EU tax law WEB Maks Pen - C-18/13

16.3.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/10

1.

Kas liidu õiguse kohaselt tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse andmisel käsitada „maksudest kõrvalehoidumisena” sellist faktilist olukorda, kus arvel näidatud teenuseosutajal või tema alltöövõtjal puuduvad teenuse osutamiseks vajalikud töötajad, vahendid ja vara, teenuse tegeliku osutamise kulusid ei ole dokumenteeritud ega kantud raamatupidamisse ja koostatud dokumendid — nimelt leping ja üleandmis-vastuvõtmisprotokoll, mis on esitatud tõendina vastastikku osutatavate teenuste kohta ja selle teenuse osutamise kohta, mille kohta on väljastatud käibemaksuarve ja mille osas on kasutatud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust — ei ole ehtsad osas, mis puudutab neid teenuseosutaja nimel allkirjastanud isikute staatust?

2.

Kas liikmesriigi kohtule liidu õigusest ja Euroopa Liidu Kohtu praktikast tulenev kohustus keelduda maksudest kõrvalehoidumise korral andmast sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust toob kaasa ka liikmesriigi kohtu kohustuse tuvastada põhikohtuasja asjaoludel omal algatusel maksudest kõrvalehoidumine, kusjuures kohus, võttes arvesse siseriiklikust õigusest tulenevat kohustust teha asjas sisuline otsus, järgida kaebaja ebasoodsamasse olukorda seadmise keeldu, arvestada tõhusa õiguskaitsevahendi kasutamise õiguse ja õiguskindluse põhimõtteid ning omal algatusel kohaldada asjaomaseid õigusnorme, hindab talle esmakordselt esitatud uusi faktiväiteid, samuti kõiki tõendeid — sealhulgas selliseid, mis on seotud näilike tehingutega, — dokumente, mis ei ole ehtsad, ja dokumente, mis on sisuliselt ebaõiged?

3.

Kas arvestades liikmesriigi kohtu kohustust keelduda maksudest kõrvalehoidumise korral andmast sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, tuleneb nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (1), mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikli 178 esimese lõigu punktist a, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kasutamiseks peab teenuse tegelikuks osutajaks olema arvel näidatud teenuseosutaja või tema alltöövõtja?

4.

Kas direktiivi 2006/112 artiklis 242 sätestatud nõue pidada piisavalt üksikasjalikku raamatupidamisarvestust tähendab mahaarvamisõiguse kasutamise kontrollimist silmas pidades, et järgida tuleb ka liikmesriigi asjaomaseid raamatupidamisalaseid õigusakte, mis näevad ette vastavuse liidu õiguse osaks olevate rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega, või tähendab see vaid nõuet pidada kõnealuses direktiivis ettenähtud käibemaksuarvestust ja koostada asjaomased dokumendid: arved, käibedeklaratsioonid ja koondaruanded?

Kui õige peaks olema teine variant, tuleks vastata ka järgmisele küsimusele:

Kas arvestades direktiivi 2006/112 artikli 226 esimese lõigu punktis 6 sisalduvat nõuet, mille kohaselt tuleb arvetel näidata „osutatud teenuste ulatus ja laad”, saab teha järelduse, et arved või nendega seoses koostatud dokumendid peavad teenuste puhul sisaldama andmeid teenuse tegeliku osutamise kohta — objektiivseid asjaolusid, mida saab kontrollida ja mis tõendavad nii seda, et teenus on tegelikult osutatud, kui ka seda, et teenuse on osutanud arvel näidatud teenuseosutaja?

5.

Kas direktiivi 2006/112 artiklit 242, mis sätestab mahaarvamisõiguse kasutamise kontrollimiseks nõude pidada piisavalt üksikasjalikku raamatupidamisarvestust, tuleb koosmõjus sama direktiivi artikliga 63 ja artikliga 273 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt loetakse teenus osutatuks ajal, mil tekkisid sellest saadava tulu kajastamise tingimused kooskõlas kohaldatavate raamatupidamisalaste õigusaktidega, mis näevad ette vastavuse liidu õiguse osaks olevate rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ja põhimõtetega, mille kohaselt tõendatakse majandustehingud raamatupidamisdokumentides, sisu on vormi suhtes ülimuslik ning tulud ja kulud on võrreldavad?