EU tax law WEB LVK - 56 - C-643/11

17.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 80/10

1.

Kas nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (1), mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikkel 203 hõlmab kõiki käibemaksu ebaõige arvele märkimise juhtumeid, kaasa arvatud juhtumeid, mil väljastati käibemaksu sisaldav arve, ilma et maksustatav teokoosseis oleks täidetud? Kui vastus sellele küsimusele on jaatav: kas direktiivi 2006/112 artiklid 203 ja 273 nõuavad, et liikmesriigid sätestaksid sõnaselgelt, et tasuma peab arvel märgitud käibemaksu, mille osas tehingut ei tehtud, või piisab direktiivi üldreegli ülevõtmisest, mille kohaselt käibemaksu tasub iga isik, kes märgib arvele käibemaksu?

2.

Kas — pidades silmas direktiivi 2006/112 põhjendust 39 ja tagamaks sisendkäibemaksu mahaarvamise täpsust — nõuavad direktiivi artiklid 73, 179 ja 203, et juhul, kui arvele märgiti käibemaks, ilma et maksustatav teokoosseis oleks täidetud, korrigeerib maksuasutus maksustatavat summat ja arvele märgitud maksu?

3.

Kas direktiivi 2006/112 artiklis 395 sätestatud erimeetmed saavad kehtima jääda põhikohtuasja maksupraktika raames, mille kohaselt maksuasutus kontrollib sisendkäibemaksu mahaarvamise osas üksnes maha arvatud sisendkäibemaksu, samas kui sooritatud tehingute pealt tuleb maksu igal juhul tasuda juba seetõttu, et see oli arvele märgitud? Kui vastus sellele küsimusele on jaatav: kas direktiivi 2006/112 artikli 203 järgi on lubatud ja kui, siis millistel juhtudel, et sama tehingu pealt nõutakse käibemaksu kõigepealt tarnijalt või teenuse osutajalt, kuna ta on selle arvele märkinud, ning seejärel tarne või teenuse saajalt, keelates tal sisendkäibemaksu maha arvata?

4.

Kas põhikohtuasja maksupraktika — mille kohaselt maksustatava tarne või maksustatava teenuse saajal ei ole õigust sisendkäibemaksu maha arvata, „kuna tehingu toimumine ei ole tõendatud”, ilma et võetaks arvesse varem tehtud tuvastusi, et tarnija või teenuse osutaja suhtes on tekkinud maksunõue ning et tal on maksu tasumise kohustus, kusjuures kuni sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kontrollimiseni ei olnud asjaomast maksuotsust muudetud ning riigi poolt ette nähtud menetluses muutmiseks ei olnud põhjust või ei olnud seda põhjust tuvastatud —, rikub käibemaksu akumuleerumise vältimise põhimõtet ning kas see maksupraktika on vastuolus õiguskindluse, võrdse kohtlemise ja neutraalse maksustamise põhimõttega?

5.

Kas direktiivi 2006/112 artikli 167 ja artikli 168 punkti a kohaselt on lubatud olukord, kus maksustatava tarne või maksustatava teenuse saajal, kes täidab kõik direktiivi artikli 178 tingimused, ei ole õigust sisendkäibemaksu maha arvata, pärast seda kui tarnija või teenuse osutaja suhtes tehtud ja jõustunud maksuotsusega ei korrigeeritud selle tehingu eest arvele märgitud käibemaksu „maksustatava teokoosseisu puudumise tõttu”, vaid tuvastati maksunõude olemasolu, mida võeti arvesse ka asjaomasel maksustamisperioodil tasumisele kuuluva maksusumma kindlakstegemisel? Kas sellele küsimusele vastamisel on oluline, et tarnija või teenuse osutaja ei esitanud revisjoni käigus raamatupidamisdokumente ning et sellel perioodil tasumisele kuuluv summa tehti kindlaks üksnes käibedeklaratsioonis ning ostu- ja müügiaruannetes esitatud andmete alusel?

6.

Sõltuvalt eelmistele küsimustele antud vastustest: kas direktiivi 2006/112 artiklit 167 ja artikli 168 punkti a tuleb tõlgendada nii, et käibemaksu neutraalsuse põhimõte nõuab põhikohtuasja asjaoludega sarnastel juhtudel, et maksukohustuslane saab arvele märgitud maksu maha arvata?