Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

References to this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NIILO JÄÄSKINEN

esitatud 11. veebruaril 20101(1)

Kohtuasi C-492/08

Euroopa Komisjon

versus

Prantsuse Vabariik

Direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi – Vähendatud käibemaksumäär – III lisa punktis 15 nimetatud teenuserühmad, mille suhtes võib kohaldada vähendatud maksumäära – Advokaatide ja nendega võrdsustatud isikute osutatavad teenused, mille puhul hüvitab Prantsuse riik neile õigusabi tasu täielikult või osaliselt tasuta õigusabi raames





I.      Sissejuhatus

1.        Prantsuse Vabariik kohaldab alates 1. aprillist 1991 code général des impôts’ (maksukorralduse seadustik) artikli 279 alusel 5,5-protsendilist vähendatud käibemaksumäära teenuste suhtes, mida osutavad advokaadid ning advokaadid, kellel on õigus esindada Conseil d’Etat’s (Prantsusmaa), advokaadid, kellel on õigus esindada Cour de Cassation’is (Prantsusmaa), ja advokaadid, kellel on õigus esindada apellatsioonikohtus (avoués), (edaspidi „advokaadid”) ja mille puhul riik nimetatud isikutele õigusabi tasu tasuta õigusabi raames täielikult või osaliselt hüvitab.

2.        Hagiavalduses palus Euroopa Ühenduste Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik kohaldab niisugust vähendatud maksumäära, on ta rikkunud nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ – mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, lk 1; edaspidi „käibemaksudirektiiv”) – artiklist 96 ja artikli 98 lõikest 2 tulenevaid kohustusi.

3.        Enda kaitseks väitis Prantsuse Vabariik, et advokaatide poolt tasuta õigusabi raames osutatavad teenused kuuluvad käibemaksudirektiivi III lisa punktis 15 nimetatud „selliste organisatsioonide […] teenuste osutami[se hulka], keda liikmesriigid tunnustavad heategevuslikena ja kes tegelevad hoolekande ja sotsiaalkindlustusega”, mistõttu võib nende teenuste suhtes kohaldada vähendatud käibemaksumäära.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Euroopa Liidu õigus(2)

4.        Käibemaksudirektiiviga sõnastati selguse ja otstarbekuse huvides uuesti nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 23; edaspidi „kuues direktiiv”) sätted, kuna viimati nimetatud direktiivi oli korduvalt oluliselt muudetud.

5.        1. jaanuaril 2007 jõustunud käibemaksudirektiivi sätetega tunnistati kuuenda direktiivi sätted kehtetuks ja asendati need alates nimetatud kuupäevast. Nende kahe õigusakti järjepidevus nähtub selgelt käibemaksudirektiivi artikli 411 lõikest 2, eriti kuna selles viidatakse XII lisas sisalduvale vastavustabelile.

6.        Käibemaksudirektiivi artikkel 96 ja sellele järgnevad artiklid vastavad sisuliselt kuuenda direktiivi artikli 12 lõike 3 punktile a.

7.        Käibemaksudirektiivi artikkel 96 sätestab:

„Liikmesriigid kohaldavad harilikku maksumäära, mille iga liikmesriik on kindlaks määranud teatud protsendina maksustatavast väärtusest ning mis on sama kaubatarnete ja teenuste osutamise puhul.”

8.        Käibemaksudirektiivi artikli 97 lõige 1 sätestab, et alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2010 ei või harilik maksumäär olla madalam kui 15%.

9.        Käibemaksudirektiivi artikli 98 kohaselt:

„1. Liikmesriigid võivad kohaldada kas üht või kaht vähendatud maksumäära.

2. Vähendatud maksumäärasid kohaldatakse üksnes III lisas nimetatud rühmadesse kuuluvate kaubatarnete ja teenuste osutamise suhtes.

[…]”.

10.      Käibemaksudirektiivi III lisa „Loend kaubatarnetest ja teenuste osutamistest, mille suhtes võib kohaldada artiklis 98 nimetatud vähendatud käibemaksumäärasid” punktis 15 on toodud „selliste organisatsioonide kaubatarned ja teenuste osutamine, keda liikmesriigid tunnustavad heategevuslikena ja kes tegelevad hoolekande ja sotsiaalkindlustusega, kui need tehingud ei ole artiklite 132, 135 ja 136 alusel maksust vabastatud”.(3)

B.      Siseriiklikud õigusnormid

11.      Code général des impôts’ artikkel 279, mis on loi de finances pour 1991 (eelarveseadus 1991. aastaks, 29. detsembri 1990. aasta seadus nr 90-1168) artikli 32 IV redaktsioonis, sätestab kehtivusega alates 1. aprillist 1991(4):

„Käibemaksuga maksustatakse vähendatud maksumääras 5,50%: […]

f. teenused, mille puhul riik advokaatidele ning advokaatidele, kellel on õigus esindada Conseil d’Etat’s ja Cour de Cassation’is, ja advokaatidele, kellel on õigus esindada apellatsioonikohtus (avoués), õigusabi tasu tasuta õigusabi raames täielikult või osaliselt hüvitab; […]”.(5)

III. Kohtueelne menetlus

12.      Leides, et vähendatud käibemaksumäära kohaldamist code général des impôts’ artikli 279 alapunkti f alusel teenustele, mida tasuta õigusabi raames osutavad advokaadid, advokaadid, kellel on õigus esindada Conseil d’Etat’s ja Cour de Cassation’is, ja advokaadid, kellel on õigus esindada apellatsioonikohtus (avoués), tuleb lugeda vastuolus olevaks kuuenda direktiivi artikli 12 lõike 3 punkti a sätetega koostoimes H lisa sätetega, otsustas komisjon alustada EÜ artiklis 226 sätestatud menetlust ning saatis Prantsuse Vabariigile 10. aprillil 2006 märgukirja.

13.      Kuna Prantsuse ametivõimude 12. juuni 2006. aasta vastuses esitatud argumendid ei olnud veenvad, saatis komisjon neile 15. detsembri 2006. aasta kirjaga põhjendatud arvamuse, milles ta palus neil võtta alates selle arvamuse kättesaamisest kahe kuu jooksul vajalikud meetmed põhjendatud arvamuse järgimiseks.

14.      Prantsuse Vabariik märkis 13. veebruari 2007. aasta kirjas, et ta leiab, et esitatud etteheide ei ole põhjendatud. Olles tuvastanud, et liikmesriik ei olnud etteheidetud rikkumist lõpetanud, esitas komisjon liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi käibemaksudirektiivi artikli 96 ja artikli 98 lõike 2 alusel, millega alates 1. jaanuarist 2007 asendati kuuenda direktiivi artikli 12 lõike 3 punkt a.

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

15.      Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik kohaldab vähendatud käibemaksumäära teenuste suhtes, mida osutavad advokaadid ja mille puhul riik neile õigusabi tasu tasuta õigusabi raames täielikult või osaliselt hüvitab, on Prantsuse Vabariik rikkunud käibemaksudirektiivi artiklist 96 ja artikli 98 lõikest 2 tulenevaid kohustusi. Ta väidab, et kõnealuseid teenuseosutajaid ei saa pidada „organisatsioonideks, keda liikmesriigid tunnustavad heategevuslikena ja kes tegelevad hoolekande ja sotsiaalkindlustusega”, selle direktiivi tähenduses. Komisjon palub ka mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.

16.      Kostjaks olev liikmesriik palub jätta hagi rahuldamata, lähtudes asjaomaste sätete teistsugusest tõlgendusest, ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

V.      Kohustuste rikkumise analüüs

17.      Mulle näib vajalik kõigepealt meenutada tasuta õigusabi olemust põhiõigusena ning tasuta õigusabi süsteemi Prantsusmaal. Seejärel käsitlen kohtuasja majanduslikke aspekte, siis käesoleval juhul asjakohaseid tõlgendamismeetodeid ning lõpuks analüüsin asjaomaseid sätteid. Esmalt tuleb aga teha täpsustus nende sätete ajalise kohaldamise suhtes.

A.      Ratione temporis kohaldatavad sätted

18.      Sissejuhatuseks tuleb täpsustada, nagu komisjon märkis, ilma et Prantsuse Vabariik oleks tema seisukohale vastu vaielnud, et kohaldamisele kuuluvad käibemaksudirektiivi sätted, mitte kuuenda direktiivi normid, kuna Prantsuse ametivõimudele põhjendatud arvamuse järgimiseks antud tähtaeg möödus kuupäeval, mis oli hilisem kuuenda direktiivi kehtetuks tunnistamisest 1. jaanuaril 2007.

B.      Tasuta õigusabi – kohtusse pöördumise põhiõiguse osa

19.      Õigust tõhusalt kohtusse pöörduda, eelkõige tänu võimaliku rahalise takistuse kõrvaldamisele, on tunnustatud põhiõigusena nii Euroopa inimõiguste konventsioonis(6) (edaspidi „EIÕK”) kui ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis(7). Võimalus, et isikut esindab määratud korras advokaat tasuta, on nendes õigusaktides sõnaselgelt tagatud üksnes süüdistatavale, seega kriminaalmenetluses.

20.      Euroopa Inimõiguste Kohus on seda õigust laiendanud siiski ka tsiviilmenetlusele.(8) Kohus täpsustas 9. oktoobri 1979. aasta otsuses(9), et EIÕK artikli 6 lõige 1 kohustab lepinguosalisi riike võtma tasuta õigusabi tagamiseks vajalikud meetmed üksnes juhul, kui see osutub möödapääsmatuks, et tagada õigus tõhusalt kohtusse pöörduda, olgu siis seetõttu, et seadus sätestab esindamise advokaadi poolt, või menetluse või kohtuasja keerukuse tõttu.(10) Kohus tõlgendas seda artiklit nii, et see sätestab põhimõtte, mille kohaselt tasuta õigusabi on vahend, mis on tõhus, kuid mitte süstemaatiliselt vajalik, et muuta tõhusaks õigus kohtusse pöörduda ning nii muuta menetlus õiglaseks selle õigusakti tähenduses. See õigus ei ole seega absoluutne. Tasuta õigusabi tuleb tagada üksnes siis, kui selle puudumine muudaks ebatõhusaks tagatise tõhusalt kohtusse pöörduda.

21.      Näib, et tasuta õigusabi peetakse üha enam sotsiaalseks teguriks, mis on vajalik, et tagada kohtusse pöördumise põhiõiguse tõhusus ja seega juurdepääs õigusele üldiselt.

22.      See arenguprotsess ilmneb eriti Euroopa Liidu põhiõiguste hartast,(11) mille artiklis 47 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele” on ette nähtud ja piiritletud õigus tasuta õigusabile mis tahes liiki kohtus. Selle artikli viimases lõigus on sätestatud, et „[i]sikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda”. Näib, et see tekst on koostatud vahetult Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat järgides.

23.      Samuti viitab nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2002/08/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad(12), sõnaselgelt EIÕK-le ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale.

24.      Seega tuleb kõigepealt tõdeda, et eesmärk soodustada selliste isikute võimalust kohtusse pöörduda, kellel on ebapiisavalt vahendeid, ja nende juurdepääsu õigusele üldiselt on kooskõlas liidus kehtiva õiguskaitsesüsteemi põhiväärtustega.

C.      Tasuta õigusabi süsteem Prantsusmaal

25.      10. juuli 1991. aasta seadusest nr 91-647 riigi õigusabi kohta (loi n° 91-647 du 10 juillet 1991 relative à l’aide juridique)(13) tuleneb, et füüsilised või juriidilised isikud, kelle vahendid on ebapiisavad,(14) et oma õiguste tagamiseks kohtusse pöörduda, võivad saada abi.

26.      Tasuta õigusabi saaja on täielikult või osaliselt vabastatud nii ettemaksu või tagatisraha tasumisest kui ka selle menetlusega kaasnevate mis tahes kulude tasumisest, mille jaoks abi anti.

27.      Kui tasuta õigusabi on täielik, võtab riik enda kanda kõik asjaomase isiku kulud (advokaaditasu ja avoué tasu, kohtutäituri tasu, notari tasu, ekspertiisikulud jne(15)). Kindlasummaline advokaaditasu määratakse kindlaks vastavalt tasumääradele, mis põhinevad teatud arvu väärtusühikuid hõlmaval aluskordajal,(16) mis on kindlaks määratud iga menetlusliigi kohta, mida kohtud(17) võivad läbi viia.

28.      Kui tasuta õigusabi on osaline, maksab riik vaid osa õigusteenuse osutajate tasust. Riigi osalus on kindlaks määratud kogu tasuta õigusabist teatava protsendimäärana, mis on pöördvõrdeline abi saaja vahenditega.(18) Advokaadil on siis õigus suuremale või väiksemale lisatasule. Lisatasu summa lepivad advokaat ja klient kokku vabalt, kuid pidades silmas seaduses määratletud kriteeriume, mis sisaldavad muu hulgas rahalisi kaalutlusi.(19) See kokkulepe tuleb enne igasugust teenuse osutamist sõlmida kirjalikult ja esitada advokatuuri juhatuse esimehele kontrollimiseks, vastasel juhul on kokkulepe tühine.

29.      Prantsusmaal ei ole advokaatide osutatavaid teenuseid täiendavaid riigi õigusabibüroosid vastupidi olukorrale, mis on mujal: nagu Soomes(20) ja teatavates Saksa liidumaades.

D.      Kohtuasja majanduslikud aspektid

30.      Käibemaks on üldine tarbimismaks, mis puudutab kõiki liidu liikmesriikides tarbitud või kasutatud kaupu ja teenuseid. Advokaatide osutatavaid teenuseid kasutab klient lõpptarbijana ning seega maksustatakse neid käibemaksu loogika kohaselt kõnealuse maksuga. Tasuta õigusabi raames kannab selle majandusliku kulu täielikult või osaliselt riik.

31.      Täielikult tasuta õigusabi korral ei ole vähendatud käibemaksumäära kohaldamisel niisuguse abi saaja jaoks tajutavat mõju. Kuna tema advokaadikulud kantakse täielikult, ei taju huvitatud isik mingil määral soodustust, mis käibemaksumäära vähendamise näol tehakse riigi üldise rahalise olukorra kahjuks.(21) Ma märgin, et tegelikult piirab vähendatud maksumäära kohaldamine sellisel juhul otseselt tasuta õigusabi rahastamiseks mõeldud eelarvevahendite hulka, kuid samal ajal maksab riik iseendale vähem makse.

32.      Seevastu osaliselt tasuta õigusabi saaja peab oma advokaadile maksma kokkulepitud lisatasu. Vähendatud käibemaksumäära kohaldamise korral võib huvitatud isik tõepoolest saada maksusoodustuse, mis täiendab otsest toetust, mille ta saab tasuta õigusabi kujul. Pean siiski rõhutama, et see isiku jaoks positiivne tulemus saavutatakse vaid juhul, kui lisatasu (käibemaksuta) määratakse kõige madalamale advokaadi jaoks vastuvõetavale tasemele. Seevastu juhul, kui tasu (käibemaksuga) määratakse kõige kõrgemale kliendi jaoks vastuvõetavale tasemele, saab maksusoodustusest kasu advokaat. Nende kahe äärmuse vahel jaguneb vähendatud maksumäära ja hariliku maksumäära vahe poolte vahel. On selge, et käibemaksumäära vähendamisest ei saa tingimata kasu lõpptarbija.(22)

33.      Võrdleva õigusanalüüsi tulemusel ilmneb, et Prantsuse Vabariik ei ole ainus liidu liikmesriik, kes on otsustanud kohaldada advokaatide poolt tasuta õigusabi raames osutatavate teenuste suhtes erisüsteemi. Komisjoni välja töötatud dokumendist(23) nähtub, et nende teenuste suhtes ei ole vähendatud käibemaksumäär kohaldatav mitte üksnes Prantsusmaal, vaid ka Portugalis. Dokumendis on täpsustatud, et viimati nimetatud riigis kohaldatakse „tasuta õigusabi või määratud kaitse raames riigi tasutavate teenuste[,] isikute ja perekonnaõigusega seotud teenuste[ ja] tööõigusega seotud teenuste” suhtes 5-protsendilist vähendatud käibemaksumäära Prantsusmaal kohaldatava 5,5% asemel, samas kui advokaatide muude teenuste suhtes kehtib Portugalis 20% suurune käibemaksumäär võrreldes 19,6%-ga Prantsusmaal.

34.      Selles staadiumis kerkib eriti teravalt päevakorrale küsimus: kas hariliku käibemaksumäära kohaldamise tagajärjel piirataks võimalust pöörduda kohtusse, nagu väidab Prantsuse Vabariik?

35.      Komisjon ei jaga seda seisukohta, mainides hagiavalduses, et – nagu ma märkisin – juhul kui riik võtab täielikult enda kanda tasu, mille eest on isikule arve esitatud, ei mõjuta isikut hariliku käibemaksumäära kohaldamine. Negatiivne mõju esineb üksnes juhtudel, kui tasuta õigusabi on antud osaliselt. Lisaks võimaldaks advokaatide ja avoué’de poolt tasuta õigusabi raames osutatud teenuste suhtes hariliku maksumäära kohaldamine Prantsuse Vabariigil koguda rohkem vahendeid, mida saaks muu hulgas eraldada selle abi andmiseks mõeldud summa suurendamiseks. Prantsuse valitsus võiks nii võtta enda kanda kogusumma, mille kohta advokaadid ja avoué’d on abisaajatele arve esitanud, sealhulgas käibemaksu. Abisaajatele antava abi suurus, mitte kohaldatav käibemaksumäär on see, mis määrab kindlaks advokaatide osutatavate teenuste kättesaadavuse.

36.      Teiste sõnadega väidab komisjon, et hariliku käibemaksumäära kohaldamine ei mõjuta abisaajate rahalist olukorda, kui tasuta õigusabi kaetakse täielikult riigi vahenditest, ning et Prantsuse ametivõimud võiksid juhul, kui tasuta õigusabi antakse osaliselt, muuta kohaldatavaid norme, kui nad soovivad asjaomastele isikutele anda rahalist abi. Komisjoni selline analüüs code général des impôts’ artikli 279 punkti f sätete majanduslike mõjude kohta näib mulle põhjendatud.

37.      Lisaks ei ole neutraalne maksustamine ja sellest sättest põhjustatud konkurentsimoonutuste puudumine, millele tugineb Prantsuse Vabariik, käibemaksudirektiivi III lisa punktis 15 kasutatud mõistete tõlgendamisel määrava tähtsusega. Selles osas märgin, et argument, et tehing on maksuõiguslikust aspektist neutraalne, näib nii käibemaksudirektiivi ülesehituse kui ka Euroopa Kohtu praktika(24) seisukohast pigem tegurina, mida kasutatakse selleks, et piirata hariliku maksumääraga maksustamise normi erandite kohaldamisala (erandid, maksuvabastused jne), kui kriteeriumina, mida kasutatakse, et põhjendada erandite ulatuse laiendamist. Võib ka juhtuda, et ühise käibemaksusüsteemi aluseks olev neutraalse maksustamise põhimõte toetab asjaomaste mõistete vähem kitsast tõlgendamist.(25) Leian, et käesolevas asjas on see kaalutlus siiski väheoluline, kuna käibemaksudirektiivi artikli 96 ja artikli 98 lõikega 2 ning III lisaga taotletav eesmärk ei seisne mitte niivõrd selles, et vältida konkurentsi kahjustamist, vaid hoopis selles, et soodustada liikmesriikide õigusnormide järkjärgulist ühtlustamist, ühtlustades käibemaksumäärasid ning piirates vähendatud maksumäärade esemeks olevaid tehinguid.

E.      Üldised märkused käibemaksudirektiivi III lisa punkti 15 tõlgendamise kohta

1.      Käibemaksuvabastust puudutava kohtupraktika ülekandmine

38.      Minule teadaolevalt puudub konkreetselt seda valdkonda käsitlev varasem kohtupraktika. Näib, et Euroopa Kohus ei ole seni teinud otsust, kuidas tõlgendada käibemaksudirektiivi III lisa punktis 15 sisalduvaid mõisteid ega nendega võrdväärseid mõisteid, mis asusid varem kuuenda direktiivi H lisa 14. rühmas.

39.      Prantsuse Vabariik on siiski seisukohal, et üle tuleb kanda tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punktis g, nüüd käibemaksudirektiivi artikli 132 lõike 1 punkt g, asuvale identsele väljendile „heategevana tunnustatud organisatsioon”. Selle seisukoha toetuseks märgib ta, et käibemaksudirektiivi artikkel 98 viitab artiklile 132, ning järeldab sellest, et lähtuda tuleb seoses vähendatud käibemaksumääraga ja seoses käibemaksuvabastusega kasutatud mõistete ühetaolisest käsitlusest.

40.      Käibemaksuvabastust käsitleva kohtupraktika raames välja kujundatud tõlgendamispõhimõtted näivad tõepoolest asjakohased ning neid saab III lisa vähendatud käibemaksumäärade kohta tõlgendamiseks tõhusalt üle kanda.(26) Olen seisukohal, et ühtsuse huvides tuleb identsete mõistete puhul kasutada samu kriteeriume, seda enam, et käesolevas asjas on vastav maksumäär (5,5%) hariliku maksumääraga (19,6%) võrreldes nii madal, et käibemaksu vähendamise mõju läheneb käibemaksust vabastamise mõjule.

2.      Asjakohased tõlgendamismeetodid

41.      Euroopa Kohtu praktikast tuleneb selgelt, et käibemaksuvabastust reguleerivaid sätteid tuleb tõlgendada nende sätetega taotletavaid eesmärke silmas pidades ja neid järgides.(27) Nii on Euroopa Kohus rõhutanud, et selliste teatavate teenuste maksust vabastamise eesmärk, mida loetakse üldistes huvides osutatavateks, on kergendada tarbijatel lasuvat maksukoormust.(28)

42.      Sama teleoloogilist lähenemist tuleb kohaldada vähendatud käibemaksumäärasid puudutavate sätete suhtes. Loendist kaupade ja teenuste kohta, mille suhtes võidakse kohaldada vähendatud maksumäära, nagu see on koostatud kuuenda direktiivi H lisas ja hiljem käibemaksudirektiivi III lisas, selgub, et seadusandjal oli ilmselt tahe võimaldada liikmesriikidel kohaldada vähendatud käibemaksumäära teatavale rühmale tegevustele, millel on sotsiaalne ja/või avalik eesmärk.(29)

43.      Siiski ei põhine käibemaksudirektiivi III lisa, nagu varem kuuenda direktiivi H lisa, oma algetega kokkusobival lähenemisviisil. Selles õigusaktis loetletud erinevad rühmad ei moodusta struktureeritud kogumit.(30) Need rühmad on ilmselt hulga selliste vähendatud maksumäärade ülevõtmise tulemus, mis kehtisid varem liikmesriikides. Sisemise loogikata kokkusobitamisel puudub tegelik mõte ning see ei võimalda süstemaatiliselt tõlgendada. Järelikult ei saa loota, et ettevalmistavate tööde analüüs annab lahendust võimaldavaid vastuseid.(31)

3.      Asjaomaste mõistete rohkem või vähem lai tõlgendamine

44.      Komisjon leiab, et käibemaksudirektiivi III lisa punktis 15 sisalduvaid mõisteid tuleb tõlgendada „rangelt” või isegi „kitsalt”, kuna tegemist on eranditega põhimõttest, et kohaldamisele kuulub harilik käibemaksumäär. Sellega seoses tugineb komisjon Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-83/99, mis puudutab kuuenda direktiivi 5. rühma H lisa alusel lubatud vähendatud käibemaksumäära.(32)

45.      Sellise õigusnormi kohaldamisala, mis kehtestab erandi üldpõhimõttest – käesoleval juhul maksustamise põhimõttest –, tuleb kindlasti tõlgendada rangelt.(33) See ei tähenda siiski, et läheneda tuleks kitsalt. Teatavate üldistes huvides tegevuste lubatava maksust vabastamise osas on Euroopa Kohus leidnud, et mõistet „heategevana tunnustatud organisatsioonid […] ei tule tõlgendada iseäranis kitsalt”.(34)

46.      Käibemaksudirektiivi ei tohi tõlgendada nii kitsalt, et see välistab lahendused, milleni on jõudnud teatud liikmesriigid, et korraldada tegevust, mis kuulub selles õigusaktis sõnaselgelt ette nähtud erikorra alla. Arvesse tuleb võtta erinevusi siseriiklike praktikate vahel seoses sotsiaalteenuste osutamisega ning hoiduda sellest, et takistatakse asjaomaste erandite kasuliku mõju saavutamist. Niisugune oli minu arvates Euroopa Kohtu mõttekäik kohtuotsuses Kingscrest(35). See kaalutlus tuleneb samuti kohtuotsusest Horizon College(36) ja kahest hiljutisest kohtuotsusest(37).

47.      Käibemaksudirektiivi III lisas sisalduv loend kaupadest ja teenustest, millele võib kohaldada vähendatud maksumäära, on teadlikult koostatud ammendavana, mitte puhtalt näitlikuna. Selline loetlemine on artikli 98 kohaselt üldjuhul ammendav. Kuigi loend on ammendav ka käibemaksuvabastuste osas, ei takistanud see Euroopa Kohtul selles valdkonnas siiski lähtumast määratlusest, mis ei ole piirav.

48.      Leian, et käibemaksudirektiivi tõlgendamine peab peamiselt põhinema selle tarbimismaksu üldnormide maksuõiguslikel ja majanduslikel eesmärkidel, kusjuures see maks on muu hulgas liidu omavahendite baasi osa. Sellest seisukohast lähtudes on võimalik jõuda järeldusele, et erandi kohaldamisalasse kuuluva majandustegevuse ulatust ei saa laiendada vaba tõlgendamisega.

4.      Kasutatud mõistete tõlgendamine

a)      Keeleversioonide-vahelised erinevused

49.      Käibemaksudirektiivi erinevate keeleversioonide võrdlemisel ilmneb, et III lisa punktis 15 kasutatud terminid ei vasta täpselt prantsuskeelse versiooni mõistetele.

50.      Võib märkida, et prantsuskeelses versioonis asuv mõiste organisme ei ole identne kõigis teistes versioonides. Terminit „organisatsioon” puudutavate kasutatud mõistete erinevust ja sellest tulenevaid tõlgendamisraskusi on juba korduvalt rõhutatud.(38) Mulle näib, et see mõiste ei tohiks käesoleval juhul tekitada erilist probleemi, kuna, nagu ma allpool veel märgin, on selge, et käibemaksu valdkonnas saab isegi üksi tegutsevat füüsilist isikut lugeda organisatsiooniks. See tõlgendus võib kehtida ka advokaatide suhtes.

51.      Raskusi tekitab minu arvates pigem caractère social’i tõlgendamine. III lisa punktiga 15 kehtestatud tingimuste esimese osa osas võib selle õigusakti erinevate keeleversioonide kohta esitada järgmised märkused:

–        saksakeelses versioonis viitab mõiste gemeinnützige üldiste huvide käsitlusele,

–        taanikeelses versioonis vastab sõna velgørende otseselt ingliskeelsele sõnale charitable, mis on kehtivas ingliskeelses versioonis asendatud väljendiga wellbeing, kuna kohtuasjas Kingscrest(39) leiti, et kuuenda direktiivi H lisa ingliskeelses versioonis kasutatud sõna charitable oli liiga kitsas.

52.      III lisa punktis 15 sätestatud tingimuste teise grupi osas tuleb märkida, et prantsuskeelne versioon viitab üksikakti (œuvre, tegu) käsitlusele, inglis-, taani-, itaalia-, soome- ja rootsikeelne versioon hõlmavad pigem tegevust üldises tähenduses, samas kui saksa- ja poolakeelne versioon käsitlevad valdkonda või ala, mis on veelgi neutraalsemad mõisted.

53.      Neist erinevustest keeleversioonide vahel nähtub välimine mitmetähenduslikkus, mis tugevdab käibemaksudirektiivi III lisa punkti 15 prantsuskeelses versioonis kasutatud terminite sisemist mitmetähenduslikkust.(40)

54.      On selge, et selleks et tagada liidu õiguse ühetaoline kohaldamine sama õigusakti keeleversioonide-vaheliste erinevuste puhul, ei saa ühtegi keeleversiooni käsitleda eraldiseisvalt ega eelistada üht teistele, vaid neist igat tuleb tõlgendada vastavalt seda normi sisaldava õigusakti üldisele ülesehitusele ja eesmärgile.(41)

55.      Lisaks eeldab ühtlustamine, mis tuleb käibemaksudirektiiviga esmajoones saavutada, tingimata seda, et identsed faktilised olukorrad kvalifitseeritakse identselt ning allutatakse samale korrale. Selge on see, et tingimused, mis on selle õigusakti kohaselt nõutavad vähendatud käibemaksumäära kohaldamiseks, kujutavad endast autonoomseid mõisteid(42) ning seega peavad need saama iseseisva määratluse liidu tasandil, kusjuures neid ei tohi vaadelda nii, nagu neid võidakse mõista siseriiklikus õiguses.

b)      „Sõnade tavapärane tähendus”

56.      Komisjon leiab, et käibemaksudirektiivi artikli 98 lõiget 2 ja III lisa tuleb tõlgendada vastavalt kõnealuste sõnade tavapärasele tähendusele.

57.      Seda seisukohta toetab tõepoolest Euroopa Kohtu praktika vähendatud käibemaksumäära muude võimaluste kohta, nimelt nende kohta, mis on heaks kiidetud kuuenda direktiivi H lisa 5. ja 8. rühmas.(43)

58.      Seega võiks küsida, kas advokaadid võib käibemaksudirektiivis kasutatud sõnade tavapärast tähendust arvestades liigitada üheks III lisa punktis 15 nimetatud organisatsioonidest, kui nad abistavad tasuta õigusabi saajaid.

59.      Siiski näib mulle erinevate keeleversioonide vahel esinevate erinevuste tõttu mõttetu jätkata seda analüüsi. Prantsuskeelses terminoloogias leiduvad võimalikud varjundid ei kehti tingimata teistes ametlikes keeltes kasutatud lahenduste suhtes.

60.      Selles kohtupraktikas sisalduva peamise juhise kohaselt tuleb III lisa punktis 15 kasutatud sõnade kahe tõlgenduse vahel kaheldes lükata kõrvale nende tähenduse kõige laiem käsitlus ning eelistada seda, mis on nende sõnade tavapärasele tähendusele kõige lähem.

F.      Käibemaksudirektiivi III lisa punkti 15 sätete ulatus

1.      Õigusaktiga kehtestatud kriteeriumide kumulatiivsus

61.      Käibemaksudirektiivi III lisa punktis 15 on ette nähtud kaks tingimust selleks, et teenuste osutamise või kaubatarne suhtes võiks sellel alusel kohaldada vähendatud käibemaksumäära: esiteks peab asjaomastel teenuseosutajatel olema teatud staatus, see tähendab, et nad peavad olema „organisatsioonid, keda liikmesriigid tunnustavad heategevuslikena”, ning teiseks peavad osutatavad teenused olema teatavat laadi, see tähendab seisnema „hoolekandes ja sotsiaalkindlustuses”.(44)

62.      Mõlemad menetluspooled näivad jagavat seisukohta, et need kohaldamise tingimused on kumulatiivsed. Seevastu lähtuvad nad kõnealuste tingimuste väljendamiseks kasutatud sõnade ulatuse osas erinevast käsitlusest.

63.      Komisjon leiab esiteks, et tasuta õigusabi raames tegutsevaid advokaate ei saa käsitada selles sättes silmas peetud organisatsioonidena, ning teiseks, et nende teenuseid ei saa selles kontekstis samastada hoolekande ja sotsiaalkindlustusega.

64.      Seevastu Prantsuse Vabariik väidab, et code général des impôts’ artikli 279 punkt f on kooskõlas käibemaksudirektiivi artiklitega 96 ja 98, kuna teenused, mille puhul riik hüvitab advokaatidele õigusabi tasu täielikult või osaliselt tasuta õigusabi raames, vastavad kõnealuse direktiivi III lisa punktis 15 kehtestatud kahele tingimusele.

65.      Selles küsimuses seisukoha võtmiseks näib mulle viljakam pöörata õigusaktiga kehtestatud kahe tingimuse järjekord ümber.

2.      „Hoolekande ja sotsiaalkindlustuse” kriteerium

a)      Poolte argumendid

66.      Komisjon leiab, et tasuta õigusabi raames tegutsevad advokaadid ei tegele vaidlusaluses õigusaktis silmas peetud tegevustega. Ta väidab, et osutatavad teenused seisnevad õigusabi andmises ja on seega identsed nendega, mida pakutakse klientidele, kes ei saa riigilt rahalist abi. Komisjon vaidleb vastu Prantsuse Vabariigi väitele, mille kohaselt advokaat, kes abistab tasuta õigusabi saajat, ei täida enam nõustamise ja kaitsmise ülesannet, vaid sotsiaalabi ülesannet, rõhutades, et huvitatud isikud ootavad õiguskaitset, mitte sotsiaalabi. Komisjon lisab, et asjaolu, et advokaadile tasuta õigusabi raames makstavat tasu peetakse üldjuhul ebapiisavaks, ei muuda mingil viisil advokaadi osutatavate teenuste laadi, pidades silmas, et ta peab vastutama oma kutsetegevusega seotud kõikide puudujääkide eest. Ta rõhutab ka, et advokaatide suhtes kehtivad mitmesugused eetikakoodeksist tulenevad piirangud isegi väljaspool tasuta õigusabi raame. Lõpuks leiab komisjon, et käibemaks kui üldine tarbimismaks ei võimalda kohaldada erinevaid maksumäärasid vastavalt iga kaupade või teenuste saaja sissetulekute tasemele.

67.      Prantsuse Vabariik väidab, et see, kas tegevusi, mille sisu ja laad on identsed, tuleb käsitada sotsiaalabina või mitte, põhineb sellel, kui suured on nende saajate ressursid. Ta esitab järgmise näite: toiduvalmistamine võib endast kujutada sotsiaalabi andmist, kui seda tehakse puudustkannatavate isikute jaoks, samas kui sama tegevus ei ole sotsiaalabi, kui seda tehakse klientide jaoks, kes ei ole puudustkannatavad. Sarnaselt sellega, mis kehtib toitlustamise puhul, tuleb eristada tasuta õigusabi saajat abistava advokaadi tegevust maksejõulise isiku heaks tegutseva advokaadi tavapärastest ülesannetest. Prantsuse Vabariik möönab, et kummalgi juhul osutatud teenused on identsed, kuid väidab, et sotsiaalne eesmärk ja abisaaja väike sissetulek omistavad advokaadi osutatavatele tasuta õigusabi teenustele sotsiaalabi olemuse.

68.      Prantsuse Vabariik pakub selleks, et teha kindlaks, kas organisatsioon tegeleb hoolekande ja sotsiaalkindlustusega, välja eelkõige nelja näitaja kogumi, mille hulka kuuluvad: 1) sotsiaalse eesmärgi taotlemine kehvemas olukorras olevate inimeste heaks, 2) riikliku solidaarsuse elluviimine ümberjaotava rahastamisviisi abil, 3) osutatavate teenuste mittetulunduslik laad ja 4) teenuseosutajal lasuvad erilised kohustused. Ta leiab, et advokaatide antav tasuta õigusabi vastab kõigile neile tingimustele. Prantsuse Vabariik täpsustab, et vastupidi sellele, kuidas komisjon temast aru on saanud, ei väida ta, et ainult ühest sellisest näitajast eraldivõetuna piisab tõendamiseks, et advokaadid tegelevad sotsiaalabi andmisega.

b)      Analüüs

69.      Sõna „sotsiaalne” on ebaselge mõiste. See sisaldab vähemalt kahte käesoleva kohtuasja jaoks asjakohast tähenduslikku mõõdet. Üks nendest aspektidest puudutab inimestevahelist vastastikust mõju, suhteid ja institutsioone, mis põhinevad üksikisiku haavatavusel ja tema abivajadusel ning kaitsel, mida võivad elule omaste riskide vastu pakkuda ühiskonna mitmesugused ühendused. Mõiste „sotsiaalne” selline käsitlus peegeldub institutsioonides, mida tavapäraselt käsitatakse sotsiaalsuse fenomenile tüüpilistena, nagu kehvemas olukorras olevate inimeste majanduslik toetamine, laste- ja noortekaitse, hooldusteenused, mis vastavad haigete, puuetega või psühhotroopsetest ainetest sõltuvuses olevate inimeste erivajadustele. Mõiste „sotsiaalne” teine aspekt puudutab solidaarsust või kollektiivset altruismi, mis on vajalik selleks, et kõikide vajadused saaks õiglaselt rahuldada.

70.      Käibemaksu käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast endast nähtub, et neil mõiste „sotsiaalne” kahel aspektil või mõõtmel on keeruline vastastikune mõju. Näiteks on Euroopa Kohus möönnud, et tulu taotlev eesmärk ei takista seda, et erakapitalil põhinevat organisatsiooni, kes osutab lastekodu ja noorte hooldekodu teenuseid, võib käsitada heategevuslikuna, kuna kohtuasja erilised asjaolud võimaldasid niisugust lahendust.(45) Peale selle tõdes Euroopa Kohus kohtuotsuses Kügler(46), et „üldhooldusteenused ja toetatud elamise teenus, mida osutab ambulatoorse ravi asutus füüsilist või majanduslikku abi vajavatele isikutele […], on üldjuhul seotud sotsiaalabiga”.

71.      Käesoleval juhul näib mulle, et advokaadi poolt tasuta õigusabi raames täidetav abistamisülesanne ei asenda tema tavapärast nõustamise ja kaitsmise ülesannet, vaid täiendab seda. Tema panus tasuta õigusabi teenuse osutamisse annab advokaadi tavapärasele ülesandele nii-öelda sotsiaalse värvingu.

72.      Kriteerium, mis puudutab teenuse laadi – mille osas on selge, et see on tasuta õigusabi ja advokaatide tavapärase tegevuse puhul identne – ja millele komisjon peamiselt viitab, ei näi mulle iseenesest piisav selleks, et omistada tegevusele sotsiaalne laad või keelduda sellele niisuguse määratluse andmisest. Leian, et eespool viidatud järeldus, mille Euroopa Kohus tegi kohtuotsuses Kügler(47), on selles suhtes teednäitav.

73.      Komisjoni väide, et esineb oht, et vähendatud maksumäära kohaldatakse kõigile teenustele, mis toetavad kõige kehvemas olukorras olevaid inimesi, ei näi mulle põhjendatud. Selline oht oleks olemas juhul, kui ainus aluseks võetav kriteerium puudutaks teenusesaajaid. Prantsuse Vabariik pakub aga välja kaalumise ka muude kriteeriumide alusel, kasutades tema esitletud nelja näitaja kogumit.

74.      Advokaatide tasu madala taseme osas, millele Prantsuse Vabariik viitab, märgin siiski, et advokaadi tasu sõltub tema isiklikest ootustest tema meelest vastuvõetava tasu taseme suhtes. Näib, et Prantsusmaal on grupp advokaate, kes peavad tasuta õigusabist saadava tulu taset rahuldavaks, kuna seda liiki ülesanded näivad olevat koondunud selle advokaatide grupi kätte.(48)

75.      Olen seisukohal, et määrav tegur on kontekst, milles advokaadi teenuseid osutatakse. Erinevates liikmesriikides on palju näiteid selle kohta, et õigusteenuseid, mis sisaldavad nii nõustamise kui kohtus esindamise ülesannet, võib osutada tingimustel, mis omistavad nendele teenustele sotsiaalse laadi. Niisugune on olukord abi puhul, mida annavad riigi õigusabibürood, erinevad tsiviilühiskonna organisatsioonid ja isegi advokaadid, kes tegutsevad pro bono kehvemas olukorras olevate inimeste, kuriteoohvrite või varjupaigataotlejate heaks.

76.      Kõnealune Prantsuse õigusnorm on siseriiklikul tasandil tavapäraselt õigustatud tasuta õigusabi saajate olukorrale omase sotsiaalse laadiga.(49)

77.      Mulle tundub, et tasuta õigusabi võib tõepoolest suuremate raskusteta mõista kui „sotsiaalabi”, sest kuivõrd see põhineb sotsiaalsel solidaarsusel, võib selle kvalifitseerida sotsiaalpoliitika meetmeks.(50)

78.      Seevastu esineb tõelisi kahtlusi käibemaksudirektiivi III lisa punktis 15 kehtestatud tingimuste esimese osa suhtes.

3.      Kriteerium „organisatsioonid keda liikmesriigid tunnustavad heategevuslikena”

a)      Poolte argumendid:

79.      Komisjon väidab, et asjaomastel teenuseosutajatel peab olema teatud staatus, see tähendab neid iseloomustav teatud kindel ja püsiv omadus. Ta väidab, et käibemaksudirektiiv nõuab teatud püsivust liikmesriigi ja sellise maksukohustuslase vahelise suhte puhul, kelle teenuste suhtes kohaldatakse vähendatud maksumäära. Ta kinnitab, et Prantsusmaal ei ole vähendatud maksumäära kohaldamine advokaatide teatud teenuste suhtes seotud teenuseosutaja püsiva staatusega, vaid üksnes asjaoluga, et kõnealuseid teenuseid osutatakse aeg-ajalt tasuta õigusabi raames. Ta leiab ka, et Prantsuse Vabariigi välja pakutud tõlgenduse järgimine oleks riskantne, kuna see tähendaks punktis 15 ette nähtud erandi kohaldamist mis tahes maksukohustuslase suhtes ainuüksi tingimusel, et asjaomaste teenuste eest tasub täielikult või osaliselt riik, mitte ainult teenuseosutajate suhtes, kellele riik on nende heategevuslikku laadi silmas pidades omistanud erilise staatuse.

80.      Prantsuse ametivõimud vaidlevad komisjoni argumentidele punkt-punktilt vastu. Riigi ja advokaatide suhte püsivuse osas väidab Prantsuse Vabariik, et juhul kui tegemist on asjakohase kriteeriumiga, tagab selle asjaolu, et kõnealuste teenuste suhtes kohaldatakse code général des impôts’ artikli 279 punkti f. Ta lisab, et kuigi kõik advokaadid ei osuta tingimata pidevalt tasuta õigusabi, võib koja esimees või advokatuuri juhatuse esimees neist igaühe igal ajal seda ülesannet täitma määrata ning advokaadid on kohustatud seda käsku täitma.

81.      Lisaks meenutab Prantsuse Vabariik, et kuna kuuendas direktiivis puudub vastav määratlus, on Euroopa Kohus otsustanud, et üldjuhul tuleb iga liikmesriigi siseriiklikus õiguses kehtestada normid, mille kohaselt võidakse tunnustada heategevuslikku laadi, võttes siiski arvesse, et kohtupraktikas on siseriiklikele ametivõimudele antud järgmised näitajad, mille alusel heategevuslikud organisatsioonid kindlaks teha(51): 1) on olemas spetsiifilised õigusnormid; 2) asjaomase maksukohustuslase tegevus toimub üldistes huvides; 3) samu teenuseid osutavaid teisi maksumaksjaid tunnustatakse sarnaselt(52) ning 4) kõnealuste teenuste kulu katavad tõenäoliselt suures osas sotsiaalkindlustusasutused. Prantsuse Vabariigi meelest vastavad code général des impôts’ artikli 279 punkti f sätted kõigile neile kriteeriumidele.

b)      Analüüs

82.      Arvestades kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punkti g sätteid, mis näevad ette maksuvabastuse teatava avalikes huvides tegutsemise puhul, mis vastavad käibemaksudirektiivi artikli 132 lõike 1 punktis g sätestatule, on Euroopa Kohus juba võtnud seisukoha mõiste „asjaomases liikmesriigis heategevana tunnustatud organisatsioon” tõlgendamise kohta. Mõisteid „organisatsioon” ja „heategevuslik laad”, mida korratakse käibemaksudirektiivi ja selle lisade(53) erinevates osades, tuleb käsitleda koos, andmata neile kontekstist sõltuvat erinevat tähendust.

83.      Käibemaksuvabastust puudutavatest kohtuotsustest nähtub, et sõna „organisatsioon” on piisavalt lai, et hõlmata eraõiguslikke isikuid, kelle eesmärk on tulu saamine, ning isegi ühtainsat füüsilist isikut, kes tegeleb majandustegevusega, arvestades eeskätt taotletavat eesmärki vähendada sotsiaalvaldkonnas üldistes huvides osutatavate teatavate teenuste kulusid ning sellega muuta need teenused kättesaadavamaks isikutele, kes neid võiksid kasutada.(54)

84.      See lai lähenemine, mille on valinud Euroopa Kohus seoses käibemaksuvabastustega, kehtib seda enam käibemaksumäära vähendamiste suhtes. Selle kohaselt on võimalik hõlmata advokaadid organisatsioonide rühma, mis kuulub käibemaksudirektiivi III lisa punkti 15 kohaldamisalasse. Sõna „organisatsioon” viitab küll piiritletud üksusele, mis täidab konkreetset ülesannet.(55) Samas puudub vaidlus selle üle, et see liidu õiguse autonoomne mõiste võib hõlmata üht või mitut füüsilist isikut, kes käitavad ettevõtet, mitte ainult juriidilisi isikuid. Käesoleval juhul on käibemaksukohustuslaseks eraldi võetuna advokaat, kes tegutseb tasuta õigusabi raames. Oluline ei ole seega organisatsioon – advokatuur või advokatuuri juhatus –, kuhu need advokaadid kuuluvad, ning iseäranis tähtsusetu on see, et advokaatide määramise viis ja selle ülesande täitmise tasustamise viis on tsentraliseeritud.

85.      Eespool toodust tuleneb, et tasuta õigusabi raames tegutsevad advokaadid kuuluvad igasuguse kahtluseta mõiste „organisatsioon” alla. Pealegi ei puuduta vaidlus peamiselt seda küsimust, kuna mõlemad pooled on selles suhtes viidanud Euroopa Kohtu laiale praktikale. Komisjon möönab seda, märkides, et kõne all on üksnes teenust osutava organisatsiooni „heategevuslik laad”.

86.      Viimati nimetatud kriteeriumi osas on pooled jäigalt vastupidistel seisukohtadel. Käibemaksudirektiivis, nagu varem ka kuuendas direktiivis, ei ole täpsustatud III lisa punktis 15 nimetatud organisatsioonide „heategevusliku laadi” tunnustamise tingimusi ega korda. Tuleb märkida, et prantsuskeelses versioonis on käibemaksudirektiivi III lisa väljend täpselt üle võetud kuuenda direktiivi võrdväärsest sättest. Seevastu ingliskeelses versioonis on sõnastus varasemaga võrreldes muutunud, nagu ma juba mainisin.(56)

87.      Mulle tundub, et komisjoni mainitud püsivuse nõue ei tulene otseselt käibemaksudirektiivi ega Euroopa Kohtu praktika sõnastusest. Kas aga tuleb asuda seisukohale, et püsivus on vaikimisi nõutav?

88.      Olen seisukohal, et teatav püsivus, kui mitte alalisus, on sotsiaaltegevuses vajalik. Püsivus on siiski suhteline, kuivõrd ajaline kriteerium iseenesest ei ole piisav. Mulle tundub, et teenuseosutaja peamine või isegi peaaegu ainus tegevus peab olema heategevuslik. Ainuüksi sotsiaalsest aspektist ei piisa. Prantsuse Vabariigi esile toodud „funktsionaalne” tõlgendus ei ole kooskõlas käibemaksudirektiivi sõnastuse ega eesmärkidega. See lähenemine toob kaasa kummalise olukorra, kus organisatsioonil võib olla kaks staatust, see tähendab et teda võidakse käsitada heategevuslikuna, kui ta teeb sotsiaalset laadi toiminguid, kuid mitteheategevuslikuna muudel juhtudel. Niisugune tõlgendus näib viivat kahe tingimuse segunemiseni, mille puhul sotsiaalne tegevus on heategevusliku laadi ainus näitaja. Kui olukord oleks niisugune, oleks piisanud sellest, kui käibemaksudirektiivi III lisa näeks ette, et vähendatud maksumäär on lubatud, kui teenuseosutajad tegelevad sotsiaalse tegevusega.

89.      Selline ei ole aga seadusandja seisukoht. Kahe staatuse omamine ei ole lubatav, kuna käibemaksudirektiiv ei võimalda varieerimisvõimalust vastupidi sellele, mis on sõnaselgelt ette nähtud avalik-õiguslike organisatsioonide puhul. Mulle tundub, et määrava tähtsusega on valdkond, milles tegevus toimub, mitte organisatsiooni eesmärk. Tähelepanu tuleb pöörata ettevõtjatele ja sellele, mida nad teevad, mitte nende taotletavatele eesmärkidele.

90.      Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et siseriiklikel ametivõimudel on üksuse heategevusliku organisatsioonina tunnustamisel kaalutlusõigus, kuid et seda õigust tuleb teostada kooskõlas liidu õigusega.(57) Siiski ilmneb seda kohtupraktikat silmas pidades, et protsess, mille tulemusel võidakse heategevuslikku laadi tunnustada, ei sõltu pelgalt siseriiklikust lähenemisest. Liikmesriikide ametivõimude ülesanne on küll see staatus omistada, kuid teha seda liikmesriigi kohtute järelevalve all, ning viimased peavad ise tegutsema liidu õiguse nõudeid silmas pidades ja võtma arvesse Euroopa Kohtu otsustes kinnitatud mitteammendavaid kriteeriume.(58)

91.      Advokaadi poolt tasuta õigusabi raames tehtavate tegevuste osas, mida on nimetatud Prantsuse code général des impôts’s, leian, et ei saa rääkida asjaomase organisatsiooni „heategevuslikust laadist”, kuna see mõiste viitab minu meelest millelegi, millel peab olema teatud püsivus ja mis peab organisatsiooni tegevuses olema teataval määral valdav. Käibemaksudirektiivi kasuliku mõju kaitsmiseks ja III lisa ammendavuse säilitamiseks on vaja lähtuda punkti 15 sätete tõlgendusest, mille kohaselt mitte ainult tegevus, vaid ka asjaomane organisatsioon peab olema piisavalt rõhutatult või isegi valdavalt heategevuslik. Advokaadid ei vasta viimati nimetatud kriteeriumile selle tavapärases tähenduses, pidades silmas, et minu arvates tuleb arvesse võtta organisatsiooni kõiki tegevusi, et teha kindlaks, kas ta vastab kõnealuse sättega nõutud tingimustele.(59) Kui ei ole ilmnenud kahekordset „heategevuslikku laadi”, ei vasta asjaomased teenused kõigile vähendatud käibemaksumäära kohaldamise tingimustele, mis on direktiiviga kehtestatud.

92.      Sellest tulenevalt leian ma, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi on põhjendatud, kuna advokaatide ja nendega võrdsustatud isikute osutatavad teenused, mida on nimetatud code général des impôts’ artikli 279 punktis f, ei kuulu selle lisa punktis 15 – ainsas sättes, millele Prantsuse Vabariik enda kaitseks tugineb – sisalduvasse rühma ehk ei ole „selliste organisatsioonide kaubatarned ja teenuste osutamine, keda liikmesriigid tunnustavad heategevuslikena ja kes tegelevad hoolekande ja sotsiaalkindlustusega”, ning nende suhtes ei saa seega kohaldada vähendatud käibemaksumäära.(60)

VI.    Kohtukulud

93.      Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

94.      Komisjon on Prantsuse Vabariigilt nõudnud kohtukulude hüvitamist. See nõue tuleb rahuldada, kui – nagu ma ettepanekus välja pakun – liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi rahuldatakse.

VII. Ettepanek

95.      Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:

1.      Kuna Prantsuse Vabariik kohaldab vähendatud käibemaksumäära teenuste suhtes, mida osutavad advokaadid ning advokaadid, kellel on õigus esindada Conseil d’Etat’s (Prantsusmaa), advokaadid, kellel on õigus esindada Cour de Cassation’is (Prantsusmaa), ja advokaadid, kellel on õigus esindada apellatsioonikohtus (avoués), ja mille puhul riik nimetatud isikutele õigusabi tasu tasuta õigusabi raames täielikult või osaliselt hüvitab, on ta rikkunud nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ – mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi – artiklist 96 ja artikli 98 lõikest 2 tulenevaid kohustusi.

2.      Mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – Kuna põhjendatud arvamus, mille komisjon saatis Prantsuse Vabariigile, pärineb 15. detsembrist 2006, viidatakse EÜ asutamislepingu sätetele vastavalt enne Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumist kehtinud numeratsioonile.

3 – Kuuenda direktiivi H lisas, mis kehtestati nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiviga 92/77/EMÜ, millega täiendatakse ühist käibemaksusüsteemi ja muudetakse direktiivi 77/388/EMÜ (käibemaksumäärade ühtlustamine) (EÜT L 316, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 202), oli samuti koostatud „[l]oend kaupadest ja teenustest, mille suhtes võib kohaldada vähendatud käibemaksumäärasid” ning selle 14. rühmas sisaldusid „[s]elliste organisatsioonide tarnitavad kaubad ja teenused, keda liikmesriigid tunnustavad heategevuslikena ja kes tegelevad hoolekandega, kui need tarned ei ole artikli 13 alusel vabastatud”.

4 – See säte, mis ei olnud kohaldatav enne kuuenda direktiivi jõustumist, ei kuulu seega nimetatud direktiiviga ette nähtud üleminekusätete ja eelkõige selle direktiivi artikli 28 lõike 2 sätete hulka, millele komisjon oma hagiavalduses viitab.

5 –      Code général des impôts’ artiklit 279 muudeti viimati 22. juuli 2009. aasta seaduse nr 2009-888 artikliga 22, ilma et see muudatus mõjutaks punkti f sätteid.

6 – Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 lõige 3.

7 – 19. detsembril 1966 allkirjastamiseks avatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 14 lõike 3 punkti d lõpp.

8 – 21. veebruari 1975. aasta kohtuotsuses Golder (A-seeria, nr 18, punkt 35 jj) otsustas kõnealune kohus, et „[EIÕK] artikli 6 lõige 1 (art. 6-1) tagab igaühele õiguse sellele, et kohus arutaks mis tahes vaidlust, mis on seotud tema tsiviilõiguste ja -kohustustega. Nii tagab see „õiguse kohtumenetlusele”, millest juurdepääsu õigus ehk õigus tsiviilasjas kohtusse pöörduda kujutab endast vaid ühte aspekti”.

9 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 9. oktoobri 1979. aasta otsus kohtuasjas Airey vs. Iirimaa (A-seeria, nr 32, punkt 26).

10 – Viimati nimetatud juhul rõhutas kohus, et tasuta õigusabi puudumine võib isikud ilma jätta õigusest oma huve kohtus tõhusalt kaitsta ning see võib kaasa tuua menetlusliku ebavõrdsuse, mis on õiglase kohtuliku arutamise käsitluse seisukohast lubamatu. Vt eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas Steel ja Morris (Recueil des arrêts et décisions 2005-II, punkt 72).

11 – 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud hartat (EÜT C 364, lk 1) muudeti ja sellele anti siduv õigusjõud Lissaboni lepingu vastuvõtmisega (ELT 2007, C 303, lk 1).

12 – ELT L 26, lk 41; ELT eriväljaanne 19/06, lk 90.

13 – Selle seaduse artiklis 1 on täpsustatud, et esiteks on selle eesmärk tagada võimalus kohtusse pöörduda ja õigusalase teabe kättesaadavus ning et teiseks hõlmab riigi õigusabi tasuta õigusabi, õigusalase teabe kättesaadavust tagavat abi ning abi advokaadi osalemiseks isiku vahistamise korral ning kriminaalmenetluses kokkuleppe- või lühimenetluses.

14 – Teatud liiki isikute suhtes, keda on nimetatud seaduse artiklites 4, 6, 9-1 ja 9-2, ei kehti see ebapiisavate vahendite tingimus. Selline on olukord mh alaealiste ja kõige raskemate kuritegude ohvrite puhul.

15 – Tuleb märkida, et vastupidi advokaatidele ja nendega võrdsustatud isikutele ei kohaldata teiste õigusteenuse osutajate teenuste suhtes code général des impôts’ artikli 279 sätete alusel vähendatud käibemaksumäära.

16 – Vt 10. juuli 1991. aasta seaduse artikli 27 teine lõik jj ning kõnealust seadust rakendava 19. detsembri 1991. aasta dekreedi nr 91-1266 artikkel 90 jj. Prantsuse riigi osalus täielikult tasuta õigusabi saajale õigusabi andvate advokaatide tasus määratakse kindlaks eelarveseaduses ette nähtud väärtusühiku ja dekreediga kehtestatud kordajate korrutamise teel.

17 – See puudutab esimese ja teise astme haldus-, tsiviil-, kriminaal- või sotsiaalkohtuid ning Conseil d’État’d ja kassatsioonikohut.

18 – Abimäärad on 85%, 70%, 55%, 40%, 25% ja 15%.

19 – 10. juuli 1991. aasta seaduse artikli 35 teises lõigus on ette nähtud, et pooled määravad „asja keerukust, asja laadist tulenevaid toiminguid ja kulusid arvesse võttes kindlaks lisatasu summa ja maksmise korra tingimustel, mis vastavad abi saaja vahenditele ja varalisele olukorrale”. Neljandas lõigus on lisatud: „Kui advokatuur, millesse advokaat kuulub, kehtestab tasu hindamise meetodi, milles on arvesse võetud eespool nimetatud kriteeriume, arvutatakse lisatasu summa selle hindamismeetodi alusel”.

20 – Vt 29. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-246/08: komisjon vs. Soome (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 5 jj) ning kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek (punkt 8 jj ning punkt 28) selles kohtuasjas, mis käsitles majandustegevuse mõistet kuuenda direktiivi tähenduses.

21 – Võttes arvesse, et käibemaks on täielikult tasuta õigusabi saaja jaoks valutu ja nähtamatu, on tegemist läbipaistmatu rahalise toetusega, nagu tõdes Roland du Luart 9. oktoobril 2007 Prantsuse senatis tehtud ettekandes (Rapport d’information du Sénat n° 23 de la session ordinaire 2007–2008 (Senati 2007–2008. aasta üldise istungjärgu infoettekanne nr 23), kättesaadav Prantsuse senati veebilehel, lk 82).

22 – Terra B. ja Kajus J., A Guide to the European Directives, Introduction to European VAT, IBFD, Amsterdam/Hombæk, 2009, vol. 1, lk 298.

23 – Vt dokument „Taux de TVA appliqués dans les États membres de la Communauté européenne, Situation au 1er juillet 2009” (taxud.d.1(2009)307669 – FR), kättesaadav komisjoni veebilehel, eelkõige punkt 19 jj. Teadmiseks viitab komisjon sellele, et dokument on „koostatud liikmesriikide edastatud teabe alusel, kuid [kuna] osa teabest ei ole veel teatavate liikmesriikide poolt kontrollitud, ei saa see infodokument tuua kaasa komisjoni vastutust ega seda ei saa käsitleda liikmesriikide õigusnormide heakskiitmisena”.

24 – Rosas, A., „Value Added Tax and Distortion of Competition”, EU Competition Law in Context: Essays in Honour of Virpi Tiili, toim Kanninen, H., Korjus. N. ja Rosas, A., Hart, Oxford & Portland, Oregon, 2009, lk 275 jj, eelkõige lk 277–282 ja lk 289.

25 – 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-216/97: Gregg (EKL 1999, lk I-4947, punkt 19), mis käsitleb kuuenda direktiivi tõlgendamist.

26 – Märgin siiski, et maksuvabastused on liikmesriikide jaoks kohustuslikud, samas kui vähendatud maksumäär on valikuline.

27 – Vt eelkõige 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-45/01: Dornier (EKL 2003, lk I-12911, punkt 42); 26. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C-498/03: Kingscrest Associates ja Montecello (EKL 2005, lk I-4427, punkt 29) ja 3. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-442/05: Zweckverband zur Trinkwasserversorgung und Abwasserbeseitigung Torgau-Westelbien (EKL 2008, lk I-1817, punkt 30).

28 – Vt kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas C-434/05: Horizon College, milles otsus tehti 14. juunil 2007 (EKL 2007, lk I-4793, ettepaneku punktid 23, 30 jj) ja mis käsitles kuuendat direktiivi.

29 – Vt samuti kohtujurist Mazáki ettepanek, punkt 47, eespool viidatud kohtuasjas C-442/05, mis käsitles kuuenda direktiivi H lisa sätteid.

30 – Eespool viidatud ettepanekus kohtuasjas C-434/05 märgib kohtujurist Sharpston, et kuuenda direktiivi lisades esitatud loendid ei ole olemuselt süstemaatilised ning et see jätab ruumi oletusteks ühenduse seadusandja kavatsuse osas.

31 – Vrdl 8. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-375/98: Epson Europe (EKL 2000, lk I-4243, punkti 19 lõpp).

32 – 18. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C-83/99: komisjon vs. Hispaania (EKL 2001, lk I-445, punktid 19 ja 20), milles Euroopa Kohus leidis, et säte „isikute veo ja nendega kaasas oleva pagasi” kohta ei ole kohaldatav teemaksu suhtes.

33 – Eelkõige 15. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 348/87: Stichting Uitvoering Financiële Acties (EKL 1989, lk 1737, punkt 13).

34 – Eespool viidatud kohtuotsus Kingscrest Associates ja Montecello, punktid 29–32, mis käsitleb kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punkti g tõlgendamist. Vt samuti eespool viidatud kohtuotsus Gregg, punkt 17; 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-144/00: Hoffmann (EKL 2003, lk I-2921, punkt 24 jj) ja eespool viidatud kohtuotsus Dornier, punkt 48.

35 – Ibidem.

36 – Eespool viidatud kohtuotsus Horizon College, punkt 16: „[…] See kitsa tõlgenduse reegel ei tähenda seda, et nimetatud artiklis 13 loetletud maksuvabastusi kirjeldavaid termineid peaks tõlgendama nii, et nende mõju kaob”.

37 – 19. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-461/08: Don Bosco Onroerend Goed (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 25) ning 28. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C-473/08: Eulitz (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 27).

38 – Vt eelkõige kohtujurist Kokotti ettepanek kohtuasjas C-505/07: Compañía Española de Comercialización de Aceite, milles otsus tehti 1. oktoobril 2009 (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, ettepaneku punkt 45).

39 – Eespool viidatud kohtuotsus Kingscrest Associates ja Montecello, punkt 21 jj, ja kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek, punkt 23 jj.

40 – Vrdl mitmetähenduslikkust, mille kohtujurist Mazák tõi esile eespool viidatud ettepanekus kohtuasjas C-442/05 (punkt 38) seoses kuuenda direktiivi D ja H lisaga.

41 – Vt eelkõige kohtujurist Kokotti eespool viidatud ettepanek kohtuasjas C-505/07 ja 29. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika ning hilisem 22. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-261/08 ja C-348/08: Zurita García ja Choque Cabrera (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 54 jj) ning eespool viidatud kohtuotsus Eulitz, punkt 22.

42 – Vrdl kohtupraktikaga käibemaksuvabastuste valdkonnas, eriti eespool viidatud kohtuotsusega Kingscrest Associates ja Montecello ning eespool viidatud kohtuotsuse Eulitz punktis 25 viidatud kohtuotsustega.

43 – Vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 18 jj, ja 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-109/02: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2003, lk I-12691, punkt 23). Esimeses neist kohtuasjadest pakub kohtujurist Alber välja kitsa tõlgenduse ning soovitab lähtuda asjaomase mõiste „domineerivast” elemendist, mis antud juhul oli vedu.

44 – Erinevate keeleversioonide erinevuste kohta eriti teise kriteeriumi osas vt eespool punkt 49 jj.

45 – Eespool viidatud kohtuotsus Kingscrest Associates ja Montecello, punktid 29–32.

46 – 10. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-141/00: Kügler (EKL 2002, lk I-6833, punkt 44).

47 – Ibidem.

48 – Vt eespool viidatud Roland du Luart’i 9. oktoobril 2007 Prantsuse senatis tehtud ettekande punktid 64 ja 65: „Toimub tõenäoliselt isegi liigne kontsentreerumine, kuna 9,4% advokaatidest (ehk 4492 advokaati) tagavad 64% tasuta õigusabist. […] [A]valiku võimu poolt vaadatuna võib ka tekkida kahtlus selles osas, milline on tasuta õigusabi panus teatud büroode kasumlikkusesse. Ei ole ju harva kuulda, et mõned neist „elavad ainult tasuta õigusabist”.

49 – Prantsuse senatis 30. juunil 1999 tehtud ettekandes märgib Denis Badré, et advokaatide poolt tasuta õigusabi raames osutatud teenustele kohaldatakse vähendatud käibemaksumäära seetõttu, et need on Assemblée Nationale’i antud ametliku vastuse kohaselt „rõhutatult sotsiaalset laadi teenused”, võttes arvesse asjaolu, et tasuta õigusabi andmine toimub teatud tingimustel, mis puudutavad eelkõige abisaaja vahendeid (rapport d’information n° 74 de la session ordinaire 1998/1999 (Senati 1998/1999. aasta üldise istungjärgu infoettekanne nr 74), kättesaadav Prantsuse senati veebilehel).

50 – Selles suhtes meenutab Prantsuse senati liige Roland du Luart, et tasuta õigusabi „pärineb tegevusest, mis kuulub ühtlasi nii heategevuse kui ka solidaarsuskohustuse hulka kõige kehvemas olukorras olevate isikute ees” (eespool viidatud ettekanne, lk 64). Võrdluseks: Rootsis tasuta õigusabiga tegelev asutus (Rättshjälpsmyndigheten) määratleb tasuta õigusabi kui sotsiaalkaitse norme, mille eesmärk on abistada neid, kellel ei ole võimalik saada õigusabi muul viisil (http://www.rattshjalp.se/templates/DV_infoPage___3526.aspx).

51 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Kügler, punkt 54 jj, ja Kingscrest Associates ja Montecello, punkt 53 jj.

52 – Vajadust järgida neutraalse maksustamise põhimõtet on Euroopa Kohus sageli meenutanud, eelkõige eespool viidatud kohtuotsuses Zweckverband zur Trinkwasserversorgung und Abwasserbeseitigung Torgau-Westelbien (punkt 42) seoses vähendatud käibemaksumääradega.

53 – Vt eespool viidatud kohtujurist Mazáki ettepaneku kohtuasjas C-442/05 punkt 40.

54 – Eespool viidatud kohtuotsus Gregg, punktid 17 ja 18; eespool viidatud kohtuotsus Kingscrest Associates ja Montecello, punktid 30, 35 ja 43, ja 9. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-415/04: Stichting Kinderopvang Enschede (EKL 2006, lk I-1385, punkt 23).

55 – Vt kohtuotsus Gregg, ibidem, ning kohtujurist Cosmase ettepanek selles kohtuasjas, punkt 27, kus on vaatluse all „autonoomne ettevõtja”, keda tuleb eristada teda moodustavatest isikutest.

56 – Sõna charitable on muutunud väljendiks as being devoted to social wellbeing, mis näib olevat paremini kooskõlas Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Kingscrest Associates ja Montecello võetud seisukohaga.

57 – Eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Kügler, punktid 54–56, Stichting Kinderopvang Enschede, punkt 23, ning Kingscrest Associates ja Montecello, punktid 52 ja 53.

58 – Vt lisaks eespool viidatud kolmele kohtuotsusele 11. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-267/99: Adam (EKL 2001, lk I-7467, punktid 35 jj) ning kohtujurist Sharpstoni 10. septembri 2009. aasta ettepanek veel pooleliolevas kohtuasjas C-262/08: CopyGene, punktid 73 jj.

59 – Vrdl 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-174/00: Kennemer Golf (EKL 2002, lk I-3293, punkt 21 jj), milles on märgitud, et „organisatsiooni „mittetulunduslikuks” kvalifitseerimine peab toimuma tema kõiki tegevusi arvesse võttes”.

60 – Nagu komisjon märkis, jõudis Prantsuse senati liige Roland du Luart alates 2007. aastast pealegi selgelt sellisele järeldusele kuuenda direktiivi sätete alusel: „Euroopa Ühenduse liikmesriigid võivad otsustada kohaldada ühte või kahte vähendatud maksumäära suuruses vähemalt 5% piiratud loendile kaupadele ja teenustele. Advokaatide teenused ei sisaldu aga selles loendis. […] [T]asuta õigusabi süsteemi nüüd vajaliku ja kiireloomulise reformi käigus tuleb ka viia Prantsuse Vabariigi õigusnormid kooskõlla õigusnormidega, mis kehtivad Euroopa Ühenduse kõigile liikmesriikidele” (eespool viidatud 9. oktoobri 2007. aasta rapport d’information du Sénat, lk 83).