24.1.2009 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 19/17 |
14. novembril 2008 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Prantsuse Vabariik
(Kohtuasi C-492/08)
(2009/C 19/30)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindaja: M. Afonso)
Kostja: Prantsuse Vabariik
Hageja nõuded
— |
Tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik on kohaldanud vähendatud käibemaksumäära teenuste suhtes, mida osutavad advokaadid, advokaadid, kellel on õigus esindada Conseil d'Etat's, advokaadid, kellel on õigus esindada Cour de Cassation'is ja advokaadid, kellel on õigus esindada apellatsioonikohtus (avoués) ja mille puhul riik nimetatud isikutele õigusabi tasu täielikult või osaliselt hüvitab, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud käibemaksudirektiivi (1) artiklist 96 ja artikli 98 lõikest 2 tulenevaid kohustusi. |
— |
mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt. |
Väited ja peamised argumendid
Komisjon vaidlustab kostja poolt õigusabi raames vähendatud käibemaksumäära kohaldamise teenuste suhtes, mida osutavad advokaadid, advokaadid, kellel on õigus esindada Conseil d'Etat's, advokaadid, kellel on õigus esindada Cour de Cassation'is ja advokaadid, kellel on õigus esindada apellatsioonikohtus, kuna niisugused teenused ei kuulu ühessegi direktiivi 2006/112/EÜ III lisas nimetatud kategooriasse.
Selleks et ümber lükata kolm põhilist hageja väidet, leiab komisjon kõigepealt, et kohtusse pöördumise õiguse tagamine ei saa olla asjakohane põhjus erandi tegemiseks advokaatide teenuste suhtes kohaldatavast harilikust käibemaksumäärast, kuna selline õiguse tagamine on seotud pigem riigi poolt antud abi ulatusega kui ühenduse tasandil ühetaoliselt kindlaksmääratud käibemaksumääraga.
Hageja arvates ei ole asjassepuutuvate tegevuste sotsiaalne iseloom piisav selleks, et need lisada teistesse direktiivi III lisas nimetatud teenuste kategooriatesse, mille puhul kohaldatakse vähendatud maksumäära võrreldes harilikult kohaldatava maksumääraga. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selleks, et see lisa jääks ammendavaks, vaja nende teenuste olemust kitsalt tõlgendada.
Lõpuks meenutab komisjon, et nii käibemaksudirektiivi artikli 96 ja artikli 98 lõike 2 kui ka selle III lisa taotletav eesmärk ei ole samu tooteid või teenuseid pakkuvate ettevõtjate vahelise konkurentsi moonutuse vältimine, vaid pigem liikmesriikide õigusnormide järk-järgulise ühtlustamise soodustamine, ühtlustades kohaldatavaid käibemaksumäärasid ja piirates tehinguid, mille suhtes võib vähendatud maksumäärasid kohaldada.
(1) Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, lk 1).