10. alajaos „Topeltmaksustamise või maksustamata jätmise vältimine“.

9.        Nimetatud direktiivi artikkel 59a sätestab:

„Topeltmaksustamise, maksustamata jätmise ja konkurentsi moonutamise vältimiseks võivad liikmesriigid seoses teenustega, mille osutamise kohta reguleeritakse artiklitega 44, 45, 56 ja 59, käsitada:

a)      nende territooriumil asuvat mõne või kõigi selliste teenuste osutamise kohta väljaspool [liitu] asuva kohana, kui teenuste tegelik kasutamine ja neist kasusaamine toimub väljaspool [liitu];

b)      väljaspool [liitu] asuvat mõne või kõigi selliste teenuste osutamise kohta nende territooriumil asuva kohana, kui teenuste tegelik kasutamine ja neist kasusaamine toimub nende territooriumil.

Käesolevat sätet ei kohaldata siiski elektrooniliselt osutatud teenuste suhtes, kui neid teenuseid osutatakse mittemaksukohustuslastele, kelle asukoht ei ole [liidus].“

10.      Sama direktiivi artiklis 59b on sätestatud:

„Liikmesriigid kohaldavad artikli 59a [esimese lõigu] punkti b telekommunikatsiooniteenuste ning artikli 59 esimese lõigu punktis j nimetatud raadio- ja teleringhäälinguteenuste suhtes, mida liikmesriigis asuvatele või seal alalist elu- või asukohta või peamist elukohta omavatele mittemaksukohustuslastele osutab maksukohustuslane, kelle ettevõtte asukoht või püsiv tegevuskoht, kust ta teenuseid osutab, on väljaspool [liitu] või kes nimetatud asukoha või püsiva tegevuskoha puudumisel omab alalist elu- või asukohta või peamist elukohta väljaspool [liitu].“

B.      Austria õigus

11.      1994. aasta käibemaksuseaduse (Umsatzsteuergesetz) (BGBl. 663/1994, edaspidi „UStG 1994“) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (BGBl. I 34/2010) artikkel 3a sätestab:

„[…]

(13)      Muude teenuste lõike 14 tähenduses osutamise kohaks loetakse:

a)      kui teenuse saaja ei ole ettevõtja lõike 5 punkti 3 tähenduses ja tema alaline elu- või asukoht või peamine elukoht ei ole [liidu] territooriumil, loetakse muu teenuse osutamise kohaks teenuse saaja elu- või asukoht või peamine elukoht kolmanda riigi territooriumil;

[…]

(14)      Lõike 13 tähenduses käsitatakse muude teenustena järgmisi teenuseid:

[…]

12.      telekommunikatsiooniteenused;

[…]

(16)      Topeltmaksustamise, maksustamata jätmise või konkurentsi moonutamise vältimiseks võib Bundesminister für Finanzen (rahandusminister) määrusega ette näha, et muude teenuste puhul, mille osutamise koht määratakse kindlaks vastavalt lõigetele 6, 7, 12 või lõike 13 punktile a, loetakse teenuse osutamise kohaks koht, kus toimub muude teenuste kasutamine või neist kasusaamine. Seega võib muu teenuse osutamise kohana olla käsitatav:

1.      kolmanda riigi territoorium riigi territooriumi asemel; või

2.      riigi territoorium kolmanda riigi territooriumi asemel. Käesolevat sätet ei kohaldata teenuste suhtes lõike 14 punkti 14 tähenduses, kui teenuse saaja ei ole ettevõtja lõike 5 punkti 3 tähenduses ning tema alaline elu- või asukoht või peamine elukoht ei ole [liidu] territooriumil.“

12.      Rahandusministri määrus muude telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja televisiooniteenustega seotud teenuste osutamise koha üleviimise kohta (BGBl. II 383/2003) sätestab põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (BGBl. II 221/2009):

„Vastavalt UStG 1994 artikli 3a lõike 10 punktidele 13 ja 14 ning artikli 3a lõikele 13, BGBl. I 71/2003 alusel kehtivas redaktsioonis, määran:

Artikkel 1. Kui UStG 1994 (BGBl. nr 663) BGBl. I 52/2009 alusel kehtinud redaktsiooni artikli 3a lõike 14 punktides 12 ja 13 ette nähtud teenuse osutamise koht asub UStG 1994 artikli 3a kohaselt väljaspool [liidu] territooriumi, toimub teenuste osutamine riigi territooriumil, kui seal toimub teenuste tegelik kasutamine ja neist kasusaamine.

Artikkel 2. Telekommunikatsiooniteenusteks loetakse teenuseid, mis on seotud mis tahes laadi signaalide, kirjutiste, kujutiste ja helide või teabe edastamise, saatmise või vastuvõtmisega juhtme kaudu või raadio teel, optiliselt või muul elektromagnetilisel viisil, sealhulgas sellega seotud edastus-, saate- või vastuvõtumahtude kasutusõiguse üleandmine või võimaldamine.“

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

13.      SK Telecom on Lõuna-Koreas asuv mobiilsideettevõtja.

14.      2011. aastal osutas SK Telecom mobiiltelefoniteenuseid teatud klientidele, kes asusid samuti Lõuna-Koreas, kuid kes ajutiselt viibisid Austrias.

15.      Selleks et SK Telecomi kliendid saaksid Austrias viibimise ajal kasutada mobiiltelefoni, andis Austria võrguoperaator oma võrgu SK Telecomi kasutusse tasu eest, millele lisas Austria käibemaksu (määraga 20%).

16.      SK Telecom omakorda nõudis oma klientidelt Austria võrgu kasutamise eest rändlustasu.

17.      Seejärel esitas SK Telecom Austria võrguettevõtja poolt talle esitatud arvetel märgitud käibemaksu tagastamise taotluse.

18.      Finanzamt jättis tagastamistaotluse rahuldamata. Rahuldamata jätmist põhjendati sisuliselt kohustusega arvestada Austria käibemaksu rändlustasudelt, mida SK Telecom nõudis oma klientidelt, vastavalt Austria määrusele teenuste osutamise koha üleviimise kohta, kuna nende sideteenuste suhtes ei kohaldatud Lõuna-Koreas Austria käibemaksuga samaväärset maksu. Kuna SK Telecom tegi maksustatavaid tehinguid Austrias, ei olnud tal õigust käibemaksu tagastamisele lihtsustatud tagastamismenetluse raames.

19.      Kuna tema Finanzamtile esitatud vaie jäeti rahuldamata, esitas SK Telecom uue kaebuse Bundesfinanzgerichtile (föderaalne maksukohus).

20.      Bundesfinanzgericht (föderaalne maksukohus), kes on käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus, rahuldas SK Telecomi kaebuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et ta ei tuginenud oma otsuses võimalikule samaväärsele maksustamisele kolmandas riigis, vaid asjaolule, et liidu õigusega on vastuolus Austria määrus teenuste osutamise koha üleviimise kohta, mille kohaselt on SK Telecomi osutatud rändlusteenuste osutamise koht Austria territooriumil.

21.      Selle kohtu sõnul tuleneb direktiivi 2006/112 artiklitest 59a ja 59b, et liikmesriik võib teenuste osutamise koha oma territooriumile üle viia üksnes liidus asuvatele mittemaksukohustuslastele osutatavate telekommunikatsiooniteenuste puhul.

22.      Praktikas tähendab see tõlgendus, et SK Telecomi osutatav teenus, mis seisneb selles, et ta võimaldab Lõuna-Koreas asuvatel klientidel kasutada mobiilsideteenuseid Austrias, kasutades Austria mobiilsidevõrku, ei ole Austria territooriumil maksustatav tehing. Järelikult on SK Telecomil õigus saada lihtsustatud tagastamismenetluses tagasi Austria võrguettevõtjale tasutud Austria käibemaks.

23.      Finanzamti kassatsioonkaebuse alusel tühistas Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) 13. septembri 2018. aasta otsusega Bundesfinanzgerichti (föderaalne maksukohus) otsuse.

24.      Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) on seisukohal, et kuigi direktiivi 2006/112 artikkel 59b kehtestab kohustuse viia teenuse osutamise koht üle, kui kolmandas riigis asuv ettevõtja osutab telekommunikatsiooniteenuseid liikmesriigis asuvatele mittemaksukohustuslastele, näeb selle direktiivi artikkel 59a ette võimaluse viia teenuse osutamise koht üle direktiivi artiklis 59b nimetamata juhtudel.

25.      Vastupidi Bundesfinanzgerichti (föderaalne maksukohus) arvamusele leiab see kohus, et Austria seadusandja kasutas õiguspäraselt direktiivi 2006/112 artiklis 59a ette nähtud võimalust, võttes vastu Austria määruse teenuse osutamise koha üleviimise kohta.

26.      Bundesfinanzgericht (föderaalne maksukohus), kellele Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) asja uueks arutamiseks tagasi saatis, kahtleb siiski, kas selline riigisisene kord on direktiivi 2006/112 artikliga 59a kooskõlas.

27.      Nendel asjaoludel otsustas Bundesfinanzgericht (föderaalne maksukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas direktiivi [2006/112] artikli 59a [esimese lõigu] punkti b tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigis rändlusteenuse kasutamine, mis seisneb selles, et ajutiselt liikmesriigis viibival „mittemaksukohustuslasest lõpptarbijal“ võimaldatakse liikmesriigi mobiilsidevõrgu vahendusel sissetulevate ja väljaminevate ühenduste loomist, on selline „kasutamine ja kasusaamine“ liikmesriigis, mis õigustab käsitada teenuse osutamise kohana kolmanda riigi asemel asjaomast liikmesriiki, kuigi mobiilsideoperaatori ega lõpptarbija asukoht ei ole [liidus] ning lõpptarbija alaline elu- või asukoht või peamine elukoht ei ole [liidu] territooriumil?

2.      Kas direktiivi [2006/112] artikli 59a [esimese lõigu] punkti b tuleb tõlgendada nii, et ainult seetõttu, et esimeses küsimuses kirjeldatud sideteenused ei ole kolmandas riigis maksustatud liidu õigusega ette nähtud käibemaksuga samaväärse maksuga, saab esimeses küsimuses kirjeldatud sideteenuse osutamise kohana, mis [selle direktiivi] artikli 59 kohaselt on väljaspool [liitu], käsitada liikmesriiki, kuigi mobiilsideoperaatori ega lõpptarbija asukoht ei ole [liidus] ning lõpptarbija alaline elu- või asukoht või peamine elukoht ei ole liidu territooriumil?“

28.      Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 5. augustil 2019.

29.      SK Telecom, Austria ja Hispaania valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

IV.    Analüüs

30.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega sisuliselt teada, kas direktiivi 2006/112 artikli 59a esimese lõigu punkti b tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik võib tuua oma territooriumile üle selles liikmesriigis asuva mobiilsidevõrgu kasutamist võimaldava rändlusteenuste osutamise koha, tingimusel et neid teenuseid osutab kolmandas riigis asuv mobiilsideoperaator kasutajatele, kelle alaline elu- või asukoht või peamine elukoht on selles kolmandas riigis, kuid kes viibivad ajutiselt selle liikmesriigi territooriumil.

31.      Pärast käesoleva kohtuasja praktiliste kaalutluste ning direktiivi 2006/112 artiklite 59, 59a ja 59b omavahelise seose selgitamist esitan põhjused, miks ma leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tuleb vastata jaatavalt.

A.      Käesoleva kohtuasja praktilised kaalutlused

32.      Enne nende kahe küsimuse analüüsimist soovin kõrvalda kõik kahtlused, mis võivad esineda seoses käesoleva kohtuasja praktiliste kaalutlustega.

33.      Selline mobiilside rändlusteenus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, eeldab käibemaksu mõttes kahe teenuse osutamist.

34.      Esimene teenuse osutamine puudutab üksnes telekommunikatsiooniettevõtjaid, jättes kõrvale telefonide kasutajad (suhe business-to-business või „B2B“). Rändlusriigis (Austria) tegutsev võrguoperaator avab tasu eest oma võrgu päritoluriigis asuvale mobiilsideoperaatorile (SK Telecom, asukoht Korea).

35.      Teine teenuse osutamine seob päritoluriigi mobiilsideoperaatori ja tema teenustega liitunud telefonikasutajaid (suhe business-to-consumer või „B2C“). See operaator annab kasutajatele, kes asuvad rändlusriigis (Austria), võrgu kasutamise võimaluse – mille ta on enne saanud esimese teenuse osutamise raames – omamoodi allkasutusse.

36.      Kuigi Euroopa Kohtule esitatud küsimused puudutavad üksnes seda teist teenuse osutamist (SK Telecomi ja tema abonentide vahel) ja täpsemalt selle teenuse osutamise kohta, on need küsimused tekkinud olukorras, kus SK Telecom nõuab tagastamist seoses esimese teenuse osutamisega (SK Telecomi ja Austria võrguoperaatori vahel).

37.      Nimelt kohaldas Austria võrguettevõtja esimesel teenuse osutamisel Austria käibemaksu. SK Telecom taotles selle Austria käibemaksu tagastamist. Finanzamt keeldus tagastamisest, väites, et ka teine teenuse osutamine oli Austria käibemaksuga maksustatav.

38.      Sõltuvalt vastustest, mille Euroopa Kohus esitatud küsimustele annab, on põhikohtuasjas võimalik kasutada kahte lahendust, nagu rõhutas õigesti komisjon:

–        teise teenuse osutamise kohaks on Austria: sellisel juhul on SK Telecom kohustatud arvestama Austria käibemaksu oma abonentidele esitatud arvetel, kuid tal on õigus maha arvata Austria käibemaks, mille ta tasus esimesel teenuse osutamisel;

–        teise teenuse osutamise kohaks on Lõuna-Korea: sellisel juhul seda teenuse osutamist Austria käibemaksuga ei maksustata ja SK Telecomil on õigus saada tagasi esimesel teenuse osutamisel tasutud sisendkäibemaks.

39.      Komisjon väljendas kahtlust seoses esimese teenuse osutamise maksustamisega Austria käibemaksuga. See institutsioon täpsustas, et vastavalt direktiivi 2006/112 artiklis 44 sätestatud üldreeglile on maksukohustuslaste vaheliste teenuste osutamise kohaks (suhe „B2B“) koht, kus on saaja ettevõtte asukoht, ehk SK Telecomi puhul Lõuna-Korea.(5)

40.      Mulle tundub, et Euroopa Kohus ei pea seda problemaatikat arutama, kuna esiteks ei ole Euroopa Kohtule esitatud küsimust esimese teenuse osutamise kohta ja teiseks ei sisalda eelotsusetaotlus selle kohta mingit selgitust.

41.      Igal juhul ei sea ebakindlus esimese teenuse osutamise Austrias maksustamise osas kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste asjakohasust, kuna teise teenuse osutamise maksustamine Austria käibemaksuga sõltub vastustest, mille Euroopa Kohus neile küsimustele annab.

42.      Lõpuks kinnitas SK Telecom, et Euroopa Kohtu praktika(6) tähenduses oleks „kunstlik“ eristada samal SIM-kaardil põhinevaid eri sideteenuseid. Järelikult on põhikohtuasjas kõne all olevad rändlusteenused osa kasutajatele osutatavast ainsast mobiilsideteenusest, mis osutatakse Lõuna-Koreas ja mis ei kuulu liidus käibemaksuga maksustamisele.

43.      See argument mind ei veena. Tuletan meelde, et käibemaksuga maksustamisel tuleb iga teenust pidada eraldiseisvaks ja sõltumatuks.(7) Seega tuleb ainult siis, kui kaks või mitu maksukohustuslase poolt kliendile pakutud tehinguga hõlmatud aspekti või toimingut on nii tihedalt seotud, et nad moodustavad objektiivselt ühe lahutamatu majandustehingu, mille osadeks jagamine oleks kunstlik, käsitada neid käibemaksu mõttes ühe tehinguna.(8)

44.      Põhikohtuasjas kõne all olevad rändlusteenused, mis seisnevad mobiilsidevõrgu kasutamise võimaldamises päritoluriigist erinevas riigis, on aga objektiivselt eristatavad päritoluriigis osutatavatest mobiiltelefoniteenustest.

45.      Nagu Hispaania valitsus õigesti rõhutas, võimaldavad kasutajatele esitatavad arved praktikas tavaliselt rändlusteenused kohaliku võrgu kasutamisest eraldiseisvate teenustena kindlaks teha. Arvetel on muu hulgas märgitud tänu rändlusteenustele külastatava riigi võrgus toimunud sissetulevate ja väljaminevate kõnede arv ning kasutatud andmemaht. Seega, kuigi kliendil peab selle teenuse kasutamiseks olema sõlmitud leping oma päritoluriigi operaatoriga, kujutavad rändlusteenused endast teistsugust teenust, mis ei ole lisateenus sellele teenusele, mida operaator osutab oma klientidele kohaliku võrgu kasutamiseks.

B.      Direktiivi 2006/112 artiklite 59, 59a ja 59b omavaheline seos

46.      Direktiivi 2006/112 artiklid 59, 59a ja 59b kehtestavad teatavate teenuste osutamise koha suhtes seotuse erikriteeriumid.(9)

47.      Kõigepealt märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub õigesti eeldusest, et põhikohtuasjas kõne all olevad rändlusteenused on „telekommunikatsiooniteenused“ direktiivi 2006/112 artikli 24 lõike 2(10) tähenduses. Ükski Euroopa Kohtule seisukohti esitanud menetlusosaline seda eeldust ei vaidlustanud.

48.      Kui liikmesriigi õiguses ei ole direktiivi 2006/112 artikli 59a alusel erandit kehtestatud, tuleneb selle direktiivi artikli 59 punktist i, et telekommunikatsiooniteenuste, mis osutatakse mittemaksukohustuslasele, kelle asukoht või alaline asu- või elukoht või peamine elukoht on väljaspool liitu, osutamise kohaks on selle isiku asukoht, alaline elu- või asukoht või peamine elukoht, see tähendab väljaspool liitu.

49.      Lihtsamalt öeldes näeb see säte ette, et käibemaksuga ei maksustata telekommunikatsiooniteenuseid, mida osutatakse mittemaksukohustuslastest isikutele, kelle alaline elu- või asukoht või peamine elukoht on väljaspool liitu.

50.      Siiski pakub direktiivi 2006/112 artikkel 59a liikmesriikidele võimaluse teha teatud tingimustel erandeid sellest põhimõttest, tuues teenuste osutamise koha üle oma territooriumile.

51.      Eelotsusetaotlusest ning Austria valitsuse ja komisjoni seisukohtadest nähtub, et Austria Vabariik kasutas seda võimalust, kui ta võttis vastu rahandusministri määruse muude telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja televisiooniteenustega seotud teenuste osutamise koha üleviimise kohta, põhikohtuasjale kohaldatavas redaktsioonis(11).

52.      Täpsustan, et direktiivi 2006/112 artikkel 59b muudab telekommunikatsiooniteenuste koha üleviimise kohustuslikuks, kui neid teenuseid osutatakse isikutele, kes ei ole maksukohustuslased, kuid kelle alaline elu- või asukoht või peamine elukoht on liidus. Viimati nimetatud tingimus ei ole täidetud põhikohtuasjas käsitletavate teenuste puhul, kuna neid teenuseid osutatakse isikutele, kes ei ole küll maksukohustuslased, kuid kelle alaline elu- või asukoht või peamine elukoht on väljaspool liitu, see tähendab Lõuna-Koreas. Järelikult ei ole see säte eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamisel asjakohane, nagu Hispaania valitsus ja komisjon õigesti rõhutasid.

53.      Täpsustan lisaks, et direktiivi 2006/112 artikliga 59a pakutud võimaluse kohaldamisala on laiem kui selle direktiivi artiklis 59b ette nähtud kohustuse kohaldamisala, nagu komisjon õigesti rõhutas. Teisisõnu – nagu nähtub ka nende kahe sätte sõnastusest –, ei piirdu direktiivi artikliga 59a liikmesriikidele pakutud võimalus ainult direktiivi artiklis 59b nimetatud juhtudega.

54.      Pärast seda täpsustust tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks analüüsida tingimusi, mis peavad olema täidetud, et liikmesriik saaks rakendada direktiivi 2006/112 artikli 59a esimese lõigu punktis b pakutud võimalust tuua oma territooriumile üle teatavate teenuste, eelkõige telekommunikatsiooniteenuste osutamise koht.

55.      Sellega seoses tuleb eristada kahte tingimust.

56.      Esiteks peab teenuste „tegelik kasutamine või neist kasusaamine“ toimuma asjaomase liikmesriigi territooriumil. Seda tingimust käsitleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus.

57.      Teiseks võivad liikmesriigid seda võimalust kasutada „topeltmaksustamise, maksustamata jätmise või konkurentsi moonutamise vältimiseks“. See tingimus on teise küsimuse ese.

C.      Nõue, et teenuste tegelik kasutamine ja neist kasusaamine toimub asjaomase liikmesriigi territooriumil (esimene küsimus)

58.      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2006/112 artikli 59a esimese lõigu punkti b tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigis asuva mobiilsidevõrgu kasutamist võimaldavaid rändlusteenuseid, mida kolmandas riigis asuv mobiilsideoperaator osutab kasutajatele, kelle alaline elu- või asukoht või peamine elukoht on selles kolmandas riigis, kuid kes ajutiselt viibivad selle liikmesriigi territooriumil, tuleb käsitada sellistena, et nende „tegelik kasutamine või neist kasusaamine“ toimub nimetatud liikmesriigi territooriumil.

59.      Vastupidi SK Telecomile teevad Austria ja Hispaania valitsus ning komisjon ettepaneku vastata sellele küsimusele jaatavalt.

60.      Enne sellele küsimusele vastamist pean kahetsusega rõhutama, et direktiivi 2006/112 artikli 59a esimeses lõigus kasutatud väljendi „tegelik kasutamine või neist kasusaamine“ keeleversioonide vahel esineb veidi üllatavaid vastuolusid, millele viitab ka SK Telecom. Analüüsitud keeleversioonides esineb see väljend „tegeliku kasutamise või neist kasusaamise“ või „tegeliku kasutamise ja neist kasusaamise“ kujul.

61.      See väljend pärineb endisest kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ(12) artikli 9 lõikest 3. Juba siis oli selle sätte osas erinevus keeleversioonide, milles kasutati sidesõna „või“ ja nende vahel, milles kasutati sidesõna „ja“.(13) Täpsustan, et seda sätet on Euroopa Kohus tõlgendanud kohtuotsuses Athesia Druck, mis puudutas reklaamiteenuseid, ilma et oleks siiski pidanud lahendama seda keeleversioonide erinevuse küsimust(14).

62.      Mulle näib, et kuuenda direktiivi 77/388 ümbersõnastamise ettepanekus, mille tulemusena võeti vastu direktiiv 2006/112, tegi komisjon ettepaneku ühtlustada kõik keeleversioonid, soovitades sidesõna „või“ kasutamist.(15)

63.      Kummalisel kombel oli vastavalt komisjoni ettepanekule direktiivi 2006/112 vastuvõtmise ajal „või“ leeril tõesti palju järgijaid, kuid see ei viinud täieliku võiduni. Nimelt on selle direktiivi artikli 58 (tulevikus artikkel 59a) algversioonis inglis-, hollandi- ja rootsikeelne versioon jäänud kindlateks „ja“ pooldajateks.(16)

64.      Selleks et asja veelgi keerulisemaks muuta, nihutab direktiivi 2008/8 vastuvõtmine mitu keeleversiooni – muu hulgas itaalia- ja portugalikeelne versioon – tagasi „ja“ pooldajate leeri. Nii jagunevad direktiivi 2006/112 artikli 59a – selle direktiivi endine artikkel 58 – keeleversioonid nüüdsest „või“ ning „ja“ leeri.(17)

65.      Rõhutan, et see erinevus püsib tänaseni nimetatud direktiivi direktiiviga (EL) 2020/285(18) muudetud redaktsioonis.

66.      Minu arvates nõuab õiguskindluse põhimõte, et see direktiivi 2006/112 artikli 59a sõnastuse erinevus keeleversioonides saaks kõrvaldatud.

67.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt, eelkõige käibemaksualaste õigusnormide valdkonnas, tuleb liidu õigusnorme tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades Euroopa Liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone. Kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb sätet tõlgendada, lähtudes selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, milles see esineb.(19)

68.      Seda kohtupraktikat kohaldades on minu arvates olemas neli põhjust, mis õigustavad direktiivi 2006/112 artikli 59a tõlgendamist nii, et see nõuab asjaomaste teenuste tegelikku kasutamist või neist kasusaamist liikmesriigi territooriumil.

69.      Esimesena on see tõlgendus kooskõlas komisjoni poolt kuuenda direktiivi 77/388 uuestisõnastamise ettepaneku tegemise ajal sõnaselgelt väljendatud tahtega ühtlustada kõik keeleversioonid väljendi „tegelik kasutamine või neist kasusaamine“ kasuks, nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 62. Mulle näib, et liidu seadusandja, st Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament ei ole seda tahet kõnealuse direktiivi osas vaidlustanud, mistõttu keeleversioonide erinevuse säilitamine võib olla selle väljendi mõnevõrra ebaõnnestunud tõlgete tulemus.

70.      Teisena vastab selline tõlgendus liidu seadusandja tahtele määratleda teenuse osutamise kohana reeglina koht, kus teenust tegelikult tarbitakse(20). Lisaks kinnitab sellist tahet käibemaksukomitee selle kohta väljendatud seisukoht(21), nagu õigesti märgib Austria valitsus: „Käibemaksukomitee nõustub peaaegu ühehäälselt, et kohaks, kus kasutatakse ja saadakse kasu telekommunikatsiooniteenustest, raadio- või televisiooniedastusteenustest ja elektroonilistest teenustest loetakse koht, kus teenuse saajal on tegelikult võimalik tarbida teenust, mida talle osutatakse. Tavalistel asjaoludel on tegemist füüsilise kohaga, kus teenust osutatakse.“

71.      Kolmandana on selline tõlgendus kohane semantilisest vaatenurgast seose tõttu mõistete „kasutamine“ ja „kasusaamine“ vahel. Prantsuse Akadeemia määratleb kasusaamise kui „vara kasutamine, käsutamine ja haldamine tulu saamise eesmärgil“. Selle tavapärase määratluse kohaselt ei ole minu arvates võimalik asjast kasu saada seda kasutamata. Teisisõnu eeldab mis tahes kasusaamine kasutamist, kuna viimati nimetatud väljendil on üldisem tähendus.

72.      Seega puudub sõnal „kasutamine“ sisuline tähendus väljendis „tegelik kasutamine ja neist kasusaamine“ (mis nõuab alati kasutamist), kuid mitte väljendis „tegelik kasutamine või neist kasusaamine“ (mis viitab kas pelgale kasutusele või kasusaamisele).

73.      Lõpuks ja neljandana tuleneb väljendi „kasutamine või neist kasusaamine“ eelistatus direktiivi 2006/112 artikli 59a kontekstist. Mõistel „kasusaamine“ on majanduslik tähendus, nagu näitab eespool tsiteeritud Prantsuse Akadeemia määratlus. Selle direktiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt aga tähendab mis tahes majandustegevus, välja arvatud erandjuhtudel, käibemaksuga maksustamist. Järelikult kaldub väljend „tegelik kasutamine ja neist kasusaamine“ välistama nimetatud direktiivi artikli 59a kohaldamisalast teenused, mis osutatakse mittemaksukohustuslastele, kuna viimased ei saa asjaomastest teenustest „kasu“.

74.      Selline tõlgendus oleks vastuolus normatiivse kontekstiga, millesse see säte kuulub, ja seda vähemalt kahel põhjusel. Esiteks jätab direktiivi 2006/112 artikli 59a teine lõik direktiivi kohaldamisalast välja teatavad mittemaksukohustuslastele osutatavad teenused, mis loogiliselt tähendab, et need teenused on põhimõtteliselt selle sättega hõlmatud. Teiseks lubab artikkel 59a liikmesriikidel teha erandeid selle direktiivi artiklist 59, mis käsitleb üksnes mittemaksukohustuslastele osutatavaid teenuseid.

75.      Seega ei ole kokkuvõttes kahtlust selles, et direktiivi 2006/112 artikli 59a esimene lõik käsitleb mittemaksukohustuslastele osutatavaid teenuseid. Kuid isikud, kes ei ole maksukohustuslased, ei „saa kasu“ neile osutatavatest teenustest – mis viitaks majandustegevusele –, piirdudes teenuste „kasutamisega“. Järelikult tuleb seda sätet tingimata tõlgendada nii, et see nõuab teenuste „tegelikku kasutamist või neist kasusaamist“ asjaomase liikmesriigi territooriumil.

76.      Järeldan eespool öeldust, et direktiivi 2006/112 artikli 59a esimese lõigu punkti b tuleb tõlgendada nii, et see nõuab teenuste tegelikku kasutamist või neist kasusaamist asjaomase liikmesriigi territooriumil.

77.      Minu arvates ei tekita aga mingit kahtlust see, et selliseid rändlusteenuseid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kasutatakse tegelikult asjaomase liikmesriigi territooriumil.

78.      Märgin veel kord, et sellised rändlusteenused hõlmavad üksnes asjaomases liikmesriigis asuva mobiilsidevõrgu kasutamist ajutiselt selles liikmesriigis – põhikohtuasjas nimelt Austrias – viibivate kasutajate poolt, ning seda eristatuna telekommunikatsiooniteenustest, mis eeldavad mobiilsidevõrgu kasutamist päritoluriigis, põhikohtuasjas nimelt Lõuna-Koreas.(22)

79.      Mulle näib, et kolm asjaolu kallutavad kaalukausi oluliselt selle kasuks, et rändlusteenuste tegelik kasutamine toimub asjaomases liikmesriigis.

80.      Esiteks asub kasutatav mobiilsidevõrk selles liikmesriigis. Teiseks viibivad kasutajad, kellele võimaldatakse selle võrgu kasutamist, ajutiselt selles liikmesriigis. Kolmandaks, nagu rõhutas Hispaania valitsus, saab selliseid rändlusteenuseid tarbida üksnes nimetatud liikmesriigi territooriumil. Õigupoolest on põhikohtuasja asjaoludel nende viibimine Austria territooriumil ainus põhjus, miks Lõuna-Koreas elavad kasutajad taotlevad õigust kasutada Austria mobiilsidevõrku.

81.      Lisaks, nagu komisjon õigesti märkis, kasutavad Korea kliendid Austria mobiilsidevõrku samal viisil kui seda teevad Austria kliendid, mis on selge märk tegelikust kasutamisest Austrias.

82.      Seetõttu olen veendunud, et põhikohtuasjas käsitletavaid teenuseid kasutatakse tegelikult Austria territooriumil.

83.      Eespool öeldut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele järgmiselt. Direktiivi 2006/112 artikli 59a esimese lõigu punkti b tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigis asuva mobiilsidevõrgu kasutamist võimaldavaid rändlusteenuseid, mida kolmandas riigis asuv mobiilsideoperaator osutab kasutajatele, kelle alaline elu- või asukoht või peamine elukoht on selles kolmandas riigis, kuid kes ajutiselt viibivad selle liikmesriigi territooriumil, tuleb käsitada sellistena, et nende „tegelik kasutamine“ toimub nimetatud liikmesriigi territooriumil.

D.      Nõue vältida topeltmaksustamist, maksustamata jätmist või konkurentsi moonutamist (teine küsimus)

84.      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2006/112 artikli 59a esimese lõigu punkti b tuleb tõlgendada nii, et nõue vältida „topeltmaksustamist, maksustamata jätmist või konkurentsi moonutamist“ on täidetud, kui esimeses küsimuses kirjeldatud rändlusteenused ei ole asjaomases kolmandas riigis käibemaksuga samaväärse maksuga maksustatavad.

85.      Samamoodi eelotsusetaotluse esitanud kohtu enda ning Hispaania valitsuse ja komisjoni argumentidega leian ma, et võimalik maksustamine asjaomases kolmandas riigis, põhikohtuasjas nimelt Lõuna-Koreas, ei ole selle sätte kohaldamisel tähtis.

86.      Mis tahes muu tõlgendus viiks nimelt selleni, et liidu tasandil ühtlustatud maksustamiseeskirjade kohaldamine sõltuks kolmandas riigis kohaldatavast maksustamiskorrast. Kuigi niisugune alluvussuhe ei ole iseenesest mõeldamatu, peab see minu arvates olema liidu seadusandja sõnaselge ja ühemõtteline valik. Nii ei ole see aga direktiivi 2006/112 artikli 59a puhul, kus kolmandaid riike ei mainita.

87.      See tõlgendus on kooskõlas käibemaksukomitee(23) sellel teemal väljendatud arvamusega: „Käibemaksukomitee nõustub üksmeelselt, et liikmesriikide poolt selle võimaluse kasutamine nende territooriumil tegelikult kasutatavate või osutatud teenuste maksustamiseks ei sõltu sellest, kuidas maksustatakse teenuseid väljaspool ühendust. Täpsemalt ei takista asjaolu, et teenust võib kolmandas riigis maksustada selle riigi õigusnormide alusel, liikmesriiki seda teenust maksustamast, kui teenust selle riigi territooriumil tegelikult kasutatakse või sellest kasu saadakse.“

88.      Tegelikult viitab väljend „topeltmaksustamine, maksustamata jätmine või konkurentsi moonutamine“ maksualasele kohtlemisele liidu tasandil. Teisisõnu sõltub direktiivi 2006/112 artiklis 59a pakutud võimaluse kasutamine liikmesriigi poolt topeltmaksustamisest, maksustamata jätmisest või konkurentsi moonutamisest liidu tasandil.

89.      Mis puudutab konkreetsemalt direktiivi 2006/112 artikli 59a esimese lõigu punkti b, siis on ilmne, et sellele sättele tuginemist ei saa põhjendada sooviga vältida topeltmaksustamist, kuna see viib tegelikkuses selleni, et teenuste osutamist maksustatakse kõnealuses liikmesriigis.

90.      Seevastu võib selle võimaluse kasutamist õigustada sooviga vältida olukorda, kus leiab aset maksustamata jätmine või konkurentsi moonutamine liidus.

91.      Põhikohtuasjas ei ole vaidlustatud seda, et kõnealused rändlusteenused ei ole teises liikmesriigis käibemaksuga maksustatavad. Järelikult on Austria Vabariigi tuginemine direktiivi 2006/112 artikli 59a esimese lõigu punktile b selleks, et tuua selliste teenuste osutamise koht üle oma territooriumile, mille tagajärjel maksustatakse need Austria käibemaksuga, põhjendatud sooviga vältida liidus maksustamata jätmist.

92.      Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele küsimusele järgmiselt. Direktiivi 2006/112 artikli 59a esimese lõigu punkti b tuleb tõlgendada nii, et nõue vältida „topeltmaksustamist, maksustamata jätmist või konkurentsi moonutamist“ on täidetud, kui esimeses küsimuses kirjeldatud rändlusteenuseid ei maksustata liidus käibemaksuga, mille puhul on tegemist maksustamata jätmisega selle sätte tähenduses. Seevastu ei ole kolmanda riigi maksustamiskord selle sätte kohaldamisel asjakohane.

V.      Ettepanek

93.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesfinanzgerichti (föderaalne maksukohus, Austria) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Nõukogu 28. november 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, mida on muudetud nõukogu 7. detsembri 2010. aasta direktiiviga 2010/88/EL, artikli 59a esimese lõigu punkti b tuleb tõlgendada nii, liikmesriigis asuva mobiilsidevõrgu kasutamist võimaldavaid rändlusteenuseid, mida kolmandas riigis asuv mobiilsideoperaator osutab kasutajatele, kelle alaline elu- või asukoht või peamine elukoht on selles kolmandas riigis, kuid kes ajutiselt viibivad selle liikmesriigi territooriumil, tuleb käsitada sellistena, et nende „tegelik kasutamine“ toimub nimetatud liikmesriigi territooriumil.

2.      Direktiivi 2006/112, mida on muudetud direktiiviga 2010/88, artikli 59a esimese lõigu punkti b tuleb lisaks tõlgendada nii, et „topeltmaksustamise, maksustamata jätmise või konkurentsi moonutamise“ vältimise nõue on täidetud, kui esimeses küsimuses kirjeldatud rändlusteenuseid ei maksustata liidus käibemaksuga, mille puhul on tegemist maksustamata jätmisega selle sätte tähenduses. Seevastu ei ole kolmanda riigi maksustamiskord nimetatud sätte kohaldamisel asjakohane.

1      Algkeel: prantsuse.

2      Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT 2006, L 347, lk 1), muudetud nõukogu 7. detsembri 2010. aasta direktiiviga 2010/88/EL (ELT 2010, L 326, lk 1) (edaspidi „direktiiv 2006/112“).

3      Nõukogu 7. detsembri 2010. aasta direktiivi 2010/88/EL, millega muudetakse direktiivi 2006/112 (ELT 2010, L 326, lk 1). Täpsustan veel, et sätteid, mida eelotsuse küsimustele vastamiseks tuleb tõlgendada, ja eelkõige direktiivi 2006/112 artiklit 59a, muudeti viimati nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/8/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2006/112 (ELT 2008, L 44, lk 11) artikliga 2.

4      Täpsustan, et neid sätteid on direktiivi 2008/8 artikli 5 alusel alates 1. jaanuarist 2015 oluliselt muudetud, mis tähendab eelkõige direktiivi 2006/112 artikli 59 esimese lõigu punkti i, artikli 59a teise lõigu ja artikli 59b tühistamist.

5      Kui sellelt esimeselt teenuse osutamiselt koguti Austria käibemaksu ekslikult, nagu arvab komisjon, siis on ilmne, et SK Telecomil on õigus selle alusetult sisse nõutud maksu tagastamisele. Täpsustan, et see olukord erineb käesoleva ettepaneku punktis 38 nimetatud käibemaksu „tagastamise“ menetlusest, kuna viimati nimetatud menetlus puudutab käibemaksu, mis on nõuetekohaselt sisse nõutud, kuid mille tagastamist võib SK Telecom taotleda, kui ta ei ole teinud Austrias maksustatavaid tehinguid.

6      Vt eelkõige 25. veebruari 1999. aasta kohtuotsus CPP (C-349/96, EU:C:1999:93, punktid 26–32); 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Field Fisher Waterhouse (C-392/11, EU:C:2012:597, punktid 13–28) ja 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus RR Donnelley Global Turnkey Solutions Poland (C-155/12, EU:C:2013:434, punktid 19–26).

7      Vt eelkõige 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Field Fisher Waterhouse (C-392/11, EU:C:2012:597, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika).

8      Vt eelkõige 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus RR Donnelley Global Turnkey Solutions Poland (C-155/12, EU:C:2013:434, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

9      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sisaldavad direktiivi 2006/112 artiklid 44 ja 45 üldreeglit maksustatavate teenuste osutamise koha kindlaksmääramiseks, samas kui selle direktiivi artiklid 46–59a näevad ette rea erisätteid. Direktiivi 2006/112 artiklid 44 ja 45 ei ole esimuslikud selle direktiivi artiklite 46–59a suhtes. Iga olukorra puhul peab kaaluma, ega ei ole tegemist mõne nimetatud direktiivi artiklites 46–59a sätestatud juhtumiga. Vastasel juhul kuulub nimetatud olukord direktiivi 2006/112 artiklite 44 ja 45 kohaldamisalasse (vt eelkõige 8. detsembri 2016. aasta kohtuotsus A ja B, C-453/15, EU:C:2016:933, punkt 18; 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Srf konsulterna, C-647/17, EU:C:2019:195, punktid 20 ja 21, ning 2. juuli 2020. aasta kohtuotsus Veronsaajien oikeudenvalvontayksikkö (andmekeskuse majutusamet), C-215/19, EU:C:2020:518, punktid 51 ja 54).

10      Selle sätte kohaselt on telekommunikatsiooniteenused „teenused, mis on seotud mis tahes laadi signaalide, kirjutiste, kujutiste ja helide või teabe edastamise, saatmise või vastuvõtmisega juhtme kaudu või raadio teel, optiliste või muude elektromagnetiliste süsteemide abil, sealhulgas sellega seotud edastus-, saate- või vastuvõtumahtude kasutusõiguse üleandmine või võimaldamine, mille hulka kuulub ülemaailmsetele teabevõrkudele juurdepääsu võimaldamine“.

11      Vt käesoleva ettepaneku punkt 12.

12      Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuues direktiiv 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT 1977, L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 23).

13      Järgmistes keeleversioonides kasutatakse sidesõna „ja“: vt eelkõige prantsus- („l’utilisation et l’exploitation effectives“), inglis- („effective use and enjoyment“), itaalia- („l’effettiva utilizzazione e l’effettivo impiego“), hispaania- („la utilización y la explotación efectivas“), hollandi- („het werkelijke gebruik en de werkelijke exploitatie“), portugali- („a utilização e a exploração efectivas“) ja rootsikeelne („den egentliga användningen och utnyttjandet“) versioon. Järgmistes keeleversioonides kasutatakse sidesõna „või“: vt eelkõige saksa- („tatsächliche Nutzung oder Auswertung“) ja taanikeelne („faktiske benyttelse eller udnyttelse“) versioon.

14      19. veebruari 2009. aasta kohtuotsus (C-1/08, EU:C:2009:108, punktid 28–33).

15      Komisjoni 15. aprilli 2004. aasta ettepanek: nõukogu direktiiv, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (uuesti sõnastatud), KOM(2004) 246 (lõplik), artikkel 58. Vt eelkõige inglis- („effective use or enjoyment“), saksa- („tatsächliche Nutzung oder Auswertung“), taani- („faktiske benyttelse eller udnyttelse“), prantsus- („l’utilisation ou l’exploitation effectives“), itaalia- („l’effettiva utilizzazione o l’effettivo impiego“), hispaania- („la utilización o la explotación efectivas“), hollandi- („het werkelijke gebruik of de werkelijke exploitatie“), portugali- („a utilização ou a exploração efectivas“) ja rootsikeelne („den egentliga användningen eller det egentliga utnyttjandet) versioon.

16      Keeleversioonid, milles kasutatakse sidesõna „ja“: vt eelkõige inglis- („effective use and enjoyment“), hollandi- („het werkelijke gebruik en de werkelijke exploitatie“) ja rootsikeelne („den faktiska användningen och det faktiska utnyttjandet“) versioon. Keeleversioonid, milles kasutatakse sidesõna „või“: vt eelkõige saksa- („tatsächliche Nutzung oder Auswertung“), taani- („faktiske benyttelse eller udnyttelse“), prantsus- („l’utilisation ou l’exploitation effectives“), itaalia- („l’effettiva utilizzazione o l’effettivo impiego“), hispaania- („la utilización o la explotación efectivas“) ja portugalikeelne („a utilização ou a exploração efectivas“) versioon.

17      Keeleversioonid, milles kasutatakse sidesõna „ja“: vt eelkõige inglis- („effective use and enjoyment“), itaalia- („l’effettiva utilizzazione e l’effettiva fruizione“), hollandi- („het werkelijke gebruik en de werkelijke exploitatie“), portugali- („a utilização e a exploração efectivas“) ja rootsikeelne („den faktiska användningen och det faktiska utnyttjandet“) versioon. Keeleversioonid, milles kasutatakse sidesõna „või“: vt eelkõige saksa- („tatsächliche Nutzung oder Auswertung“), taani- („faktiske benyttelse eller udnyttelse“), prantsus- („l’utilisation ou l’exploitation effectives“) ja hispaaniakeelne („la utilización o la explotación efectivas“) versioon.

18      Nõukogu 18. veebruari 2020. aasta direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112 (ELT 2020, L 62, lk 13). See direktiiv on vastavalt selle artikli 3 lõikele 1 kohaldatav alates 1. jaanuarist 2025.

19      Vt eelkõige 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Soome (C-309/11, ei avaldata, EU:C:2013:610, punkt 49) ja 12. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Lombard Ingatlan Lízing (C-404/16, EU:C:2017:759, punkt 21).

20      Vt selle kohta direktiivi 2008/8 põhjendus 3: „Kõigi teenuste osutamise puhul peaks maksustamise kohaks olema põhimõtteliselt koht, kus toimub tegelik tarbimine. […]“. Vt ka 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Srf konsulterna (C-647/17, EU:C:2019:195, punkt 29). Täpsustan täielikkuse huvides veel, et direktiiviga 2008/8 muudeti põhjalikult korda, mis tulenes nõukogu 17. juuni 1999. aasta direktiivist 1999/59/EÜ, millega muudetakse kuuendat direktiivi 77/388 (EÜT 1999, L 162, lk 63; ELT eriväljaanne 09/01, lk 324). Järelikult ei ole SK Telecomi direktiivi 1999/59 põhjendustel põhinevad argumendid käesolevas kohtuasjas asjakohased.

21      Käibemaksukomitee suunised, mis tulenevad 30. septembri 2009. aasta 89. koosolekust, Document B, Taxud.D.1(2010)176579, nr 645, millega on võimalik tutvuda aadressil https://ec.europa.eu/taxation_customs/sites/taxation/files/guidelines-vat-committee-meetings_fr.pdf.

22      Vt käesoleva ettepaneku punkt 35.

23      Käibemaksukomitee suunised, mis tulenevad 30. septembri 2009. aasta 89. koosolekust, Document B, Taxud.D.1(2010)176579, nr 645, millega on võimalik tutvuda aadressil https://ec.europa.eu/taxation_customs/sites/taxation/files/guidelines-vat-committee-meetings_fr.pdf.