Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

References to this case

Share

Highlight in text

Go

26.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 233/6

8. juulil 2009 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Ungari Vabariik

(Kohtuasi C-253/09)

2009/C 233/10

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: R. Lyal ja K. Talabér Ritzné)

Kostja: Ungari Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Ungari Vabariik on kehtestanud teises liikmesriigis asuva korteriomandi võõrandamisele Ungaris asuva korteriomandi vastu ebasoodsamad tingimused kui Ungari korteriomandi võõrandamisele Ungaris asuva korteriomandi vastu, siis on ta rikkunud EÜ artiklitest 18, 39 ja 43 ning Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklitest 28 ja 31 tulenevaid kohustusi;

—

mõista kohtukulud välja Ungari Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva hagi ese on Ungari maksuõigusnorm, mis võimaldab korteriomandi võõrandamise korral Ungaris omandiõiguse üleminekul tasutava maksu baasi kindlaksmääramisel sellest maha arvata ainult Ungaris võõrandatud korteri maksumuse.

Selline õigusnorm on vastuolus EÜ artiklitest 18, 39 ja 43 ning Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklitest 28 ja 31 tuleneva isikute vaba liikumise ja asutamisvabaduse põhimõttega.

Eespool nimetatud ühenduse õigusnormide eesmärk on lihtsustada ühenduse liikmesriikide kodanikel tegutseda ükskõik millise ühenduse liikmesriigi territooriumil nende poolt valitud tegevusalal ning ühtlasi on nende õigusnormidega keelatud sellised sätted, mille tagajärjel ühenduse mõne liikmesriigi kodanikke, kes soovivad tegeleda isikute vaba liikumise õigust kasutades majandustegevusega teise liikmesriigi territooriumil, koheldakse ebasoodsamalt. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selliste meetmete näol, mis takistavad liikmesriigi kodanikel vaba liikumise õigust kasutades oma päritoluliikmesriigist lahkumast, tegemist selle õiguse piirangutega isegi sel juhul, kui neid kohaldatakse sõltumata kodakondsusest.

Vaidlustatud Ungari maksuõigusnormid on vaadeldavad selliste meetmetena. Maksusoodustuse andmata jätmise tagajärjel on nimelt need välisriigi või Ungari kodanikud, kes on vaba liikumise õigust kasutades elanud mõnes muus liikmesriigis ja soetanud seal kinnisvara, vähem motiveeritud Ungaris korteriomandit soetama kui need Ungari elanikud, kes ostavad uue korteri oma Ungaris asuva korteri asemele. Ungari õigusnormid võivad seega ilmselgelt heidutada teiste liikmesriikide kodanikke Ungaris elama asumast. Komisjoni arvamuse kohaselt on need isikud, kes juba võib-olla tasusid oma varasema elukoha järgses liikmesriigis korteriomandi ostmisel sarnaseid võõrandamismakse, samasuguses olukorras kui need, kes ostsid oma varasema korteriomandi Ungaris. Järelikult tuleb neid isikuid kohelda sarnaselt. Kuna Ungari õigusnormide tõttu on aga korteriostjad, kes vahetavad oma mõnes muus liikmesriigis asuva korteri Ungaris asuva korteri vastu, ebasoodsamas olukorras kui Ungari korteriomandi omanikest korteriostjad, siis on tegemist objektiivselt sarnaste olukordade erineva reguleerimise ja seeläbi diskrimineerivate õigusnormidega.

Käesolevat õigusrikkumist ei saa õigustada ühegi Ungari Vabariigi Valitsuse esitatud põhjendusega.

Esiteks, mis puutub maksusüsteemi ühtsuse säilitamisele tuginevasse põhjendusse, siis tuleb sedastada, et käesolevas asjas ei saa tuletada otsest seost eespool nimetatud maksusoodustuse ja mõne konkreetse maksubaasi kaudu selle soodustuse arvestamise vahel — see on aga tingimuseks sellele, et maksusüsteemi ühtsuse säilitamise vajadus võiks õigustada põhivabaduste kasutamise piiranguid. Rahanduslikust aspektist puudub otsene seos teise korteriomandi soetamise ja võõrandamismaksu tasumise kohustuse ning esimese korteri omandamise ja siis tasutud võõrandamismaksu tasumise vahel, need on ühendanud ainult Ungari seadusandja.

Lõpetuseks, mis puutub aga Ungari valitsuse sellesse väitesse, et teises liikmesriigis müüdud kinnisvara ning selle ostmisel tasutud võõrandamismaksu arvessevõtmine ning selle käigus toime pandavate võimalike kuritarvituste ennetamine tekitaks tõsiseid raskusi haldusmenetluses, siis märgib komisjon, et need võimalikud raskused ei saa kuidagi õigustada ühenduse õiguses tagatud põhivabaduste rikkumist. Ungari Vabariigil on ilmselgelt õigus kehtestada teatud nõudeid vajalike andmete kogumiseks, kuid need nõuded ei tohi olla taotletava eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalsed.