Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

CHRISTINE STIX-HACKL

esitatud 14. juulil 20051(1)

Liidetud kohtuasjades C-266/04 - C-270/04, C-276/04 ja C-321/04 - C-325/04

Nazairdis SAS (C-266/04)

Jaceli SA (C-267/04)

Komogo SA (C-268/04 ja C-324/04)

Tout pour la maison SARL (C-269/04)

Distribution Casino France SAS (C-270/04)

Bricorama France SAS (C-276/04)

Distribution Casino France 3 SAS (C-321/04)

Société Casino France, IMQEF SA õigusjärglane, mis on JUDIS SA õigusjärglane (C-322/04)

Dechrist Holding SA (C-323/04)

Tout pour la maison SARL (C-325/04)

versus

Caisse nationale de l’organisation autonome d’assurance vieillesse des travailleurs non salariés des professions industrielles et commerciales (Organic)

(Tribunal des affaires de sécurité sociale de Saint-Étienne’i (C-266/04–C-270/04 ja C-276/04) ja cour d’appel de Lyoni (C-321/04–C-325/04) (Prantsusmaa) eelotsusetaotlused)

EÜ artikli 87 lõige 1 – Müügipinna alusel määratud maks – Maksutulu kasutamine


Sisukord

I.     Sissejuhatus

II.   Siseriiklik õiguslik raamistik

A.     Kaubanduse ja käsitöönduse toetuseks kehtestatud maks

B.     TACA tulu kasutamine

1.     Kutsetegevuse lõpetamise hüvitis

2.     TACA kasutamine muul eesmärgil

a)     Kasutamine Fisacis

b)     Paigutamine käsitöönduse ja tööstuse või kaubanduse kutsealal tegutsevate füüsilisest isikust ettevõtjate põhilistesse vanaduskindlustusskeemidessse

c)     Kasutamine CPDC-s

III. Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

IV.   Õiguslik analüüs

A.     Esialgsed märkused eelotsusetaotluste vastuvõetavuse kohta

B.     Teatavate jaemüügikaupluste maksustamata jätmine

1.     Küsimuse asjakohasus põhikohtuasjade eseme suhtes

2.     Teise võimalusena: teatavate kaupluste maksustamata jätmise kvalifitseerimine

C.     TACA tuluga püsiva seose olemasolu

1.     Poolte vastus Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele

2.     Õiguslik hinnang

a)     Kohtupraktika

b)     Õiguslik analüüs

D.     Vaidlustatud maksuga rahastatud erinevad meetmed

1.     Asjaosaliste peamised argumendid

2.     Õiguslik hinnang

a)     Kohtupraktika

b)     Kutsetegevuse lõpetamise hüvitamise kord

c)     Vanaduskindlustusskeemi täiendav doteerimine

d)     Fisaci ja CPDC antavad individuaalsed meetmed

V.     Ettepanek





I.      Sissejuhatus

1.        Eelotsusetaotlused puudutavad EÜ artikli 87 lõike 1 tõlgendamist. Nimetatud taotlused esitati pooleliolevate menetluste raames, milles vaidlustati kaubanduse ja käsitöönduse toetuseks Prantsusmaal kehtestatud maksu seaduslikkus.

II.    Siseriiklik õiguslik raamistik

A.      Kaubanduse ja käsitöönduse toetuseks kehtestatud maks

2.        13. juuli 1972. aasta seaduse nr 72-657, millega kehtestatakse meetmed eakate kaupmeeste ja käsitööliste teatud kategooria kasuks,(2) artikkel 1 „kehtestab abimeetmed käsitöönduse, tootmise või kaubanduse kutseala vanaduskindlustusskeemis kindlustatud töötavatele või pensionile jäänud isikutele”.

3.        Seaduse nr 72-657, mida on muudetud 29. detsembri 1994. aasta seadusega nr 94-1162 1995. aasta eelarve kohta,(3) (edaspidi „seadus nr 72-657”) artikli 3 lõige 2 kehtestab maksu kaubanduse ja käsitöönduse toetuseks (edaspidi „TACA”).

4.        TACA on progresseeruv maks, millega koormatakse otseselt Prantsusmaal asuvaid jaemüügikaupluseid, millel on müügipinda rohkem kui 400 m² ja mille aastakäive ületab 460 000 eurot. Maksumäär progresseerub vastavalt aastakäibe summale ühe ruutmeetri kohta.

5.        Põhikohtuasjadega seotud asjaolude toimumise ajal koguti maksu Caisse nationale de l’organisation autonome d’assurance vieillesse des travailleurs non salariés des proffessions industrielles et commerciales’i (edaspidi „Caisse Organic”) kaudu.

B.      TACA tulu kasutamine

1.      Kutsetegevuse lõpetamise hüvitis

6.        Seaduse nr 72-657 artiklite 8–10 kohaselt on TACA tulu eelkõige mõeldud selliste 60-aastaseks saanud kaupmeeste ja käsitööliste kutsetegevuse lõpetamise eritoetuse rahastamiseks, kelle sissetulek jääb teatavast tasemest allapoole.

7.        30. detsembri 1981. aasta seaduse nr 81-1160 1982. aasta eelarve kohta, mida on muudetud 1. veebruari 1995. aasta seadusega nr 95-95 ja 30. detsembri 2002. aasta seadusega nr 2002-1575, artikkel 106 asendas kutsetegevuse lõpetamise eritoetuse kutsetegevuse lõpetamise hüvitisega. See seadus sätestab:

„Kaupmeestele ja käsitöölistele, kes on käsitöönduse, tootmise või kaubanduse kutseala vanaduskindlustusskeemis olnud kindlustatud vähemalt viieteistkümneks aastaks, võib nende taotluse alusel ning tingimusel, et nende sissetulekud jäävad alla dekreediga määratud taseme, eraldada eespool viidatud pensionifondist abi:

a.      pärast kuuekümne aastaseks saamist, kui nad on lõpetanud igasuguse kutsetegevuse;

b.      pärast viiekümne seitsme aastaseks saamist, kui neil puudub kohe õigus isiklikule pensionisoodustusele ja kui nad kohalike inimeste vajaduste katmist kahjustamata lõpetavad kutsetegevuse;

–        kaubandus- ja käsitööndusettevõtjate arendamist ja nende majandusliku, õigusliku ja sotsiaalse tegevuskeskkonna parandamist käsitleva 31. detsembri 1989. aasta seaduse nr 89-1008 artiklis 4 sätestatud ühistegevuse korral;

–        vastavalt planeerimisreformi käsitleva 29. juuli 1982. aasta seaduse nr 82-653 artiklile 11 riigi poolt kaubanduse ja käsitöönduse riigipoolse ümberstruktureerimistegevuse korral.

Kaupmees või käsitööline, kes püsiva töövõimetuse tõttu ei suuda enam jätkata majandustegevust, on vabastatud esimeses lõigus sätestatud vanuse nõude täitmisest.

[…]”.

8.        2. aprilli 1982. aasta dekreet nr 82-307 sätestab kutsetegevuse lõpetamise hüvitise maksmise tingimused. Kõnealust dekreeti rakendati ministri 13. augusti 1996. aasta määrusega.(4) Ministri määruse, mida on muudetud 3. septembri 2001. aasta määrusega frankides väljendatud teatud summade väärtuse eurodesse konverteerimise kohta,(5) artikkel 10 täpsustab, et „hüvitise summa peab jääma vahemikku 3140 kuni 18 820 eurot leibkonna kohta ja 2020 kuni 12 100 eurot üksinda elava isiku kohta”.

2.      TACA kasutamine muul eesmärgil

9.        Alates TACA kehtestamisest on selle maksu tulud märgatavalt tõusnud tänu suurte jaotusettevõtete turuosa arengule ja Prantsusmaa territooriumil asuvate kaubanduspindade suurenemisele. Kaubandus- ja käsitööndusettevõtjate arengut käsitleva 31. detsembri 1989. aasta seaduse nr 89-1008, mida on muudetud 27. detsembri 1996. aasta seadusega nr 96-1160 sotsiaalkindlustuse rahastamisest 1997. aastal, artikkel 4, muudetuna artikkel 40-I näeb ette:

„[TACA] sissenõudmise eest vastutav organ saab kasutada maksutulust tekkivat ülejääki ühistegevuseks, mille eesmärk on kaitsta kaupmeeste tegevust kaubandusarengust tekkivate sotsiaalsete muudatuste tõttu kannatavatel aladel, toetada kaubandus- ja käsitööndusettevõtjate üleminekut või ümberstruktureerimist soodustavaid toiminguid ja rahastada käsitöönduse, tootmise või kaubanduse kutsealade põhilisi vanaduskindlustusskeeme.”

10.      TACA tulude ülejääk paigutatakse Fonds d’intervention pour la sauvegarde de l’artisanat et du commerce’i (Käsitöö ja Kaubanduse Toetusfond; edaspidi „Fisac”), käsitöönduse ja tööstuse või kaubanduse kutsealal tegutsevate füüsilisest isikust ettevõtjatest põhilistesse vanaduskindlustusskeemidesse ja Comité professionnel de la distribution des carburants’i (Kütusekaubanduse Komitee; edaspidi „CPDC”).

a)      Kasutamine Fisacis

11.      27. oktoobri 1995. aasta dekreedi nr 95-1140(6) kaubanduse ja käsitöönduse toetuseks kehtestatud maksu tulu ülejäägi paigutamise kohta artikkel 2 sätestab, et osa TACA tulu ülejäägist makstakse Fisaci eriarvele.

12.      Vastavalt dekreedi nr 95-1140 artiklile 1 rahastab Fisac ühest küljest ühistegevust, mis on mõeldud kaubanduse ja käsitöö säilitamise ja kohandamise huvides selleks, et kaitsta kaubandustegevust teatud geograafilises või kutsealases sektoris ja sotsiaalses elus teenuste soodsat lähedust ning teisest küljest kaubandus- ja käsitööndusettevõtjatele, kelle aastakäive on madalam kaubanduse ja käsitöönduse eest vastutava ministri määruses sätestatud summadest, suunatud ülemineku- ja ümberstruktureerimistoiminguid.

13.      Selle dekreedi nr 95-1140 artikli 8 alusel „teeb [abi paigutamise] otsused kaubanduse ja käsitöönduse eest vastutav minister pärast [selle dekreediga asutatud] komisjoni arvamust”.

b)      Paigutamine käsitöönduse ja tööstuse või kaubanduse kutsealal tegutsevate füüsilisest isikust ettevõtjate põhilistesse vanaduskindlustusskeemidessse

14.      27. detsembri 1996. aasta seaduse nr 96-1160 sotsiaalkindlustuse rahastamisest 1997. aastal artikkel 40-II lisas sotsiaalkindlustuse koodeksi artiklile L. 633-9 lõike 6, mis näeb ette TACA tuludest ühe osa paigutamise käsitöönduse ja tööstuse või kaubanduse kutsealal tegutsevate füüsilisest isikust ettevõtjate põhilistesse vanaduskindlustusskeemidesse. See summa jaotatakse Caisse Organic’u ja Caisse nationale d’assurance vieillesse de artisans’i (Käsitööliste Riiklik Vanaduskindlustuse Fond; edaspidi „Cancava”) vahel proportsionaalselt nende puudujäägi osale.

15.      Kõnealuste kindlustusskeemide rahastamiseks kasutatav TACA summa määratakse igal aastal majandus-, rahandus- ja tööstusministeeriumi ning töö- ja solidaarsusministeeriumi vahelise ühismäärusega.

16.      Kõnealune põhilise vanaduskindlustusskeemi rahastamise kord tühistati seaduse nr 2002-1575 2003. aasta eelarve kohta artikliga 35-IV.

c)      Kasutamine CPDC-s

17.      CPDC loodi 19. märtsi 1991. aasta dekreediga nr 91-284.(7) Vastavalt dekreedi nr 91-284, mida on muudetud 2. märtsi 1998. aasta dekreediga nr 98-132,(8) artiklile 2 on CPDC ülesanne:

„1.      Kütuse jaotusvõrgu korraldamise eesmärgil tegevuskavade väljatöötamine ja rakendamine, tootlikkuse parandamine, turustamise ja juhtimisnõuete kaasajastamine ning tasakaalustatud transporditeenuse säilitamine kogu riigi territooriumil.

2.      Huvitatud ettevõtjatele abi osutamine nende poolt tehtud programmide täitmise lihtsustamiseks ning selleks kõikide vajalike uuringute teostamine.

3.      Eelmainitud eesmärkidele kaasaaitamiseks teabe kogumine ja kutsealal levitamine.”

18.      Dekreedi nr 91-284 artikkel 4 ja järgnevad täpsustavad, et CPDC otsused teeb selle komitee haldusnõukogu, neist teavitatakse valitsuse komissari (commissaire du gouvernement) ja riigikontrolöri (contrôleur d’État) ning need kuuluvad täitmisele, kui keegi neist ei kasuta oma vetoõigust 15 päeva jooksul.

19.      Dekreet nr 98-132 artikkel 1 suurendas CPDC vahendeid, täiendades TACA ülejäägi ühe osaga selle tulu. Vastavalt sellele sättele: „tööstusministri, kaubandus- ja käsitööministri ja eelarve eest vastutava ministri ühismäärus sätestab igal aastal selle vahendusel Kütusekaubanduse Komiteesse paigutatud vahendite ülempiiri”.

20.      Euroopa Ühenduste Komisjon andis loa CPDC vahendite suurendamiseks 18. juuni 1997. aasta otsusega N 294/97, mis puudutas 60 miljoni Prantsuse frangi (umbes 9 147 000 euro) suurust eelarvet ajavahemikus 1997–2000.(9)

III. Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

21.      Hagejad kohtuasjades C-321/04–C-325/04 esitasid 11. aprillil 2001 igaüks Caisse Organicu vastu hagi Tribunal des affaires de sécurité sociale de Saint-Étienne’ile. Hagides taotleti summade tagasimaksmist, mille kõnealused äriühingud olid 1999. ja/või 2000. aasta jooksul tasunud TACA maksuna. Nad leidsid, et TACA on kehtestatud EÜ artikli 87 lõiget 1 ja EÜ artikli 88 lõiget 3 rikkudes.

22.      Tribunal des affaires de sécurité sociale de Saint-Étienne jättis 27. jaanuari 2003. aasta kohtuotsustega hagid rahuldamata. Põhikohtuasja hagejad kaebasid seejärel edasi Cour d’appel de Lyonile (Prantsusmaa).

23.      Põhikohtuasja hageja kohtuasjas C-276/04 esitas 7. aprillil 2003 Tribunal des affaires de sécurité sociale de Saint-Étienne’ile Caisse Organicu vastu hagi, milles taotles aastatel 2000–2002 TACA maksuna makstud summade tagasimaksmist.

24.      Põhikohtuasja hagejad kohtuasjades C-266/04–C-270/04 esitasid 11. aprillil 2003 samale siseriiklikule kohtule Caisse Organicu vastu viis erinevat hagi, milles taotlesid 2001. aastal TACA maksuna makstud summade tagasimaksmist.

25.      Käesolevates kohtuasjades eelotsusetaotluse esitanud kohtud uurivad, kas TACA on kehtestatud EÜ artikli 87 lõiget 1 ja EÜ artikli 88 lõike 3 viimast lauset rikkudes.

26.      Seetõttu otsustas Cour d’appel de Lyon 24. veebruari 2004. aasta otsustega menetluse peatada ja palus Euroopa Kohtul otsustada, „kas [hagejatelt kohtuasjades C-321/04–C-325/04] võetud [TACA] kuulub EÜ artikli 87 mõistes riigiabi alla.”

27.      Tribunal des affaires de sécurité sociale de Saint-Étienne otsustas 5. aprilli 2004. aasta otsustega kohtuasjades C-266/04–C-270/04 ja C-276/04 menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ artiklit 87 peab tõlgendama nii, et CPDC ja Fisac’i vahendusel Prantsusmaal eraldatavad riiklikud rahalised vahendid käsitööliste ja kaupmeeste pensionile jäämise toetuseks ning tööstuse ja kaubanduse kutsealal tegutsevate füüsilisest isikutest ettevõtjate, samuti käsitöö kutsealal tegutsevate füüsilisest isikutest ettevõtjate vanaduskindlustusskeemide doteerimiseks kujutavad endast riigiabi?”

IV.    Õiguslik analüüs

28.      Eelkõige nähtub komisjoni, põhikohtuasja hagejate ja Prantsuse valitsuse esitatud kirjalikest märkustest kahesuguseid meetmeid, mida käesolevates asjades saab pidada EÜ artikli 87 lõike 1 mõistes riigiabiks. Need on esiteks asjaolu, et teatavatel jaemüügikauplustel puudub TACA tasumise kohustus, ja teiseks see, et TACA tuluga rahastatakse erinevaid meetmeid. Esialgu tuleb siiski kindlaks teha, kas kõnealused eelotsusetaotlused on vastuvõetavad.

A.      Esialgsed märkused eelotsusetaotluste vastuvõetavuse kohta

29.      Menetluse ja kohtuotsuse huvides liideti kohtuasjad Euroopa Kohtu presidendi 24. septembri 2004. aasta määrusega.

30.      Kõigepealt tuleb täpsustada, et ka Cour de cassation (Prantsusmaa) on esitanud 16. novembril 2004 Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse TACA kohta.(10) Kõnealuse kohtuasja arutamine on peatatud kuni kohtuotsuse kuulutamiseni käesolevates kohtuasjades.

31.      Eelotsusetaotluste vastuvõetavust ei vaidlustatud kirjaliku menetluse ajal. Ma märgin siiski, et Tribunal des affaires de sécurité sociale de Saint-Étienne’i ja Cour d’appel de Lyoni eelotsusetaotlused ei võimalda kindlaks teha kõnealuste siseriiklike sätetega seotud ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavate küsimuste tegelikku ulatust, kuna Tribunal des affaires de sécurité sociale de Saint-Étienne ei anna kõigepealt mingit täpsemat selgitust kõnealuste sätete kohta, vaid piirdub eelotsuse küsimustes viidetega vaidlustatud maksu tulu mõnedele kasutuseesmärkidele, ja kuna Cour d’appel de Lyon ei täpsusta, kuidas kõnealuse maksu tulu kasutatakse. Seetõttu on üksnes mõlema kahe siseriikliku kohtu eelotsusetaotluse põhjal võimalik siseriiklikku konteksti piisavalt mõista.

32.      Selles osas tuleb siiski meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika järgi eelotsusetaotluses esitatavad andmed „ei pea mitte ainult võimaldama Euroopa Kohtul anda tarvilikke vastuseid, vaid andma Euroopa Kohtu põhikirja artikli 20 alusel ka liikmesriikidele ja teistele menetlusosalistele võimaluse esitada märkusi”.(11) Arvestades seda põhimõtet, tunduvad Tribunal des affaires de sécurité sociale de Saint-Étienne’i eelotsusetaotlused liiga lühikesed, sest kõnealuseid siseriiklikke sätteid ei ole neis üldse esitatud. Sellises olukorras ei saa viidata poolte või Prantsuse valitsuse kirjalikele märkustele, sest kõnealused märkused ei ole teiste liikmesriikide valitsustele kättesaadavad sel ajal, kui nad oma võimalikke märkusi koostavad.

33.      Neid eelotsusetaotlustes ilmnenud puudusi on põhjust välja tuua, kuigi need ei takista Euroopa Kohut siseriiklikele kohtutele asja lahendamiseks tarviliku vastuse andmisel, eriti kui kõnealused asjad on liidetud Cour d’appel de Lyoni eelotsusetaotlustest tulenenud asjadega.

B.      Teatavate jaemüügikaupluste maksustamata jätmine

1.      Küsimuse asjakohasus põhikohtuasjade eseme suhtes

34.      Kahtlen, kas põhikohtuasjade eseme suhtes on üldse vaja uurida küsimust selle kohta, kas teatavate kaubanduspindade suhtes TACA tasumise kohustuse puudumist tuleb pidada riigiabiks. Põhikohtuasjade esemeks on suurte müügipindade nõuded TACA maksuna makstud summade tagasimaksmiseks. Kui mõnedele kauplustele antud maksuvabastust pidada riigiabiks, tuleks neil abisaajatena raha riigile tagastada. See, kas maksuvabastust on võimalik liigitada riigiabiks, ei mõjuta seega sugugi küsimust TACA maksu seaduslikkuse kohta. Minu arvates ei ole Euroopa Kohtul vaja võtta seisukohta selle küsimuse esimese osa kohta.

35.      Seos, mida põhikohtuasja hagejad üritavad tõendada teatavate kaupluste maksukohustuse puudumise ja oma maksukohustuse seaduslikkuse vahel, näib johtuvat segadusest, mille on põhjustanud Euroopa Kohtu praktika liiga sõnasõnaline tõlgendamine. On kindel, et esiteks saab maksust või sotsiaalkindlustusmaksudest vabastamist pidada asutamislepingu mõistes riigiabiks, kui kõnealune meede moodustab olemuselt erandliku meetme üldise süsteemi ülesehituse suhtes, millesse ta kuulub,(12) ja et teisalt „võib abi rahastamise viis muuta kogu rahastatava riigiabisüsteemi ühisturuga kokkusobimatuks. Seetõttu ei või abi kontrollida lahus selle rahastamisviisi tagajärgedest. Vastupidi – abimeetme komisjonipoolsel kontrollimisel tuleb tingimata arvestada abi rahastamise viisi, kui see on meetme lahutamatu osa”.(13) Kõnealuste kohtuotsuste koos lugemisel ei saa minu arvates järeldada, et maksuvabastust – abi rahastamise viisina – tuleks pidada süstemaatiliselt abimeetme lahutamatuks osaks.

36.      Selles osas tuleb tsiteerida 13. jaanuari 2005. aasta otsust kohtuasjas Streekgewest(14), milles Euroopa Kohus märkis, et puudus püsiv side maksu ja maksuvabastuse rahastamise vahel. Euroopa Kohus täpsustas, et „maksutulu ei mõjuta mingil moel antava abi suurust. Maksuvabastuse kohaldamine ning selle ulatus ei sõltu nimetatud maksutulust”.

37.      Põhikohtuasja hagejad väidavad suulises menetluses, et see kohtuasi ei saa olla käesolevas asjas otsustav, kui arvestada sellega seotud asjaolusid. Nad märkisid selle kohta, et kõnealune kohtuotsus puudutas keskkonna kaitsmiseks vastu võetud üldist maksuseadust, maksutulu laekus riigieelarvesse, maksukohustuslastest ettevõtjate ja maksust vabastatud ettevõtjate vahel puudus konkurentsisuhe ning maksu ja tulu konkreetse kasutamise vahel puudus otsene ja lahutamatu seos, samas kui käesolevas asjas on hagejate sõnul küsimus sellise maksu eriseaduses, mille tulu ei laekunud käsitletavas ajavahemikus riigi üldeelarvesse. Lisaks kasutatakse TACA tulu hagejate sõnul aktiivsetes meetmetes hagejatega konkureerivate ettevõtjate kasuks ning TACA ja maksuvabastuse vormis antava abi vahel on otsene ja lahutamatu seos.

38.      Eitamata erinevusi eespool viidatud kohtotsuses Streekgewest vaatluse all olnud maksumeetme ja TACA vahel, on siiski kindel, et kui käsitletavas siseriiklikus õiguses sätestatud maksuvabastusi tuleks pidada EÜ artikli 87 lõike 1 mõistes abiks, ei tähenda see, et hagejad saaksid sel põhjusel keelduda TACA maksmisest. Kui abi antakse teatava maksukohustuslase kasuks antava maksuvabastusena, ei ole EÜ artikli 87 ja järgnevate artiklite alusel ebaseaduslik maksu kehtestamine, vaid see, et teatavad ettevõtjad on maksust vabastatud. Eespool viidatud kohtuotsuses vaadeldud maksumeetme ja TACA vahelisele erinevusele vaatamata tundub mulle seega, et selles kohtuotsuses kinnitatakse üldist põhimõtet, mille kohaselt maksu ja maksuvabastuse vormis toimiva abimeetme vahel puudub piisav seos. Kuigi seaduses nr 72-657 sätestatud maksuvabastusel on käesoleval juhul sama eesmärk kui TACA maksutulu erinevatel kasutamistel, puudub kõnealuste erinevate maksuvabastuste ja maksude kehtestamise vahel ikkagi piisav seos. Põhikohtuasja hagejate argument selle kohta, et maksuvabastuse ja TACA maksutuluga rahastatavate aktiivsete meetmete vahel on tihe seos ja et EÜ artikli 88 lõike 3 kasulik mõju eeldab TACA tagastamist nimetatud hagejatele, on minu arvates ebaselge. Kuna TACA tuluga rahastatavate aktiivsete meetmete liigitus ei mõjuta kuidagi seda, kuidas maksuvabastusi kvalifitseeritakse EÜ artikli 87 lõike 1 suhtes, on ebaoluline teada, kui raske on liikmesriikidel vajadusel tagasi saada EÜ artikli 88 lõikega 3 vastuolus olevat maksuvabastustena antud abi.

2.      Teise võimalusena: teatavate kaupluste maksustamata jätmise kvalifitseerimine

39.      Kuigi käesolevas asjas ei ole vaja uurida, kuidas teatavate kaupluste maksustamata jätmist kvalifitseerida EÜ artikli 87 lõike 1 suhtes, ei tule seda igal juhul tõlgendada kõnealuste siseriiklike õigusnormide kinnitamisena.

40.      Kui Euroopa Kohus tahab kõigele vaatamata võtta seisukohta selles, kuidas teatavate jaemüügikaupluste ja teataval kuupäeval rajatud suurte müügipindade maksustamata jätmist tuleks kvalifitseerida,(15) tuleks üksikasjalikult uurida, kas kõnealused maksuvabastused vastavad asjaomase siseriikliku õigusega taotletud eesmärkidele.

41.      Esialgu tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika järgi ei saa riiklikku sekkumist jätta EÜ artikli 87 mõistes abina määratlemata üksnes seetõttu, et meetmed on sotsiaalset laadi.(16) Lisaks ei tee kõnealune artikkel „riiklikel sekkumistel vahet vastavalt nende põhjustele või eesmärkidele, vaid need on määratletud nende tagajärgede kaudu”.(17)

42.      Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika järgi sätestab EÜ artikli 87 lõige 1 riigiabina määratlemise kohta neli tingimust. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või vähemalt riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see õigustatud isikuid soodustama. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi.(18) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab mingit meedet abiks lugeda vaid siis, kui kõik EÜ artikli 87 lõikes 1 esitatud tingimused on täidetud.(19)

43.      Kui küsimus on sellisest maksust vabastamises, mille tulu kasutatakse riiklike sekkumiste rahastamiseks, puudub kahtlus, et käsitletavad sätted saab riigile omistada.(20) Prantsuse õigusega loodud mehhanismi arvestades on vaidlusalune maks tuluallikaks riigi määratud asutustele, mille esirivis on Caisse Organic, ja seetõttu toob ühest osast tulust loobumine teatavate ettevõtjate maksuvabastuse vormis kaasa riigi ressursside kaotuse.

44.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on riigiabi mõiste laiem kui subsiidiumi mõiste, sest see ei hõlma mitte ainult konkreetseid toetusi nagu subsiidiumid, vaid ka meetmeid, mis erineval viisil kergendavad ettevõtjal tavaliselt lasuvat maksukoormust ja mis seetõttu, ehkki tegemist ei ole otseses tähenduses subsiidiumidega, on samalaadsed ja samasuguse mõjuga. Järelikult ei ole vaja riigi ressursside üleminekut tõendada kõigil juhtudel, et ühele või mitmele ettevõtjale antud soodustust saaks pidada riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 mõistes.(21)

45.      Käesolevas asjas ei saa seega välistada, et teatavate kaupluste vabastamist vaidlustatud maksust saab pidada riigi ressursside kasutamiseks. Tuleks siiski kontrollida vaidlustatud siseriiklike õigusnormide eritunnuste põhjal, kas vaidlustatud õigusnormide alusel toimuva maksukohustuslaste erineva kohtlemisega kaasneb tegelikult riigi ressursside kasutamine ja vastavalt, kas on olemas valikuline soodustus ehk kas kõnealused õigusnormid soosivad teatavaid ettevõtjaid.

46.      Selles küsimuses sedastas kohtujurist A: Tizzano kohtuasjas Ferring(22) esitatud ettepanekus, et „ei saa a priori nõustuda ega välistada seda, et maksu kehtestamata jätmine teatavatele ettevõtjatele võrdub [EÜ artiklis 87] sätestatud valikulise soodustuse andmisega. Lahendus tuleb leida juhtumi kaupa, arvestades iga juhtumi konkreetseid asjaolusid ja eriti asjaomaste ettevõtjate vahelisi konkurentsisuhteid, maksu põhjust ja selle tagajärgi”.

47.      Vastavalt kohtupraktikale „riigiabi mõiste ei hõlma meetmeid, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine nende poolt makstavate tasude kohaldamisel, kui selline erinev kohtlemine tuleneb kõnealuste tasude süsteemi olemusest ja ülesehitusest”.(23)

48.      Selle kohta väidavad komisjon, Caisse Organic ja Prantsuse valitsus, et väikeste müügipindade ja teatavate muude kaupluste maksustamata jätmine on kõnealuse maksusüsteemi olemuse ja ülesehitusega õigustatud.(24) Seega ei olnud küsimus EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud valikulises meetmes. Komisjon selgitab, et uute jaotusvõrkude arengu tagajärjel on Prantsuse ametiasutused tulenevalt väikekaupmeestele tekkivatest raskustest palunud suurtelt müügipindadelt ühisvastutust vastavalt nende maksevõimele. Seetõttu makstakse TACA-t progressiivsete maksumäärade astmestiku alusel vastavalt aasta käibele ruutmeetri kohta, kuid nähakse ette, et maksust on vabastatud müügipinnad, mille pindala on alla 400 m² või mille aastakäive on väiksem kui 460 000 eurot, ning et maksumäär on väiksem müügipindadel, mille pindala on 400–600 m². Komisjoni sõnul on kutsealasel ühisvastutusel ja tulude ümberjagamise loogikal põhineva korra olemuse ja ülesehitusega kooskõlas, et maksukohustus määratakse ettevõtja maksevõime järgi. Prantsuse valitsus esitab samasuguseid põhjendusi. Caisse Organic väidab omalt poolt, et sellise korra, mille põhimõte on, et suured müügipinnad annaksid panuse lähikaupluste tegevuse säilitamisse, üldine ülesehitus eeldab, et maksukohustus määratakse peamiselt müügipinna suuruse alusel, mida korrigeeritakse vastavalt kaupluse käibele, ja et maksukohustusest vabastatakse ettevõtjad, kes ei vasta sellistele kriteeriumidele.(25)

49.      Põhikohtuasja hagejad seevastu väidavad, et kuigi on asjakohane vabastada maksust kauplused, kellel on väike maksevõime ehk kelle käive on väike, ei saa sama öelda suurtesse jaotusvõrkudesse kuuluvate kaupluste – ja seda vaatamata nende müügipinnale – ja kesklinnas asuvate suurte müügipindade kohta, kes on vabastatud kõnealusest maksust sel põhjusel, et nad on asutatud enne 1. jaanuari 1960 (seaduse nr 72-657 artikli 3 esimene lõik).

50.      Nõustun komisjoni, Prantsuse valitsuse ja Caisse Organicu hinnanguga vaid osaliselt, sest nad on minu arvates teinud kõnealuste õigusnormide sotsiaalse eesmärgi põhjal veidi kiirustavaid järeldusi selle kohta, kuidas maksu tasumise kohustuse puudumist tuleks erinevatel juhtudel kvalifitseerida.

51.      Nagu põhikohtuasja hagejad väidavad, tundub nii, et neil erinevatel juhtumitel tuleb kindlasti teha vahet, sest kuigi seaduse algne eesmärk oli võimaldada pensionile jäämise toetuse andmist sissetuleku tingimustele vastavatele käsitöölistele ja kaupmeestele, võimaldas maksust saadud ressursside küllus määrata vaidlustatud maksu tulu aja jooksul muudeks otstarveteks, nagu muu hulgas maksed Fisacile. Erinevate sekkumistega, eelkõige TACA tulu ülejäägi kasutamise abil, rahastatud eesmärkide täpsemast analüüsist nähtub, et neid eesmärke on palju. Kuigi käsitöölistele ja kaupmeestele makstav pensionile jäämise toetus kuulub selgelt TACA kehtestamiseni viinud korra tulude ümberjagamise loogikasse, näib Fisaci raames toimuvate riiklike sekkumiste eesmärk põhiliselt olevat kesklinna külgetõmbe säilitamine – eelkõige kaubanduslikust seisukohast – eeslinna kaubanduskeskuste arenemisel, mis on üksnes kaudselt seotud kõnealuse korra tulude ümberjagamise loogikaga.

52.      Üldisemalt näib vaidluse aluseks olev küsimus puudutavat seda, millises ulatuses sellise maksu tasumise kohustuse puudumine teatavatel ettevõtjatel, mille tuluga rahastatakse kõnealuste samade ettevõtjate kasuks antavaid abimeetmeid, on kooskõlas korra üldise ülesehitusega juhul, kui maksukohustuslastest ettevõtjate ja maksust vabastatud ettevõtjate vahel on konkurentsisuhe. Sellele küsimusele tuleb minu arvates vastata kindlasti ettevaatlikult. Kuigi maksu tasumise kohustuse puudumine teatavatel ettevõtjatel võib olla vastavuses kutsealasel ühisvastutusel põhineva korra tulude ümberjagamise loogikaga, kui maksu tuludega rahastatakse kõnealuste ettevõtjate kasuks antavaid abimeetmeid, eeldaks kõnealune vastavus vähemalt seda, et maksust vabastatavaid ettevõtjaid määratlevad kriteeriumid toetaksid nimetatud tulude ümberjagamise loogikat.

53.      Seega tuleb uurida, kas siseriikliku õiguse alusel toimuv maksukohustuslaste erinev kohtlemine tuleneb üksnes maksevõime erinevustest tulenevatest järeldustest(26) ja on seetõttu objektiivselt põhjendatud, mistõttu sellega ei rikuta konkureerivate ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtet.

54.      Käesolevas asjas ei tundu mulle kindel, et vaidlusalusel siseriiklikul õigusel põhinevad erinevused tulenevad üksnes maksevõime erinevuste arvestamisest. Müügipinna kriteerium võimaldab kauplustel, mille müügipind on siseriiklikus õiguses sätestatud künnisest väiksem, kuid mille käive tuntud jaotusvõrku kuulumise tõttu on märkimisväärne, mitte osaleda ühisvastutuse kandmises. Kesklinna „elavdamise” eesmärk ei õigusta „suurte” ja „väikeste” müügipindade erinevat kohtlemist, sest paljude „suurte müügipindade” lähedal asuvates kaubanduskeskustes on selliseid jaotusvõrku kuuluvaid ärisid.

55.      Põhikohtuasja hagejate selgituste kohaselt, mida ei ole selles osas vaidlustatud, saavad enne 1. jaanuari 1960 asutatud suure müügipinnaga kauplustele antud maksuvabastustest kasu põhiliselt kesklinna kaubamajad. Seega tundub nii, et suure müügipinnaga kauplusi koheldakse erinevalt sõltuvalt nende asukohast. Tuleb siiski märkida, et selliste kaubanduspindade säilimisel kesklinnas võib olla doominoefekt ümbruskonnas asuvatele väikestele kauplustele, mille maksust vabastamist saaks pidada õigustatuks nii kehtestatud korra tulude ümberjagamise loogika kui ka kesklinna elavdamise eesmärgi seisukohast.

56.      Igal juhul tuleb siseriiklikul kohtul teha faktilisi asjaolusid puudutavaid sedastusi, mis on vajalikud maksukohustuslastest kaupluste olukorra võrdlemiseks maksudest vabastatud kaupluste olukorraga.

57.      Liikmesriikide vahelisele kaubandusele avalduva mõju ja konkurentsi kahjustamisega seotud tingimuste osas tundub mulle täiesti õige komisjoni viide 7. märtsi 2002. aasta otsusele kohtuasjas C-310/99,(27) milles sedastatakse järgmist: „kui liikmesriigi poolt antud finantsabi tugevdab mõne ettevõtja seisundit ühendusesiseses kaubavahetuses võrreldes konkureerivate ettevõtjatega, tuleb viimati nimetatuid käsitleda ettevõtjatena, keda see abi mõjutab. Selles osas ei ole vajalik, et toetust saav ettevõtja ise osaleks ekspordis.[…]

Samuti kui liikmesriik annab abi teenuste ja toodete jaotamise valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele, ei ole vajalik, et toetusi saavate ettevõtjate äritegevus toimuks väljaspool seda liikmesriiki selleks, et toetus mõjutaks liikmesriikide vahelist kaubandust, eriti kui tegemist on kahe liikmesriigi vahelise piiri lähedal paikneva ettevõtjaga.

Lõpetuseks, abi suhteline ebaolulisus või abi saava ettevõtja suhteliselt tagasihoidlik suurus ei välista iseenesest võimalust, et see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

58.      Seetõttu asjaolu, et TACA-st vabastamine on kasulik peamiselt väikestele kauplustele, ei välista seda, et liikmesriikide vahelisele kaubandusele avalduva mõju ja konkurentsi kahjustamisega seotud tingimused ei oleks täidetud.

59.      Eespool esitatud põhjustel leian põhiliselt, et puudub vajadus uurida, kuidas kõnealustes õigusnormides ette nähtud erinevaid maksustamata jätmisega seotud juhtumeid tuleb kvalifitseerida EÜ artikli 87 lõike 1 suhtes. Teise võimalusena tuleks siseriiklikku kohut kutsuda üles võrdlema maksevõime osas maksukohustuslastest kaupluste olukorda maksust vabastatud kaupluste olukorraga, lähtudes kõnealuses siseriiklikus õiguses taotletud eesmärkidest, et teha kindlaks, kas valikulisuse tingimus on täidetud.

C.      TACA tuluga püsiva seose olemasolu

60.      Enne kui uurida, kuidas TACA tuluga vähemalt osaliselt rahastatud erinevaid meetmeid tuleks kvalifitseerida EÜ artikli 87 lõike 1 suhtes, tuleb välja selgitada, kas TACA ja kõnealuste erinevate meetmete vahel on püsiv seos. Kui selline seos puudub, ei saa kõnealust maksu pidada lahutamatuks osaks kõnealustest meetmetest ja kõnealuste meetmete kvalifitseerimine ei mõjuta seetõttu hagisid, mis on esitatud siseriiklikes kohtutes juba tasutud maksude tagasimaksmiseks.

61.      Kuna Euroopa Kohus on pärast käesolevas kohtuasjas avalduste esitamist teinud kohtuotsuseid, mis selgitavad kindla püsiva seose olemasolu mõistet, palus ta kirjalikult võtta pooltel kohtuistungil seisukoht „selle kohta, kas on olemas püsiv seos TACA ja kõnealuse maksu tuluga rahastatud erinevate meetmete vahel vastavalt Euroopa Kohtu 13. jaanuari 2005. aasta otsusele kohtuasjas C-174/02: Streekgewest (EKL 2005, lk I-85, punkt 26) ja otsusele kohtuasjas C-175/02: Pape (EKL 2005, lk I-127, punkt 15)”.

1.      Poolte vastus Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele

62.      Põhikohtuasja hagejad leiavad, et käesolevad kohtuasjad erinevad eriti eespool viidatud kohtuasjast Streekgewest. Püsiva seose puudumine selles kohtuasjas tulenes asjaolust, et see puudutas keskkonna kaitsmiseks vastu võetud üldist maksuseadust, maksutulu laekus riigieelarvesse, maksukohustuslastest ettevõtjate ja maksust vabastatud ettevõtjate vahel puudus konkurentsisuhe ning maksu ja konkreetse kasutamise vahel puudus otsene ja lahutamatu seos. Seevastu käesolevates kohtuasjades on tegemist eriseadusega, mis näeb ette TACA maksukohustuslastega konkureerivate teatavat liiki kaupmeeste toetamise, TACA tulu ei laeku asjassepuutuva ajavahemiku jooksul riigi eelarvesse ja TACA-ga rahastatakse hagejate konkurentide kasuks võetavaid aktiivseid meetmeid.

63.      Fisaci raames makstud toetuste kohta märgivad põhikohtuasja hagejad, et Fisacile kantakse maksu tulude ülejääk ja et selleks otstarbeks määratud vahendite ülemmäär kinnitatakse ministeeriumidevahelise määrusega. Sama puudutab kaupmeeste ja käsitööliste vanaduskindlustusskeemide doteerimist ja CPDC rahastamist.

64.      Põhikohtuasja hagejad väidavad samuti, et maksul on otsene ja lahutamatu seos maksuvabastuse vormis antava abiga, mistõttu tuleb tunnistada püsiva seose olemasolu TACA ja väikestele kauplustele antava maksuvabastuse vahel. Nii Caisse Organic kui ka Prantsuse valitsus ei nõustu sellise järeldusega ning nad osundavad eespool viidatud kohtuotsusele Streekgewest.

65.      Põhikohtuasja kostja omalt poolt väidab, et see osa TACA tulust, mida ei kasutata kutsetegevuse lõpetamise hüvitise rahastamiseks, sõltub kutsetegevuse lõpetamise hüvitiseks vajatavate vahendite kogusummast – mis varieerub – ja et siseriiklikud ametiasutused otsustavad kaalutlusõiguse alusel igal aastal kõnealuse tuluosa jagamise erinevateks otstarveteks. Muude meetmete kui kutsetegevuse lõpetamise hüvitiste korra rahastamiseks kasutatavad ülejäägid seega varieeruvad; lisaks määratakse osa sellest ülejäägist selliste Epareca(28) taoliste riiklike sekkumiste rahastamiseks, mida ei saa mingil juhul kvalifitseerida riigiabina. Lisaks on kostja sõnul nii Fisacil kui ka CPDC-l kasutada muidki vahendeid kui neile määratud TACA tuluosa. Lõpuks rõhutab põhikohtuasja kostja, et osa TACA tulust võidakse alati hoida ja maksta otse riigi eelarvesse. Sellises olukorras ei mõjuta TACA tulu otseselt Fisaci või CPDC antavate individuaalsete toetuste summat.

66.      Prantsuse valitsus ja komisjon nõustuvad olulisel määral põhikohtuasja kostjate analüüsiga ja rõhutavad, et Fisaci või CPDC makstavate abisummade ülemmäärad kinnitatakse määrusandlike sätetega, ilma et neid üldse määrataks maksu tulu alusel. Lisaks märgib komisjon, et TACA tulu ülejääk erinevateks otstarveteks kinnitatakse iga aasta alguses ja et need kehtivad vaatamata sellele, kui suur on maksu tulu. Maksu tulude ülejäägi jagamiseks erinevate otstarvete vahel ei kasutata ka mingit kindlaks määratud valemit.

2.      Õiguslik hinnang

a)      Kohtupraktika

67.      Euroopa Kohus on sedastanud, et riigiabi mõiste ei hõlma mitte ainult teatud parafiskaalseid makse olenevalt neist laekunud tulu kasutamisest,(29) vaid ka tasu võtmist ennast, mille puhul on tegemist parafiskaalse maksuga.(30)

68.      Vastavalt viidatud kohtuotsustele(31) „[s]elleks, et maksu või osa maksust saaks käsitleda abimeetme olulise osana, peab asjaomase siseriikliku õiguse alusel olema maksu ja antava abi vahel kindlasti selline püsiv side, mille puhul maksutulud on tingimata ette nähtud antava abi rahastamiseks. Kui selline side on olemas, mõjutab maksutulu otseselt antava abi suurust ning kokkuvõttes hinnangut selle abi kokkusobivuse kohta ühisturuga (vt selle kohta 25. juuni 1970. aasta otsus kohtuasjas 47/69: Prantsusmaa v. komisjon, EKL 1970, lk 487, punktid 17, 20 ja 21). Euroopa Kohus on otsustanud, et juhul, kui selline side abimeetme ja tema rahastamise vahel on olemas, peab EÜ asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 ette nähtud abimeetmest informeerimine hõlmama ka abimeetme rahastamisest informeerimist, selleks et komisjon saaks kaaluda asja kõiki aspekte. Vastasel korral ei saaks välistada, et abimeede kuulutatakse kokkusobivaks, mida aga ei oleks juhtunud, kui komisjon oleks olnud teadlik selle rahastamise vahendist (eespool viidatud kohtuotsus Van Calster jt, punktid 49 ja 50, ja 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-345/02: Pearle jt, EKL 2004, lk I-7139, punkt 30)”.

b)      Õiguslik analüüs

69.      Pooled on selgitanud TACA tulude eraldamisprotsessi ühte moodi, kuid erinevalt seda, milliseid järeldusi tuleks teha püsiva seose kriteeriumi kohta.

70.      Põhikohtuasja hagejate väidetava maksuvabastuse ja TACA tulu vahelise seose osas piirdun viitamisega eespool esitatud märkustele.(32)

71.      TACA ja selle tulu erinevate kasutuseesmärkide vahelise seose kohta tuleb kõigepealt märkida, et püsiva seose olemasolu TACA ja kutsetegevuse lõpetamise toetuskava rahastamise vahel ei saa tõsiselt vaidlustada, kui TACA kehtestati selleks, et selle tuluga saaks rahastada kõnealust soodustust sellistele käsitöölistele ja kaupmeestele, kelle kaubandusettevõtte väärtus on vähenenud suurte müügipindade laienemise tõttu.

72.      Erimeelsused on seotud sellega, kuidas jagatakse TACA tulu ülejääki, mis võib tekkida pärast hüvitiste maksmist seadusega kehtestatud nõudeid täitvatele isikutele.

73.      Püsiva seose olemasolu saab tekkida sellest, et TACA tulu kasutatakse erinevate riiklike vahendite sekkumismeetmete rahastamiseks. Selles osas tuleks välja selgitada, kas püsiva seose olemasolu maksu ja selle eespool nimetatud kasutamise vahel saab lükata ümber sel põhjusel, et ülejäägi tekkimine ei ole kindel ja et võimaliku ülejäägi jagamiseks erinevate otstarvete vahel puudub kindlaks määratud jagamisvalem.

74.      Tuleb uurida, millises ulatuses mõjutab maksu tulu otseselt erinevate abide suurust, või selleks et jätkata kohtujurist L. A. Geelhoed’i põhjendusi tema ettepanekutes, mille ta esitas eespool viidatud kohtuasjades Streekgewest ja Pape,(33) millises ulatuses „maksu kõrvaldamine tühistab ka abimeedet rahastava erilise allika”. Selles osas uuris kohtujurist Geelhoed kriteeriume, mis võimaldavad tuvastada, kas maksu ja sellega rahastatava abi vahel on „otsene ja lahutamatu seos”, märkides, et selline seos „ei ole nii ilmselge juhul, kui maksutulu kasutamine toimub pädevate siseriiklike ametiasutuste hinnangu alusel, kui abimeedet rahastatakse maksutulust vaid osaliselt, kui maksutulu on suunatud enamateks eesmärkideks kui üksnes kõnealusele abimeetmele ja kui maksuga ei maksustata erandlikult majandusharu, millele abi on mõeldud”.

75.      Kuigi käesoleval juhul puudub kahtlus selles, et maksukohustuslastest ettevõtjate ja maksutulu ülejäägiga rahastatud meetmetest kasu saavate ettevõtjate vahel on konkurentsisuhe, näivad mitu asjaolu toetavat seda, et TACA ja selle tulu ülejäägi erineva kasutamise vahel puudub otsene ja lahutamatu seos.

76.      Asjaolu, et riiklike sekkumiste rahastamiseks kasutatakse vaid osa TACA tuludest ehk selle ülejääki, ei ole iseenesest otsustav. Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Enirisorse,(34) et ühisturuga kokkusobimatuks riigiabiks võib osutuda sellise maksu kogumine, mille tulust osa kantakse riigi omandis olevale äriühingule, ja täpsustas, et „maksu kogumine ja eraldamine võivad olla seadusevastased vaid maksu tulu sellise osa puhul, mis kantakse kõnealusele riigi omandis olevale äriühingule, ja see ei mõjuta kõnealust maksu tervikuna”.

77.      Seevastu näib märkimisväärne, et kuigi TACA tulu ülejäägi erinev kasutamine on täpselt kindlaks määratud kõnealuses siseriiklikus õiguses, otsustavad kaalutlusõiguse alusel raha jagamise pädevad ministeeriumid, kes kinnitavad otsusega erinevate kasutusotstarvete ülemmäärad. Lisaks on abi andvate fondide ehk Fisaci ja CPDC käsutuses mitmesuguseid rahalisi vahendeid.

78.      Komisjon märgib muu hulgas õigesti, et Fisacile ja CPDC-le ministeeriumide vahelise määrusega kehtestatud määrad kehtivad sõltumata TACA tulu suurusest.

79.      Lõpuks on kindel, et Fisaci ja CPDC rahastatud sekkumiste suurus määratakse kindlaks määrusandlike sätetega ja see ei sõltu neile määratud TACA tulu suurusest.

80.      Seetõttu ei saa kinnitada mingi püsiva seose olemasolu TACA ning Fisaci ja CPDC rahastatud meetmete vahel.

81.      Selliste toetuste osas, mida kaupmeestele väidetavalt antakse nii, et neil ei tule tasuda suurendatud sissemakseid, sest osa TACA ülejäägist on määratud käsitöönduse ja tööstuse või kaubanduse kutsealal tegutsevate füüsilisest isikust ettevõtjate põhiliste vanaduskindlustusskeemide rahastamiseks, piisab kui sedastada, et sissemaksete suurus kinnitatakse kõnealuste vanaduskindlustusskeemide haldajate otsusega kaalutlusõiguse alusel. Kuna selleks otstarbeks määratud TACA tulul ei ole otsest ega kaudset seost kõnealuste vanaduskindlustuspensioni tulude üldise kasvuga, tuleb sedastada, et TACA ja kõnealustele asutustele määratud tulu ülejäägi osa vahel puudub püsiv seos.

D.      Vaidlustatud maksuga rahastatud erinevad meetmed

82.      Kõigepealt tuleb uurida, kas kaupmeeste ja käsitööliste kutsetegevuse lõpetamise hüvitist saab pidada abiks EÜ artikli 87 lõike 1 mõistes.

83.      Seda, kas TACA tulu ülejäägiga rahastatud muid meetmeid saab kvalifitseerida EÜ artikli 87 lõike 1 mõistes riigiabiks, uuritakse üksnes teise võimalusena, sest maksu ja kõnealuste meetmete vahel puudub püsiv seos.

1.      Asjaosaliste peamised argumendid

84.      Põhikohtuasja hagejad väidavad esiteks, et kutsetegevuse lõpetamise hüvitis on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõistes. Nad rõhutavad asjaolu, et soodustust antakse ettevõtjatele ehk tegutsevatele kaupmeestele ja käsitöölistele (vt ministri 13. augusti 1996. aasta määrus üldeeskirjade kohta, mis puudutavad 1982. aasta eelarve seaduse(35) artikliga 106 kaupmeestele ja käsitöölistele kehtestatud abi, mis näeb ette, et „taotleja peab taotluse esitamise kuupäeva seisuga tõendama kaubanduslikku või käsitöönduslikku tegevust”). Hagejate sõnul kahjustab kutsetegevuse lõpetamise hüvitis konkurentsi. Juba pelgalt asjaolu, et teatavad kaupmehed ja käsitöölised teavad kutsetegevuse lõpetamise hüvitise saamisest tegevuse lõpetamisel, mõjutab nende äritegevuse ajal tekkivaid kulutusi. Teades kutsetegevuse lõpetamise hüvitise saamisest, võivad nad vähendada makseid täiendavasse pensionikindlustusse ja selle kaudu vähendada sotsiaalkindlustusmakseid. Tegutsevad kaupmehed või käsitöölised võivad seega kasutada finantstulu majandustegevuses vajatavateks investeeringuteks vastupidi nendele ettevõtjatele, kellel selline soodustus puudub.(36) Kuna kutsetegevuse lõpetamise hüvitis soodustab kõigele lisaks hüvitise maksmistingimustele vastavate isikute loobumist oma kutsetegevusest, mõjutab see otseselt konkurentsi, sest sellega kaasneb majandustegevuses osalejate arvu vähenemine kõnealusel turul.

85.      Teiseks väidavad hagejad Fisaci kasuks määratud TACA tuluosa kohta, et kõnealuse fondi eesmärk on rahastada riiklikest vahenditest teatavate kaupmeeste ja käsitööliste rühmade kasuks antavat abi. Hagejate sõnul mõjutavad kõnealused meetmed konkurentsi ja liikmesriikide vahelist kaubandust. Sarnaselt kutsetegevuse lõpetamise hüvitisega on ka Fisaci rakendatavad meetmed hagejate sõnul riigiabi, millest tuleb komisjonile eelnevalt teatada kooskõlas EÜ artikli 88 lõikega 3.

86.      Kolmandaks asjaolu, et osa TACA tulust on määratud käsitöönduse ja tööstuse või kaubanduse kutsealal tegutsevate füüsilisest isikust ettevõtjate põhiliste vanaduskindlustusskeemide rahastamiseks, on hagejate sõnul riigiabi. Selline rahastamine kergendab toetatud käsitöölistele ja kaupmeestele pensioniskeemist tekkivaid kulutusi, sest sellega hüvitatakse sissemaksete suurendamist, mis kõnealuste pensioniskeemide ebarentaablit olukorda arvestades oleks olnud möödapääsmatu. Finantskulude vähendamine tugevdab käsitööliste ja kaupmeeste konkurentsiseisundit võrreldes teiste vanaduskindlustusskeemidesse kuuluvate ettevõtjatega.

87.      Neljandaks väidavad hagejad CPDC-le määratud TACA tuluosa kohta, et siseriiklikust õiguslikust raamistikust nähtub, et Fisaci eeskujul annab kõnealune komitee ka EÜ artikli 87 lõike 1 mõistes riigiabi. Lisaks ei ole komisjoni 18. juuni 1997. aasta otsuse tingimusi hagejate sõnul järgitud. CPDC jätkas abi maksmist veel pärast 31. detsembrit 2000, kuigi kõnealuse kuupäevani heaks kiidetud abi pikendamiseks puudus luba. Teiseks ületas CPDC eelarve komisjoni otsuses lubatud summasid süstemaatiliselt.

88.      Vähese tähtsusega abi reegli kohaldamise osas rõhutavad hagejad, et kõnealustel aastatel 1992 ja 1996 komisjoni teatistes esitatud ja seejärel komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määruses (EÜ) nr 69/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes,(37) täpsustatud säte on vastu võetud alles pärast vaidlustatud abimeetmete rakendamist.(38) Igal juhul on selge, et Prantsuse ametiasutused ei ole järginud vähese tähtsusega abi kohaldamise suhtes kehtivaid tingimusi. Nad ei teavitanud abi saavaid ettevõtjaid neile antud abi vähesest tähtsusest ega võtnud kasutusele järelevalve menetlust, millega oleks välditud vähese tähtsusega abile kehtestatud ülemmäära ületamist.(39)

89.      Lõpuks väidavad hagejad, et TACA tuluga rahastatavate erinevate meetmete rakendamise raames ei piisa Prantsuse ametiasutuste taotletud sotsiaalsest eesmärgist selleks, et neid mitte käsitleda riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 mõistes ja järelikult ei ole õigustatud see, et komisjoni eelnevalt ei teavitatud kooskõlas EÜ artikli 88 lõikega 3.(40)

90.      Põhikohtuasja kostja rõhutab kõigepealt, et kutsetegevuse lõpetamise hüvitis on soodustus, mida antakse eelnevalt majandustegevuse lõpetanud üksikisikutele – ja mitte äriühingutele. Seetõttu ei saa TACA kasutamine sel eesmärgil kahjustada konkurentsi või mõjutada liikmesriikide vahelist kaubandust.

91.      Fisacile määratud TACA tulu ülejäägi kohta märgib Caisse Organic, et Fisac rahastab kõigepealt linna ja üleriigilise planeerimise tehinguid kohalikul tasandil. Taoline rahastamine ei kuulu EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse. Kuna Fisaci antavad toetused on suunatud ettevõtjatele, on tegemist vähese tähtsusega abiga, millest ei pea komisjoni teavitama.(41) Selles osas selgitab kostja, et dekreedi nr 95-1140 alusel otse ettevõtjatele makstava toetuse suurus võib olla maksimaalselt 60 000 Prantsuse franki (umbes 9150 eurot). Seejärel piirati 5. veebruari 2003. aasta dekreediga nr 2003-107 abi suurust 10 000 (ja erandjuhtudel 20 000) euroni.

92.      Vanaduskindlustusskeemides kasutatava TACA tulu ülejäägi kohta väidab kostja, et – kõnealused skeemid on kohustuslikud põhiskeemid – selline rahastamine kuulub kõigi siseriiklikule või kutsealasele ühisvastutusele põhinevate sotsiaalkindlustusskeemide põhiolemusse. Ta tuletab meelde, et ühenduse õigus ei piira liikmeriikide vabadust korraldada oma sotsiaalkindlustusskeeme.(42)

93.      Lõpetuseks on CPDC antav abi vähese tähtsusega.

94.      TACA tulu erinevate kasutusotstarvete osas on võtnud seisukoha ka Prantsuse valitsus, kes esiteks väidab samuti, et kutsetegevuse lõpetamise hüvitiseks määratud tuluosa ei ole riigiabi, sest hüvitise andmine eeldab kaupmehe tegevuse lõpetamist lõplikult, nagu nähtub 2. aprillil 1982 vastu võetud dekreedi n 82-307 artiklitest 5 ja 10.

95.      Teiseks märgib Prantsuse valitsus Fisacile ja CPDC-le määratud TACA tulu ülejäägi kohta, viidates määrusele nr 69/2001, et Fisaci ja CPDC vahendusel ettevõtjatele antavad toetused on mõeldud probleemsetes piirkondades asuvatele väikestele kohalikele kauplustele ja et toetuste väärtus on kõnealuses määruses kehtestatud ülemmäärast allpool. Seega ei ole need EÜ artikli 87 lõike 1 mõistes riigiabi. Oma argumendi toetuseks viitab Prantsuse valitsus veel komisjoni 14. mai 1997. aasta teatisele mahajäänud linnapiirkondades asuvatele ettevõtetele riigiabi andmise kohta.(43)

96.      Kolmandaks, mis puutub TACA tuludest ühe osa paigutamist käsitöönduse ja tööstuse või kaubanduse kutsealal tegutsevate füüsilisest isikust ettevõtjate põhilistesse vanaduskindlustusskeemidesse, siis vastavad pensionifondid (Organic ja Cancava) haldavad põhilist, solidaarsuskorrale tuginevat sotsiaalkindlustuse skeemi. Kuna asjaomaste fondide tegevus ei kujuta endast majandustegevust,(44) ei kuulu selle tegevuse rahastamine EÜ artikli 87 lõike 1 alla.

97.      TACA tuludest ühe osa paigutamise osas väidab komisjon esiteks, et käsitöölistele ja kaupmeestele makstakse kutsetegevuse lõpetamise hüvitist alles pärast seda, kui nad on majandustegevuse lõpetanud. Seetõttu ei ole kõnealune hüvitis selline, mis võib konkurentsi kahjustada. Tegemist on sotsiaalse meetmega.

98.      Teiseks leiab komisjon TACA tuludest ühe osa Fisacisse paigutamise osas, et kõnealused abisummad on väiksed ja need kuuluvad määruse nr 69/2001 kohaldamisalasse.

99.      Kolmandaks selgitab komisjon, et TACA tuludest ühe osa paigutamisega käsitööliste ja kaupmeeste põhilistesse vanaduskindlustusskeemidesse üritati tagada kõnealuste skeemide tasakaal. Selline doteerimine ei ole riigiabi, sest kõnealused kohustuslike pensionikindlustusskeemide haldamise eest vastutavad riigiasutused ei ole majandustegevusega tegelevad ettevõtjad.(45)

100. Neljandaks märgib komisjon, et sarnaselt Fisacile antava abiga tuleb ka CPDC-sse paigutatud TACA tuludest ühte osa pidada vähese tähtsusega abiks.

2.      Õiguslik hinnang

a)      Kohtupraktika

101. Riigiabi mõiste tunnuseid korrati juba eespool.(46)

102. Kohtuotsuses PreussenElektra(47) tuletab Euroopa Kohus meelde, et abi mõiste ei hõlma üksnes olukordi, kus riik annab abi otse, vaid ka selliseid olukordi, kus abi annavad riigi määratud või asutatud avalik- või eraõiguslikud organisatsioonid. Ühenduse õiguses „ei saa nõustuda, et riigiabi puudutavatest õigusnormidest saaks mööda minna lihtsalt nii, et luuakse selliseid sõltumatuid asutusi, kelle ülesanne on sellise abi jagamine”.(48)

b)      Kutsetegevuse lõpetamise hüvitamise kord

103. Keegi ei ole vaidlustanud seda, et kõnealuse korra eesmärk on soodustuste andmine riiklikest vahenditest – käesolevas asjas riigi poolt selleks ülesandeks määratud asutuse ehk Caisse Organicu vahendusel. Euroopa Kohtule märkusi esitanud pooled ja huvitatud isikud on siiski erineval arvamusel selles osas, kas hüvitise saajad tegelevad majandustegevusega ja/või kas kõnealune kord mõjutab konkurentsi.

104. Mõlema seisukoha jaoks on olemas veenvad argumendid, sest vaidluse faktiliste asjaolude asetleidmise ajal kehtiva seaduse nr 81-1160 artikkel 106 kehtestab kutsetegevuse lõpetamise hüvitise saamise tingimuseks, et saaja on kaupmees või käsitööline, samas kui jällegi vastupidist seisukohta toetab samas artiklis hüvitise andmise see tingimus, et kõnealune kaupmees või käsitööline on tegevuse lõpetanud.

105. Seevastu argument, mille kohaselt kutsetegevuse lõpetamise hüvitise saamise võimalus võiks juba mõjutada võimalike hüvitise saajate otsuseid kutsetegevuse ajal nii, et nad vähendaksid makseid täiendavasse pensionikindlustusse, mille tagajärjel kutsetegevuse lõpetamise hüvitis kergendaks nende kulusid, ei kannata kontrollimist. Täiendavas pensionikindlustuses osalemist ei saa pidada tavapäraseks tegevuskuluks, sest osalemise otsus on kõnealuste kaupmeeste ja käsitööliste vaba otsus. Kutsetegevuse lõpetamise hüvitise andmine eeldab veel teatava minimaalse aja põhilisse vanaduskindlustusskeemi kuulumist. Lisaks, nagu Caisse Organic kohtuistungil õigesti rõhutas, tehakse otsus täiendavas pensionikindlustusskeemis osalemise kohta juba enne pensionile minekut, mistõttu kõnealune kaupmees või käsitööline ei saa sellel hetkel kuidagi ette näha, kas ta vastab kutsetegevuse lõpetamise hüvitise andmise kriteeriumidele. Põhikohtuasja hagejate argumendis ei arvestata seda, et kutsetegevuse lõpetamise hüvitise suhtes kehtivad selle sotsiaalse laadi tõttu ranged sissetuleku nõuded ja et igal juhul ei ole hüvitis piisav, et katta sellega tegevuse lõpetanud kaupmeeste ja käsitööliste elamiskulud kogu pensionil oleku aja.(49)

106. Veel peab kindlaks tegema, kas kutsetegevuse lõpetamise hüvitist tuleb pidada selliseks, millest saavad kasu ettevõtjad ühenduse konkurentsiõiguse mõistes juba üksnes seetõttu, et see antakse kaupmeestele ja käsitöölistele. Euroopa Kohtu praktika(50) põhjal tundub nii, et käesoleval juhul tuleb hinnangu lähtekohaks võtta kõnealuse soodustuse mõju. Nagu komisjon täiesti õigesti rõhutab,(51) tuleb siiski tõdeda, et kutsetegevuse lõpetamise hüvitis makstakse välja alles pärast seda, kui kõnealune kaupmees või käsitööline on tegevuse lõpetanud, mistõttu hüvitis ei saa olla soodustus kõnealuse tegevusega tegelemiseks. Isegi kui kutsetegevuse lõpetamise hüvitist pidada ettevõtjaid soodustavaks, ei mõjuta see konkurentsi tegelikult märkimisväärselt, samuti kui arvestada, et meetmetest kasu saavad kaupmehed ja käsitöölised saavad kõnealuse soodustuse eelkõige oma väikse käibe pärast.

107. Selline järeldus ei ole vastuolus 21. juuni 2001. aasta otsusega liidetud kohtuasjades Moccia Irme jt v. komisjon.(52) Selles kohtuotsuses kinnitas Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse, milles sulgemiseks antavate toetuste kord kvalifitseeriti abina ESTÜ asutamislepingu artikli 4 mõistes. Euroopa Kohus tuletab meelde, et ESTÜ asutamislepingu artikli 4 punktis c keelatakse piiranguteta mis tahes abi, ja märgib, et „erinevalt EÜ asutamislepingu artikli 92 lõikest 1 ei eelda ESTÜ asutamislepingu artikli 4 punkt c, et abi kahjustaks või ähvardaks kahjustada konkurentsi, et seda saaks pidada ühisturuga kokkusobimatuks”.(53)

108. Seega tuleb sedastada, et seaduse nr 81-1160 artiklis 106 sätestatud kutsetegevuse lõpetamise hüvitis ei kuulu riigiabi mõiste alla EÜ artikli 87 lõike 1 mõistes.

c)      Vanaduskindlustusskeemi täiendav doteerimine

109. Seadusega nr 96-1160 ette nähtud TACA tuludest ühe osa määramise osas käsitööliste ja kaupmeeste vanaduskindlustusskeemide rahastamiseks oldi kohtusitungil üksmeelel selles, et toetatud pensionifondide tegevust ei saa pidada majandustegevuseks, sest nad haldavad põhilisi kohustuslikke vanaduskindlustusskeeme ühisvastutuse põhimõttel. Selles osas piisab, kui viidata eespool nimetatud Euroopa Kohtu praktikale.(54)

110. Põhikohtuasja hagejad leiavad siiski, et vanaduskindlustusskeemi täiendav doteerimine soodustab sellega liitunud kaupmehi ja käsitöölisi, sest kõnealuste pensionifondide tulude osalise maksustamisega saab vältida viimati nimetatute sissemaksete suurendamist, mistõttu pensionifondiga liitunud kaupmehed ja käsitöölised saavad oma kulusid vähendada. Nagu ma juba eespool märkisin,(55) ei ole need argumendid veenvad, sest sissemaksete taseme ja pensionifondide doteerimise vahel puudub vajalik seos. Seega võiks riik täiendava doteerimiseta sätestada kõnealuste pensionifondide tulude maksustamise nii, et fondidel ei tuleks sissemakseid suurendada.

111. Seetõttu ei kuulu vanaduskindlustusskeemide täiendav doteerimine riigiabi mõiste alla EÜ artikli 87 lõike 1 mõistes.

d)      Fisaci ja CPDC antavad individuaalsed meetmed

112. On selge, et Fisaci rahastatavad linna ja üleriigilise planeerimise tehingud kohalikul tasandil ei kuulu EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse, sest nendega ei ole seotud valikuliste soodustuste andmine teatavatele ettevõtjatele või tegevusaladele.

113. Kas Fisaci või CPDC poolt ettevõtjatele antavate individuaalsete toetuste osas ei ole erimeelsusi põhjustanud mitte nende meetmete võimalik kvalifitseerimine riigiabina, vaid see, kas neile kohaldatakse sätteid vähese tähtsusega abi kohta, sest kui nii on, puudub kohustus abist teavitada.

114. Sätteid vähese tähtsusega abi kohta tuleb kindlasti tõlgendada kitsendavalt, sest tegemist on erandiga EÜ artikli 88 lõikest 3 tulenevatest kohustustest. Kõnealuseid sätteid ei saa seega kohaldada tagasiulatuvalt.(56)

115. Tuleb märkida, et EÜ artikli 88 lõikest 3 tulenev väikse ja keskmise suurusega ettevõtetele antava vähese tähtsusega abist teavitamise kohustus tühistati alates 19. augustist 1992. Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavat riigiabi puudutavate ühenduse suuniste 1992. aastal vastuvõetud komisjoni teatise(57) punkt 3.2 sätestab, et „edaspidi kindlaks otstarbeks makstavast abist, mille suurus ei ületa 50 000 eküüd ühte liiki kulutusteks, ning korrast, mille raames ühe ettevõtja ühte liiki kulutusteks kolme aasta jooksul saadud abi ei tohi ületada eespool mainitud summat, ei pea enam teavitama artikli 93 lõike 3 alusel, tingimusel et abi andmise või korra üksikasjalikud sätted sisaldavad sõnaselget tingimust, mis näeb ette, et täiendav abi samale ettevõtjale ja samade kulutuste jaoks teistest rahastamisallikatest või muude kordade raames ei tohi kokku ületada 50 000 eküüd kolme aasta jooksul”.

116. Kuigi vaidlustatud maksude kehtestamise hetkel sätestati Fisaci meetmed dekreedis nr 95-1140 ja eelkõige selle artiklites 1 ja 8, on siiski märgatav, et maksu võimaliku ülejäägi paigutamine kollektiivsesse meetmesse, mille eesmärk on soodustada kaubanduse ja käsitöö säilimist ja kaasajastamist majanduslike ja ühiskondlike muudatuste suhtes eriti tundlikel aladel, kuid ka meetmetesse, mis soodustavad kaubanduse või käsitöönduslike ettevõtjate ülemineku või ümberstruktureerimise toiminguid, sätestati esimest korda juba 31. detsembri 1989. aasta seadusega nr 89-1008 (nn Doubini seadus) kaubanduse ja käsitöönduslike ettevõtjate arendamise ja nende majandusliku, õigusliku ja sotsiaalse keskkonna parandamise kohta(58) artiklis 4.

117. Dekreedis nr 95-1140 piirdutakse üksnes TACA tulude ülejäägiga rahastatava abi andmise tingimuste muutmisega, avades Doubini seaduse alusel Caisse Organicu raamatupidamises Fisacile mõeldud arve.

118. Seetõttu leian, et Fisaci hallatav individuaalne abikava loodi sätetega, mis kehtisid enne ühenduse 1992. aasta suuniseid, mistõttu kõnealust individuaalset abi ei saa kindlasti pidada vähese tähtsusega abiks.

119. CPDC rahastatud meetmete puhul on olukord teistsugune, sest alles dekreedis nr 98–132, millega muudeti Kütusekaubanduse Komitee asutamise dekreeti (décret portant création d’un Comité Professionnel de Distribution des Carburants) nr 91-284, suurendati CPDC tulusid TACA tulude ühe osa ülejäägist. CPDC vahendite sellist suurendamist lubas komisjon ajavahemikuks 1997–2000,(59) mida põhikohtuasja hagejadki on möönnud.

120. See, kas CPDC edaspidisest abist oleks pidanud teavitama komisjoni, sõltub sel ajal kehtinud sätetest vähese tähtsusega abi kohta ehk käesoleval juhul määruse nr 69/2001 sätetest. Komisjon on märkinud õigesti, et CPDC võimalikule antavale abile kehtestatud ülemmäärad olid määruses nr 69/2001 kinnitatud ülemmääradest väiksemad juba enne, kui kõnealuse toetuse määrasid hakati kohaldama.

V.      Ettepanek

121. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal des affaires sociales de Saint-Étienne’i ja Cour d’appel de Lyoni esitatud küsimustele järgmiselt:

1.      EÜ artikli 87 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellistes olukordades nagu põhikohtuasjas ei kuulu riigiabi mõiste alla kutsetegevuse lõpetamise hüvitis, mida saavad teatavatel tingimustel tegevuse lõpetanud kaupmehed ja käsitöölised.

2.      Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ei nähtu siseriiklike õigus- ja haldusnormide analüüsist püsiva seose olemasolu kaubandust ja käsitööndust toetava maksu ja selliste riiklike abimeetmete vahel, mida võib rahastada maksu tulude ülejäägist pärast kutsetegevuse lõpetamise hüvitise korra rahastamist.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – Journal Officiel de la République Française; edaspidi „JORF”, 14.7.1972, lk 7419.

3 – JORF, 30.12.1994, lk 18737.

4 – JORF, 29.8.1996, lk 12940.

5 – JORF, 11.9.2001, lk 14495.

6 – JORF, 29.10.1995, lk 15808.

7 – JORF, 20.3.1991.

8 – JORF, 7.3.1998.

9 – EÜT C 395, lk 13.

10 – Kohtuasi C-488/04: Galeries de Lisieux. Selles esitatakse järgmine küsimus: „Kas ühenduse õigust tuleb tõlgendada nii, et 13. juuli 1972. aasta seadusega kehtestatud sellist maksu, nagu kaubanduse ja käsitöönduse toetamise maks, mida kogutakse, kui kaupluste jaemüügipind ületab 400 m2, ning millest laekuvad tulud kantakse üle kaupmeeste ja käsitööliste vanaduskindlustuskassade eriarvetele, et rahastada spetsiaalset hüvitistoetust, mis muutus alates 30. detsembri 1981. aasta seadusest nr 81-1160 kutsetegevuse lõpetamise hüvitiseks, tuleb käsitleda riigiabina niivõrd, kuivõrd seda rahastavad vaid need kauplused, mille müügipind on suurem kui 400 m2 või mille käive ületab 460 000 eurot, ja kuivõrd tulevane hüvitisesaaja saab kasu maksusoodustusest, mis tuleneb võimalusest vähendada võimalikke makseid täiendavasse pensionikindlustusse?”

11 – Vt näiteks 1. aprilli 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 141/81–143/81: Gerrit Holdijk jt (EKL 1992, lk 1299, punkt 6).

12 – 2. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 173/73: Itaalia v. komisjon (EKL 1974, lk 709, punkt 33); 17. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-72/91 ja C-73/91: Sloman Neptun (EKL 1993, lk I-887, punkt 21), ja 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-75/97: Belgia v. komisjon, nn Maribel II ja III (EKL 1999, lk I-3671, punkt 33).

13 – 21. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-261/01 ja C-262/01: Van Calster jt (EKL 2003, lk I-12249, punkt 49). Vt selle kohta ka 27. novembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-34/01–C-38/01: Enirisorse (EKL 2003, lk I-14243, punkt 44), ja 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-345/02: Pearle jt (EKL 2004, lk I-7139, punkt 29).

14 – Kohtuasi C-174/02 (EKL 2005, lk I-85, punkt 28).

15 – Siseriikliku kohtumenetluse toimikus sisalduvatest dokumentidest ja 2. juunil 2004 peetud kohtuistungil tehtud avaldustest nähtub, et põhikohtuasja hagejad peavad enda maksukohustust konkurentsitakistuseks seetõttu, et paljud jaotusettevõtted on moodustatud väikestest müügipindadest, kellel ei tule vaidlustatud maksu tasuda, ja seetõttu, et hagejad konkureerivad veel kesklinnas asuvate kaubamajadega, kes on samuti maksust vabastatud (enne 1. septembrit 1960 avatud müügikohad – 14. juuli 1972. aasta seaduse nr 72-657 artikkel 3).

16 – 26. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-241/94: Prantsusmaa v. komisjon (EKL 1996, lk I-4551, punkt 21); 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-342/96: Hispaania v. komisjon (EKL 1999, lk I-2459, punkt 23), ja eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Maribel II ja III, punkt 25.

17 – 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-56/93: Belgia v. komisjon (EKL 1996, lk I-723, punkt 79); eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Prantsusmaa v. komisjon, punkt 20, ja eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Maribel II ja III, punkt 25.

18 – 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EKL 2003, lk I-7747, punkt 75), ja eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pearle jt, punkt 33.

19 – 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia v. komisjon, nn Tubemeuse (EKL 1990, lk I-959, punkt 25); 14. septembri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-278/92–C-280/92: Hispaania v. komisjon (EKL 1994, lk I-4103, punkt 20); 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C-482/99: Prantsusmaa v. komisjon, nn Stardust (EKL 2002, lk I-4397, punkt 68); eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 74, ja eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pearle jt, punkt 32.

20 – Selle tingimuse kohta vt 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Van der Kooy jt v. komisjon (EKL 1988, lk 219, punkt 35); 21. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C-303/88: Itaalia v. komisjon (EKL 1991, lk I-1433, punkt 11); 21. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C-305/89: Itaalia v. komisjon (EKL 1991, lk I-1603, punkt 13), ja eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Stardust, punktid 24, 50 jj.

21 – Vt eelkõige 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-387/92: Banco Exterior de España (EKL 1994, lk I-877, punktid 13 ja 14); 19. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas C-6/97: Itaalia v. komisjon (EKL 1999, lk I-2981); eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Stardust, punkt 23, ja 14. aprilli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-128/03 ja C-129/03: AEM ja AEM Torino (EKL 2005, lk I-2861 punkt 38).

22 – 8. mai 2001. aasta ettepanek 22. novembri 2001. aasta otsusele kohtuasjas C-53/00: Ferring (EKL 2001, lk I-9067, punkt 39).

23 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AEM ja AEM Torino, punkt 39. Vt ka 26. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-351/98: Hispaania v. komisjon (EKL 2002, lk I-8031, punkt 42), ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-159/01: Madalmaad v. komisjon (EKL 2004, lk I-4461, punkt 42).

24 – Vt selle kohta eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sloman Neptun, punkt 15; eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Maribel II ja III, punktid 26–39; 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-390/98: Banks (EKL 2001, lk I-6117, punkt 3); eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hispaania v. komisjon, punkt 43, ja eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Madalmaad v. komisjon, punkt 42.

25 – Selles osas viitab Caisse Organic Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2002. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T-92/00 ja T-103/00: Diputación Foral de Álava jt v. komisjon (EKL 2002, lk II-1385, punkt 62).

26 – Selle kriteeriumi kohta vt minu 28. oktoobri 2004. aasta ettepanek eespool 21. joonealuses märkuses viidatud liidetud kohtuasjadele AEM ja AEM Torino, ettepaneku 18. joonealune märkus.

27 – Kohtuasi C-310/99: Itaalia v. komisjon (EKL 2002, lk I-2289, punktid 84–86).

28 – Établissement Public National d'Aménagement et de Restructuration des Espaces Commerciaux et Artisanaux (Kaubandus- ja käsitöönduspindade riiklik korraldamis- ja ümberstruktureerimisasutus).

29 – Vt eelkõige 16. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-17/91: Lornoy jt (EKL 1992, lk I-6523, punkt 28)

30 – 27. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-72/92: Scharbatke (EKL 1993, lk I-5509, punkt 20), ja eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Enirisorse, punkt 43.

31 – Eespool viidatud kohtuotsus Streekgewest ja kohtuotsus Pape.

32 – Punkt 35 jj.

33 – Ettepaneku punkt 32.

34 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud.

35 – JORF, 29.8.1996, lk 12940.

36 – Hagejad viitavad selles osas 19. septembri 2000. aasta otsusele kohtuasjas C-156/98: Saksamaa v. komisjon (EKL 2000, lk I-6857, punktid 29 ja 30).

37 – EÜT L 10, lk 30; ELT eriväljaanne 08/02, lk 138.

38 – Hagejad viitavad eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Pearle jt kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri esitatud ettepanekule, punkt 87.

39 – Vt 13. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-382/99: Madalmaad v. komisjon (EKL 2002, lk I-5163), ja eespool 36. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Saksamaa v. komisjon.

40 – Vt eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Itaalia v. komisjon; 15. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 52/83: komisjon v. Prantsusmaa (EKL 1983, lk 3707), ja eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Maribel II ja III.

41 – Caisse Organic viitab komisjoni 20. mai 1992. aasta teatisele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava abi kavade kiirendatud läbivaatamise ning olemasolevate kavade muutmise kohta punktile 3.2 (EÜT C 213, lk 2), ja komisjoni 6. märtsi 1996. aasta teatisele riigiabi vähese tähtsuse reegli kohta (EÜT C 68, lk 9).

42 – 17. veebruari 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-159/91 ja C-160/91: Poucet ja Pistre (EKL 1993, lk I-637, punkt 6), ja 26. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasja C-238/94: Garcia jt (EKL 1996, lk I-1673, punkt 15).

43 – EÜT C 146, lk 6.

44 – Eespool 42. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Poucet ja Pistre, punktid 15–18, ja 16. märtsi 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-264/01, C-306/01, C-354/01 ja C-355/01: AOK-Bundesverband jt (EKL 2004, lk-2493, punkt 47).

45 – Vt selle kohta 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasja C-67/96: Albany (EKL 1999, lk I-5751, punktid 77 ja 78).

46 – Vt eespool punkt 42.

47 – 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-379/98: PreussenElektra (EKL 2001, lk I-2099, punkt 58, ja viidatud kohtupraktika).

48 – Eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Stardust, punkt 23.

49 – Vastavalt ministri 13. augusti 1996. aasta määruse (JORF, 29.8.1996, lk 12940), mida on muudetud 3. septembri 2001. aasta määrusega frankides väljendatud teatud summade väärtuse eurodesse konverteerimise kohta (JORF, 11.9.2001, lk 14495) artiklile 10 „hüvitise summa peab jääma vahemikku 3140 kuni 18 820 eurot leibkonna kohta ja 2020 kuni 12 100 eurot üksinda elava isiku kohta” (vt ka punkt 8).

50 – Vt eelkõige eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Maribel II ja III, punkt 25.

51 – Komisjon viitab ka Itaalia maanteetranspordi ümberstruktureerimist puudutavale teatisele (EÜT 1998, C 211, lk 5), milles ta märgib – vt EÜT C 211, lk 14 –, et „riigiabi füüsilisest isikust ettevõtjale, kes lõpetab majandustegevuse, ei anna eeliseid turul tegutsevale ettevõtjale, mistõttu see ei mõjuta sugugi konkurentsi ega liikmesriikide vahelist kaubandust. Kui saab olla kindel, et kõnealused vahendid ei jõua kaudselt või otseselt maanteetranspordi sektorisse, ei kuulu säte põhimõtteliselt asutamislepingu artikli 92 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse.

52 – Liidetud kohtuasjad C-280/99 P–C-282/99 P (EKL 2001, lk I-4717).

53 – Eespool viidatud kohtuotsus, punkt 32 (kohtujuristi kursiiv).

54 – 44. ja 45. joonealune märkus.

55 – Vt eespool punkt 81.

56 – Vt selle kohta eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Pearle jt 11. märtsil 2004 esitatud kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek, punkt 91: „[s]iiski ei võimalda mingi õiguslik alus anda vähese tähtsusega abi reeglile tagasiulatuvat mõju, kuna ei saa eeldada, et seaduslikule kohustusele erandit tegeval normil oleks tagasiulatuv mõju”.

57 – Komisjoni teatis (EÜT 1992, C 213, lk 2).

58 – JORF, 2.1.1990.

59 – 18. juuni 1997. aasta otsus nr N 294/97.