EU tax law WEB WebMindLicenses - C-419/14

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/17

1.

Kas juhul kui käibemaksu seisukohast teenuseosutaja kindlaksmääramisel nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (1), mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (edaspidi: „käibemaksudirektiiv”), artikli 2 lõike 1 punkti c, artikli 24 lõike 1 ja artikli 43 kohaldamisel kontrollitakse, kas tehing on näiline, kas sellel puudub tegelik majanduslik ja kaubanduslik sisu ja kas see on suunatud ainult maksueelise saamisele, omab tõlgendamise seisukohast tähendust, et põhikohtuasjas vaatluse all olevas olukorras on litsentsiandja äriühingu tegevjuht ja 100 %-line omanik füüsiline isik, kes on litsentsilepinguga üleantud oskusteabe (know how) looja?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c, artikli 24 lõike 1 ja artikli 43 kohaldamisel ning kõrvalehoidmise kindlakstegemisel omab tähendust, et sellel füüsilisel isikul võib olla või on mitteametlik mõju litsentsisaaja äriühingu poolt oskusteabe kasutamise viisile ja majandusotsuste tegemisele? Kas seoses sellega võib tõlgendamisel omada tähendust asjaolu, et oskusteabe looja võtab või võib võtta muidu eksperdinõustamise teel oskusteabe arendamise või kasutamisega seotud nõuannetega vahetult või kaudselt osa oskusteabel põhineva teenuse osutamist puudutavate majandusotsuste tegemisest?

3.

Kas põhikohtuasja asjaoludel – arvestades teist küsimust – omab käibemaksu seisukohast teenuseosutaja kindlaksmääramisel lisaks vaatlusaluse lepingu kontrollimisele tähendust, et oskusteabe looja kui füüsiline isik avaldab oskusteabel põhineva teenuseosutamise viisile mõju, olulist mõju või juhib seda?

4.

Kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav, siis milliseid tingimusi võib arvesse võtta mõjutamise ja juhtimise määra kindlakstegemisel ning milliste kriteeriumide alusel võib tuvastada, et oskusteabe looja mõjutab oluliselt teenuse osutamist ja et aluseks olev tehing oli tegeliku majandusliku sisu poolest täidetud litsentsi üleandva ettevõtja kasuks?

5.

Kas põhikohtuasjas vaatluse all olevas olukorras omab maksueelise omandamise kontrollimisel tehingust puudutatud ettevõtjate ja isikute vaheliste suhete hindamisel tähendust, et etteheidetud maksudest kõrvalehoidmisele suunatud lepingulises tehingus osalevad maksukohustuslasest juriidilised isikud, samas kui liikmesriigi maksuhaldur peab kasutusstrateegia ja juhtimisotsuste tegemise eest vastutavaks teatavat füüsilist isikut, ning kas jaatava vastuse korral tuleb arvesse võtta, millise liikmesriigi territooriumil füüsiline isik need otsused teeb? Kas sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas, kui võib kindlaks teha, et pooltevahelised lepingulised suhted ei ole määravad, omab tõlgendamisel tähendust, et käesoleva veebipõhise teenuse osutamiseks vajalike tehniliste vahendite, isikukoosseisu ja finantstehingute haldamisega tegelevad alltöövõtjad?

6.

Kas lepingutingimuste ümberkvalifitseerimine ja sellise olukorra taastamine, millega oleks tegemist olnud kuritarvitava tehingu puudumisel – kui võib kindlaks teha, et litsentsilepingu tingimused ei peegelda selle tegelikku majanduslikku sisu – hõlmab ka seda, et maksuhaldur võib täitmise koha liikmesriigi ja kohustuse täitmise koha kindlaks määrata erinevalt, isegi kui litsentsivõtja on täitnud oma maksukohustust oma asukohajärgses liikmesriigis vastavalt seal kehtestatud seaduses sätestatud tingimustele?

7.

Kas ELTL artikleid 49 ja 56 tuleb tõlgendada selliselt, et põhikohtuasjas vaatluse all olev leping, milles ühe liikmesriigi asukohaga maksukohustuslasest ettevõtja annab litsentsilepingu alusel teise liikmesriigi asukohaga maksukohustuslasest ettevõtjale interaktiivsel veebipõhisel kommunikatsioonitehnoloogial põhineva ja täiskasvanutele mõeldud sisuga teenuse osutamise oskusteabe ja kasutusõiguse sellistel asjaoludel, mille kohaselt litsentsivõtja asukohajärgse liikmesriigi käibemaksukohustus on üleantud teenust puudutavalt soodsam, on eespool esitatud õigusnormidega vastuolus ja kas võib leida, et see rikub asutamis- ja teenuste osutamise vabadust?

8.

Kuidas tuleb sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas lisaks eeldatavalt saadavale maksueelisele arvesse võtta litsentsiandja ettevõtja majanduslikke kaalutlusi ning kas seoses sellega omab tõlgendamise seisukohast eelkõige tähendust, et litsentsiandja ettevõtja 100 %-line omanik ja tegevjuht on see füüsiline isik, kes oskusteabe algselt välja töötas?

9.

Kas selliste põhikohtuasjas vaatluse all olevatega sarnaste asjaolude ja kuritarvitava käitumise kontrollimisel nagu etteheidetud tehingu esemeks oleva teenuse osutamise alustamise ja jätkamise tehnilised ja infrastruktuuri tingimused, võib arvesse võtta litsentsiandja valmisolekut ja isikukoosseisu antud teenuse osutamiseks, ning jaatava vastuse korral, millises ulatuses seda võib teha?

10.

Kas käesoleva asja asjaoludel tuleb käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c, artikli 24 lõiget 1, artiklit 43 ja artiklit 273 – ELL artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artiklit 325 arvestades – tõlgendada selliselt, et selleks et kõikide käibemaksu summade nõuetekohast kogumist puudutav liidu liikmesriigi kohustus oleks tõhusalt täidetud, ja selleks et ära hoida, et liikmesriikide piire ületav maksudest kõrvalehoidmine ja maksupettused tekitaksid eelarve puudujääki, on maksuhalduril seoses teenuse osutamise tehinguga teenuseosutaja isiku kindlaksmääramiseks õigus maksumenetluse (haldusmenetluse) tõendamismenetluses üle võtta andmed, teave ja tõendusmaterjal ehk pealtkuulamise protokollid, mis on saadud salajase andmekogumise käigus maksuhalduri uurimisasutuse poolt kriminaalmenetluses maksukohustuslase kohta faktiliste asjaolude väljaselgitamisel, ning neid kasutada ja neile maksuõiguslike tagajärgede kindlakstegemisel tugineda; ning kas liikmesriigi maksuhalduri haldusotsust kontrollival halduskohtul on õigus tõendamise staadiumis neid koos tõendite seaduslikkuse hindamisega hinnata?

11.

Kas käesoleva asja asjaoludel tuleb käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c, artikli 24 lõiget 1, artiklit 43 ja artiklit 273 – ELL artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artiklit 325 arvestades – tõlgendada selliselt, et selleks et kõikide käibemaksu summade nõuetekohast kogumist puudutav liidu liikmesriigi kohustus oleks tõhusalt täidetud, ning selle liikmesriigi kohustuse täitmiseks, mille kohaselt liikmesriik on kohustatud tagama, et maksukohustuslased täidavad oma kohustusi, hõlmab liikmesriigi maksuhalduri kaalutlusruum, mis puudutab tema käsutuses olevate vahendite kasutusviise, liikmesriigi maksuhalduri õigust kasutada algselt kriminaaljälituse eesmärgil saadud vahendeid maksudest kõrvalehoidva tegevuse takistamiseks ka siis, kui liikmesriigi õigus ei luba maksudest kõrvalehoidmise takistamiseks haldusmenetluses iseenesest salajaselt andmeid koguda või seob kriminaalmenetluses jälitustegevuse käigus andmete salajase kogumise tagatistega, mida ei ole halduslikus maksumenetluses eraldi reguleeritud, kuid haldusorgan võib liikmesriigi õiguse alusel siiski tegutseda vastavalt tõendivabaduse põhimõttele?

12.

Kas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 lõige 2, arvestades [Euroopa Liidu põhiõiguste] harta artikli 52 lõiget 2, välistab liikmesriigi maksuhalduri [10.–11.] küsimuses nimetatud pädevuse tunnustamist või võib käesoleva asja asjaolusid arvestades maksude nõuetekohase kogumise eesmärgil lugeda põhjendatuks, et maksumenetluses kasutatakse maksudest kõrvalehoidmise takistamise eesmärgil salajase andmekogumise tulemusi, selleks et tagada „riigi majanduslik heaolu”?

13.

Kui 10.–12. küsimustele antud vastustest tuleneb, et liikmesriigi maksuhaldur võib selliseid tõendeid haldusmenetluses kasutada, kas liikmesriigi maksuhalduril on selleks, et oleks tõhusalt tagatud õigus heale haldusele ja kaitseõigused – harta artikli 51 lõiget 1 arvestades ja selle artiklite 7, 8, 41 ja 48 alusel – absoluutne kohustus maksukohustuslane haldusmenetluses ära kuulata, tagada juurdepääs salajase andmekogumise käigus saadud andmetele ning neis tõendites esinevate andmete eesmärgipärane kogumine, või välistab seoses viimati nimetatud kaalutlustega see, et andmeid võib salaja koguda ainult kriminaaljälituse eesmärgil, iseenesest selliste tõendite kasutamise?

14.

Kas juhul kui tõendusmaterjal on hangitud harta artikleid 7, 8, 41 ja 48 rikkudes – arvestades harta artiklit 47 – on tõhusa õiguskaitsevahendi põhimõttega kooskõlas sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt maksuasjas tehtud otsuseid saab menetlusnormide rikkumise tõttu kohtus tulemuslikult vaidlustada ja saavutada otsuse kehtetuks tunnistamine ainult siis, kui juhtumi asjaolude alusel esineb konkreetne võimalus, et ilma menetlusnormi rikkumiseta oleks tehtud teistsugune otsus ja kui menetlusnormi rikkumine puudutab lisaks kaebaja materiaalõiguslikku seisundit, või kui selliseid menetlusnormi rikkumisi saab vaadelda laiemalt, sõltumata hartaga vastuolus oleva rikkumise mõjust menetluse tulemusele?

15.

Kas harta artikli 47 nõuetekohase täitmise tingimus on, et sellises menetlusõiguslikus olukorras nagu käesolevas asjas saaks maksuhalduri haldusotsust kohtulikult läbivaatav halduskohus kontrollida, kas kriminaalmenetluses jälitustegevuse eesmärgil salajase andmekogumise käigus saadud tõendusmaterjal on kogutud õiguspäraselt, eelkõige kui maksukohustuslane ei saanud paralleelselt toimuvas kriminaalmenetluses nende dokumentidega tutvuda ega nende seaduslikkust kohtus vaidlustada?

16.

Kas 6. küsimust arvestades tuleb nõukogu määrust (EL) nr 904/2010 (2) halduskoostöö ning maksupettuste vastase võitluse kohta käibemaksu valdkonnas – arvestades eelkõige selle põhjendust 7, mille kohaselt tasumisele kuuluva maksu kogumiseks peaksid liikmesriigid tegema koostööd, et tagada käibemaksu õige määramine; seepärast ei pea liikmesriigid mitte üksnes kontrollima nende territooriumil tasumisele kuuluva maksu kohaldamist, vaid nad peaksid ka andma abi teistele liikmesriikidele, et tagada sellise maksu kohaldamine, mis on seotud nende territooriumil läbiviidud tegevusega, kuid mis kuulub tasumisele teises liikmesriigis –, tõlgendada selliselt, et sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas on maksuvõla tuvastanud liikmesriigi maksuhaldur kohustatud pöörduma abipalvega selle liikmesriigi maksuhalduri poole, milles maksukontrolli subjektiks olev maksukohustuslane on oma maksukohustust juba täitnud?

17.

Juhul kui vastus 16. küsimusele on jaatav, siis milliseid tagajärgi peab liikmesriigi maksuhalduri maksuotsuseid läbivaatav kohus kohaldama, kui ta kontrollib sel alusel liikmesriigi maksuhalduri maksuotsuste õiguspärasust menetlusnormide rikkumise seisukohast ehk selle kohtulikul kontrollimisel ja tuvastamisel, kas on pöördutud teise liikmesriigi maksuhalduri poole ja on jäetud kogumata teavet, võttes arvesse ka 14. küsimuses esitatut?