Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JÁN MAZÁK

esitatud 15. septembril 2011(1)

Kohtuasi C-427/10

Banca Antoniana Popolare Veneta SpA, incorporante la Banca Nazionale dell’Agricoltura SpA

versus

Ministero dell’Economia e delle Finanze,

Agenzia delle Entrate

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione (Itaalia))

Käibemaks – Arvele alusetult märgitud ja tasutud maks – Teenuseosutaja õigus nõuda maksuhaldurilt alusetult tasutud käibemaksu tagastamist – Teenusesaaja õigus nõuda teenuseosutajalt alusetult sisse nõutud summa tagastamist vastavalt alusetult arvele märgitud käibemaksule – Käibemaksuvabastust sätestava siseriikliku õigusnormi tõlgenduse muutmine – Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtted





 Põhikohtuasja faktiline ja õiguslik taust ning eelotsuse küsimused

1.        Itaalia kohtutes arutlusel olev asi puudutab summasid, mis Banca Nazionale dell’Agricoltura SpA (edaspidi „BNA”) maksis riigikassasse käibemaksuna tasult tegevuse eest, mis seisnes selles, et ta kogus ühistute osamakseid kolme maaparandusühistu nimel aastatel 1984–1994.

2.        Kõnealusel ajal ei peetud ühistute osamaksete kogumise tegevust „maksude sissenõudmise tegevuseks, sealhulgas maksumaksjate arvel maksude tasumiseks”, mis on Vabariigi presidendi 26. oktoobri 1972. aasta dekreedi nr 633, mis kehtestab ja reguleerib käibemaksu(2) (edaspidi „presidendi dekreet nr 633/72”), artikli 10 punkti 5 alusel käibemaksust vabastatud.

3.        Siiski muutis maksuhaldur 26. veebruari 1999. aasta ringkirjaga nr 52/E presidendi dekreedi nr 633/72 kõnealuse sätte esialgset tõlgendust, asudes seisukohale, et ühistu osamakse on olemuselt maks ning seetõttu tuleb ühistu makstavat tasu pidada käibemaksust vabastatuks. Vastavalt teabele, mis Corte suprema di cassazione (Itaalia) esitas oma eelotsusetaotluses, järgis see ringkiri kohtupraktika uut arengut selle kohta, et ühistu osamakse on olemuselt maks.

4.        Presidendi dekreedi nr 633/72 artikli 10 punkti 5 tõlgenduse muutmise järel palusid asjaomased ühistud SIFER SpA-l, kes on BNA õigusjärglane ühistute osamaksete kogujana, tsiviilseadustiku artikli 2033 tähenduses alusetule rikastumisele tuginedes tagastada maksete kogumise eest saadud tasult käibemaksuna tasutud summad.

5.        Niisugust kohtuvaidlust, st kohtuvaidlust ühelt poolt isiku, kes käibemaksu tasuma pidi, ja teiselt poolt käibemaksu kogunud teenuseosutaja vahel, mis puudutab alusetut rikastumist, ei peeta Itaalia õiguses maksuvaidluseks, ning see kuulub seega üldtsiviilkohtute pädevusse. Alusetult saadu tagastamise nõude esitamise suhtes kehtib tsiviilseadustiku artiklis 2946 ette nähtud üldine kümneaastane aegumistähtaeg.

6.        Üks asjaomastest ühistutest esitas SIFER SpA vastu hagi tsiviilkohtule, kes nõustus süüdistuse esitamisega BNA-le seoses summaga, milles see on vastutav. See kohus mõistis BNA-lt välja summa, mis vastab maksete kogumise eest makstud tasudelt nõutud käibemaksule, millele lisandusid intressid. BNA esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse.

7.        Tsiviilhagi järel taotles BNA maksuhaldurilt selle käibemaksu tagastamist, mis vastas asjaomaste ühistute nõutud summadele. Arvestades selle taotluse vaikimisi rahuldamata jätmise otsust, esitas BNA maksuhalduri vastu kolm eraldi kaebust.

8.        Niisugune kohtuvaidlus, st ühelt poolt BNA kui käibemaksu koguva teenuseosutaja ja teiselt poolt maksuhalduri vaheline vaidlus, mis käsitleb alusetult tasutud käibemaksu tagastamist, kuulub maksukohtute pädevusse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teabe kohaselt tuleb tagastamisnõudeõiguse normatiivseks aluseks pidada maksuvaidluste lahendamise seaduse (seadusandlik dekreet nr 546/92) artiklit 21, mille lõikes 2 on sätestatud, et „kui erisätetes ei ole ette nähtud teisiti, ei saa tagastamistaotlust esitada pärast kahe aasta möödumist maksmisest või päevast, mil tekkis tagastamise alus, kui see on hilisem”.

9.        Kuigi esimese astme maksukohus rahuldas BNA esitatud kaebused ja mõistis maksuhaldurilt välja vaidlusalused summad, muutis teise astme maksukohus esimese astme kohtuotsuseid pärast maksuhalduri esitatud apellatsioonkaebuste liitmist, sedastades, et BNA on kaotanud õiguse käibemaksu tagastamisele, sest seadusandliku dekreedi nr 546/92 artikli 21 lõikes 2 ette nähtud kaheaastane tähtaeg on möödunud, ning märkides, et maksuhalduri ringkiri nr 52/E ei saa moodustada kohast alust, mis kinnitaks, et eeldused tagastamisnõudeõiguse tunnustamiseks on täidetud.

10.      Tuginedes eespool kirjeldatud faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, otsustas Corte suprema di cassazione, kes lahendab BNA üle võtnud Banca Antoniana Popolare Veneta SpA (edaspidi „BAPV”) poolt teise astme maksukohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebust, esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas tõhususe, diskrimineerimiskeelu ja neutraalse maksustamise põhimõtetega käibemaksu valdkonnas on vastuolus siseriiklik kord või tava, mille järgi omandaja või tellija õigust taotleda alusetult tasutud käibemaksu tagastamist käsitletakse alusetu rikastumisena õiguse üldsätete alusel erinevalt põhimaksukohustuslase (võõrandaja või teenuse osutaja) õigusest, kusjuures esimesele kohaldatav ajaline piirang on tunduvalt pikem kui teisel, nii et esimese nõue, mis esitatakse siis kui teise tähtaeg on juba möödunud, võib põhjustada selle, et viimati mainitu on kohustatud tegema tagasimakse, ilma et ta saaks enam taotleda käibemaksu tagastamist maksuhaldurilt; ja kui selle jaoks ei ole ette nähtud norme, millega saaks kooskõlastada erinevates kohtutes algatatud või algatatavaid menetlusi, et hoida ära nendevahelisi lahknevusi või vastuolusid?

2.      Kas erinevalt eelmises küsimuses esitatud eeldusest on nende põhimõtetega kooskõlas siseriiklik tava või kohtupraktika, mille kohaselt on võimalik teha otsus, et võõrandaja või teenuse osutaja on kohustatud summa tagastama omandajale või teenuse saajale, kui võõrandaja või teenuse osutaja ei ole talle kohaldatava aegumistähtaja jooksul esitanud tagastamisnõuet teises kohtus, sest tugines kohtupraktikast tulenevale tõlgendusele, mida järgis haldustava ja mille kohaselt asjaomane toiming oli käibemaksuga maksustatud?”

 Hinnang

 Esimene eelotsuse küsimus

11.      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas neutraalse käibemaksustamise, tõhususe ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega on kooskõlas siseriiklikud õigusnormid, mis riigikassasse alusetult tasutud käibemaksu osas esiteks annavad erinevad õigused ühelt poolt teenuseosutajale kui käibemaksukohustuslasele (st õiguse nõuda maksuhaldurilt tagasi alusetult tasutud käibemaks, mille puhul tuleb vastav taotlus esitada kahe aasta jooksul alates maksmisest või päevast, mil tekkis tagastamise alus) ja teiselt poolt teenusesaajale kui isikule, kes käibemaksu tasus (st alusetult saadu teenuseosutaja käest tagasi nõudmise õiguse, mille suhtes kehtib kümneaastane tähtaeg), ja teiseks annavad võimalike sellega seotud vaidluste lahendamise erinevate kohtute pädevusse (st maksukohus teenuseosutaja ja maksuhalduri vahelise vaidluse puhul ning tsiviilkohus teenusesaaja ja teenuseosutaja vahelise vaidluse puhul).

12.      Kõigepealt tuleb märkida, et vastavalt teabele, mis Corte suprema di cassazione esitas oma eelotsusetaotluses, ei vaidlusta nimetatud kohus seda, et vaidlusalused maksud on alusetult arvele märgitud ja riigikassasse makstud. Seega, selles osas ei ole lahkarvamust selle kohtu ja Itaalia üldtsiviilkohtute vahel, kes lahendasid alusetult saadu tagastamise hagi, mille asjaomased ühistud esitasid BNA vastu. Eelotsuse küsimustega tõstatatud probleem puudutab sellest tulenevat õigust, st õigust alusetult sissenõutud käibemaksu tagastamisele, ja täpsemalt selle õiguse teostamise viisi ja tingimusi.

13.      Ma leian, et kohtupraktikast saab järeldada, et liidu õigus seab liikmesriikidele üldiselt kohustuse teha võimalikuks alusetult sisse nõutud käibemaksu tagastamine ja võimaldada isikutel kasutada sellele vastavaid õigusi. Euroopa Kohus lähtus sellest eeldusest kohtuasjas, milles tehti otsus Schmeink & Cofreth ja Strobel, kui ta otsustas eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse üle.(3)

14.      Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuues direktiiv 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas(4) ei sisalda aga ühtegi sätet alusetult arvele märgitud ja seejärel riigikassasse makstud käibemaksu tagastamise kohta.

15.      Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba mitmel korral märkinud, et alusetult sissenõutud riiklike maksude tagastamist reguleerivate ühenduse õigusnormide puudumise tõttu lahendatakse see probleem eri liikmesriikides erineval moel. Sellises olukorras tuleb iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga määrata pädevad kohtud ja reguleerida, millises korras saab pöörduda kohtusse, et tagada isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse, tingimusel et esiteks ei ole selline kord ebasoodsam kui samalaadsete siseriiklike kaebuste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ning teiseks, et see ei muuda ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).(5)

16.      Selles osas tuleb veel lisada, et pärast Lissaboni lepinguga sisse viidud muudatusi tuleneb sama kohustus liikmesriikidele otse Euroopa Liidu lepingust endast. ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaselt näevad liikmesriigid ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades.

17.      Mis puudutab Itaalias kehtivat alusetult sissenõutud käibemaksu tagastamise süsteemi, siis see ei ole esimene kord, kui Itaalia kohtud esitavad selle süsteemi ja selle kolme aspekti kohta Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi.

18.      Esiteks, kohtuasjas, milles tehti otsus Reemtsma Cigarettenfabriken,(6) uuris Euroopa Kohus Itaalia süsteemi neutraalsuse, tõhususe ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid silmas pidades, arvestades asjaolu, et kõnealuses süsteemis on teenuseosutajale ja teenusesaajale ette nähtud erinevad viisid alusetult arvele märgitud ja tasutud käibemaksu tagastamise saavutamiseks. Euroopa Kohus tuvastas lõpuks, et nimetatud põhimõtetega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt võib üksnes teenuseosutaja taotleda maksuametilt alusetult tasutud käibemaksu summade tagastamist ja teenuste saaja võib esitada selle teenuseosutaja vastu tsiviilhagi alusetult makstud summade tagasisaamiseks.(7)

19.      Teiseks, kohtuasjas, milles tehti otsus Edis,(8) käsitles Euroopa Kohus Itaalias kehtiva alusetult sissenõutud käibemaksu tagastamise süsteemi teist aspekti, mis puudutab erinevaid nõude esitamise õiguse lõppemise tähtaegu või aegumistähtaegu esiteks alusetult makstud käibemaksu tagastamise taotluse puhul, mis on adresseeritud maksuhaldurile, ja teiseks isikute vahelise alusetult saadu tagastamise hagi puhul. Euroopa Kohus otsustas, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus see, et liikmesriigi õigusnormid sisaldavad isikute vaheliste alusetult saadu tagastamise hagide puhul kohaldatava üldise aegumistähtaja kõrval ebasoodsamat vaiete esitamise ja kohtu poole pöördumise erikorda maksude vaidlustamiseks.(9)

20.      Kolmandaks, mis puudutab alusetult tasutud käibemaksu maksuhaldurile adresseeritud tagastamistaotluse esitamise õiguse tähtaja kestust ennast, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et see tähtaeg peab olema mõistlik ning kaitsma ühtaegu maksumaksja ja asjaomase maksuhalduri huve. Nimetatud tähtaeg ei muuda ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.(10) Võimalus esitada alusetult tasutud käibemaksu tagastamistaotlust piiramatu aja jooksul läheks vastuollu õiguskindluse põhimõttega, mis nõuab, et maksukohustuslase olukorda seoses tema õiguste ja kohustustega maksuhalduri ees ei saa lõputult vaidlustada.(11)

21.      Tähtaja mõistlikkust hindab Euroopa Kohus juhtumipõhiselt. Kaheaastast nõudeõiguse lõppemise tähtaega pidas Euroopa Kohus käibemaksu mahaarvamisõiguse puhul mõistlikuks tähtajaks.(12) Olen arvamusel, et seda järeldust saab analoogia alusel kasutada alusetult tasutud käibemaksu tagastamisnõudeõiguse suhtes.

22.      Seega, eespool nimetatud kohtupraktikale tuginedes tundub, et antud juhul eelotsuse küsimuste esemeks olev Itaalias kehtiv alusetult sissenõutud käibemaksu tagastamise süsteem on iseenesest üldiselt kooskõlas tõhususe, diskrimineerimiskeelu ja neutraalse maksustamise põhimõtetega.

23.      Siiski, käesolevas asjas häiris maksuhaldur Itaalia süsteemi tasakaalu, muutes ringkirjaga tõlgendust, mis oli antud presidendi dekreedi nr 633/72 artikli 10 punktile 5, milles on ette nähtud maksukogumistegevuse käibemaksust vabastamine. Ringkirjas on asutud seisukohale, et ühistute osamaksed on oma olemuselt maksud ja seetõttu tuleb nende kogumise tegevuse eest saadud tasu pidada käibemaksust vabastatuks.

24.      Kuna eespool mainitud tõlgenduse muutmine toimus pärast seda, kui oli möödunud maksukohustuslasele, käesolevas asjas BNA-le, määratud tähtaeg nõude esitamiseks, ei saanud kõnealune maksukohustuslane enam maksuhaldurilt taotleda selle summa tagastamist, mis vastas ühistute osamaksete kogumise tegevuse eest saadud tasu pealt arvele märgitud ja seejärel riigikassasse makstud käibemaksule, samas kui ühistud võisid ühistute osamaksete kogumise teenuse saajatena endiselt nõuda BNA-lt kõnealuste summade tagastamist alusetu rikastumise sätete järgi.

25.      Sellest tulenevalt tasuks käibemaksu BNA, kuigi käibemaksu kui tarbimismaksu peaks üldiselt tasuma lõpptarbija, st käesoleval juhul ühistud.

26.      Käesolevas asjas ei ole aga selle olukorra põhjustajaks BNA. Nagu märgib Corte suprema di cassazione oma eelotsusetaotluses, järgis BNA üksnes käibemaksu arvele märkimise ajal kehtinud haldustava ja kohtupraktikat, millest järeldus, et kuna ühistu osamakset ei peetud maksuks, tuli sellelt tasuda käibemaks.

27.      Mitte miski ei viita sellele, et BNA ei tegutsenud nagu piisavalt ettevaatlik ja arukas maksumaksja. Seega tundub, et asjaolu, et käibemaksu maksmisest alates kulgema hakanud kaheaastane tähtaeg, mis BNA-le anti alusetult saadud summade tagastamise taotlemiseks, möödus tulemusetult, ei saa panna süüks BNA-le, vaid, vastupidi, maksuhaldurile.

28.      Leian, et niisuguses olukorras tuleb uurida, ega presidendi dekreedi nr 633/72 artikli 10 punkti 5 tõlgenduse muutmise eespool kirjeldatud tagajärjed BNA üle võtnud BAPV õiguslikule olukorrale ei ole vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega, mis on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale osa ühenduse õiguskorrast ning millest peavad sellest tulenevalt kinni pidama ühenduse institutsioonid, kuid ka liikmesriigid, kui nad teostavad neile ühenduse direktiividega antud pädevust.(13)

29.      Tegelikult ei saa seda, kas siseriiklikud õigusnormid, nende tõlgendamine ja kohaldamine on kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega, uurida Euroopa Kohus. See ülesanne on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtul. Euroopa Kohtul on ELTL artikli 267 alusel eelotsust tehes üksnes pädevus anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad viimasel seda kooskõla hinnata.(14)

30.      Selle kohta tuleb meenutada, et õiguskindluse põhimõte nõuab esiteks, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning teiseks, et õigussubjektid saaksid nende kohaldamist ette näha. Seda nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi, selleks et asjaomastel isikutel oleks võimalik täpselt teada neile õigusnormidega seatud kohustuste ulatust.(15)

31.      Olen seisukohal, et käesoleval juhul ei tekita kahtlust mitte presidendi dekreedi nr 633/72 artikli 10 punkti 5, millega on ette nähtud käibemaksuvabastus maksukogumistegevuse puhul, selgus ja täpsus, vaid selle kohaldamise ette nägemise võimalikkus. Lähtun eeldusest, et õiguse kohaldamine on lahutamatult seotud selle tõlgendamisega, mida maksuhaldur käesolevas asjas muutis.

32.      Presidendi dekreedi nr 633/72 artikli 10 punkti 5 tõlgendamise ja kohaldamise ette nägemise võimalikkuse hindamiseks peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus arvesse võtma mitte ainult asjaolu, et maksuhaldur muutis oma seisukohta ühenduste osamaksete kogumise tegevuse eest saadud tasu maksustamise kohta, vaid ka seda, et Itaalia kohtute seisukoht selles küsimuses oli muutumas.

33.      Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte osas võib eelotsusetaotluse esitanud kohus kasutada kohtuotsust Elmeka,(16) kuigi see kohtuotsus puudutab maksumaksjate õiguspärast ootust seoses haldusasutuste toimingutega. Olen arvamusel, et sellest kohtuotsusest tulenevad järeldused saab üldistades üle võtta haldusasutuste igasuguse tegevuse suhtes.

34.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks seega kõigepealt kindlaks tegema, kas maksuhalduri tegevus tekitas ettevaatlikul ja arukal ettevõtjal põhjendatud ootuse, ja seejärel, juhul kui vastus sellele küsimusele osutub jaatavaks, tegema kindlaks, kas see ootus on õiguspärane.(17)

35.      Kohtuistungil märkis Itaalia valitsuse esindaja selle kohta, et ühistute osamaksete kogumise tegevuse käibemaksust vabastamise küsimus tekitas juba mõnda aega vaidlusi, nii et oli võimatu hinnata, et haldusasutuse toimingud olid tekitanud ettevaatlikul ja informeeritud ettevõtjal põhjendatud ootusi.

36.      Leian, et sellel argumendil ei peaks iseenesest olema määrava tähtsusega rolli eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangus. Arvesse tuleb võtta esiteks ka selle perioodi kestust, mil kehtis esialgne haldustava ja kohtupraktika, mis seisnes ühistuste osamaksete kogumise tegevuse maksustamises, ja teiseks hetke, mil, võrreldes põhikohtuasja aluseks olevate asjaoludega, algasid ühistute osamaksete olemust puudutavad vaidlused.

37.      Lõpetuseks soovin lisada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab oma hinnangus samuti arvesse võtma Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artikliga 1 tagatud ja ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17 kinnitatud omandiõigust, mis vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka. Selle kohtupraktika kohaselt ei ole tegemist absoluutse põhimõttega, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas. Järelikult saab omandiõiguse kasutamist piirata, tingimusel et piirangud vastavad tegelikult Euroopa Liidu taotletud üldisest huvist lähtuvatele eesmärkidele ega kujuta endast taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis riivab tagatud õiguse olemust.(18)

38.      Käesoleval juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul hinnata, ega kõnealune Itaalia süsteem − eelkõige selles süsteemis esiteks BAPV-le ja teiseks ühistutele ette nähtud erinevad nõude esitamise õiguse lõppemistähtajad või aegumistähtajad seoses nende õiguste kasutamisega, mis tulenevad alusetult arvele märgitud ja seejärel riigikassasse makstud käibemaksust − ei põhjusta BAPV omandiõiguse riivamist, tulenevalt maksuhalduri sekkumisest, mis seisnes tõlgenduse muutmises.

39.      Kui see on nii, siis tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul hinnata, kas kohtupraktikast tulenevad ja käesoleva ettepaneku punktis 37 nimetatud tingimused on täidetud.

40.      Eeltoodu põhjal leian, et Euroopa Kohus peaks esimesele küsimusele vastama nii, et neutraalse maksustamise, tõhususe ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis annavad riigikassasse alusetult tasutud käibemaksu osas esiteks erinevad õigused, mille suhtes kehtivad erinevad nõude esitamise õiguse lõppemistähtajad või siis erinevad aegumistähtajad, ühelt poolt teenuseosutajale kui käibemaksukohustuslasele ja teiselt poolt teenusesaajale kui isikule, kes käibemaksu tasus, ja teiseks annavad võimalike sellega seotud vaidluste lahendamise erinevate kohtute pädevusse, tingimusel et kõnealuseid õigusnorme kohaldatakse vastavalt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetele ning omandiõigust järgides.

 Teine eelotsuse küsimus

41.      Teise küsimusega soovib Corte suprema di cassazione teada, kas tõhususe, diskrimineerimiskeelu ja neutraalse maksustamise põhimõtetega käibemaksu valdkonnas on kooskõlas siseriiklik tava või kohtupraktika, mille kohaselt on võimalik teha otsus, et teenuse osutaja on kohustatud tagastama summa teenuse saajale, kui teenuse osutaja ei ole talle kohaldatava aegumistähtaja jooksul esitanud tagastamisnõuet teises kohtus, sest tugines kohtupraktikast tulenevale tõlgendusele, mida järgis haldustava ja mille kohaselt asjaomane toiming oli käibemaksuga maksustatud.

42.      Kohtuistungil palus Itaalia valitsuse esindaja Euroopa Kohtul tunnistada teine küsimus vastuvõetamatuks, põhjusel, et BNA või siis BNA üle võtnud BAPV poolt alusetult arvele märgitud käibemaksu tagastamise küsimus ei olnud põhikohtuasja ese.

43.      Nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, on üksnes asja menetlevatel ja selle lahendamise eest vastutavatel siseriiklikel kohtutel õigus iga kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata eelotsuse vajalikkust kohtuasjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab tagasi lükata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamisel ei ole mingit seost põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega.(19)

44.      Olen arvamusel, et käesolevas asjas on tegemist just sellise olukorraga. Tuleb möönda, et põhikohtuasi, milles eelotsuse küsimused esitati, puudutab üksnes alusetult riigikassasse makstud käibemaksu tagastamist maksuhalduri poolt, kuna küsimuse, mis puudutab alusetult arvele märgitud käibemaksu tagastamist BNA üle võtnud BAPV poolt, lahendas teine Itaalia kohus.

45.      Kuna Euroopa Kohtu vastus ei saaks olla põhikohtuasja lahendamiseks vajalik, leian, et Euroopa Kohus peaks tunnistama Corte suprema di cassazione esitatud teise küsimuse vastuvõetamatuks.

46.      Juhul, kui Euroopa Kohus ei nõustu minu arvamusega ja tunnistab teise küsimuse vastuvõetavaks, leian, et vastuses, mille ma soovitan Euroopa Kohtul anda esimesele küsimusele, on samal ajal vastatud teisele küsimusele, kuna ka selle küsimuse eesmärk on hinnata Itaalias kehtivat alusetult sissenõutud käibemaksu tagastamise süsteemi.

 Ettepanek

47.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku esiteks tunnistada Corte suprema di cassazione esitatud teine eelotsuse küsimus vastuvõetamatuks ja teiseks vastata nimetatud kohtu esitatud esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Neutraalse maksustamise, tõhususe ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis annavad riigikassasse alusetult tasutud käibemaksu osas esiteks erinevad õigused, mille suhtes kehtivad erinevad nõude esitamise õiguse lõppemistähtajad või siis erinevad aegumistähtajad, ühelt poolt teenuseosutajale kui käibemaksukohustuslasele ja teiselt poolt teenusesaajale kui isikule, kes käibemaksu tasus, ja teiseks annavad võimalike sellega seotud vaidluste lahendamise erinevate kohtute pädevusse, tingimusel et kõnealuseid õigusnorme kohaldatakse vastavalt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetele ning omandiõigust järgides.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – Gazzetta Ufficiale della Repubblica Italiana (edaspidi „GURI”) regulaarne lisa nr 292, 11.11.1972.

3 – 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-454/98: Schmeink & Cofreth ja Strobel (EKL 2000, lk I-6973, punktid 39 ja 49).

4 – EÜT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 23.

5 – Vt selle kohta 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-231/96: Edis (EKL 1998, lk I-4951, punktid 33 ja 34), 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-62/00: Mark & Spencer (EKL 2002, lk I-6325, punkt 34) ja 21. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C-472/08: Alstom Power Hydro (EKL 2010, lk I-623, punkt 17).

6 – 15. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-35/05: Reemtsma Cigarettenfabriken (EKL 2007, lk I-2425).

7 – Eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Reemtsma Cigarettenfabriken (punkt 42).

8 – Viidatud 5. joonealuses märkuses.

9 – 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Edis (punkt 37). Sama järeldus sisaldub ka näiteks 9. veebruari 1999. aasta otsuses kohtuasjas C-343/96: Dilexport (EKL 1999, lk I-579, punkt 28).

10 – Vt selle kohta 16. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 33/76: Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral (EKL 1976, lk 1989, punkt 5); 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Edis (punkt 35) ja 30. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-262/09: Meilicke jt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 56).

11 – Vt analoogia alusel 8. mai 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-95/07 ja C-96/07: Ecotrade (EKL 2008, lk I-3457, punkt 44) ja 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Alstom Power Hydro (punkt 16).

12 – Vt 11. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Ecotrade (punkt 48) ja 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Alstom Power Hydro (punkt 20).

13 – Vt selle kohta 14. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-181/04 – C-183/04: Elmeka (EKL 2006, lk I-8167, punkt 31) ja 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-201/08: Plantanol (EKL 2009, lk I-8343, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

14 – Vt selle kohta 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Plantanol (punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

15 – Vt selle kohta 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Plantanol (punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika) ja 2. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-358/08: Aventis Pasteur (EKL 2009, lk I-11305, punkt 47).

16 – 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus.

17 – Vt selle kohta 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Elmeka (punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

18 – Vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-402/05 P ja C-415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2008, lk I-6351, punkt 355 ja seal viidatud kohtupraktika).

19 – Vt selle kohta eelkõige 17. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C-18/93: Corsica Ferries (EKL 1994, lk I-1783, punkt 14), 18. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C-266/96: Corsica Ferries France (EKL 1998, lk I-3949, punkt 27) ja 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-345/06: Heinrich (EKL 2009, lk I-1659, punktid 36 ja 37).