Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

26.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 151/19

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Plovdiv (Bulgaaria) 7. märtsil 2012 — AES-3C Maritza East 1 EOOD versus Direktor na Direktsia „Obzhalvane i upravlenie na izpalnenieto” Plovdiv

(Kohtuasi C-124/12)

2012/C 151/34

Kohtumenetluse keel: bulgaaria

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Administrativen sad Plovdiv

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: AES-3C Maritza East 1 EOOD

Vastustaja: Direktor na Direktsia „Obzhalvane i upravlenie na izpalnenieto” Plovdiv

Eelotsuse küsimused

1.

Kas selline õigusnorm nagu käibemaksuseaduse artikli 70 lõike 1 punkt 2, mille kohaselt ei ole käibemaksukohustuslasel õigust maha arvata käibemaksu, mille ta on tasunud saadud transporditeenuselt, soetatud tööriietuselt ja kaitsevahenditelt ning töölähetustele tehtud kuludelt, kuna need kaubad ja teenused anti tasuta füüsiliste isikute, nimelt maksukohustuslase heaks töötavate töötajate kasutusse, on kooskõlas nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiviga 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (1), kui võtta arvesse järgmisi asjaolusid:

—

maksukohustuslane ei ole sõlminud töötajatega töölepinguid, vaid kasutab neid „personali tellimuslepingu” alusel, mille ta on sõlminud teise maksukohustuslasega, kes on töötajate tööandja;

—

saadud transporditeenuseid kasutati töötajate transportimiseks erinevates kohtades asuvatest kogunemiskohtadest töökohta ja tagasi, kusjuures töökohta jõudmiseks ja selle ümbruskonnas liiklemiseks puudub töötajatele organiseeritud ühistransport;

—

tööriietuse ja kaitsevahendite töötajate kasutusse andmist nõuavad nii tööseadustik kui ka töötervishoiu ja tööohutuse seadus;

—

käibemaksu mahaarvamine oleks transporditeenustele, tööriietusele ja kaitsevahenditele ning töölähetustele tehtud kulude osas vaieldamatult võimalik, kui neid kaupu oleks oma töötajate kasutusse andnud ja teenuseid oma töötajatele osutanud nende tööandja. Käesolevas asjas soetas aga kaupu ning sai teenuseid maksukohustuslane, kes ei ole küll tööandja, kuid kes saab töötajate tehtud tööst kasu personali tellimuslepingu alusel ning kes kannab ka tööga seotud kulud?

2.

Kas direktiivi 2006/112 artikkel 176 võimaldab liikmesriigil sätestada Euroopa Liiduga ühinemisel käibemaksu mahaarvamise suhtes sellise piirangu nagu selleks on käibemaksuseaduse artikli 70 lõige 1 punkt 2, nimelt et „kaubad või teenuseid on määratud tasuta tehinguteks”, kui sellist piirangut ei olnud sõnaselgelt ette nähtud kuni ühinemise päevani kehtinud seaduses?

3.

Kui eelmisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas sellest järeldub, et soetatud kaubad ja saadud teenused on määratud „tasuta tehinguteks”, kui need ostetakse küll majandustegevuse eesmärgil, kuid nende iseloomust tulenevalt on nende kasutamiseks vajalik anda need maksukohustuslase ettevõttes töötavate töötajate kasutusse?

(1)  ELT L 347, lk 1.