EU tax law WEB komisjon vs. Hispaania - C-154/08

5.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 171/17

—

Tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik ei maksusta käibemaksuga teenuseid, mida autonoomsele piirkonnale osutavad omandiregistri pidajad (registradores de la propiedad), kes tegutsevad hüpoteegipiirkonna likvideerimisbüroo (oficina liquidadora de distrito hipotecario) omanikest likvideerijatena, siis on Hispaania Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad kuuenda käibemaksudirektiivi (1) artiklist 2 ja artikli 4 lõigetest 1 ja 2.

—

Mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

1.

Omandiregistri pidajad on spetsialistid, kelle nimetab Hispaania riik ja kes on volitatud haldama omandiregistreid (Registros de la Propiedad). Nad tegutsevad enda arvel, neil on vabadus oma tööd ise korraldada, nad valivad endale ise töötajad ning nad saavad tasusid, mis moodustavad nende sissetuleku. Mitmed autonoomsed piirkonnad on neile volitanud ülesandeid, mis on seotud teatud maksude arvestamisega. Selliste teenuste osutamise eest saavad omandiregistri pidajad tasutud maksudest teatud protsendi endale.

2.

Hispaania ametiasutused on traditsiooniliselt olnud seisukohal, et — käibemaksu seisukohalt — kui omandiregistri pidajad täidavad neid ülesandeid autonoomse piirkonna heaks, tuleb neid käsitleda ettevõtjate või spetsialistidena, kes osutavad käibemaksuga maksustatavaid teenuseid. Hispaania ametiasutuste argumendid lähtuvad selles osas põhiliselt Euroopa Kohtu 26. märtsi 1987. aasta otsusest kohtuasjas C-235/85: komisjon vs. Madalmaad (2) ja 25. juuli 1991. aasta otsusest kohtuasjas C-202/90: Ayuntamiento de Sevilla (3).

3.

Hispaania Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) leidis 12. juuli 2003. aasta otsuses, et omandiregistri pidajad on osas, mis puudutab konkreetseid tegevusi, mida neile volitavad autonoomsed piirkonnad ja mis seisnevad teatud maksude arvestamises ja kogumises, pelgalt ametnikud ja kuuluvad avalikku teenistusse. Alates sellest kohtuotsusest, mis tehti õigusküsimuse lahendamiseks kassatsioonimenetluses, on Hispaania ametiasutused seisukohal, et selliseid teenuseid käibemaksuga ei maksustata.

4.

Komisjon seevastu leiab, et vastavalt kuuenda direktiivi artiklis 2 sisalduvale üldnormile tuleb teenuste pealt, mida omandiregistri pidajad autonoomsetele piirkondadele osutavad, käibemaksu maksta. See tõdemus tuleneb asjaolust, et registripidajad-likvideerijad tegutsevad spetsialistidena, kes korraldavad teenuse osutamiseks vajalikku inim- ja materiaalset ressurssi autonoomselt ja iseseisvalt, nagu nõuab nimetatud direktiivi artikli 4 lõige 1, ja et antud juhul ei esine alluvus- ja sõltuvussuhet, mis on oluline selleks, et asjaomaseid teenuseid saaks käsitleda sellistena, mida osutab ametnik asutusele, millesse ta kuulub, ning millelt ei maksta käibemaksu. Registripidaja-likvideerija ei ole ei autonoomse piirkonna haldusasutus ega selle juurde kuuluv liidetud või sisemine osa, vaid iseseisev ja erinev üksus, kellega autonoomne piirkond sõlmib tasuliste teenuste osutamiseks lepingu.

5.

Samuti leiab komisjon, et antud juhul on täidetud kõik tingimused, mida kohtupraktika nõuab selleks, et tuvastada Hispaania Kuningriigi vastutust rikkumise eest, mis ühenduse õiguse tõlgendamisest, mis ei ole kooskõlas ei selle mõtte, eesmärgi ega Euroopa Kohtu praktikaga. Esiteks on Tribunal Supremo kõrgeima astme kohus, välja arvatud põhiseaduslike tagatiste valdkonnas sätestatu. Teiseks on otsusel tähendus ja mõju, mis on põhimõtteliselt vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga ja see pööras ümber madalama astme kohtute ja Hispaania ametiasutuste senise praktika, arvestades selle siduvat iseloomu. Kolmandaks tekivad käibemaksu valdkonnas kahjulikud tagajärjed, mis võivad mõjutada ühenduse enda ressursse. Seega ei või Hispaania ametiasutused tugineda Tribual Supremo otsusele, et õigustada ühenduse õiguse rikkumist.