EU tax law WEB Partena - C-137/11

1.

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, ( 2 ) mida on muudetud nõukogu 29. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1606/98, artikleid 13 ja 14c ja ( 3 ) ning ELTL artiklit 21.

2.

Eelotsus puudutab kohtuasja, mille pooled on Belgia füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusasutus Partena ASBL (edaspidi „Partena”) ja Les Tartes de Chaumont Gistoux SA (edaspidi „aktsiaselts”) ning mille ese on aktsiaseltsi esindaja O. Rombouts’ võlgnetavate sotsiaalkindlustusmaksete tasumine ajavahemiku eest 1999. aasta esimesest kvartalist kuni 2007. aasta neljanda kvartalini.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub selgitada, kas liikmesriigis maksustatava äriühingu juhtimist välismaalt saab sotsiaalkindlustusmaksetega maksustamisel pidada samaks tegevuseks selles liikmesriigis. Samuti küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas ELTL artikkel 21 välistab seadusega kehtestatud ümberlükkamatu eelduse, mille kohaselt äriühingu esindaja, kes juhib liikmesriigis maksustatavat äriühingut välismaalt, kuulub selle liikmesriigi füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemi.

4.

Olen seisukohal, et käesolevas kohtuasjas on kohaldatavad ELTL artiklid 45 ja 49. Samuti on kohaldatavad määruse nr 1408/71 artiklid 13 ja 14, mis kuuluvad selle määruse II jaotisesse „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine”.

5.

Belgia õiguses reguleerib füüsilisest isikust ettevõtjate kuulumist sotsiaalkindlustusskeemi 27. juuli 1967. aasta kuninglik dekreet nr 38, mis käsitleb füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemi korraldamist ( 4 ) ja mida on muudetud 18. novembri 1996. aasta kuningliku dekreediga, mis käsitleb füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemi, vastavalt 26. juuli 1996. aasta seaduse, mis käsitleb sotsiaalkindlustussüsteemi moderniseerimist ja seadusjärgsete pensioniskeemide kestlikkust, VI jaotisele ning 26. juuli 1996. aasta seaduse, millega tagatakse eelarvetingimused Belgia osalemiseks majandus- ja rahaliidus, artiklile 3. ( 5 )

6.

Kuningliku dekreedi nr 38, mis käsitleb sotsiaalkindlustusskeemi kohaldamist füüsilisest isikust ettevõtjatele, artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et „füüsilisest isikust ettevõtja on iga füüsiline isik, kes tegutseb Belgias kutsealal, mille puhul ta ei ole seotud töölepinguga ega tüüptingimustega”.

7.

18. novembri 1996. aasta kuningliku dekreediga lisati kuningliku dekreedi nr 38 artikli 3 lõikesse 1 neljas lõik järgmises sõnastuses:

„isikute puhul, kes on nimetatud sellise äriühingu või muu ühingu seaduslikeks esindajateks, mis on Belgia ettevõtte tulumaksu kohustuslane või Belgia mitteresidentide maksu kohustuslane, eeldatakse ümberlükkamatult, et nad tegutsevad Belgias kutsealal füüsilisest isikust ettevõtjana.”

8.

Oma 3. novembri 2004. aasta otsusega 176/2004 tunnistas konstitutsioonikohus ( 6 ) kuningliku dekreedi nr 3 artikli 3 lõike 1 neljanda lõigu põhiseadusvastaseks isikute osas, kes esindavad Belgia ettevõtte tulumaksu või Belgia mitteresidentide maksu kohustust kandvat äriühingut ja kes ei juhi seda äriühingut välismaalt. Nimetatud kohus asus seisukohale, et see ümberlükkamatu eeldus nende esindajate suhtes ei ole proportsionaalne, sest see ei võimalda esindajatel, kelle tegevus on lakanud, tõendada selle tegevuse lakkamist muidu kui lahkudes ametist ja lõpetades oma kohustused, mis tulenevad nende staatusest füüsilisest isikust ettevõtjatena. Selliseid äriühinguid välismaalt juhtivate esindajate suhtes aga ei pidanud konstitutsioonikohus kõnealust sätet ebaproportsionaalseks. Ta asus seisukohale, et nimetatud eelduse ümberlükkamatust võib pidada vajalikuks, et tagada niisuguste esindajate kuulumine füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemi, arvestades et siseriiklikul ametiasutusel ei ole selliste isikute suhtes seda teavet ega neid volitusi, mis tal on äriühinguid Belgiast juhtivate esindajate suhtes.

9.

Kuningliku dekreedi nr 38 artikli 15 lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt kannavad äriühingud oma esindajate sotsiaalkindlustusmaksete tasumise eest solidaarvastutust.

10.

Aktsiaselts asutati 17. aprillil 1993. Ta on Belgia maksukohustuslane, sest seal on tema registreeritud asukoht. Üldkoosolekul 12. oktoobril 1995 kuulus pool aktsiaseltsi aktsiakapitalist O. Rombouts’le ja teine pool Van Acker’ile. Üldkoosolekutel 7. juunil 2000 ja 7. juunil 2006 pikendati nende ametiaega juhatuse liikmetena.

11.

O. Rombouts on alates 1999. aasta lõpust olnud Portugali resident. Ta on olnud seal töölepingu alusel tööl või saanud seal töötu abiraha alates 1. jaanuarist 2001 kuni juulini 2005. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on O. Rombouts olnud alates novembrist 2007 Portugalis füüsilisest isikust ettevõtja. Nimetatud kohus märgib, et aktsiaseltsi väitel algas see füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise periood novembris 2005.

12.

Partena tegi 28. mail 2008 O. Rombouts’ ja aktsiaseltsi suhtes maksuotsuse nõudega tasuda 125696,50 eurot, mis vastab O. Rombouts’ võlgnetavatele sotsiaalkindlustusmaksetele ajavahemiku eest alates 1999. aasta esimesest kvartalist kuni 2007. aasta neljanda kvartalini.

13.

Aktsiaselts vaidlustas selle nõude 5. augustil 2008 esitatud kaebusega Nivelles’i Tribunal du travail’s (töökohus). Tribunal du travail märkis oma 14. detsembri 2009. aasta otsuses muu hulgas seda, et vaidlustus oli põhjendatud.

14.

Partena esitas 29. jaanuaril 2010 apellatsioonkaebuse Cour du travail de Bruxelles’i (Belgia). Selle menetluse käigus möönis Partena, et pidades silmas O. Rombouts’ töötajastaatust Portugalis alates 1. jaanuarist 2001, ei saa ta enam kuuluda Belgia füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemi rohkem kui teisesel alusel. Seega on Partena praeguse nõude summa mitte 125696,50 eurot, vaid 68317,61 eurot ja intress.

15.

Aktsiaseltsi väitel tuleb jätta jõusse Tribunal du travail’ otsus ning mõista kohtukulud välja Partenalt. Aktsiaselts vaidlustab väite, et O. Rombouts kuulub Belgia füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemi. Teise võimalusena taotleb aktsiaselts, et Euroopa Kohtule esitataks eelotsuseküsimus selle kohta, kas muu hulgas kuningliku dekreedi nr 38 artikli 3 lõike 1 neljas lõik on vastavuses EÜ artikliga 18 (nüüd ELTL artikkel 21).

16.

Nendel asjaoludel esitas Cour du travail de Bruxelles (Belgia) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17.

Kirjalikke märkusi esitasid aktsiaselts, Belgia valitsus ja komisjon. Nemad esitasid ka suulisi märkusi kohtuistungil, mis peeti 22. märtsil 2012.

18.

Belgia valitsus esitab kaks vastuväidet vastuvõetavuse kohta.

19.

Esiteks peab Belgia valitsus mõlemat eelotsuseküsimust vastuvõetamatuks, sest kõnealune ümberlükkamatu eeldus ei ole kohaldatav O. Rombouts’le. See eeldus kohaldub ainult esindajatele, kes juhivad välismaalt äriühinguid, mille registreeritud asukoht on Belgias, ja kes ei deklareeri nimetatud riigis mingit tulu, tuginedes sellele, et nende käsund ei ole tasustatud. Belgia valitsuse sõnul tehakse seda eesmärgiga vältida sotsiaalkindlustusmaksete tasumist, sest selleks, et olla Belgias käsitletud füüsilisest isikust ettevõtjana, peab töötaja muu hulgas tegutsema kutsealal ning see käsitlus eeldab tasulist tegutsemist.

20.

Belgia valitsuse väitel oli O. Rombouts põhikohtuasjas olulisel ajavahemikul aktsiaseltsi esindajana tegutsedes mitteresidendina Belgia maksukohustuslane vastavalt 1992. aasta tulumaksuseadustiku artikli 2 lõike 1 punkti 1 alapunktile a, artikli 227 lõikele 1 ja artikli 228 lõikele 1 ning Belgia ja Portugali vahelise topeltmaksustamise vältimise lepingu artiklile 16. ( 7 )

21.

Liiati ei vaidlustanud O. Rombouts Belgia valitsuse sõnul seda, et ta on Belgias tulumaksukohustuslane. Tema sotsiaalkindlustusmaksete arvutamisel lähtuti tema kui esindaja sissetulekust, mida maksuhaldur arvestas ja teatas Institut National d’Assurances Sociales pour Travailleurs Indépendants’ile („Inasti”). Seega ei saa O. Rombouts ega aktsiaselts tugineda sellele, et tema käsund ei olnud tasustatud, põhjendusega, et kutsealase tegevuse nõue ei olnud täidetud.

22.

Teiseks on eelotsuse küsimused Belgia valitsuse sõnul vastuvõetamatud seetõttu, et nendes taotletakse hinnangut küsimuses, kas siseriiklikud õigusnormid on kooskõlas EL-i õigusega.

23.

Minu arvates ei ole alust nõustuda Belgia valitsuse esimese vastuväitega vastuvõetavuse kohta. Ehkki Belgia valitsuse pakutud siseriikliku ja rahvusvahelise maksuõiguse tõlgendus võib paika pidada, on eelotsusetaotluse põhjal minu meelest selge, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev vaidlus puudutab seda, kas Belgia sotsiaalkindlustuse õigusnormid on O. Rombouts’ suhtes kohaldatavad. Selle hindamisel tuleb igal juhul lähtuda määruse nr 1408/71 II jaotise sätetest, mis käsitlevad kohaldatava õiguse kindlaksmääramist. Peale selle palub eelotsusetaotluse esitanud kohus suuniseid asutamislepingus sätestatud vaba liikumise eeskirjade tõlgendamise kohta. ( 8 ) Nendel asjaoludel on eelotsuse küsimused vastuvõetavad.

24.

Mis puudutab vastuvõetamatuse kohta esitatud teist vastuväidet, et nendes küsimustes taotletakse hinnangut selle kohta, kas siseriiklikud õigusnormid on kooskõlas EL-i õigusega, piisab märkimisest, et nende küsimuste sõnastusest selguvalt palutakse nendes tõlgendada EL-i õigusnorme: käesoleval juhul määruse nr 1408/71 eri sätteid ja vaba liikumise eeskirju.

25.

Esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas liikmesriik tohib määruse nr 1408/71 artiklite 13 ja 14c kohaselt ette näha, et selles liikmesriigis maksustatava äriühingu ( 9 ) esindaja tegutseb selles liikmesriigis, kuigi ta juhib äriühingut välismaalt. Seega palutakse esimeses küsimuses suuniseid selle kohta, kas tegevus töölepingu alusel või füüsilisest isikust ettevõtjana eksisteerib, vastavalt eespool viidatud sätetele.

26.

Määruse nr 1408/71 artiklid 13 ja 14c kuuluvad selle määruse II jaotisesse, mille pealkiri on „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine”. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale moodustavad määruse nr 1408/71 sätted, mis määravad kindlaks kohaldatava õiguse, täieliku kollisiooninormide süsteemi, mille tulemusel piiratakse siseriiklike seadusandjate pädevust määrata nende asjassepuutuva siseriikliku õiguse ulatust ja kohaldamistingimusi seoses isikutega, kelle suhtes see õigus kehtib, ja territooriumiga, kus tekivad siseriiklike sätete õiguslikud tagajärjed. ( 10 )

27.

Määruse nr 1408/71 II jaotise sätete eesmärk on mitte üksnes tagada, et selle määruse kohaldamisalasse kuuluvaid isikuid ei jäeta ilma sotsiaalkindlustuseta, sest puuduvad nende suhtes kohaldatavad õigusnormid, vaid ka ära hoida mitme siseriikliku õigusnormisüsteemi üheaegset kohaldamist ja sellega kaasneda võivaid komplikatsioone. ( 11 )

28.

Määrusega nr 1408/71 kehtestatud kollisiooninormid on liikmesriikide jaoks kohustuslikud ja nende normide kohaldamine oleneb üksnes asjaomase töötaja objektiivsest olukorrast. ( 12 )

29.

Olen seisukohal, et arvestades kõnealuste normide kohustuslikkust ja ka määruse nr 1408/71 II jaotise enda eesmärki, ei saa liikmesriik ühepoolselt võtta endale õigust määrata kindlaks, kas töötaja kuulub tema õigusnormide kohaldamisalasse, nähes ette, et see töötaja on tegutsenud selles liikmesriigis, kui niisugune määrang ei vasta asjaomase töötaja objektiivsele olukorrale ega kohaldatava õiguse kindlaksmääramist käsitlevatele kohustuslikele normidele.

30.

Nagu Euroopa Kohus kohtuasjas Aldewereld ( 13 ) märkis, tuleneb see, millist õigust kohaldatakse, objektiivselt määruse nr 1408/71 II jaotise sätetest nende tegurite põhjal, mis seostavad konkreetset olukorda liikmesriikide õigusnormidega. Teisipidine järeldus tekitaks minu arvates ohu, et kohaldatava õiguse kindlaksmääramist käsitlev määruse nr 1408/71 II jaotis võib jääda tegelikult eesmärgi- ja mõjutühjaks, eriti kui niisugust lähenemisviisi hakkab kasutama mitu liikmesriiki.

31.

Käesolevas asjas nähtub Euroopa Kohtu toimikust, et lisaks tegutsemisele aktsiaseltsi esindajana oli O. Rombouts Portugalis alates novembrist 2007 füüsilisest isikust ettevõtja (ehkki aktsiaseltsi väitel algas see füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise periood novembris 2005) ning alates 1. jaanuarist 2001 kuni juulini 2005 Portugalis töölepingu alusel tööl või töötu.

32.

Kuigi on vaidluse all, millal täpselt O. Rombouts Portugalis füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkas, on selge, et Portugalis füüsilisest isikust ettevõtjaks saades ei kuulunud ta oma tegevuses aktsiaseltsi esindajana Belgia sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide kohaldamisalasse. ( 14 ) Seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev vaidlus sisuliselt seotud ajavahemikega, mil O. Rombouts oli Portugalis töölepingu alusel tööl või töötu. Selles suhtes olen seisukohal, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub suuniseid määruse nr 1408/71 artikli 14c punkti b ( 15 ) ja artikli 13 lõike 2 punkti b ( 16 ) kohaldamise kohta O. Rombouts’ tegevusele aktsiaseltsi esindajana ajal, mil ta oli Portugali resident.

33.

Euroopa Kohtu toimikust nähtub – olenevalt sellest, mida tuvastab eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et O. Rombouts’ objektiivset olukorda arvestades täitis ta tegelikult või konkreetselt oma käsundit aktsiaseltsi esindajana Portugali „territooriumil”. ( 17 ) Kuigi selle käsundi täitmisel võib olla tagajärgi Belgias, nagu väidab Belgia valitsus, ( 18 ) ei saa need tagajärjed siiski muuta O. Rombouts’ objektiivset olukorda. O. Rombouts’ objektiivne olukord on faktiküsimus, mille peab tuvastama eelotsusetaotluse esitanud kohus üksikjuhuliselt ja kooskõlas määruse nr 1408/71 II jaotisega, mitte lähtudes siseriikliku seadusandja abstraktselt ette kehtestatud ümberlükkamatust eeldusest.

34.

Sellepärast, arvestades määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti b ja artikli 14c punkti b – mis moodustavad osa sama määruse II jaotises sätestatud kohustuslikest kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eeskirjadest – eesmärki ja selget sõnastust, tuleb neid sätteid minu arvates tõlgendada nii, et liikmesriik ei tohi käsitleda „selles riigis maksustatava äriühingu välismaalt juhtimist” samamoodi nagu tegevust tema territooriumil, kui selline käsitlus ei vasta asjaomase töötaja objektiivsele olukorrale ja kui see tegevus toimub tegelikult teise liikmesriigi territooriumil.

35.

Oma teises küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada saada, kas ELTL artikliga 21 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, milles on sätestatud selline ümberlükkamatu eeldus nagu see, mida põhikohtuasjas käsitletakse.

36.

Minu arvates ei kohaldu põhikohtuasja faktilistele asjaoludele mitte eelotsusetaotluses esile tõstetud ELTL artikkel 21, vaid ELTL artikkel 45 seoses töötajate liikumisvabadusega ja ELTL artikkel 49 seoses asutamisõigusega. ( 19 ) ELTL artikkel 21, milles on üldiselt sätestatud iga liidu kodaniku õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, leiab konkreetse väljenduse ELTL artiklites 45 ja 49. ( 20 )

37.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on isikute vaba liikumist käsitlevate Euroopa Liidu toimimise lepingu sätete eesmärk hõlbustada igasugust Euroopa Liidu kodanike kutsetegevust kogu Euroopa Liidu piires ning nendega on vastuolus meetmed, mis võivad seada niisuguseid kodanikke ebasoodsamasse olukorda, kui nad soovivad tegelda majandustegevusega teise liikmesriigi territooriumil. Sellest tulenevalt tõkestavad ELTL artiklid 45 ja 49 mis tahes meedet, mis ka juhul, kui see on kohaldatav ilma kodakondsusest lähtuva diskrimineerimiseta, võib takistada liidu kodanikke asutamislepinguga tagatud põhivabadusi teostamast või muuta selle neile vähem huvipakkuvaks. ( 21 )

38.

Põhikohtuasjas näib – olenevalt sellest, mida tuvastab eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et dekreedi nr 38 artikli 3 lõike 1 neljanda lõigu kohaselt kohaldatav eeldus ei erista asjaomaseid esindajaid kodakondsuse põhjal. Ometi näib, et kõnealuse siseriikliku sätte mõjul seatakse O. Rombouts’ olukorras olevad äriühingute esindajad seetõttu, et nad on kasutanud oma õigust Euroopa Liidu piires vabalt liikuda, ebasoodsamasse olukorda võrreldes esindajatega, kes ei ole seda õigust kasutanud.

39.

Esiteks, samal ajal kui esindaja suhtes, kes on teostanud oma õigust vabalt liikuda ja juhib äriühingut välismaalt, kehtib ümberlükkamatu eeldus, et ta tegeleb Belgias kutsetegevusega ja on seega kohustatud seal tasuma sellelt tegevuselt sotsiaalkindlustusmakseid, saab esindaja, kes ei ole kasutanud vaba liikumise õigust, selle eelduse Belgia konstitutsioonikohtu 3. novembri 2004. aasta otsuse 176/2004 jõustumisest alates ümber lükata ja esitada tõendeid selle kohta, et ta ei tegutse füüsilisest isikust ettevõtjana kuningliku dekreedi nr 38 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu tähenduses.

40.

Teiseks on veelgi olulisem see, et nimetatud ümberlükkamatu eelduse toimel seatakse Belgias maksustatavate äriühingute esindajad, kes tegelikult või konkreetselt täidavad oma käsundit teisest liikmesriigist, ohtu, et neil tuleb tasuda ühelt ja samalt tegevuselt sotsiaalkindlustusmakseid kahes liikmesriigis.

41.

Just selle ohu ärahoidmine on määruse nr 1408/71 II jaotise sätete eesmärk.

42.

Belgia valitsus märgib, et kõnealuste siseriiklike õigusnormide, eriti aga kõnealuse ümberlükkamatu eelduse eesmärk on hoida Belgias ära kunstliku ümberpaiknemise teel toime pandavat sotsiaalkindlustuspettust. Tänapäevaste sidevahendite abil saavad äriühingute esindajad täita Belgias asuvate äriühingute suhtes oma käsundit välismaalt. Nimetatud valitsus osutab, et jättes oma esindajategevusest saadud sissetuleku Belgia maksuhaldurile deklareerimata ja teatades, et nende käsund ei ole tasustatud, võivad esindajad vältida füüsilisest isikust ettevõtjatena Belgias kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksete tasumist.

43.

Ehkki eesmärk hoida ära sotsiaalkindlustuspettust on kiiduväärne ja seda tuleb tõepoolest soosida, eeskätt koordineerides või ühtlustades Euroopa Liidu õiguse kohaselt vastu võetavaid meetmeid, olen seisukohal, et kõnesolev ümberlükkamatu eeldus, millega püütakse hoida Belgias ära sotsiaalkindlustuspettust, on niisuguse pettuse ärahoidmiseks selles liikmesriigis täiesti sobimatu, kui äriühingute esindajad kuuluvad oma objektiivse olukorra ja määruse nr 1408/71 II jaotises sätestatud kohustuslike eeskirjade tõttu teise liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi.

44.

Sellepärast näib – olenevalt sellest, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab põhikohtuasja faktilised ja muud asjaolud, konkreetsemalt O. Rombouts’ objektiivse olukorra –, et Belgias ei tekigi mingit sotsiaalkindlustuspettuse küsimust seoses tema tegevusega aktsiaseltsi esindajana, mis, nagu nähtub, oli tegevus Portugali territooriumil.

45.

Sellest lähtudes pean õigeks tõlgendada ELTL artikleid 45 ja 49 nii, et liikmesriik ei tohi vastu võtta sellist sätet nagu dekreedi nr 38 artikli 3 lõike 1 neljas lõik, kui see ei võimalda teise liikmesriigi residendil, kes tegelikult juhib esimeses liikmesriigis maksustatavat äriühingut sellest teisest liikmesriigist, esitada tõendeid selle kohta, et ta selles osas tegelikult tegutseb nimetatud teise liikmesriigi territooriumil, ja niiviisi ümber lükata eeldust, et ta kuulub esimese liikmesriigi füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemi.

46.

Nendel põhjendustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour du travail de Bruxelles’i (Belgia) esitatud küsimustele järgmiselt: