Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

References to this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 9. juulil 20091(1)

Kohtuasi C-182/08

Glaxo Wellcome GmbH & Co.

versus

Finanzamt München II

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzhof (Saksamaa))

Asutamisvabadus – Kapitali vaba liikumine – Ettevõtte tulumaks – Dividendide väljamaksmine – Maksu ümberarvutus – Residendist osanike ja mitteresidendist osanike erinev kohtlemine – Topeltmaksustamise vältimise kahepoolne leping – Maksusoodustused seoses osaluste väärtuse amortisatsioonist tekkiva kahju mahaarvamisega – Oma osaluse mitteresidendist osanikult omandanud residendist osaniku väljajätmine – Takistus – Õigustatus – Maksudest kõrvalehoidmise vastane võitlus – Proportsionaalsus






1.        Käesolevas eelotsusetaotluses palutud tõlgendus puudutab maksuõigusnormi, mis on siseriiklikus korras ette nähtud majandusliku topeltmaksustamise vältimiseks residendist äriühingu dividendide maksmisel oma osanikele.

2.        Tuleb kindlaks määrata, kas liikmesriik võib piirata residendist maksumaksja võimalust arvata oma maksustatavast kasumist maha kahjumi, mis tuleneb residendist äriühingus talle kuuluva osaluse osalisest amortisatsioonist, kui ta on oma osad omandanud teise liikmesriigi residendist osanikult.

3.        See taotlus esitati äriühingu Glaxo Wellcome GmbH & Co. ja maksuameti Finanzamt München II(2) vahelises kohtuvaidluses seoses äriühingu 1995.–1998. aastate maksustatava kasumi kindlaksmääramisega. Kohtuvaidlus tekkis seoses keeruka ümberstruktureerimisega kontsernis Glaxo Wellcome, mille äriühingud on asutatud eri liikmesriikides, käesoleval juhul Saksamaa Liitvabariigis ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis.

4.        Vastavalt kohaldatavale Saksa õigusnormidele võib Saksamaa residendist osanik, kes saab dividende samas liikmesriigis asuvalt äriühingult, oma maksustatavast tulust maha arvata mitte ainult maksusumma, mille kasumit jaotav äriühing oma kasumi pealt juba maksis, ja seda tänu maksu ümberarvutusele, vaid ka kasumi vähenemise seoses tema osade väärtuse vähenemisega.

5.        Maksu ümberarvutuse õigus on põhimõtteliselt ainult residendist osanikel. Sellest õigusnormist sai siiski kõrvale hoida selleks, et võimaldada teiste liikmesriikide residendist osanikel, kes ei ole selle riigi maksukohustuslased, saada alusetult seda maksusoodustust.

6.        Sellise teguviisi vastu võitlemiseks võttiski Saksamaa valitsus vaidlusaluse maksumeetme.

7.        Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul kontrollida, kas selline meede kujutab endast asutamisvabaduse piirangut EÜ artikli 43 tähenduses või kapitali liikumise piirangut EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses, ja vajaduse korral kontrollida, kas see piirang on õigustatud.

8.        Selles analüüsis teen Euroopa Kohtule ettepaneku kontrollida kõigepealt selle korra kooskõla ühenduse õigusega ja eelkõige EÜ artikliga 56, millesse kuulub vaidlusalune maksumeede, ja millega tahetakse jätta maksu ümberarvutuse õigusest ilma osanikud, kes ei ole Saksamaa residendid.

9.        Seejärel palun ma selle esimese analüüsi järelduste põhjal Euroopa Kohtul kontrollida, kas EÜ artikliga 56 on vastuolus liikmesriigi õigusakt, mis piirab residendist maksumaksja võimalust arvata oma maksustatavast kasumist maha kahjumi, mis tuleneb residendist äriühingus talle kuuluvate osade väärtuse amortisatsioonist, kui ta on ostnud need osad äriühingus teise liikmesriigi residendist maksumaksjalt, kuigi see õigusakt annab sellise võimaluse maksumaksjale, kes on osad omandanud residendist maksumaksjalt.

10.      Käesolevas ettepanekus ma avaldan arvamust, et selline õigusnorm piirab tõepoolest kapitali liikumist EÜ artikli 56 tähenduses. Ma selgitan siiski, mil määral võib sellist piirangut õigustada vajadusega vältida maksudest kõrvalehoidmist, ja märgin, mis tingimustel võib piirangut pidada selle eesmärgiga proportsionaalseks.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigus

11.      EÜ artikli 43 esimene lõik keelab piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. EÜ artikli 43 teise lõigu kohaselt hõlmab asutamisvabadus õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtjaid.

12.      EÜ artikli 48 esimese lõigu alusel kohaldatakse EÜ artikliga 43 kehtestatud õigusi ka äriühingutele, mis on asutatud vastavalt liikmesriigi seadusele ja mille registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht on Euroopa Ühenduses.

13.      Peale selle on EÜ artikli 56 lõike 1 järgi keelatud kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.(3)

14.      Sellest põhimõttest on siiski ette nähtud EÜ artiklites 57 ja 58 sedastatud erandid. EÜ artikkel 57 puudutab üksnes suhteid kolmandate riikidega ja kapitali liikumist, mida peetakse eriti arvestatavaks.

15.      EÜ artikkel 58 seevastu kirjeldab liikmesriikidele jäetud pädevust, mis võimaldavad neil piirata kapitali liikumist nii teistesse liikmesriikidesse kui ka kolmandatesse riikidesse või nendest riikidest. EÜ artikkel 58 sätestab:

„1.   [EÜ] artikli 56 sätted ei mõjuta liikmesriikide õigust:

a)      kohaldada oma maksuseaduste vastavaid sätteid, mis eristavad maksumaksjaid nende elukoha või nende kapitali investeerimise koha põhjal;

b)      võtta kõiki vajalikke meetmeid, et takistada siseriiklike õigusnormide rikkumist, eriti maksustamise ja rahaasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve alal, või kehtestada kapitali liikumise deklareerimise kord haldamiseks vajalike või statistiliste andmete saamiseks, või võtta meetmeid, mis on õigustatud avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohalt.

[…]

3.     [Lõikes] 1 […] märgitud meetmed ja kord ei tohi kujutada endast suvalise diskrimineerimise vahendit ega varjatud piirangut kapitali ja maksete vabale liikumisele [EÜ] artikli 56 tähenduses.”

16.      Kohtupraktikast nähtub, et meetmete hulgas, mida võib pidada vajalikeks liikmesriigi õigus- ja haldusnormide rikkumise takistamiseks, esinevad eelkõige need, mis on suunatud maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemiseks.(4)

17.      Pealegi ei ole EÜ artikli 58 lõike 1 punktis b sisalduv õigustatud meetmete loetelu ammendav. Euroopa Kohus on möönnud, et kapitali vaba liikumist nagu teisigi liikumisvabadusi võib piirata muudel põhjustel, mida nimetatakse üldisest huvist tulenevaks ülekaalukaks põhjuseks või nõudeks.(5) Nii on ta mitmel korral asunud seisukohale, et vajadus tagada riikliku maksusüsteemi terviklikkus ja võidelda petuskeemidega on ülekaalukas üldine huvi, mis võib õigustada kapitali vaba liikumise piirangut.(6)

18.      Siiski on vaatamata põhjenduseks toodud põhjusele oluline, et asjaomane meede oleks sobiv sellega taotletud eesmärgi saavutamiseks ega ületaks oma eesmärgi saavutamiseks vajalikku.

B.      Siseriiklik õigus

1.      Kasumijaotamisele kehtiv Saksa maksusüsteem

a)      Residendist osanike olukord

19.      Saksamaa residendist füüsiliste isikute kogu maailmas teenitud kõik tulud maksustatakse „täieulatusliku maksustamise” ehk „täieliku maksukohustuse” korras.

20.      Kui nad saavad dividende, võivad nad oma maksustatavast tulust maha arvata esiteks ettevõtte tulumaksu summa, mille on kasumit jaotav äriühing juba maksnud, ja teiseks selles äriühingus neile kuuluvate osade väärtuse osalisest amortisatsioonist tuleneva kahjumi.

i)      Täies ulatuses mahaarvamise kord ja maksu ümberarvutuse õigus residendist osanikel

21.      Saksamaa Liitvabariik kohaldab residendist maksumaksjatele „täies ulatuses mahaarvamise” maksusüsteemi. See süsteem võimaldab vältida dividendide väljamaksmisel majanduslikku topeltmaksustamist. Dividende maksustatakse nimelt kahel eri maksumaksjal: esimest korda äriühingul kasumi maksustamisel, seejärel teist korda osanikul, kellele kasumit jaotatakse, ettevõtte tulumaksuga või füüsilise isiku tulumaksuga, olenevalt sellest, kas see osanik on äriühing või üksikisik.

22.      Nimetatud süsteemis annab residendist äriühingu dividendide väljamaksmine residendist osanikule õiguse maksu ümberarvutusele summas, mis vastab dividende maksnud äriühingu poolt selle summa pealt tasutud ettevõtte tulumaksu summale. See maksu ümberarvutuse tulemus arvatakse maha kas osaniku tulumaksust, kui ta on füüsiline isik,(7) või ettevõtte tulumaksust, kui osanik on äriühing.(8) Maksu ümberarvutuse tulemuse saab nii osaniku maksustatava tulu pealt tasumisele kuuluvast maksusummast maha arvata.

23.      EStG § 36 lõike 4 teise lõigu alusel võib see mahaarvamine muutuda maksu tagasisaamise õiguseks, kui maksumaksja maksukohustus on väiksem eelnevalt tasutud ettevõtte tulumaksust.

24.      Need õigusnormid toovad kaasa selle, et residendist äriühingu makstud dividende maksustatakse üks kord äriühingus ning lõpposaniku juures maksustatakse neid vaid selles osas, milles osaniku tulumaks või tema ettevõtte tulumaks ületab maksu ümberarvutust, millele tal on õigus.

ii)    Osaluste väärtuse osaline amortisatsioon

25.      Nagu ma märkisin, võib Saksa maksumaksja oma maksustatavast tulust maha arvata ka kahjumi, mis on seotud talle äriühingus kuuluvate osaluste osalise amortisatsiooniga. Osaline amortisatsioon vastab osa hinna vähenemisele äriühingu dividendide väljamaksmisel. Põhimõtteliselt väheneb osa hind summas, mis vastab jaotatud kasumi summale. Seega, kui maksumaksja osalus äriühingus moodustab osa tema käibekapitalist, võimaldab EStG § 6 lõike 1 punkt 1 tal vähendada dividendide saamise ajal selle osaluse väärtust oma maksubilansis.

b)      Mitteresidendist osanike olukord

26.      Põhimõtteliselt ei maksustata Saksamaal mitteresidendist maksumaksjate kasumit, mis nad saavad residendist äriühingu dividendide väljamaksmisel või neile selles äriühingus kuuluvate osade võõrandamisel. Neil ei ole õigust kasutada Saksa maksusüsteemis ette nähtud täies ulatuses mahaarvamise korda ja nad ei saa seega nõuda selles ette nähtud maksu ümberarvutust.

27.      Saksamaa Liitvabariigil on siiski Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga 26. novembril 1964 sõlmitud topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise kokkulepe.(9)

28.      Vastavalt selle lepingu III artiklile maksustatakse Ühendkuningriigis asuvad äriühinguid ettevõtte tulumaksuga Saksamaal vaid sel juhul, kui nad tegutsevad seal püsiva tegevuskoha kaudu.

29.      Peale selle saavad nad selle lepingu XVIII artikli lõike 1 punkti b alusel kasutada Saksamaal asuva äriühingu dividendide väljamaksmisega seotud maksu ümberarvutust, kui otseselt või kaudselt selle äriühingu kontrolli all on vähemalt 25% selle äriühingu hääleõigusega osadest

30.      See säte on sõnastatud järgmiselt:

„Kui väljaspool Ühendkuningriiki tasumisele kuuluva maksu mahaarvamist Ühendkuningriigis tasumisele kuuluvast maksust käsitleva Ühendkuningriigi õigusakti sätetest (olenemata käesolevas dokumendis kehtestatud üldpõhimõtetest) ei tulene teisiti, võimaldatakse maksu ümberarvutust:

[…]

b)      Kui äriühing, kes on [Saksamaa] Liitvabariigi resident, maksab dividende äriühingule, kes on Ühendkuningriigi resident ja kelle kontrolli alla kuulub otseselt või kaudselt vähemalt 25% esimese äriühingu hääleõigusega osadest; mahaarvamise arvutamisel võetakse arvesse […], [Saksamaa] Liitvabariigis äriühingu poolt dividendide maksmiseks kasutatud kasumi pealt tasumisele kuuluv maks.”

c)      EStG § 50 c lõiked 1 ja 4

31.      See säte reguleerib olukordi, kus maksu mahaarvamise õigusega maksumaksja ostab müüjalt, kellel sellist õigust ei ole, osaluse Saksamaal asuvas äriühingus.

32.      EStG § 50c on seadusest maksutingimuste parandamise kohta tagamaks Saksamaa positsiooni ettevõtjate asukohariigina Euroopa siseturul(10) tulenevas redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„1)   Kui ettevõtte tulumaksu mahaarvamise õigust omav maksukohustuslane omandab […] mahaarvamise õigust mitteomavalt osanikult osaluse kapitaliühingus, millel on täieulatuslik maksukohustus, […] ei või kasumi kindlaksmääramisel arvesse võtta kasumi vähenemist, mis tekib

1.     osaliselt madalama bilansilise väärtuse kajastamisest või

2.      osaluse võõrandamisest või väljamaksmisest,

omandamise aasta või sellele järgneva üheksa aasta jooksul, kui osaliselt madalam bilansiline väärtus või muu kasumi vähenemine tuleneb üksnes kasumi jaotamisest või kasumijaotuse kokkuleppe alusel kasumi üleandmisest ning kasumi vähenemine ei ületa kokkuvõttes lõikes 4 nimetatud blokeeritud summat.

[…]

4)     Blokeeritud summa on omandatud osa ostuhinna ja nominaalväärtuse vahe.”

2.      Saksa äriühingute ümberkujundamise maksustamise kord

33.      EStG § 50c osutatud mehhanism võib puudutada ka dividendide maksmisega samastatud kahte tüüpi tehinguid, mis võivad toimuda teatavate ettevõtete ümberkorraldamise raames. Need on esiteks 28. oktoobri 1994. aasta äriühingute ümberkujundamise maksustamise seaduse(11) § 4 lõigetes 4–6 osutatud juhud, kus varad antakse üle kapitaliühingu ja isikuühingu vahel, ja teiseks, juhud, kus kapitaliühing muudetakse ümber isikuühinguks, ja millele kohaldatakse samu sätteid.(12)

II.    Asjaolud ja põhikohtuasja menetlus

34.      Võtan järgmiselt kokku asjaolud, mis on käesolevas analüüsis minu arvates asjassepuutuvad.

35.      Käesolev kohtuasi puudutab põhikohtuasja kaebuse esitaja, Saksamaal asuva piiratud vastutusega usaldusühingu vormis asutatud äriühingu, aastate 1995–1998 maksustatava kasumi kindlaksmääramist. See ettevõtja loodi äriühingute Glaxo Wellcome GmbH (edaspidi „GW-GmbH”) ja Wellcome GmbH (edaspidi „W-GmbH”) ühinemise tulemusel 25. augustil 1995.

36.      Selle ettevõtja kasumi kindlaksmääramine tekitab mitmeid raskusi, kuivõrd kontsernis Glaxo Wellcome, millesse ta kuulub, toimus 1995. aasta juunis ja juulis keerukas ümberkorraldamine.

37.      Selle ümberkorraldamise raames omandas Glaxo Verwaltungs-GmbH (edaspidi „GV-GmbH”), mis on Saksamaal asuv kontserni tütarettevõtja, oma Ühendkuningriigis asuvalt emaettevõtjalt(13) kogu osaluse äriühingus GW-GmbH. Finanzamt’i sõnul tekitas see tehing blokeeritud summa, millega on koormatud põhikohtuasja kaebuse esitajalt omandatud osad summas 22 887 706 Saksa marka.

38.      Samamoodi omandas nimetatud kaebuse esitaja kontserni kahelt Ühendkuningriigis asuvalt äriühingult kõik kontserni Saksamaal asuva tütarettevõtja W-GmbH osad. Finanzamt’i sõnul saadi sellest tehingust samuti blokeeritud summa, millega on koormatud sellelt filiaalilt omandatud osad summas 322 565 500 Saksa marka.

39.      Põhikohtuasja kaebuse esitaja vaidlustas Finanzgericht München’is Finanzamt’i väljastatud maksuteadete õiguspärasuse, nimelt nende blokeeritud summade arvesse võtmise maksuameti poolt. Finanzgericht rahuldas selle kaebuse 10. veebruari 2006. aasta otsusega. Finanzamt esitas seejärel Bundesfinanzhof’ile (Saksamaa) kassatsioonkaebuse, nõudes selle kohtuotsuse tühistamist.

III. Eelotsusetaotlus

40.      Bundesfinanzhof otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [EÜ artiklitega 43 ja 56] on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei oma ettevõtte tulumaksu mahaarvamise siseriikliku süsteemi raames dividendide jaotamisest tingitud osade väärtuse vähenemine mõju maksubaasi kindlaksmääramisele, kui maksumaksja, kellel on õigus maha arvata ettevõtte tulumaks, on omandanud osa täieulatusliku maksukohustusega äriühingus mahaarvamisõigust mitteomavalt osanikult, samas kui mahaarvamisõigust omavalt osanikult omandamisel vähendaks selline väärtuse vähenemine omandaja maksubaasi?”

IV.    Õiguslik analüüs

41.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma eelotsuse küsimuses sisuliselt teada, kas EÜ artiklitega 43 ja 56 on vastuolus liikmesriigi õigusakt, mis piirab selle riigi residendist osaniku võimalust arvata oma maksustatavast kasumist maha kahjumit seoses talle residendist äriühingus kuuluvate osaluse väärtuse amortisatsiooniga, kui ta ostis need osad osanikult, kelle elukoht on teises liikmesriigis, kuigi õigusakt annab sellise võimaluse maksumaksjale, kes ostis oma osad residendist osanikult.

42.      See küsimus hõlmab seega kahte küsimust. Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas kõnealust õigusakti tuleb pidada asutamisvabaduse piiranguks EÜ artikli 43 tähenduses või kapitali liikumise piiranguks EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses. Seejärel tuleb esimesele eeldusele jaatava vastuse andmise korral välja selgitada, kas selline piirang võib olla õigustatud.

43.      Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse uurimist tundub vajalik meelde tuletada dividendide maksustamise valdkonnas liikmesriikide pädevuse jaotamist käsitleva kohtupraktika põhijooni, eelkõige neid, mis puudutavad äriühingu kasumi topeltmaksustamise vältimiseks mõeldud mehhanisme ja kahepoolsete lepingute mõju.(14)

A.      Kohtupraktika põhijooned

1.      Üldine raamistik

44.      Dividendide maksustamine kuulub otsese maksustamise valdkonda, mille osas ei ole siiani ühendusele asutamislepinguga otseselt pädevust antud.(15) Seega võivad liikmesriigid suveräänselt määratleda oma maksustamispädevuse tingimused, see on maksumäära, maksubaasi, sissenõudmise meetmed ja oma maksustamispädevuse kohaldamisala kas ühepoolselt või riikidevaheliste lepingutega.(16)

45.      Nagu aga Euroopa Kohus on korduvalt meelde tuletanud, tuleb selle teostamisel arvestada ühenduse õigusega, eelkõige asutamislepingus sätestatud liikumisvabadustega.(17)

46.      Liikumisvabaduste osas piirab liikmesriikide pädevust kaks põhimõtet. Esimene põhimõte on diskrimineerivate meetmete keeld. Selle põhimõtte alusel ei tohi vastuvõttev liikmesriik kohaldada teisest liikmesriigist pärit maksumaksja suhtes diskrimineerivat maksustamisviisi. Teine põhimõte on päritoluliikmesriigi suhtes kehtiv keeld takistada oma kodanikel liikumisvabaduse kasutamist. Tegemist on „lahkumistakistuste” keeluga.

47.      Äriühingute kasumi maksustamisele kohaldatava kapitali vaba liikumise raames väljenduvad need kaks põhimõtet kohtupraktikas selliselt, et keelatud on esiteks liikmesriigi maksumeetmed, mis takistavad välismaa äriühingutel koguda kapitali selles liikmesriigis, ja teiseks liikmesriigi maksumeetmed, mis panevad selle riigi maksumaksjaid loobuma oma kapitali investeerimisest välismaal asuvatesse äriühingutesse.

48.      Diskrimineerimiskeelu põhimõte tähendab, et liikmesriik ei või kohaldada erinevaid maksueeskirju võrreldavatele olukordadele või sama maksueeskirja erinevatele olukordadele.(18) Lisaks ei ole selle põhimõtte alusel keelatud mitte ainult ilmselge diskrimineerimine kodakondsuse alusel.(19) Sellega on keelatud ka igasugune varjatud diskrimineerimine, mis toob muude tunnuste järgi vahet tehes kaasa samasuguse tagajärje.

49.      Nagu ma juba märkisin oma ettepanekus kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Orange European Smallcap Fund, vastanduvad otsese maksustamise valdkonnas mittediskrimineerimise põhimõte ja liikmesriikidele jäetud pädevus eelkõige siis, kui siseriiklikud meetmed näevad ette erineva kohtlemise sõltuvalt maksumaksja residentsusest.

50.      Ühelt poolt on maksuresidentsuse kriteerium see, mille alusel põhimõtteliselt määratakse liikmesriikide maksustamispädevus. Liikmesriigid määravad üldiselt nende territooriumil elavate ja asuvate füüsilisest ja juriidilisest isikust maksumaksjate maksukohustuse ning võivad maksustada nende territooriumil toimuvast tegevusest tuleneva mitteresidentide tulu. Nad sätestavad ka residendist maksumaksjate maksusoodustused, näiteks meetmed maksumaksja isikliku ja perekondliku olukorra arvessevõtmiseks, mille hindamiseks nad on paremas positsioonis. Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et residendist maksumaksjate olukord ja mitteresidendist maksumaksjate olukord ei ole üldiselt võrreldavad.(20)

51.      Teiselt poolt soosib liikmesriigi regulatsioon, mis annab maksusoodustused ainult riigi residentidele, peamiselt selle riigi kodanikke, sest sageli on mitteresidendid enamasti teiste riikide kodanikud. Residentsuse kriteeriumil põhinev regulatsioon võib seega kujutada endast kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel.(21)

52.      Nagu tuletas hiljuti meelde Euroopa Kohus otsuses Persche,(22) väljendab seda vastuolu EÜ artikli 58 lõike 1 punkt a. Selle sätte alusel ei mõjuta EÜ artikkel 56 liikmesriikide õigust teha oma maksuseadustes maksumaksjatel vahet nende elukoha või nende kapitali investeerimise koha järgi, tingimusel et need sätted ei kujuta endast selle artikli 58 lõikega 3 keelatud suvalise diskrimineerimise vahendit ega varjatud piirangut kapitali ja maksete vabale liikumisele.

53.      Järelikult on siseriiklik regulatsioon, mis eristab maksumaksjaid nende elukoha või nende kapitali investeerimise koha järgi, EÜ artiklitega 56 ja 58 kooskõlas ainult siis, kui see kohtlemiserinevus puudutab olukordi, mis ei ole kõnesoleva maksumeetme kohaldamisel objektiivselt võrreldavad.(23) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb seda kontrollida in concreto.(24)

54.      Kuid kui olukorrad on objektiivselt võrreldavad, on niisugune eristamine kohtupraktika kohaselt ühenduse õigusega kooskõlas üksnes juhul, kui seda õigustab mõni EÜ artikli 58 lõike 1 punktis b sedastatud põhjustest või ülekaalukas üldine huvi, näiteks vajadus tagada maksusüsteemi ühtsus või maksukontrollide tõhusus. Selleks et erinev kohtlemine oleks õigustatud, ei tohi see minna kaugemale, kui on vajalik asjaomaste õigusnormide eesmärgi saavutamiseks.(25)

2.      Meetmed topeltmaksustamise vältimiseks või vähendamiseks

55.      Euroopa Kohus on paljudes otsustes täpsustanud otsest maksustamist puudutava liikmesriikide üldise pädevuse ulatust selliste ühepoolsete või maksulepingutel põhinevate riiklike meetmete osas, mille eesmärk on vältida või vähendada äriühingute jaotatava kasumi topeltmaksustamist.

56.      Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et äriühingu kasumi topeltmaksustamist võib esineda erinevates olukordades. Tegemist võib olla kasumi „järjestikulise maksustamisega” või „majandusliku topeltmaksustamisega”, kui maksu võetakse kahelt erinevalt maksumaksjalt: kõigepealt äriühingult kasumi maksustamise raames ja seejärel aktsionärilt, kellele kasum jaotati, kas ettevõtte tulumaksu või üksikisiku tulumaksu raames, olenevalt sellest, kas aktsionär on äriühing või üksikisik.(26)

57.      Kasumi suhtes võidakse kohaldada ka „õiguslikku topeltmaksustamist”, kui ühe ja sama maksumaksja sama tulu maksustatakse kaks korda. Selline olukord võib esineda juhul, kui dividende saavalt aktsionärilt peab kõigepealt nende dividendide pealt maksu kinni liikmesriik, kus asub dividende maksev äriühing, ning seejärel maksustatakse need dividendid tulumaksuga riigis, mille resident ta on.

58.      Selle valdkonna kohtupraktikas lähtutakse eeldusest, et üldiselt ei ole topeltmaksustamine ühenduse õigusega vastuolus.

59.      Asutamislepingu raames ei ole vastu võetud ühtki liikmesriikide vahel pädevuse jaotamist käsitlevat meedet, mille eesmärk oleks topeltmaksustamise kaotamine. Topeltmaksustamine on keelatud vaid mõne direktiiviga – näiteks nõukogu direktiiviga 90/435/EMÜ.(27) Kui mitte arvestada konventsiooni 90/436/EMÜ,(28) ei ole liikmesriigid EÜ artikli 293 alusel sõlminud ühtegi sellealast mitmepoolset lepingut.(29)

60.      Sellel eeldusel on kaks tagajärge. Esiteks, kui topeltmaksustamine tuleneb liikmesriikide poolt oma vastava pädevuse teostamisest, näiteks maksumaksja kõigi tulude maksustamisest selle riigi poolt, mille resident ta on, ning sama maksumaksja dividendide maksustamisest riigi poolt, mille territooriumil on dividendid jaotatud, ei kujuta see endast ühenduse õiguse rikkumist.(30)

61.      Teiseks on sellealaste meetmete ja mitmepoolsete lepingute puudumisel liikmesriigid vabad määrama maksustamispädevuse omavahelise jaotamise kriteeriumid ja võtma ühepoolselt või kahepoolsete lepingute abil vajalikke meetmeid sellise topeltmaksustamise vältimiseks.(31) Kuid selle pädevuse teostamisel peavad liikmesriigid nii ühepoolsete meetmete kui ka välislepingutel põhinevate meetmete raames täitma ühenduse õiguse nõudeid ja eelkõige nõudeid, mis tulenevad liikumisvabadustest.(32)

62.      Euroopa Kohtul on mitmes kohtuasjas olnud võimalus täpsustada selle kohustuse ulatust maksude osas, mida liikmesriigid võtavad esiteks välismaalt saadud dividendidelt kui riik, mille resident aktsionär on, ja teiseks välismaale makstavatelt dividendidelt kui riik, kust need dividendid pärit on.(33)

63.      Välismaalt saadud dividendide maksustamise kohta nähtub kohtupraktikast, et kui liikmesriik maksustab residentidest maksumaksja kõik saadud dividendid ning võtab meetmeid dividendide majandusliku topeltmaksustamise vältimiseks või vähendamiseks, ei või ta nende meetmete kohaldamisel piirduda ainult oma riigist pärit dividendidega, vaid peab nende toimet laiendama ka dividendidele, mida maksavad teistes liikmesriikides asuvad äriühingud.(34)

64.      Euroopa Kohus leidis, et võrdne kohtlemine on nõutav seetõttu, et nende meetmete eesmärki silmas pidades on teistest liikmesriikidest dividende saava maksumaksja olukord võrreldav samast liikmesriigist dividende saava maksumaksja olukorraga, kuna põhimõtteliselt võib mõlemal juhul esineda jaotatava kasumi järjestikulist maksustamist või majanduslikku topeltmaksustamist, mille vältimine või vähendamine just ongi nende meetmete eesmärk.(35)

65.      Välismaale makstavate dividendide osas on kohtupraktikas rohkem variante. Kui dividende maksev äriühing ja neid saav aktsionär ei ole sama liikmesriigi residendid, siis on Euroopa Kohus leidnud, et kasumi allika liikmesriik ei ole tegelikult dividende saava aktsionäri asukohajärgse liikmesriigiga samas seisus selles osas, mis puudutab järjestikuse maksustamise ja majandusliku topeltmaksustamise vältimist või vähendamist.

66.      Kohtupraktikas eristab Euroopa Kohus kahte juhtu olenevalt kasumit jaotava äriühingu asukoha liikmesriigi maksustamispädevuse ulatusest.

67.      Esimene olukord on see, kus see liikmesriik maksustab tulumaksuga mitte üksnes residendist aktsionäride tulu, vaid ka mitteresidendist aktsionäride tulu, mis on saadud residendist äriühingu dividendidena. Euroopa Kohus leiab, et sel juhul peab see riik tagama, et siseriiklikus õiguses järjestikuse maksustamise vältimiseks või vähendamiseks kehtestatud süsteemis koheldakse mitteresidendist aktsionäre samamoodi nagu residendist aktsionäre.(36)

68.      Sellises olukorras on võrdne kohtlemine nõutav liikmesriigilt, kust dividendid on pärit, kuna see riik on otsustanud teostada oma maksustamispädevust mitte üksnes residendist aktsionäridele makstud dividendide osas, vaid ka mitteresidendist aktsionäridele makstud dividendide osas.(37) Ainuüksi asjaolu, et seesama riik teostab oma maksustamispädevust, tekitab sõltumata mis tahes maksustamisest teises liikmesriigis järjestikuse maksustamise ohu.

69.      Teine olukord on see, kus liikmesriik, mille resident on kasumit teeninud äriühing, ei maksusta teise liikmesriigi residendist aktsionäridele makstud dividende.

70.      Sel juhul Euroopa Kohus tunnistab, et selles osas, mis puudutab dividende maksva äriühingu asukohajärgse liikmesriigi maksuseaduste kohaldamist, ei ole residendist aktsionäride ja mitteresidendist aktsionäride olukord võrreldav.(38)

71.      Euroopa Kohus tuletab esiteks meelde, et mitte liikmesriik, mille resident on dividende maksev äriühing, ei pea tagama, et mitteresidendist aktsionärile makstud kasum ei osutuks järjestikuse maksustamise ega majandusliku topeltmaksustamise objektiks, sest kui see oleks nii, tähendaks see tegelikult, et see riik peab loobuma oma õigusest maksustada tema territooriumil arendatud majandustegevusest tekkinud tulu. Ta märgib teiseks, et tavaliselt on sellel liikmesriigil, mille resident on lõppaktsionär, parimad eeldused hinnata selle aktsionäri isiklikku suutlikkust makse tasuda.

72.      Nendel asjaoludel on Euroopa Kohus seisukohal, et liikmesriigi õigusaktid, mis annavad residendist äriühingu dividendide maksmise korral õiguse maksu ümberarvutuseks ainult dividende saavatele residendist äriühingutele, kuid ei anna seda õigust dividende saavatele teise liikmesriigi residendist äriühingutele, kes ei ole selles esimeses riigis kohustatud nendelt dividendidelt maksu maksma, ei ole tegemist EÜ artiklitega 43 ja 56 keelatud diskrimineerimisega.(39)

3.      Kahepoolsete lepingute mõju

73.      Maksustamisalaste kahepoolsete lepingute mõju käsitleva kohtupraktika uurimine võimaldab teha kaks käesolevas kohtuasjas asjakohast järeldust.

74.      Esimene neist seisneb selles, et asutamislepinguga tagatud Euroopa Liidu piires liikumise vabadused on tingimusetud ning et liikmesriik ei saa nende järgimist seada sõltuvusse teise liikmesriigiga sõlmitud lepingu sisust. Teisisõnu, liikmesriik ei saa nimetatud vabadusi allutada teise liikmesriigiga sellelt riigilt täiendavate eeliste saamise eesmärgil sõlmitud vastastikusele lepingule.(40)

75.      Teine järeldus on, et asutamislepinguga ette nähtud liikumisvabadust piirava liikmesriigi maksumeetme korral võib kahepoolset lepingut võtta arvesse juhul, kui see nimetatud piirangu neutraliseerib.(41) Euroopa Kohus kontrollib, kas vaadeldavate õigusaktide kohaldamine koostoimes kahepoolse lepinguga võimaldab kaotada liikumisvabaduse piirangu mõju,(42) või jätab selle siseriikliku kohtu hinnata.(43)

76.      Nende kohtupraktika põhijoonte seisukohast ma Bundesfinanzhof’i eelotsuse küsimust uurima asungi.

B.      Kohaldatav liikumisvabadus

77.      Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul tõlgendada nii EÜ artiklit 43 asutamisvabaduse kohta kui ka EÜ artiklit 56 kapitali vaba liikumise kohta, tuleb enne kindlaks teha, kas ja mil määral võivad sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, neid vabadusi kahjustada.(44)

78.      Euroopa Kohus on oma hiljutises kohtupraktikas täpsustanud asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumise kohaldamisalade piiritlemist.

79.      Sellest kohtupraktikast nähtub, et kui liikmesriigi õigusakt käsitleb oma eesmärgi tõttu olukordi, kus äriühingul on teises äriühingus osalus, mis võimaldab tal teatud määral mõjutada viimase otsuseid ja määrata tema tegevust, siis tuleb seda õigusakti analüüsida üksnes asutamisvabadust käsitlevate asutamislepingu artiklite alusel.(45)

80.      Seevastu, kui aktsionäri osalus äriühingu kapitalis ei võimalda tal selle äriühingu otsuseid teatud määral mõjutada ega määrata äriühingu tegevust, siis on kohaldatavad ainult EÜ artikli 56 sätted.(46)

81.      Euroopa Kohus otsustas ühtlasi, et liikmesriigi õigusaktid, mille alusel maksustatakse dividendide saamist maksuga, mille määr oleneb sellest, kas dividendid on pärit samast liikmesriigist või välisriigist, sõltumata aktsionäri osaluse suurusest dividende maksvas äriühingus, võivad tegelikult jääda nii asutamisvabadust reguleeriva EÜ artikli 43 kui ka kapitali vaba liikumist reguleeriva EÜ artikli 56 kohaldamisalasse.(47)

82.      Käesoleval ajal väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et kindlaks teha, kas liikmesriigi õigusaktid kuuluvad ühe või teise liikumisvabaduse kohaldamisalasse, arvesse võtta asjaomaste õigusnormide eesmärki.(48)

83.      Euroopa Ühenduste Komisjon on seisukohal, et selle õigusnormi eesmärk on määrata, mis tingimustel võivad ettevõtted investeerida teise ettevõtte kapitali. Ta väidab järelikult, et vaidlusaluse õigusnormi kooskõla ühenduse õigusega tuleb kontrollida kapitali vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu sätete seisukohast.

84.      Saksamaa valitsus omakorda väidab, et vaidlusaluse õigusnormi kooskõla tuleb kontrollida asutamisvabadust käsitlevate asutamislepingu sätete seisukohast. Selles lähtub ta asjaomaste osaluste konkreetsest laadist. Kuigi Saksamaa valitsus rõhutab, et kõnealuse õigusnormi kohaldamine ei sõltu tegelikult sellest, kui suur on dividende saava äriühingu osalus kasumit jaotavas äriühingus, märgib ta siiski, et mõlema kõnealuse omandamistehingu eesmärk oli võtta või kindlustada kontrollosalust. Sellega seoses leiab ta, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on kohaldatav ainult EÜ artikkel 43.

85.      Põhikohtuasja kaebuse esitaja aga teeb ettepaneku kontrollida selle õigusnormi kooskõla mitte ainult asutamisvabaduse, vaid ka kapitali vaba liikumise seisukohast.

86.      Kõnealune õigusakt piirab sisuliselt residendist osaniku võimalust arvata oma maksustatavast tulust maha kahjumit, mis tuleneb talle residendist äriühingus kuuluvate osade osalisest amortisatsioonist, kui see osanik on oma osad ostnud enne äriühingu dividendide väljamaksmist ja osade nominaalväärtusest kõrgema hinnaga teise riigi residendist maksumaksjalt. Seda õigusakti kohaldatakse seega olenemata sellest, kui suure osaluse on residendist aktsionär omandanud kasumit jaotava residendist äriühingu kapitalis. Nendel asjaoludel arvan ma, et selline õigusnorm võib kuuluda nii asutamisvabadust käsitleva EÜ artikli 43 kui ka kapitali vaba liikumist käsitleva EÜ artikli 56 kohaldamisalasse.

87.      Olen siiski arvamusel, et käesoleva asja konkreetseid asjaolusid ja Saksamaa valitsuse eesmärke arvestades tuleb kõnealust õigusnormi hinnata ainult EÜ artikli 56 seisukohast.

88.      Käesoleva kohtuasja asjaolude uurimisest selgub, et asjaomaste ettevõtjate teguviisi eesmärk ei olnud üldsegi saada kontrolli kasumit jaotava ettevõtte üle. Pigem oli see kontsernisisese kapitali liikumise raames toimunud tegevus ning osade võõrandamine ei mõjutanud kontserni otsustusprotsesse. Pealegi on Saksa süsteemi mõte võidelda praktika vastu, kus osade ostmise ja sellele järgnenud tagasimüümisega püütakse saada alusetut maksusoodustust.

89.      Nendel asjaoludel arvan ma, et kõnealuse maksumeetme kooskõla ühenduse õigusega tuleb kontrollida just kapitali vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu sätete seisukohast.

90.      Kuna aga EÜ artikkel 56 käsitleb ka piiranguid kapitali liikumisele liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel, märgin ma, et käesolev ettepanek on kehtiv tingimusel, et vaidlus toimub liikmesriikide vahel.

91.      Nüüd tuleb kontrollida, kas kõnealune Saksa õigusnorm piirab kapitali liikumist ja, vajaduse korral, kas see piirang võib olla õigustatud.

C.      Kapitali liikumise piirangu olemasolu

92.      Kõnealuse maksumeetme erilist keerukust arvestades näib mulle vajalik hästi mõista süsteemi, kuhu see meede kuulub, ja selle taustatingimusi.

1.      Aluseks olev maksusüsteem

93.      Nagu ma märkisin, maksustatakse Saksa maksusüsteemis kõiki Saksamaa residendist osanikke kogu neile jaotatava kasumi osas. Dividendide maksmisel võib see osanik siiski oma maksustatavast tulust maha arvata esiteks maksu summas, mille on kasumit jaotav äriühing juba maksnud, ja teiseks kasumi vähenemise, mis tuleneb selles äriühingus talle kuuluva osaluse osalisest amortisatsioonist.

94.      Maksu ümberarvutuse kohta nägime, et see kehtestati selleks, et vältida majandusliku topeltmaksustamise ohtu dividendide maksmisel residendist äriühingu poolt oma osanikele. Selle ümberarvutuse summa vastab ettevõtte tulumaksu summale, mille kasumit jaotav äriühing on juba maksnud.

95.      Maksu ümberarvutust võimaldatakse põhimõtteliselt ainult osanikele, kellel on õigus maksu maha arvata, see tähendab Saksamaa residendist maksumaksjatele.

96.      Ma saan aru, et lepingu XVIII artikli lõike 1 punkti b alusel võimaldab maksu ümberarvutust ka Ühendkuningriik oma residendist osanikele, kellele kuulub vähemalt 25% Saksamaal asutatud äriühingu hääleõigusega osadest(49).

97.      Seega, kui lepingus kehtestatud alammäär 25% ei ole täidetud, ei ole Ühendkuningriigi reisdendist osanikel õigust maksu ümberarvutusele seoses Saksa äriühingu dividendide väljamaksmisega.

98.      Selline on käesoleva kohtuvaidluse taust. Nimelt olid kahele briti osanikule: äriühingutele GG-Ltd ja W-Ltd kahe Saksamaal asuva äriühingu GW-GmbH ja W-GmbH osakapitalis kuuluvad osalused oluliselt alla nimetatud alammäära. Vastavalt lepingu sätetele ei võimaldanud need osalused järelikult nende äriühingute dividendide väljamaksmisel nendele osanikele maksu ümberarvutust Ühendkuningriigis.

2.      EStG § 50c lõiked 1 ja 4

99.      Selle sätte eesmärk on võidelda praktika vastu, mis võimaldas mõnele välismaal asuvale osanikule alusetult ja ettemaksuna maksu ümberarvutuse tegemise õiguse, mis on ette nähtud ainult residendist osanikele.

100. Saksamaa valitsuse märkustes antud teabe põhjal toimub see nii:(50)

–        enne residendist äriühingu kasumi jaotamist võõrandab välisriigis asuv osanik oma osaluse selles äriühingus residendist osanikule, kellel on sellisena õigus maksu ümberarvutusele seoses eeloleva dividendide väljamaksmisega;

–        see osalus võõrandatakse nominaalväärtusest kõrgema hinnaga. See hinna suurendamine vastab maksu ümberarvutusele, mis kaasneb põhimõtteliselt äriühingu dividendide väljamaksmisega, ja millele välisriigi osanikul ei ole õigust. Selle hinna suurendamise maksab omandaja välja oma varjatud reservidest. Müüjal võimaldab hinna suurendamine teenida kapitalitulu, mida Saksamaal ei maksustata ja millele lisandub seega ettemaksuna ja alusetult selle maksu tagasisaamise õigus, mille kasumit jaotav äriühing oma kasumi pealt juba maksis;(51)

–        residendist äriühingu dividendide väljamaksmisel saab uus osanik, vastupidiselt esialgsele omanikule, õiguse maksu ümberarvutusele vastavalt kohaldatavale õigusnormile;

–        ta võib vastavalt EStG § 6 lõikele 1 oma maksustatavast tulust maha arvata ka oma osaluste osalise amortisatsiooniga seotud kahjumi;

–        pärast dividendide väljamaksmist võõrandatakse osalused vahel uuesti mitteresidendist osanikule;

–        välismaalasest osanik saab oma osaluse võõrandamise tagajärjel enne kasumijaotamist „ülepaisutatud” müügihinna abil mitte ainult maksustatud tulu, vaid ka õiguse kasumijaotusega seotud maksu ümberarvutusele, kuigi teda ei maksustata Saksamaal. Sel viisil saab uus residendist osanik soodustuse, mis seisneb mitte ainult maksu ümberarvutuses, vaid ka osalise amortisatsiooni arvessevõtmises.

101. Sellise praktika vastu võitlemiseks ja oma maksusüsteemi ühtsuse tagamiseks võttiski Saksamaa valitsus vastu EStG § 50c.

102. Nagu nähtub selle sätte kohta seaduseelnõu seletuskirjast, tahtis Saksa seadusandja vältida „ohtu […] et osade müügi korral [maksu] mahaarvamise õigusega osanikele makstakse [maksu] mahaarvamise õiguseta osanikele vähemalt osaliselt ettevõtte tulumaksu, mida tasuti reservidest” ja et „[m]ahaarvamissüsteemile omane vahetegemine maksu mahaarvamise õigusega osanike ja ilma selle õiguseta osanike vahel ei oleks seega paljudel juhtudel majandustulemustes näha”. Sellest seletuskirjast nähtub, et Saksa seadusandja pidas silmas eelkõige tehinguid äriühingute kontsernides ja nimelt osaluste võõrandamist mitteresidendist emaettevõtja ja Saksamaal asuva tütarettevõtja vahel.

103. EStG § 50c piirab sisuliselt uue osaniku õigust arvata oma maksustatavast tulust maha kahjumi, mis tuleneb talle residendist äriühingus kuuluvate osaluste osalisest amortisatsioonist, kui ta omandas oma osad enne äriühingu dividendide väljamaksmist Saksamaa mitteresidendist osanikult.

104. See säte kehtib kõikidele maksumaksjatele, olenemata sellest, kas nad on füüsilised isikud või ettevõtjad, mis kuuluvad või ei kuulu samasse kontserni. See puudutab kahjumit seoses osaluste osalise amortisatsiooniga nende omandamise aasta või sellele järgneva üheksa aasta jooksul ja puudutab ainult kasumi vähenemist, mis tuleneb kasumi jaotamisest või kasumijaotuse kokkuleppe alusel kasumi üleandmisest.

105. Seda sätet kohaldatakse, kui uus osanik omandas oma osad nominaalväärtusest kõrgema hinnaga. Seda summat, mis vastab residendist osaniku tasutud ostuhinna ja osa nominaalväärtuse vahele, nimetatakse „blokeeritud summaks”. Saksa seadusandja arvates vastab see summa vähemalt osaliselt maksu ümberarvutusele, mida on alusetult lubatud välismaalasest osanikule. Just selle summa kannab maksuamet tagasi uue residendist osaniku maksubaasi mitmete raamatupidamiskannete kaudu ning arvesse ei võeta tema osaluste osalise amortisatsiooniga seotud kahjumit.

106. Nii ei tohi EStG § 50c alusel juhul, kui residendist äriühing on oma dividendid välja maksnud uuele osanikule, see enam oma maksubaasist maha arvata tema osaluste osalise amortisatsiooniga seotud kahjumit, kui selle kahjumi summa ei ületa blokeeritud summat, see tähendab alusetult antud maksusoodustuse summat. Kui see summa on null, see tähendab, kui residendist osanik omandas oma osad hinnaga, mis vastab nende nominaalväärtusele, siis seda sätet järelikult ei kohaldata.

107. Blokeeritud summa arvesse võtmine kõrvaldab järelikult osalise amortisatsiooni mõjud, kui ja kuivõrd osade väärtuse vähenemine tuleneb ainult kasumijaotusest. Sel viisil õnnestub Saksamaa valitsusel maksustada tulu, mida mitteresidendist osanik teenis oma osaluse müügist ja mida ei ole üldse maksustatud.

108. Käesolevas kohtuasjas on küsimus selles, kas selline õigusnorm kujutab endast kapitali liikumise piirangut EÜ artikli 56 tähenduses.

109. Sellele küsimusele vastamiseks on minu arvates tingimata vaja enne kontrollida, kas selle õigusnormi aluseks olev maksusüsteem, mida Saksamaa valitsus püüab kaitsta, on asutamislepingu eeskirjadega kooskõlas.

110. Teisisõnu tuleb kõigepealt lahendada küsimus, kas EÜ artikliga 56 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis annab residendist äriühingu dividendide väljamaksmisel õiguse maksu ümberarvutusele ainult residendist osanikele, aga mitte teises liikmesriigis asuvatele osanikele.

3.      Aluseks oleva maksusüsteemi kooskõla EÜ artikliga 56

111. Nagu ma märkisin, saavad kõnealuse maksusüsteemi alusel õiguse maksu ümberarvutusele seoses residendist äriühingu dividendide väljamaksmisega ainult Saksamaa residendist osanikud. Maksukokkulepe ei näe ette sellist erinevat maksuõiguslikku kohtlemist.

112. Käesolevas kohtuasjas on küsimus selles, kas see õigusnorm kujutab endast kapitali liikumise piirangut, mis on vastuolus asutamislepingu sätetega.(52)

113. Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendab mitmeid kahtlusi seoses selle meetme vastavusega ühenduse õigusele.

114. Bundesfinanzhof on seisukohal, et see kord võib pärssida piiramatu maksukohustusega investorite tahet omandada osalusi Saksa äriühingutes teises liikmesriigis asuvatelt osanikelt. Pealegi, kuna see õigusakt jätab maksu ümberarvutuse õigusest ilma teise liikmesriigi residendist osanikud, pärsib see teistes liikmesriikides asuvate maksumaksjate tahet investeerida oma kapitali Saksamaal asuvatesse äriühingutesse. See maksuõigusnorm avaldab seega piiravat mõju Saksamaal asutatud äriühingutele sellega, et see takistab kapitali kogumist teistest liikmesriikidest. Nimelt kuna Saksamaa mitteresidendist osanikke koheldakse oma riigist pärit kapitalitulu jaotamisel ebasoodsamalt kui selle liikmesriigi residendist osanikke, on Saksamaal asuvate äriühingute osad teise liikmesriigi residendist investoritele vähem huvipakkuvad.

115. Põhikohtuasja kaebuse esitaja on oma seisukohas karmim ja väidab, et see kord, mis jätab välisriigi residendist osanikud sellest maksusoodustusest täiesti ilma, on diskrimineeriv ja takistab nii kapitali vaba liikumist kui ka asutamisvabadust.

116. Saksamaa valitsus ja komisjon väidavad vastupidi, et selle maksusoodustuse mitteresidentidest osanikele andmisest keeldumine ei piira kapitali liikumist EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses.

117. Komisjon tunnistab, et Saksa seadusandja kavandatud aluspõhimõtted võivad avaldada piiravat mõju kapitali vabale liikumisele. Tema sõnul võib see õigusakt takistada residendist maksumaksjatel omandada äriühingu osasid teise liikmesriigi residendist osanikelt. Peale selle takistab see õigusnorm tema arvates välisinvestoritel investeerida oma osa- või aktsiakapitali Saksa äriühingutesse.

118. Sellegipoolest väidavad Saksamaa valitsus ja komisjon, et see õigusnorm ei ole vastuolus ühenduse õigusega põhjustel, mille Euroopa Kohus esitas eespool viidatud kohtuotsuses Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation.

119. Nagu Saksamaa valitsus ja komisjon, arvan mina ka, et see maksuõigusnorm on lubatav, arvestades Euroopa Kohtu seisukohta selles kohtuotsuses, mille sisu ja analüüsi ma esitasin käesoleva ettepaneku punktides 69–72.

120. Üks selles kohtuasjas esitatud küsimustest oli, kas asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumisega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis annab residendist äriühingu poolt dividendide maksmise korral õiguse täielikuks maksu ümberarvutuseks neid dividende saanud lõppaktsionäridele, kes asuvad selles liikmesriigis või teises riigis, millega nimetatud liikmesriik on sõlminud topeltmaksustamise vältimise lepingu, mis näeb ette sellise maksu ümberarvutuse, kuid ei anna õigust ei täielikuks ega osaliseks maksu ümberarvutuseks neid dividende saanud äriühingutele, mis asuvad mõnes teises liikmesriigis.(53)

121. Arvestades liikmesriikide pädevust otsese maksustamise valdkonnas, leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigi õigusnorm, mis annab residendist äriühingu dividendide maksmise korral dividende saavatele sama riigi residendist äriühingutele õiguse maksu ümberarvutuseks, mis vastab sellele osale ettevõtte tulumaksust, mille dividende maksev äriühing on jaotatud kasumilt tasunud, kuid ei anna seda õigust dividende saavatele teise liikmesriigi residendist äriühingutele, kes ei ole selles esimeses riigis kohustatud nendelt dividendidelt maksu maksma, ei ole EÜ artiklitega 43 ja 56 keelatud diskrimineerimine.

122. Samas kohtuasjas tugines Euroopa Kohus asjaomaste liikmesriikide maksualaste pädevuste jagunemisele ja ulatusele. Asjaomane liikmesriik ei olnud pädev maksustama mitteresidendist äriühingust aktsionäride teenitud kasumit, nii et ta ei olnud kohustatud andma neile mingeid maksusoodustusi ettevõtte tulumaksu osas. Residendist äriühingust aktsionäridele antud õigus maksu ümberarvutuseks anti neile nimelt nende asukohajärgses liikmesriigis tasutud ettevõtte tulumaksu osas.(54)

123. Seda kohtupraktikat kinnitati hiljuti eespool viidatud kohtuotsuses Burda.

124. Nimetatud kohtupraktika näib mulle täiesti ülekantav käesolevale kohtuasjale, kuna vastavalt kohaldatavale Saksa õigusnormile ei maksustata Saksamaa mitteresidendist osanikele residendist äriühingu välja makstud dividende tulumaksuga või ettevõtte tulumaksuga. Saksamaa ja Ühendkuningriigi residendist osanikud ei ole seega kõnealuse siseriikliku meetme suhtes objektiivselt võrreldavas olukorras. Seega, ja kuigi neid osanikke koheldakse maksualaselt erinevalt, ei ole see minu arvates diskrimineerimine.

125. Selle kohta sooviksin lisada, et kui käesolevas kohtuasjas kaebuse esitaja maksab oma dividende äriühingule GV-GmbH, siis annab Saksamaa Liitvabariik kui osaniku asukoha liikmesriik äriühingule GV-GmbH õiguse maksu ümberarvutuseks osas, mis vastab sellele osale ettevõtte tulumaksust, mille on maksnud esimene äriühing, kes on jaotatava kasumi tootnud.

126. Selle riigi olukord, kus asuvad nii kasumit jaotav äriühing kui ka dividende saav osanik, ei ole võrreldav olukorraga, milles on riik, kui residendist äriühing maksab oma dividende mitteresidendist äriühingule, sest sel juhul tegutseb ta põhimõtteliselt ainult jaotatava kasumi allika liikmesriigina.

127. Esitatud argumente arvestades, arvan ma seega, et EÜ artikliga 56 ei ole vastuolus see, kui liikmesriik annab residendist äriühingu dividendide maksmisel õiguse maksu ümberarvutuseks ainult selle riigi residendist osanikele, kuid ei anna seda osanikele, kes elavad teises liikmesriigis.

128. Selle eelduse põhjal asungi ma nüüd uurima EStG § 50c sätete kooskõla ühenduse õigusega.

4.      EStG § 50c kooskõla EÜ artikliga 56

129. Nagu ma märkisin, võeti EStG § 50c vastu selleks, et võidelda sellise teguviisi vastu, mis võimaldab Saksamaa mitteresidendist osanikel saada kaudselt õigust maksu ümberarvutuseks, mis on mõeldud ainult Saksa residentidele.

130. Nagu nägime, kehtestas see säte erineva maksustamise olenevalt sellest, kas residendist maksumaksja omandas oma osad residendist äriühingus osanikult, kellel on õigus maksu ümberarvutusele, see tähendab osanikult, kes on Saksamaa resident, või osanikult, kellel seda õigust ei ole, see tähendab osanikult, kes on teise liikmesriigi resident.

131. Seega, kui Saksa residendist osanik omandas oma osad residendist äriühingus osanikult, kellel on õigus maksu ümberarvutusele, siis Saksa maksuamet arvestab tema maksubaasist maha mitte ainult selle maksu summa, mille kasumit jaotav äriühing on juba maksnud nende dividendide pealt, vaid ka talle selles äriühingus kuuluvate osade väärtuse osalise amortisatsiooniga seotud kasumi vähenemise.

132. Seevastu, kui see maksumaksja omandas oma osad osanikult, kellel ei ole õigust maksu ümberarvutusele, ja osade nominaalväärtusest kõrgema hinnaga, siis ei või ta sellest amortisatsioonist tulenevat kahjumit oma maksustatavast tulust maha arvata.

133. Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artikliga 56 on vastuolus liikmesriigi õigusakt, mis jätab residendist maksumaksja ilma võimalusest arvata oma maksustatavast tulust maha kahjumi, mis tuleneb residendist äriühingus talle kuuluvate osade väärtuse amortisatsioonist, kui ta omandas oma osad mitteresidendist osanikult, kuigi see õigusakt annab sellise võimaluse maksumaksjale, kes omandas osad residendist maksumaksjalt.

a)      Kapitali liikumise piirangu olemasolu

134. Kui ma uurin vaidlusaluse piirangu mõjusid kapitali liikumisele Saksamaa residendist osanike ja teise liikmesriigi residendist osanike vahel, arvan ma, et see on vastuolus EÜ artikliga 56.

135. On teada, et Saksa maksuamet võtab seega maksubaasi kindlaksmääramisel kasumijaotusega kaasnenud osade väärtuse vähenemist arvesse erinevalt sõltuvalt sellest, kas need osad on omandatud Saksamaa residendist maksumaksjalt või teise liikmesriigi residendist maksumaksjalt.

136. Nendel asjaoludel on Saksa investorite jaoks soodsam omandada osalusi Saksa äriühingus osanikelt, kellel on samuti õigus maksu mahaarvamisele, see tähendab Saksamaa residendist osanikelt. Sel juhul nimelt võib Saksa maksuamet nende maksustatavast tulust maha arvata osade väärtuse vähenemisega kaasnenud tulude vähenemise, millega kaasneb nende maksubaasi vähenemine. Seevastu ei ole Saksa investoritel seda maksusoodustust, kui nad omandavad oma osaluse osanikelt, kellel ei ole õigust maksu ümberarvutusele, see tähendab teise liikmesriigi residendist osanikelt.

137. Mulle näib ilmne, et maksubaasi vähendamise võimalus võib märkimisväärselt mõjutada Saksa investorite hoiakut. See õigusnorm võib pärssida nende tahet omandamast osalusi Saksa äriühingutes teise liikmesriigi residendist osanikelt. Peale selle võib see õigusnorm avaldada piiravat mõju nende äriühingute suhtes sellega, et see takistab neil koguda kapitali teistest liikmesriikidest ja võib pärssida välisinvestorite tahet omandada nende osasid. Nimelt, kuna Saksa investorid, kes ostavad oma osaluse teise liikmesriigi residendist osanikult, koheldakse osade omandamisel vähem soodsalt kui Saksa investoreid, kes ostavad oma osaluse Saksamaal residendist osanikult, on välisinvestoritele kuuluvad osad vähem huvipakkuvad.

138. Siiski on kohtupraktika kohaselt sellised piirangud EÜ artiklitega 56 vastuolus üksnes juhul, kui need on otsese või varjatud diskrimineerimise tagajärg, see tähendab kui need on omistatavad liikmesriigi maksusüsteemile, milles kohaldatakse erinevaid reegleid võrreldavatele olukordadele või sama reeglit erinevatele olukordadele.

139. Ent käesolevas kohtuasjas ma täheldan, et Saksamaa Liitvabariik kohtleb väga erinevalt olukordi, mis on objektiivselt võrreldavad. Nimelt, kui võrrelda, kuidas määratakse vaidlusaluses maksusüsteemis Saksa maksumaksja maksubaasi, siis täheldame, et Saksa ametiasutused kohtlevad erinevalt kahjumit, mis tuleneb residendist äriühingus omatavate osade osalisest amortisatsioonist selle järgi, kas need osad omandati Saksamaa residendist osanikult või teise liikmesriigi residendist osanikult.

140. See meede kujutab seega minu arvates endast kapitali liikumise piirangut EÜ artikli 56 tähenduses, kuna selles maksustatakse residendist maksumaksjalt ja mitteresidendist maksumaksjalt omandatud osasid erinevalt.

141. Nendel tingimustel näib mulle, et vaidlusalune maksukord kujutab endast kapitali vaba liikumise piirangut, mis on EÜ artikliga 56 põhimõtteliselt keelatud.

142. Sellist piirangut võib siiski pidada asutamislepingu sätetega kooskõlas olevaks, kui asutamislepinguga kooskõlas olev õiguspärane eesmärk või kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi. Peale selle peab selline kohtlemiserinevus selleks, et see oleks õigustatud, olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ning ei või minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.(55)

b)      Piirangu õigustatus

143. Põhikohtuasja kaebuse esitaja ja, kuigi küll vähemal määral, eelotsusetaotluse esitanud kohus väidavad, et kõnealune piirang ei saa olla õigustatud vajadusega tagada ühekordse riikliku maksustamise põhimõte või vältida maksudest kõrvalehoidmist, kui selle eesmärk on jätta mitteresidendist osanikud maksu ümberarvutuse õigusest ilma. Põhikohtuasja kaebuse esitaja lisab ühtlasi, et see õigusnorm ei ole ei vajalik ega asjakohane.

144. Saksamaa valitsus ja komisjon väidavad, et see meede ei ole vastuolus ühenduse õigusega ja kõnealust piirangut õigustab ülekaalukas üldine huvi. Nad põhjendavad seda sellega, et maksusüsteemi vaidlusalused aluspõhimõtted on ühenduse õigusega kooskõlas, ja rõhutavad EStG § 50c eesmärki, mis on vältida, et Saksamaa territooriumil asuva äriühingu osanikud saavad lubamatult maksusoodustust, millele neil ei oleks kasumijaotuse korral õigust. Need sätted võimaldavad nende arvates seega tagada Saksa õigusnormiga ette nähtud täies ulatuses mahaarvamise menetluse ühtsuse ja takistavad maksustamiseseme üleviimist välisriiki.

145. Komisjon jätab siiski siseriikliku kohtu ülesandeks hinnata, kas see õigusnorm piirdub selle eesmärgi saavutamiseks vajalikuga või kas see avaldab mõju, mis võib olla mitteresidendist osanike otsene või kaudne diskrimineerimine, mis on vastuolus EÜ artikliga 56.

–       Vajadus tagada riigi maksusüsteemi ühtsus

146. Vastupidiselt Saksamaa valitsusele ei arva ma, et vaidlusalune säte võiks olla õigustatud vajadusega tagada riigi maksusüsteemi ja eriti selle täies ulatuses mahaarvamise menetluse ühtsus.

147. Euroopa Kohus küll tunnistas oma 28. jaanuari 1992. aasta kohtuotsustes Bachmann ja komisjon vs. Belgia,(56) et maksusüsteemi ühtsuse säilitamise vajadus on tõepoolest üldistes huvides ülekaalukas põhjus, mis võib õigustada asutamislepinguga tagatud põhivabadusi piiravaid õigusnorme.

148. Selle väite ulatust piiras ta siiski märkimisväärselt hilisemates kohtuotsustes. Euroopa Kohus seadis nimelt selle põhjuse kohaldamise tingimuseks ühelt poolt, et asjaomase maksusoodustuse ja kindla soodustust tasakaalustava maksu vahel peab olema otsene seos, ning otsest seost tuleb hinnata lähtuvalt asjaomase õigusnormi eesmärgist,(57) ja teiselt poolt, et need kaks elementi puudutavad sama maksumaksjast sama maksu osas.(58)

149. Nii oli kohtuasjades, milles tehti eespool viidatud kohtuotsused Bachmann ja komisjon vs. Belgia, otsene seos olemas, kuna tegemist oli ühe ja sama maksumaksjaga, maksusoodustuse andmise ja seda soodustust kompenseeriva maksu võtmise vahel, mida tehti sama maksustamise raames. Seevastu, kui sellist seost ei ole, sest tegemist on näiteks eri maksudega või eri maksumaksjate maksustamisega, siis ei võta Euroopa Kohus vastu argumenti maksusüsteemi ühtsuse tagamise vajaduse kohta.(59)

150. Käesolevas kohtuasjas ma arvan, et seda laadi otsest seost ei ole. Nimelt on kõnealune maksusüsteem mõeldud majandusliku topeltmaksustamise vältimiseks, mis tekib, kui residendist äriühing maksab oma dividende samas liikmesriigis asuvale osanikule. See eeldab järelikult kahte eri maksumaksjat – need on kasumit jaotav äriühing ja osanik.

151. Nendel tingimustel ja Euroopa Kohtu praktikat arvestades arvan ma, et käesolevas kohtuasjas ei saa kasutada maksukorra ühtsuse tagamise vajaduse põhjendust.

–       Vajadus vältida maksudest kõrvalehoidmist ja võidelda fiktiivsete skeemide vastu

152. Nagu Saksamaa valitsus ja komisjon, leian ma, et piirangut saab tõepoolest õigustada vajadusega vältida maksudest kõrvalehoidmist ja võidelda Saksa maksukorrast kõrvalehoidmiseks mõeldud fiktiivsete skeemide vastu.

153. Euroopa Kohtu kohtupraktikast tuleneb, et vajadust vältida maksudest kõrvalehoidmist ja võidelda õiguste kuritarvitamise vastu võib põhjenduseks tuua EÜ artikli 58 lõike 1 punkti b alusel liikmesriikidevahelise kapitali vaba liikumise piirangute õigustamiseks.(60) See on ka üldistes huvides ülekaalukas põhjus, mis võib õigustada asutamislepinguga tagatud põhivabadusi piiravaid õigusnorme.(61)

154. Käesolevas kohtuasjas, ma rõhutan, et vaidlusaluse sätte eesmärk on tõepoolest võidelda fiktiivsete vahendite vastu, mis võimaldavad maksumaksjale, kes ei ela Saksamaal ja ei ole seetõttu selles liikmesriigis maksustatav, maksu ümberarvutust, millele tal ei oleks kehtiva maksuõigusnormi alusel põhimõtteliselt õigust.

155. Nagu nähtub selgelt seaduseelnõu seletuskirjast, peab Saksa seadusandja silmas eelkõige äriühingute kontserni siseseid tehinguid, nimelt osaluste võõrandamist mitteresidendist emaettevõtja ja Saksamaal asuvate tütarettevõtjate vahel. Saksamaa valitsuse märkustest nähtub, et seadusandja peab silmas olukorda, kus mitteresidendist emaettevõtja saab alusetult teha maksu ümberarvutust, otsustades müüa talle kuuluvad residendist tütarettevõtja osad teisele residendist tütarettevõtjale – kellel on sellisena dividendide maksmisel samuti õigus maksu ümberarvutusele – tema osade nominaalväärtusest kõrgema hinnaga, enne nende tagasiostmist.(62) Selliselt saab mitteresidendist emaettevõtja kapitalitulu, mis vastab tegelikkuses maksu ümberarvutusele.

156. Sellise maksusoodustuse andmine maksumaksjale, kes ei ole Saksamaal maksustatav ja kellel ei ole sellisena õigust maksu mahaarvamisele, rikub Saksa maksusüsteemi, mille alusel on õigus maksu ümberarvutusele ainult residendist maksumaksjatel. Tuletan meelde, et ma pidasin seda süsteemi ühenduse õigusega kooskõlas olevaks. Selle maksusoodustuse alusetu andmisega kaasneb pealegi maksubaasi õõnestamine ja see kujutab endast selles suhtes omamoodi maksudest kõrvalehoidmist, mille vastu Saksamaa valitsusel on õigus võidelda.

157. Nendel asjaoludel olen ma arvamusel, et EStG § 50c võib olla õigustatud vajadusega vältida maksudest kõrvalehoidmist, milleni viivad välja teatavad fiktiivsed skeemid.

158. Nagu ma aga märkisin, peab selleks, et piirang võiks olla õigustatud, veel kõnealune siseriiklik meede olema sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks ja see ei või vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele minna kaugemale, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

159. Käesolevas kohtuasjas ma leian, et kõnealune säte on tõepoolest asjakohane selleks, et vältida fiktiivseid skeeme, mida mõned ettevõtjad võivad kasutusele võtta. Piirates uue osaniku õigust arvata oma maksustatavast tulust maha kõnealuste osade väärtuse vähenemisest tekkinud kahjumi summa määral, mis ei ületa „blokeeritud summat”(63), taastab seadusandja tema puhul maksubaasi, mis vastab müügihinna suurendamisele ja välisaktsionäri teenitud kapitalitulule. Minu arvates on selline õigusakt tõepoolest sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks, see tähendab selleks, et tagada, et maksu ümberarvutuse õigust ei kanta alusetult ja ettemaksuna üle mitteresidendist maksumaksjale, kellel sellisena ei ole sellele maksusoodustusele õigust.

160. Küsimus, mis tuleb nüüd tõstatada, on, kas põhikohtuasjas arutatav meede on selle eesmärgiga proportsionaalne.

161. Selle analüüsimiseks lähtun ma eeldusest, et see säte on kohaldatav, kaasa arvatud juhul, kui lepingu alusel müüjale kuulub üle 25% hääleõigusega osadest kasumit jaotavas äriühingus. Vastasel juhul oleks kõnealuse maksusüsteemi ühtsus minu arvates välistatud.

162. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib piirang olla õigustatud kuritarvituste vastase võitluse põhjustel, kui sellise piirangu erieesmärk on takistada puhtalt fiktiivsete skeemide loomist maksusoodustuse saamise eesmärgil.(64)

163. Käesoleval juhul ma arvan, et vaidlusalune meede ületab selle piiri.

164. Nagu ma märkisin, on see õigusakt kohaldatav juhul, kui Saksamaa residendist maksumaksja ostis oma osaluse residendist äriühingus teise liikmesriigi residendist osanikult, ja seda enne äriühingu dividendide maksmist. See meede on suunatud olukordadele, kus osad võõrandatakse nende nominaalväärtusest kõrgema hinnaga. Nendel asjaoludel piirab see meede residendist maksumaksja võimalust arvata oma tuludest maha kahjumit, mis tuleneb osade väärtuste amortisatsiooni arvesse võtmisest osade omandamise aasta või sellele järgneva üheksa aasta jooksul. Seda meedet kohaldatakse siis, kui kasumi vähenemine tuleneb kasumi jaotamisest või kasumijaotuse kokkuleppe alusel kasumi üleandmisest. Peale selle kohaldatakse seda ainult juhul, kui kahjum ei ületa blokeeritud summat, see tähendab summat, mis vastab osade ostuhinna ja nominaalväärtuse vahele. Teisisõnu, kõnealust meedet ei kohaldata juhul, kui osalus võõrandati osade nominaalväärtusega võrdse hinnaga, sest sel juhul on blokeeritud summa null.

165. Nendele kohaldamistingimustele vaatamata näib mulle, et kõnealuses õigusaktis ei ole piisavalt täpselt määratud juhud, kus maksudest kõrvalehoidmise oht on kõige tõenäolisem ja mille vastu Saksamaa Liitvabariik kavatseb võidelda.

166. Nimelt näib mulle fiktiivsete skeemide suhtes, mida nimetab Saksamaa valitsus,(65) et fiktiivne skeem, mille vastu seadusandja põhjendatult võitleb, on mehhanism, mille alusel välisaktsionär müüb oma osaluse residendist äriühingus suurendatud hinnaga residendist maksumaksjale, ja seda enne dividendide maksmist, seejärel ostab selle tagasi hinnaga, mis ei ületa osaluse nominaalväärtust. Minu arvates just see ilma reaalse majandusliku sisuta tehing näitabki, et tegemist on puhtalt fiktiivse skeemiga.

167. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud õigusliku raamistiku kirjeldusest ei ole aga kindel, et kõnealune riiklik meede on suunatud konkreetselt selle skeemi vastu.

168. Ma saan aru, et esiteks puudutab see meede kõiki osaluste võõrandamise tehinguid, olenemata sellest, kas neid teevad füüsilistest isikutest maksumaksjad või sõltumatud või samasse kontserni kuuluvad äriühingud.

169. Aga vastupidiselt sellele, mis nähtub nimetatud seaduseelnõu seletuskirjast, ei ole kõnealune meede suunatud konkreetselt tehingute vastu, mis toimuvad äriühingute kontsernis, kus need toimingud näivad ometi lihtsamini teostatavad.

170. Teiseks on teada, et seda sätet kohaldatakse juhul, kui Saksamaal elav maksumaksja on ostnud oma osaluse residendist äriühingus välisosanikult hinnaga, mis ületab mis tahes põhjusel osade nominaalväärtuse.

171. Minu arvates aga ei ole üksnes müügihinna suurendamine piisav tõendus selle kohta, et asjaomane tehing kujutab endast fiktiivset skeemi maksusoodustuse saamiseks, eriti, kui hinna on kokku leppinud kaks maksumaksjast, kes ei kuulu samasse äriühingute kontserni.

172. Järelikult leian ma, et see meede loob maksudest kõrvalehoidmise või maksupettuse eelduse, mis ei saa põhineda ainult sellel asjaolul. Nimelt on minu arvates raske välistada, et osad võidakse võõrandada nende nominaalväärtusest kõrgema hinnaga muudel põhjustel kui maksuõigusnormist kõrvale hoidmiseks. Seega võiksid äriühingud täiesti vaba konkurentsi tingimustes(66) kokku leppida suurendada osade müügihinda, arvestades näiteks jaotamata kasumi väärtust või selleks, et inflatsiooni korral vältida osade väärtuse langust.

173. Sellistel tingimustel võiks kõnealune siseriiklik säte näida ebaproportsionaalne.

174. Selleks et kirjeldatud fiktiivsete skeemide vastu võitlemiseks mõeldud meede on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui see võimaldab siseriiklikul kohtul igal üksikul juhul konkreetse asja eripära arvesse võttes objektiivsete kriteeriumide alusel kontrollida ja hinnata, kas asjaomaste isikute käitumises esineb kuritarvitusi või pettusi.

175. Teise liikmesriigi residendist osanikule residendist äriühingus kuuluva osaluse võõrandamine selle nominaalväärtusest kõrgema hinnaga võib tõepoolest näidata tema soovi saada maksusoodustust, millele tal ei ole kehtiva õigusnormi alusel õigust. Sellest minu arvates petturliku kavatsuse tõendamiseks siiski ei piisa.

176. Seevastu, oleks selle osaluse välisaktsionärile edasimüügi kiirus tõsine märk, mis näitaks maksudest kõrvalehoidmist ja oleks a priori rohkem seotud Saksamaa valitsuse seatud eesmärgiga, nimelt vältida maksusoodustuse ülekandumist fiktiivsete skeemide abil, millel puudub reaalne majanduslik sisu, alusetult välisriigi maksumaksjale. Asjaolu, et äriühing, mis ei asu Saksamaal, müüb oma osad suurendatud hinnaga ning ostab need seejärel tagasi osade nominaalväärtusega võrdse hinnaga, kujutab endast omandaja asukoha liikmesriigi jaoks objektiivset ja kolmandate isikute poolt kontrollitavat tunnust selleks, et kindlaks määrata, kas asjaomane tehing on fiktiivne skeem. Asjaolu, et ostja võib omandada osaluse vastutasu saamata nominaalväärtusest kõrgema hinnaga, selleks et seejärel seda müüa edasi tavalise turuhinnaga, näitab, et sellel tehingul ei ole muid eesmärke kui võimaldada algsel omanikul saada alusetult õigus maksu ümberarvutuseks. Sellisest tehingust piisab selleks, et tõendada, et omandaja on tegelikult vaid vahendaja, kelle residendist osaniku staatus võimaldab tegelikult maksusoodustuse lubamatult ülekandmist.

177. Sellisel juhul, arvestades seda, kui lihtsalt saab seda tüüpi tehinguid teostada eelkõige äriühingute kontsernis, ei pea ma üleliigseks, et liikmesriik võiks lähtuda maksudest kõrvalehoidmise eeldusest. Oluline on siiski, et selle eelduse saaks ümber lükata juhtudel, kus asjaomased ettevõtjad tõendavad majanduslikke või rahalisi põhjuseid või väga konkreetseid asjaolusid, mis sellist tehingut õigustavad.

178. Igal juhul peab, nagu ma täpsustasin, olema võimalik piirata vaidlusaluse meetme kohaldamist puhtalt fiktiivsetele skeemidele, mille eesmärk on tõepoolest riigi maksuõigusnormist kõrvalehoidmine.

179. Siiski, nagu ma märkisin, ei ole mul piisavalt alust, et olla kindel, et kõnealune liikmesriigi õigusnorm on suunatud konkreetselt nendele järjestikustele osaluste müügi ja tagasiostmise skeemidele.

180. Nendel asjaoludel arvan ma, et eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle ülesanne on kontrollida kõnealuse õigusnormi kooskõla ühenduse õigusega, peab hindama selle meetme proportsionaalsust.

181. Tema ülesanne on nimelt kontrollida, kas seda sätet saab tõlgendada selliselt, et sätte kohaldamine piirdub riigi maksuseadusest kõrvalehoidmiseks mõeldud fiktiivsete skeemidega. Seega tuleb tal kontrollida, et EStG §-ga 50c peetakse tõepoolest silmas skeeme, mille alusel residendist maksumaksja, kes on ostnud oma osaluse teise liikmesriigi residendist osanikult selles sättes osutatud tingimustel, võõrandab uuesti talle kuuluva kõnealuse osaluse väga lühikese aja jooksul ja hinnaga, mis ei ületa selle nominaalväärtust.

182. Eelöeldut arvestades olen ma seega arvamusel, et EÜ artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigi maksuseadus, mis piirab residendist maksumaksja võimalust arvata oma maksustatavast tulust maha talle residendist äriühingus kuuluvate osade väärtuse amortisatsioonist tuleneva kahjumi, kui ta on ostnud oma osad teise liikmesriigi residendist maksumaksjalt enne selle äriühingu dividendide maksmist ja osade nominaalväärtusest kõrgema hinnaga, kui see õigusakt on kohaldatav ainult riigi seadusest kõrvalehoidmiseks mõeldud puhtalt fiktiivsetele skeemidele.

183. Ma arvan, et järelikult on siseriikliku kohtu ülesanne veenduda, et nimetatud õigusakti kohaldatakse ainult olukordades, kus kõnealune osalus võõrandatakse uuesti esialgsele omanikule väga lühikese aja jooksul ja hinnaga, mis ei ületa selle nominaalväärtust.

184. Käesolevas kohtuvaidluses on siseriikliku kohtu ülesanne kontrollida vastavalt siseriiklikele tõendamiseeskirjadele ja, tingimusel et see ei kahjusta ühenduse õiguse tõhusust, kas põhikohtuasja kaebuse esitaja tehingute puhul on kuritarvituse koosseis täidetud. Selleks tuleb tal kindlaks määrata nende tehingute tegelik sisu ja tähendus ja ta võib arvesse võtta asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke ja/või majanduslikke seoseid.

V.      Ettepanek

185. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesfinanzhof’i eelotsuse küsimusele järgmiselt:

EÜ artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigi maksuseadus, mis piirab residendist maksumaksja võimalust arvata oma maksustatavast tulust maha talle residendist äriühingus kuuluvate osade väärtuse amortisatsioonist tuleneva kahjumi, kui ta on ostnud oma osad teise liikmesriigi residendist maksumaksjalt enne selle äriühingu dividendide maksmist ja osade nominaalväärtusest kõrgema hinnaga, kui see õigusakt on kohaldatav ainult riigi seadusest kõrvalehoidmiseks mõeldud puhtalt fiktiivsetele skeemidele.

Siseriikliku kohtu ülesanne on veenduda, et nimetatud õigusakti kohaldatakse ainult olukordades, kus kõnealune osalus võõrandatakse uuesti esialgsele omanikule väga lühikese aja jooksul ja hinnaga, mis ei ületa selle nominaalväärtust.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – Edaspidi „Finanzamt”.

3 – Arvestades selle sätte täpset ja tingimusteta iseloomu, otsustas Euroopa Kohus 14. detsembri 1995. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-163/94, C-165/94 ja C-250/94: Sanz de Lera jt (EKL 1995, lk I-4821), et kapitali vaba liikumise põhimõttel on vahetu õigusmõju selle osas, kus see keelab nii liikmesriikidevahelised kui ka liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised piirangud.

4 – 26. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-478/98: komisjon vs. Belgia (EKL 2000, lk I-7587, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 39).

5 – Vt eelkõige 1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-302/97: Konle (EKL 1999, lk I-3099, punkt 40).

6 – Vt riikliku maksusüsteemi ühtsuse tagamise vajaduse kohta eelkõige 27. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-418/07: Papillon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika) ning vajaduse kohta vältida maksudest kõrvalehoidmist ja võidelda petuskeemide vastu 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-524/04: Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation (EKL 2007, lk I-2107, punktid 71–74).

7 – 1990. aasta tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz 1990, BGBl. 1990 I, lk 1898, edaspidi „EStG”) § 36 lõike 2 punkt 3.

8 – 1996. aasta ettevõtte tulumaksu seaduse (Körperschaftsteuergesetz 1996, BGBl. 1996 I, lk 340, edaspidi „KStG”) § 49. Saksamaal kehtivate maksuseaduste alusel maksustatakse iga selle liikmesriigi residendist äriühingu raamatupidamisaastal teenitud kasumit selles liikmesriigis ettevõtte tulumaksuga maksumääraga 30% (vt KStG § 27 lõige 1).

9 – BGBl. 1966 II, lk 358. Kokkulepet on muudetud 23. märtsi 1970. aasta muutmisprotokolliga (BGBl. 1971 II, lk 46, edaspidi „kokkulepe”).

10 – Gesetz zur Verbesserung der steuerlichen Bedingungen zur Sicherung des Wirtschaftsstandorts Deutschland im Europäischen Binnenmarkt (Standortsicherungsgesetz).

11 – Umwandlungssteuergesetz, BGBl. 1994 I, lk 3267.

12 – Tuletan meelde, et varade üleminekul kapitaliühingu ja isikuühingu vahel või kapitaliühingu muutmisega isikuühinguks võib kaasneda maksustamiskorra muutus. Vastupidiselt kapitaliühingutele isikuühinguid kui selliseid ei maksustata. Maksustatakse ainult nende aktsionäri/osanikku/liiget proportsionaalselt tema osalusega, isikuühingu teenitud kasumi osas. Sellega kaasnevad tagajärjed juhul, kus kapitaliühingu varad kantakse üle isikuühingule. Sel juhul kantakse kasum, mis seni kuulus kapitaliühingu varasse, ühinemise tõttu automaatselt üle osaniku varasse. Seda tehingut samastatakse ühingu kasumi jaotamisega.

13 – See oli Glaxo-Group Ltd (edaspidi „GG-Ltd”). Seda kontrollis samuti Burroughs Wellcome Ltd (edaspidi „W-Ltd”).

14 – Siinkohal viitan ma oma arutluskäigule selle kohtupraktika kohta oma ettepanekus kohtuasjas, milles tehti 20. mai 2008. aasta kohtuotsus C-194/06: Orange European Smallcap Fund (EKL 2008, lk I-3747).

15 – Vt eelkõige 26. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C-284/06: Burda (EKL 2008, lk I-4571, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

16 – Ibidem (punktid 86 ja 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

17 – Ibidem (punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

18 – 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-374/04: Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation (EKL 2006, lk I-11673, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

19 – EÜ artikli 48 tähenduses äriühingute puhul määrab asukoht nende allumise liikmesriigi õiguskorrale, nii nagu füüsiliste isikute puhul nende kodakondsus (13. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-330/91: Commerzbank; EKL 1993, lk I-4017, punkt 13).

20 – 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C-279/93: Schumacker (EKL 1995, lk I-225, punkt 31).

21 – Vt füüsiliste isikute kohta eespool viidatud Schumackeri kohtuotsus (punktid 28 ja 29) ning juriidiliste isikute kohta eespool viidatud Commerzbanki kohtuotsus (punkt 15).

22 – 27. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas C-318/07, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 40 ja 41).

23 – Ibidem (punkt 41).

24 – Vt eelkõige 13. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-446/03: Marks & Spencer (EKL 2005, lk I-10837, punkt 38).

25 – Eespool viidatud kohtuotsus Persche (punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

26 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation (punkt 49).

27 – Nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiiv, eri liikmesriikide emaettevõtjate ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (EÜT L 225, lk 6; ELT eriväljaanne 09/01, lk 147). Vt ka nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta (ELT L 157, lk 38; ELT eriväljaanne 09/01, lk 369) ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/49/EÜ eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (ELT L 157, lk 49; ELT eriväljaanne 09/01, lk 380).

28 – 23. juuli 1990. aasta seotud ettevõtjate kasumi korrigeerimisel tekkiva topeltmaksustamise kõrvaldamise konventsioon (EÜT L 225, lk 10; ELT C 160, 30.6.2005, lk 11).

29 – EÜ artikli 293 kohaselt astuvad liikmesriigid vajaduse korral üksteisega läbirääkimistesse, et tagada oma kodanike hüvanguks topeltmaksustamise kaotamine ühenduse piires. Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation (punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

30 – Vt selle kohta 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-513/04: Kerckhaert ja Morres (EKL 2006, lk I-10967) seoses Belgia õigusaktidega, mis näevad tulumaksu raames ette ühesuguse maksumäära Belgias asutatud äriühingute aktsiate dividendidelt ja teises liikmesriigis asutatud äriühingu aktsiate dividendidelt, ilma teises liikmesriigis kinni peetud maksu mahaarvamise võimaluseta. Euroopa Kohus tuvastas, et kõnesolev maksustamissüsteem ei tee mingit vahet Belgias asutatud äriühingutest saadud dividendide ja teises liikmesriigis asutatud äriühingutest saadud dividendide vahel. Ta leidis, et ebasoodsad tagajärjed, mille niisuguse süsteemi kohaldamine võib kaasa tuua maksumaksjale, kes on saanud dividende, millelt on teises liikmesriigis kinni peetud maks, tulenevad kahe liikmesriigi poolt oma maksustamispädevuste paralleelsest teostamisest (punkt 20).

31 – Eespool viidatud kohtuotsus Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation (punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

32 – 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-307/97: Saint-Gobain ZN (EKL 1999, lk I-6161, punktid 57 ja 58) ning eespool viidatud kohtuotsus Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation (punkt 54).

33 – Välismaalt saadud dividende maksab liikmesriigi residendist aktsionärile teises liikmesriigis asuv äriühing, samas kui välismaale makstavaid dividende maksab asjaomase liikmesriigi residendist äriühing teise liikmesriigi residendist aktsionärile.

34 – Vt füüsilisest isikust aktsionäridele makstud dividendide suhtes kehtivast tulumaksust vabastamisega seoses 6. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-35/98: Verkooijen (EKL 2000, lk I-4071); kindlaksmääratud maksumäära või poole võrra vähendatud maksumäära kohaldamisega seoses 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-315/02: Lenz (EKL 2004, lk I-7063); maksu ümberarvutusega seoses 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-319/02: Manninen (EKL 2004, lk I-7477) ja 6. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-292/04: Meilicke jt (EKL 2007, lk I-1835) ning seoses oma riigist pärit dividendide vabastamisega ettevõtte tulumaksust, samas kui välismaalt pärit dividendide maksustati sellise maksuga ning need andsid ainult õiguse mahaarvamisele dividende jaotava äriühingu asukohariigis toimunud võimaliku kinnipidamise ulatuses, 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-446/04: Test Claimants in the FII Group Litigation (EKL 2006, lk I-11753, punktid 61–71).

35 – Eespool viidatud kohtuotsus Test Claimants in the FII Group Litigation (punkt 62). Sama nõue ei kehti automaatselt dividendide suhtes, mida maksavad kolmandas riigis asuvad äriühingud. Nimetatud otsuses möönis Euroopa Kohus, et ei saa välistada, et liikmesriik suudab tõendada, et kapitali liikumise piirangut kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest õigustab teatud põhjus asjaolude tõttu, mida ei saaks käsitada piisava põhjendusena kapitali liikumise piiramiseks liikmesriikide vahel. Nii võib see olla eelkõige olukorras, kus on tegemist kolmandates riikides asuvate dividende väljamaksvate äriühingute tasutud maksu kontrollimisega, kuna ühenduse õigusaktid, mis näevad ette liikmesriikide maksuametite koostöö, nagu see on sätestatud nõukogu 19. detsembri 1977. aasta direktiivis 77/799/EMÜ liikmesriikide pädevate asutuste vastastikuse abi kohta otsese maksustamise valdkonnas (EÜT L 336, lk 15; ELT eriväljaanne 09/01, lk 63), ei ole kohaldatavad ning seetõttu võib selliste äriühingute poolt nende asukohariigis tasutud maksu kontrollimine olla keerulisem kui puhtalt ühendusesiseses olukorras (punktid 169–171).

36 – Vt seoses liikmesriigi õigusaktidega, mis näevad ette maksu ümberarvutuse süsteemi dividendide puhul, mida residendist äriühing maksab residendist aktsionäridele ning ka dividendide puhul, mida residendist äriühing maksab mitteresidendist aktsionäridele, kui nii on ette nähtud topeltmaksustamise vältimise kokkuleppega, eespool viidatud kohtuotsus Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation, ning seoses siseriiklike õigusaktidega, mille kohaselt maksustatakse dividendid, mida residendist tütarettevõtjad maksavad teises liikmesriigis asuvale emaettevõtjale, ja mille kohaselt on sellest maksust peaaegu täielikult vabastatud dividendid, mida makstakse residendist emaettevõtjale, 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-170/05: Denkavit Internationaal ja Denkavit France (EKL 2006, lk I-11949).

37 – Eespool viidatud kohtuotsus Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation, (punkt 70).

38 – Ibidem (punkt 57 jj).

39 – Ibidem (punkt 74).

40 – 28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 270/83: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1986, lk 273, punkt 26).

41 – Eespool viidatud kohtuotsus Denkavit Internationaal et Denkavit France (punkt 45 ja viidatud kohtupraktika).

42 – Ibidem (punkt 47).

43 – Eespool viidatud kohtuotsus Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation (punkt 71).

44 – Eelotsusetaotluse III jaotis, punkt 2.

45 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Burda (punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

46 – Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Test Claimants in the FII Group Litigation (punkt 38).

47 – 24. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-157/05: Holböck (EKL 2007, lk I-4051, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

48 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Persche (punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

49 – Nimelt peab otseselt või kaudselt nende osanike kontrolli all olema vähemalt 25% kasumit jaotava äriühingu hääleõigustest selleks, et neil oleks see maksusoodustus, mis teisisõnu tähendab, et neile peab kuuluma vähemalt 25% selle äriühingu osadest. Võrdsuse põhimõtte alusel on igal osaühingu (OÜ) osanikul talle kuuluvate osadega võrdne arv hääli.

50 – Nende märkuste punkt 10.

51 – Võõrandamisest saadud kapitalitulu on põhivara loovutamisest ostuhinnast kõrgema hinnaga teenitud kasum.

52 – Vt käesoleva ettepaneku punktides 13–17 osutatud väljakujunenud kohtupraktika.

53 – Punktid 29 ja 30.

54 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 69–72. Vt ka Lenaerts, K. ja Bernardeau, L., „L’encadrement communautaire de la fiscalité directe”, Cahiers de droit européen, 2007, nr 1 ja 2, lk 19, eriti lk 86.

55 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Persche (punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

56 – Vastavalt kohtuotsus C-204/90 (EKL 1992, lk I-249, punkt 28), ja kohtuotsus C-300/90 (EKL 1992, lk I-305, punkt 21). Vt ka eespool viidatud kohtuotsus Papillon (punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

57 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Papillon (punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika); 4. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-330/07: Jobra (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika), ning 22. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas C-377/07: STEKO Industriemontage (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 52 ja 53).

58 – 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-168/01: Bosal (EKL 2003, lk I-9409, punkt 30).

59 – Vt selle kohta 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-251/98: Baars (EKL 2000, lk I-2787, punkt 40) ja eespool viidatud kohtuotsus Bosal (punkt 30).

60 – 26. septembri 2000. aasta otsus eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Belgia (punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 39).

61 – Vt eelkõige 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-264/96: ICI (EKL 1998, lk I-4695, punkt 26); 8. märtsi 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-397/98 ja C-410/98: Metallgesellschaft jt (EKL 2001, lk I-1727); 21. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-436/00: X ja Y (EKL 2002, lk I-10829, punkt 61); 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-324/00: Lankhorst-Hohorst (EKL 2002, lk I-11779, punkt 37) ning eespool viidatud kohtuotsus Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation (punktid 71–74 ja seal viidatud kohtupraktika).

62 – Nende märkuste punkt 10.

63 – Tuletan meelde, et „blokeeritud summa” on osa ostuhinna ja selle nominaalväärtuse vahe.

64 – Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation (punktid 72–74 ja seal viidatud kohtupraktika) ning Jobra (punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

65 – Vt kõnealust meedet käsitleva seaduseelnõu seletuskiri (komisjoni märkuste punkt 20) ning Saksamaa valitsuse märkused (punkt 10).

66 – Ma pean silmas äritingimusi, mille suhtes sellised äriühingud võivad kokku leppida, kui nad ei kuulu samasse kontserni.