EU tax law WEB Regards Photographiques - C-145/18

1.

Fotograafia on nähtus, mida on raske määratleda. Selle „tegelikkust peegeldav“ iseloom, näiliselt lihtne teostus, üha enam massidesse jõudmine (praegu on peaaegu igaühel fotoaparaat, kas või telefoni integreeritud fotoaparaat) tekitavad kahtlusi selle kunstilises iseloomus. Arutelu selle üle, kas, ja sel juhul, millistel tingimustel on fotograafia kunst, on muide sama vana kui fotograafia ise. ( 2 ) Selline väitlus on mõistagi filosoofide ja kunstiteoreetikute seas igati õiguspärane. Seevastu kaubandustehingute maksustamine peab tingimata põhinema seadusest tulenevatel selgetel ja objektiivsetel kriteeriumidel, isegi kui need tehingud tehakse „kunstiteoseks“ kvalifitseeritud kaupadega. Seda aruteluküsimust ei saa lahendada maksuasutused ega liikmesriikide kohtud ega isegi Euroopa Kohus. Käesolevas ettepanekus esitan ma põhjused, miks kõik katsed seda teha, nagu on ette võetud Prantsusmaa haldustava raames, mitte ainult ei saa saavutada eesmärki, see tähendab võimaldada eristada kunsti sellest, mis ei ole kunst, vaid viib lõpuks paratamatult välja õiguskindluse, neutraalse maksustamise ja konkurentsi [põhimõtete] rikkumiseni.

2.

Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) ( 3 ) artiklis 103 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võivad ette näha, et vähendatud maksumäära või üht vähendatud maksumääradest, mida nad kohaldavad vastavalt artiklitele 98 ja 99, kohaldatakse ka artikli 311 lõike 1 punktides 2, 3 ja 4 määratletud kunstiteoste, kollektsiooni- ja antiikesemete impordi suhtes.

2.   Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 nimetatud võimalust, võivad nad kohaldada vähendatud maksumäära ka järgmiste tarnete suhtes:

[…]“.

3.

Selle direktiivi artiklis 311 on sätestatud:

„1.   Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid, ilma et see piiraks muude ühenduse sätete kohaldamist:

[…]

2) „kunstiteosed“ – IX lisa A osas loetletud esemed;

[…].

2.   Liikmesriikidel on võimalus mitte käsitada kunstiteostena IX lisa A osa punktides 5, 6 ja 7 loetletud esemeid.

[…]“.

4.

Selle direktiivi IX lisa A osa „Kunstiteosed“ punkt 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Kunstniku tehtud fotod, millest ta on ise teinud või on tema juhendamisel tehtud mitte rohkem kui 30 signeeritud ja nummerdatud eksemplari, olenemata suurusest ja alusmaterjalist“.

5.

Üldise maksuseadustiku (Code général des impôts, edaspidi „CGI“) kuni 31. detsembrini 2011 kohaldatavas redaktsioonis oli artiklis 278 septies ette nähtud:

„Käibemaksuga maksumääras 5,5% [ ( 4 )] maksustatakse:

[…]

2. kunstiteosed, mida tarnib nende autor või tarnivad tema õigusjärglased;

[…]“.

6.

Vastavalt CGI II lisa A osa artikli 98 punktile 7 on kunstiteosed „[k]unstniku tehtud fotod, millest ta on ise teinud või on tema juhendamisel tehtud mitte rohkem kui 30 signeeritud ja nummerdatud eksemplari, olenemata suurusest ja alusmaterjalist […]“.

7.

25. juuni 2003. aasta juhendiga, mis oli kohaldatav faktiliste asjaolude toimumise ajal (edaspidi „25. juuni 2003. aasta juhend“), tehti kunstifotodele vähendatud käibemaksumäära kohaldamise tingimustesse järgmised täpsustused:

„[…]

8.

Äriühingu Regards Photographiques SARLi tegevusala on fotode tegemine ja müümine.

9.

Raamatupidamiskontrolli tulemusena vaidlustas maksuhaldur (Prantsusmaa) asjaolu, et see äriühing oli kohaldanud teatavate fotode, nimelt portree- ja pulmafotode tarnimisele vähendatud käibemaksumäära. Kuna maksuhaldur leidis, et nendele fotodele tuleks kohaldada tavalist käibemaksumäära, väljastas ta äriühingule Regards Photographiques ajavahemiku 1. veebruarist 2009 kuni 31. jaanuarini 2012 kohta käibemaksu juurdemaksenõuded.

10.

Äriühingu Regards Photographiques kaebused nende käibemaksu juurdemaksenõuete peale jättis rahuldamata nii Tribunal administratif d’Orléans (Orléans’i halduskohus, Prantsusmaa) kui ka Cour administrative d’appel de Nantes (Nantes’i haldusasjade apellatsioonikohus, Prantsusmaa). Äriühing Regards Photographiques esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

11.

Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

12.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 23. veebruaril 2018. Kirjalikud seisukohad on esitanud äriühing Regards Photographiques, Prantsuse valitsus ja Euroopa Komisjon. Samad huvitatud isikud olid esindatud kohtuistungil, mis peeti 21. novembril 2018.

13.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule neli eelotsuse küsimust. Küsimustest esimene on fundamentaalne ja ülejäänud kolm on pigem täiendavad. Alustan seega oma analüüsi esimesest küsimusest.

14.

Esimene küsimus puudutab direktiivi 2006/112 IX lisa A osa punkti 7 tõlgendamist. Meeldetuletuseks märgin, et selles sättes on täpsustatud, millistele tingimustele peavad fotod vastama selleks, et neid võiks kvalifitseerida „kunstiteoseks“ ja neile kohaldada nimelt selle direktiivi artikli 103 lõike 2 punkti a alusel vähendatud käibemaksumäära. Need tingimused on, et fotod peavad olema kunstniku tehtud, millest ta on ise teinud või on tema juhendamisel tehtud mitte rohkem kui 30 signeeritud ja nummerdatud eksemplari.

15.

Näib, et käesolevas kohtuasjas on komistuskiviks termin „kunstnik“. Prantsuse maksuhaldurite praktikas, mis on kodifitseeritud eespool viidatud 25. juuni 2003. aasta juhistes, on seda terminit kasutatud õigustuseks, et kehtestada täiendavaid nõudeid niisuguste fotode „kunstilise“ iseloomu kohta, millele võiks kohaldada vähendatud käibemaksumäära. Selle seisukoha on suurepäraselt kokku võtnud Prantsuse valitsus oma seisukohtades, kus ta arvab, et foto kvalifitseerimiseks „kunstiteoseks“ IX lisa A osa punkti 7 tähenduses pole nõutav mitte ainult see, et „[selles sättes] ette nähtud sisulised tingimused [oleksid] täidetud“, vaid ka see, et „foto [oleks] autori kunstilooming, mis kajastab tema isiksust ning mis võib üldsusele huvi pakkuda“. Teine tingimus tuleneb Prantsuse valitsuse sõnu asjaolust, et direktiivi 2006/112 IX lisa A osa punkti 7 alusel peaks foto olema „kunstniku tehtud“.

16.

Pean kohe tunnistama, et mina mõistan eespool nimetatud õigusnormi täiesti erinevalt. See tõlgendus tuleneb selle sätte nii grammatilisest kui ka süstemaatilisest ja teleoloogilisest tõlgendusest.

17.

Prantsuse valitsuse tõlgendus kukub minu arvates läbi juba kõnealuse sätte lihtsal grammatilisel analüüsimisel. Valitsus on nimelt seisukohal, et see säte nõuab, et foto oleks „kunstniku tehtud“, samas kui sätte täpses sõnastuses on nimetatud teatud „kunstniku“ tehtud fotot. Prantsuse valitsuse analüüs tugineb seega kõnealuse sätte muudetud sõnastusele, millest võib nii välja lugeda seda, mida seal ei ole öeldud.

18.

Määrava artikli „le“ [teatud kindel] kasutamine kõnealuses sättes ei ole juhuslik ja kajastab liidu seadusandja soovitud tähendust. Selle asendamine umbmäärase artikliga „un“ [mõni] muudab seda tähendust, moonutades nii seadusandja soovi. Lisaks tuleb märkida, et määravat artiklit on kasutatud ka teistes direktiivi 2006/112 IX lisa A osa punkti 7 keeleversioonides, keeltes, kus tuntakse grammatilist artiklite kategooriat ( 5 ). Prantsuse valitsuse argument võiks olla kergemini vastuvõetav ainult nende keeleversioonide alusel, milles nagu poola keeles määravaid ja umbmääraseid artikleid ei tunta. Nendes keeltes võib ainult termini „kunstnik“ kasutamine grammatiliselt tõepoolest segadust tekitada. Nõue, et liidu õigusnormi tõlgendamisel tuleb arvestada selle sisu eri keeleversioonides, võimaldab igasugust võimalikku segadust siiski vältida.

19.

Termin „kunstnik“, millele eelneb määrav artikkel keeltes, milles seda grammatilist vormi tuntakse, on igas direktiivi 2006/112 IX lisa A osa punktis. Nii loetakse lisaks fotodele kunstiteoseks maale jms, „mille kunstnik on täielikult käsitsi teostanud“; gravüüre, mille kunstnik on käsitsi valmistanud; „täielikult kunstniku loodud“ skulptuure; seinavaipu ja tekstiilseinakatteid, „mis on valmistatud käsitsi kunstniku algupärase kavandi järgi“; „täielikult kunstniku loodud“ keraamikaesemete ainueksemplare ja täielikult käsitsi teostatud emailimistööd vasele, „millel on kunstniku või ateljee signatuur“.

20.

Nende sätetega määratakse kindlaks teose loomise etapid, mille peab olema teostanud isik, keda loetakse autoriks. Kuna kõnealused esemed on kvalifitseeritud käibemaksusüsteemi kohaldamisel „kunstiteoseks“, kvalifitseeritakse nende autorid kasutatud sõnastuses „kunstnikeks“. Seega annab selle direktiivi tähenduses „kunstniku“ staatuse asjaolu, et isik on mõne selle direktiivi 2006/112 IX lisa A osas loetletud eseme autor, ja mitte vastupidi. Täpsustus, et ese on isiklikult teostatud, on antud ainueesmärgil välistada erinevate erandite tegemisel käibemaksusüsteemist ( 6 ) tööstuslikult masstootmises toodetud esemed ja lihtsalt koopiad või reproduktsioonid, mida ei ole teinud kunstnik isiklikult.

21.

Seevastu ei ole nende õigusnormide eesmärk, vastupidi sellele, mis tuleneks tõlgendusest, mida pooldab Prantsuse valitsus, teha vahet ühelt poolt maalidel, skulptuuridel, gravüüridel jne, mille on teinud isikud, keda maksuhaldur peab kunstnikeks, ja teiselt poolt esemetel, mille on teinud isikud, kellel seda staatust ei ole. Prantsuse valitsus kinnitas muide kohtuistungil vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele, et see täiendav „kunstilise laadi“ nõue kehtib Prantsusmaa haldustavas ainult ühe kunstiteoste kategooria, nimelt fotograafia kohta.

22.

Ma ei näe aga mingit põhjust käsitleda seda kategooriat teistest erinevalt.

23.

Direktiivi 2006/112 IX lisa A osa punktis 7 on täpsustatud nõuded, millele peab vastama foto selleks, et kvalifitseeruda „kunstiteoseks“ selle sätte tähenduses. Need nõuded keskenduvad peamiselt kahele foto teostamise kõige olulisemale etapile: ülesvõte ja tõmmise tegemine paberile või muust materjalist kandjale. Ülesvõtte, mis hõlmab foto teema valikut ja aparaadi seadistusi, nagu ka kujutise produtseerimise fototundlikule pinnale (tavaliselt metallilist hõbedat sisaldav film või elektrooniline seade), peab olema teinud foto autor. Järgmine etapp on tõmmise tegemine, mille all tuleb analoogtehnoloogias mõista filmide ilmutamist ja tõmmise tegemist otseses mõttes, s.t paberile kandmine või digitehnoloogias digitaalne kujutise töötlemine ja paberile või muule kandjale väljatrükkimine. See etapp peab olema tehtud kas foto autori enda poolt või tema juhendamisel. Tõmmise tegemise usaldamine spetsialistile on autorifotograafias levinud tava, milles fotograafil säilib siiski täielik kontroll lõpptulemuse, s.o paberile või muust materjalist kandjale kantud kujutise üle. Seejärel autor signeerib foto, kusjuures (paberile või muule kandjale kantud) koopiate arv on kuni 30.

24.

Need nõuded võimaldavad eristada fotosid, mida võib kvalifitseerida „kunstiteoseks“, massilisest fototootmisest, mille korral on juhul, kui toimub tõmmise tegemine paberile või muule kandjale ( 7 ), see tavaliselt täielikult või osaliselt usaldatud spetsialiseerunud laboritele, ilma et fotograafil oleks kontrolli lõpptulemuse üle.

25.

Seevastu ei tulene direktiivi 2006/112 IX lisa A osa punktist 7 ühtegi nõuet fotograafias nõutud või välistatud teema, kunstilise taseme või ka autori staatuse kohta. Kõiki fotosid, mis tehakse selles õigusnormis sätestatud tingimustel ja müüakse tingimustel, millega kaasneb käibemaksuga maksustamine, ( 8 ) loetakse selle õigusnormi tähenduses „kunstiteoseks“. Samamoodi loetakse iga isikut, kes teeb niisuguse foto, sellesama sätte tähenduses „kunstnikuks“.

26.

Direktiivi 2006/112 IX lisa A osa terminil „kunstnik“ on kunstiteoste tarnimisele vähendatud maksumäära kohaldamise raames täiendav roll. See maksumäär on nimelt direktiivi 2006/112 artikli 103 lõike 2 punkti a alusel kohaldatav ainult nende kunstiteoste tarnimisele autori või tema õigusjärglaste poolt. Direktiivis 2006/112 ei ole mõistet kunstiteose „autor“ määratletud, kuid mulle näib enam kui selge, et selleks on direktiivi 2006/112 IX lisa A osas nimetatud „kunstnik“. Seepärast ei ole Prantsuse valitsuse kirjalikes seisukohtades esitatud põhiseisukoht, et direktiivi 2006/112 artikli 103 lõike 2 punktis a kasutatud mõiste „autor“ ja selle direktiivi IX lisa A osas kasutatud „kunstnik“ on erinevad, minu arvates põhjendatud, kuna kunstiteostele vähendatud maksumäära kohaldamise loogika põhineb just nimelt tarnet tegeva isiku, s.t artikli 103 lõike 2 punkti a tähenduses autori ja kõnealuse kunstiteose looja (IX lisa A osa tähenduses kunstniku) samasusel.

27.

Termini „kunstnik“ kasutamine direktiivi 2006/112 IX lisa A osa punktis 7 ei õigusta seega, vastupidi sellele, mida kinnitab Prantsuse valitsus selle liikmesriigi haldustava põhjenduseks, teatavate fotode nende teema, kunstilise taseme või autori staatuse tõttu selle õigusnormi tähenduses „kunstiteoseks“ kvalifitseerimisest keeldumist.

28.

Teen seega ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2006/112 artikli 103 lõike 2 punkti a koostoimes selle direktiivi IX lisa A osa punktiga 7 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt on vähendatud käibemaksumäära kohaldamiseks nõutav ainult, et fotod on teinud kunstnik, kes on ise teinud või on tema juhtimisel tehtud mitte rohkem kui 30 signeeritud ja nummerdatud eksemplari, olenemata suurusest ja alusmaterjalist.

29.

Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriigid võivad kohaldada fotodele vähendatud käibemaksumäära, tingimusel et fotod on kunstilised, milleks kvalifitseerimine oleks määratletud liikmesriigi õigusaktides või haldustavades, vaatamata asjaolule, et direktiivi 2006/112 IX lisa A osa punktis 7 ei ole niisugust nõuet ette nähtud. Teisisõnu tõstatab see küsimuse, kas niisugune liikmesriigi praktika, mis on kodifitseeritud 25. juuni 2003. aasta juhendis, on direktiivi 2006/112 IX lisa A osa lõikega 7 vastuolus.

30.

Sellega seoses tuletab komisjon õigesti meelde, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et liikmesriikidel on võimalus kohaldada vähendatud käibemaksumäära mõne teenuste kategooria konkreetsetele ja eriomastele osadele, mille puhul neil on õigus seda määra kohaldada (valikuline kohaldamine), tingimusel et seejuures järgitakse neutraalse maksustamise põhimõtet ( 9 ). Nii on Euroopa Kohus lubanud kohaldada erinevat maksumäära energia turustamisele tellimise raames ja väljaspool tellimist ( 10 ), veevarustusvõrkudesse ühendamise teenustele ja muudele veevarustusteenustele ( 11 ), surnukeha transportimise teenustele ja muudele matusetalitusettevõtjate teenustele ( 12 ) ning, tingimusel et liikmesriikide kohtud teevad edasisi kontrolle, taksotransporditeenustele ja juhiga sõidukiga transporditeenustele ( 13 ), paberkandjal raamatutele ja muudel kandjatel raamatutele ( 14 ) või veel kondiitritoodetele ja värsketele saiakestele olenevalt nende kõlblikkusajast ( 15 ).

31.

Jagan komisjoni arvamust, et seda kohtupraktikat saab üle kanda vähendatud maksumäära kohaldamisele direktiivi 2006/112 artikli 103 lõike 2 punkti a alusel.

32.

Siiski näib mulle, et Prantsuse haldustava eesmärk seoses vähendatud käibemaksumäära kohaldamisega fotodele, nagu see on kodifitseeritud 25. juuni 2003. aasta juhendis, ei ole mitte kohaldada seda määra valikuliselt käesolevas ettepanekus viidatud kohtupraktika tähenduses, vaid kehtestada täiendavaid kriteeriume, mis võimaldavad eristada kunstilist laadi fotosid fotodest, mis ei ole kunstilised. Seda kinnitavad nii teise eelotsuse küsimuse sõnastus kui ka Prantsuse valitsuse seisukohad.

33.

Seega püütakse 25. juuni 2003. aasta juhiste I osas „Kunstifoto kriteeriumid“ anda kunstifoto abstraktne määratlus nimelt autori ilmselge loomingulise kavatsuse ja huvi põhjal üldsuse jaoks. Tuleb aga tõdeda, et need kriteeriumid on väga ebamäärased ja subjektiivsed. Need ei taga õiguskindlust, sest jätavad maksuametile praktiliselt piiramatu kaalutlusõiguse, ega neutraalse maksustamise järgimist, kuna kahte objektiivselt identset fotot võiks maksustada erinevalt, sõltuvalt sellest, kas neis avaldub või mitte maksuameti vaatenurgast selge loominguline kavatsus või need pakuvad huvi üldsusele.

34.

Näib, et 25. juuni 2003. aasta juhise II osas leevendatakse seda ebamäärasust, täpsustades eri liiki fotode kvalifitseerimist. Tulemus on aga veelgi vähem veenev.

35.

Kõigepealt on 25. juuni 2003. aasta juhendi punktis II-1 välistatud passipildid, koolifotod ja grupipildid. Kui passipildikategooriat on üsna kerge määratleda, siis ülejäänud kahe kategooria puhul see nii ei ole ( 16 ). Peale selle ei ole selge, kuidas on see välistamine suhestatud kõnealuse juhise I osas sätestatud kriteeriumidega. Nimelt on grupipilt aegade algusest peale täiesti omaette kunstižanr ( 17 ), ja grupipilt võib seega väga hästi anda tõendust autori ilmselgest loomingulisest kavatsusest ja pakkuda huvi üldsusele.

36.

Seejärel on 25. juuni 2003. aasta juhendi punktist II-2, aga ainult „üldiselt“ välja jäetud fotod, mille huvi sõltub peamiselt pildi teemast. Siin on nimetatud, aga ainult näiteks, peresündmusi, nagu pulmi või armulauda illustreerivad fotod. Huvi, mida foto pakub, kindlaksmääramine on seega jällegi jäetud maksuhalduri hinnata.

37.

25. juuni 2003. aasta juhise punkti II-3 alusel võib foto kunstilisust kinnitada (kuid ilmselt ei saa siiski lõplikult tõendada) fotograafi puhul asjaolu, et fotod pannakse näitusele kultuuri-, muuseumi- või kaubandusasutuses või avaldatakse, ning samuti spetsiifilise materjali kasutamine.

38.

Mis puutub fototeoste näitusele panemise või avaldamise kriteeriumisse, siis on see minu arvates vastuolus neutraalse maksustamise põhimõttega. Selle kriteeriumiga sõltub kauba (foto) tarnimisele kohaldatav maksumäär seda kaupa tarniva maksukohustuslase staatustest. Need aga ei ole käibemaksuga maksustamise seisukohast asjasse puutuvad. Nii võib sama tarnimist samale kliendile maksustada tavalise või vähendatud maksumääraga olenevalt sellest, kas müüja tõendab oma teoste näitusele panemist või avaldamist, mis – kui ma õigesti aru saan – ei pea tingimata olema samad mis tarne objekt.

39.

Kasutatud materjali kriteerium omakorda tekitab tõsist konkurentsi moonutamise ohtu, kuna see privilegeerib teatavaid tehnoloogiaid (analoogtehnoloogiat, eriti hõbedat sisaldava filmiga), teatavaid formaate ja teatavaid tehnikaid (trükkimine fotopaberile), jättes teised, nimelt digitehnoloogia kõrvale. Need tehnilised erinevused ei avalda aga mingit mõju foto kunstilisele iseloomule ega ei ole olulised maksustamise seisukohalt.

40.

25. juuni 2003. aasta juhises püütakse seega halduslikult hoomata hoomamatut, s.o teose kunstilisust. Selle katsega, mis muudab maksuhalduri kunstikriitikuks, rikutakse paratamatult õiguskindluse, neutraalse maksustamise ja konkurentsi põhimõtet. See on seega kaugel objektiivsetest ja selgetest kriteeriumidest, mida on Euroopa Kohus käesoleva ettepaneku punktis 30 viidatud kohtupraktikas vastuvõetavaks pidanud, selleks et lubada liikmesriikidel piirata vähendatud käibemaksumäära kohaldamisala ainult teatud kauba- ja teenusekategooriatega, millele on võimalik niisugust maksumäära kohaldada. Prantsuse haldustava, mis on kodifitseeritud 25. juuni 2003. aasta juhises, on ühist käibemaksusüsteemi reguleerivate üldpõhimõtetega vastuolus.

41.

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Prantsuse valitsuse argument, et vähendatud maksumäära kohaldamine ainult kunstilistele fotodele tuleneb direktiivi 2006/112 artikli 103 eesmärgist, milleks on nimelt edendada kunstiteoste turu arendamist.

42.

Tõsi küll, direktiivi 2006/112 põhjendustes ei ole selgitatud põhjusi, mis ajendasid liidu seadusandjat lubama liikmesriikidel kohaldada selle direktiivi IX lisas loetletud esemetele vähendatud maksumäära. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et selline õigus on kooskõlas tarbijate laias valikus kultuuri- ja meelelahutusvajaduste jaoks mõeldud kaupade ja teenuste maksusoodustuste loogikaga selles direktiivis. Nii on direktiivi 2006/112 artikli 132 lõike 1 punktis n kehtestatud kohustuslik maksuvabastus teatavate kultuuriteenuste osutamisele ja nendega tihedalt seotud kaupade tarnimisele. Vähendatud käibemaksumäära on direktiivi 2006/112 artikli 98 kohaselt koostoimes selle direktiivi III lisaga lubatud kohaldada nimelt raamatute, ajalehtede ja perioodikaväljaannete tarnimisele, etenduse-, teatri-, tsirkuse-, laada-, lõbustuspargi-, kontserdi-, muuseumi-, loomaaia-, kino-, näituse- ja muude samalaadsete kultuurisündmuste ja -asutuste piletitele, raadio- ja televisioonisaadete vastuvõtmisele ning kirjanike, heliloojate ja esitajate osutatavatele teenustele ja nende autoriõiguse tasudele.

43.

Üheski nendest sätetest ei ole nimetatud mingeid nõudeid eespool nimetatud kategooriatesse kuuluvate kaupade või teenuste kunstilise iseloomu või taseme kohta. Otse vastupidi, nende kategooriate väga üldisest sõnastusest nähtub pigem, et see väljendab liidu seadusandja tahet hõlmata nendesse kategooriatesse igasugune kultuuri- ja meelelahutus, otsustamata nende kunstilise või intellektuaalse taseme üle. Nende tegevusalade soodsa maksustamise eesmärk ei piirdu seega selgelt kunsti edendamisega selle sõna ülimas mõttes.

44.

Seepärast ei näe ma põhjust, miks peaks väidetav direktiivi 2006/112 artikli 103 eesmärk nõudma, et selle artikli kohaldamisala peab piirduma ainult kunstiliste teostega. Kui liidu seadusandja on andnud liikmesriikidele võimaluse kohaldada vähendatud käibemaksumäära teatavatele esemetele (kunstiteosed, kollektsiooni- ja antiikesemed) ja andnud nende esemete juriidilise määratluse (direktiivi 2006/112 IX lisas), ei ole põhjust seda määratlust kahtluse alla seada, püüdes seda täpsustada ebamääraste ja mitmeti mõistetavate mõistetega põhjusel, et see ei teeni hästi eesmärki, mida on seadusandja tahtnud selle võimaluse andmisega saavutada.

45.

See on nii seda enam, et kõnealuses Prantsuse haldustavas, mis on kodifitseeritud 25. juuni 2003. aasta juhises ja esitatud eelotsusetaotluses ning Prantsuse valitsuse seisukohtades, puudub järjepidevus kahes mõttes.

46.

Esiteks kinnitas Prantsuse valitsus kohtuistungil, et kunstilisuse nõuet kohaldatakse ainult fotodele ja mitte muud liiki kunstiesemetele, mis on loetletud direktiivi 2006/112 IX lisa A osas (rääkimata selle lisa B ja C osas osutatud kollektsiooni- või antiikesemetest). Ent väiksema kunstilise kvaliteediga või selliseid teoseid, millel on huvi ainult konkreetsete isikute jaoks, on ka teistes kunstivaldkondades. Mille poolest oleks turismipaigas „tänavakunstniku“ tehtud joonistus või mälestuslik kunstiteos parem, kui professionaalses fotoateljees tehtud perepilt?

47.

Teiseks näeb minu teada CGI artikli 279 punkt g ette vähendatud maksumäära (praegu 10%) kohaldamise autoriõiguste üleandmisele, sealhulgas fotode puhul, kehtestamata nõudeid nende õigustega kaitstud teoste kunstilisuse kohta.

48.

Olen muidugi teadlik sellest, et foto on lisaks kunstilise väljenduse vahendile tehnika, mis võimaldab tegelikkuse pilti taastada täiesti muul otstarbel kui kultuuriliste või meelelahutusvajaduste rahuldamine, mis õigustaks nende vähendatud maksumäära kohaldamisalast välja jätmist. Nii on see näiteks passipiltide, õnnetuspaiga või kindlustusjuhtumi paiga dokumenteerimise fotode, kinnisvarafotode puhul kinnisvara müügi või üürimise eesmärgil, meditsiiniliste fotode jne puhul. Neid fotosid ei tarnita siiski tavaliselt direktiivi 2006/112 IX lisa A osa punktis 7 nimetatud tingimustel. Ainsaks märkimisväärseks erandiks võivad minu arvates olla passipildid. See fotokategooria on objektiivsete kriteeriumide alusel piisavalt selgesti tuvastatav selleks, et seda saaks kergesti vähendatud käibemaksumäära kohaldamisalast välja jätta, rikkumata seejuures õiguskindluse ja neutraalse maksustamise põhimõtet.

49.

Seepärast teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2006/112 artikli 103 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on õigus – tingimusel, et nad järgivad õiguskindluse ja neutraalse maksustamise põhimõtet – kohaldada vähendatud maksumäära direktiivi IX lisa A osas loetletud ainult teatud liiki, objektiivselt ja selgelt määratletud esemetele. Seevastu ei ole liikmesriikidel õigust kohaldada nendele esemetele täiendavaid nõudeid, mis põhinevad ebamäärastel kriteeriumidel või jätavad maksuõigusnormide rakendamise eest vastutavatele ametiasutustele suure kaalutlusõiguse, näiteks eseme kunstilisuse nõue.

50.

Vastus kolmandale küsimusele tuleneb vastusest, mille ma soovitan anda kahele esimesele küsimusele, ning seda küsimust ei ole seega vaja omaette analüüsida.

51.

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriigid võivad kasutada fotode puhul mõiste „kunstiteos“ piiritlemiseks liikmesriigi õiguse teistes valdkondades kohaldatavaid kriteeriume. Vastusest, mille ma soovitan anda kahele esimesele eelotsuse küsimusele, tuleneb sellele küsimusele eitav vastus. Tahaksin selle kohta teha siiski järgmised märkused.

52.

Autoriõiguses tunnistatakse juba ammu fotosid intellektuaalsete teostena ( 18 ). Mõiste „teos“ autoriõiguse tähenduses ei hõlma siiski mingit hinnangut kõnealuse teose kunstilise taseme kohta. Kui autoriõigus nõuab kaitse andmiseks, et teos peab olema algupärane selles mõttes, et selle puhul on tegu autori intellektuaalse loominguga, siis tõlgendatakse kõnealust tingimust väga liberaalselt, mistõttu on seda etappi lihtne läbida. See kehtib ka fotodele, sest vastupidi mõnele mõtteavaldusele, mis saadi, on foto harva tegelikkuse täiuslik kujutis: ( 19 ) kas või kaadrisse võtmise poolest lõikab foto ühe osa tegelikkusest ära, tehes nii loomingulise valiku. Autoriõiguses kasutatavast mõistest „teos“ ei oleks seega mingit kasu mõiste „kunstiteos“ piiritlemiseks direktiivi 2006/112 IX lisa A osa punkti 7 tähenduses.

53.

Pealegi on autoriõigus suurel määral liidus ühtlustatud nimelt direktiiviga 2001/29/EÜ ( 20 ). See ühtlustamine hõlmab mõistet „teos“, mis on liidu õiguse autonoomne mõiste ( 21 ). Fotode suhtes on Euroopa Kohus tunnustanud teose staatust lihtsalt portree- ( 22 ) ja maastikufotodele ( 23 ). Oletan, et ka pulmafotot võib kvalifitseerida „teoseks“ autoriõiguse tähenduses.

54.

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: