Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NILS WAHL

esitatud 13. mail 2015(1)

Liidetud kohtuasjad C-72/14 ja C-197/14

X

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Gerechtshof te ’s-Hertogenbosch (Madalmaad))

ja

T. A. van Dijk

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad (Madalmaad))

Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Kohaldatavad õigusaktid – Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Artiklid 6 ja 7 – Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmed – Tõend E101 – Vastastikune tunnustamine – ELTL artikli 267 kolmas lõik – Acte clair’i doktriin





1.        Eelotsusemenetlus on olnud kasutuses juba üle poole sajandi, kuid tekitab endiselt küsimusi. Nagu vaatluse all olevad kohtuasjad näitavad, avalduvad selle menetlusega seotud küsimused sageli mõne liidu õiguse sisulise küsimuse osana.

2.        Mõlemas asjas, mis käsitlevad määruse (EMÜ) nr 1408/71(2) tõlgendamist, on küsimus sisuliselt üks: kas Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete suhtes kohaldatav sotsiaalkindlustuskokkulepe(3) on põhikohtuasjades kohaldatav liidu õiguse tõttu või sellest sõltumata? See küsimus tekkis siis, kui Madalmaade ametiasutused keeldusid tunnustamast teatavaid sotsiaalkindlustustõendeid (tõend E101), mille Luksemburgi ametiasutused olid määruse nr 1408/71 alusel väidetavalt valesti väljastanud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtud on mõneti eriarvamusel selles, kas Madalmaade ametiasutused tohivad niimoodi toimida.

3.        Gerechtshof te ’s-Hertogenbosch otsustas taotleda Euroopa Kohtult selles küsimuses eelotsust. See ajendas Hoge Raadi tegema sama. Hoge Raad püüdis aga lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ja esitas Euroopa Kohtule lisaks küsimuse selle kohta, mis ulatusega on talle ELTL artikli 267 kolmandast lõigust tulenevad kohustused. Konkreetsemalt soovib ta teada, kas seetõttu, et madalama astme kohus on temast erineval arvamusel, ei saa ta võtta seisukohta, et vastus tema menetluses käsitletavale küsimusele on nii ilmselge, et seda ei ole võimalik kahtluse alla seada. Seepärast seisab Euroopa Kohtu ees taas ülesanne selgitada oma kuulsat acte clair’i doktriini.

4.        Sisuküsimuses olen allpool kirjeldatud põhjustel seisukohal, et Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkuleppega hõlmatud olukorras ekslikult väljastatud tõendil E101 ei ole mitte mingisugust siduvat mõju. Ja menetlusküsimuses arvan, et sama liikmesriigi kõrgeima ja madalama astme kohtute vaheline eriarvamus ei tohiks välistada võimalust tugineda acte clair’i doktriinile.

I.      Õiguslik raamistik

5.        Määruse nr 1408/71 artikkel 6 („Sotsiaalkindlustuskonventsioonid, mis asendatakse käesoleva määrusega”) sätestab:

„Artiklite 7 ja 8 ning artikli 46 lõike 4 sätteid arvestades asendab käesolev määrus oma reguleerimisalasse kuuluvate isikute ja küsimuste suhtes nende sotsiaalkindlustuskonventsioonide sätteid, mis on siduvad:

a)      üksnes kahe või enama liikmesriigi suhtes või

b)      vähemalt kahe liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi suhtes, kui asjakohaste lahenduste tegemisel ei ole vaja kaasata ühtegi kolmanda riigi asutust.”

6.        Olenemata määruse nr 1408/71 artiklist 6 aga kohaldatakse vastavalt artikli 7 lõike 2 punktile a jätkuvalt kokkuleppe 27. juuli 1950. aasta ja 30. novembri 1979. aasta redaktsioone („Rahvusvahelised sätted, mida käesolev määrus ei mõjuta”).

II.    Asjaolud, menetlus põhikohtuasjades ja eelotsuse küsimused

7.        Madalmaade kodanikud ja elanikud X ja T. A. van Dijk töötasid vastavalt 2006. ja 2007. aastal Reini jõel (kuigi mitte ainult seal) äritegevuse raames sõitvatel laevadel.

8.        X-i puudutavas kohtuasjas C-72/14 oli laev registreeritud Madalmaades kui Reini jõel sõitmiseks mõeldud laev, mille omanik on Madalmaades registreeritud äriühing. Algsel registreerimistunnistusel oli jaotis „Käitaja” täitmata. 2006. aastal väljastasid Luksemburgi ametiasutused käitamistunnistuse AAAA-le, mis on Luksemburgis registreeritud äriühing ja X-i tööandja. 2007. aastal märgiti see äriühing Madalmaade registreerimistunnistusel laeva käitajaks.(4)

9.        T. A. van Dijk oli 1. jaanuarist 30. juunini 2007 ühe Luksemburgis asutatud laevandusettevõtja töötaja.

10.      Mõlemal juhul väljastasid Luksemburgi pädevad asutused nii X-ile kui ka T. A. van Dijkile tõendi E101 selle kohta, et kummagi suhtes on kohaldatav Luksemburgi sotsiaalkindlustusõigus. Neid tõendeid ei tunnustanud aga Madalmaade asutused, kes olid seisukohal, et X-i ja T. A. van Dijki suhtes on kohaldatav hoopis Madalmaade sotsiaalkindlustusõigus, mistõttu mõlemad peavad tegema Madalmaade sotsiaalkindlustusmakseid, ja seda põhjusel, et mõlemad on Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmed. Madalmaade asutused väljastasid mõlemale maksuotsuse, mille need vaidlustasid.

11.      Kohtuasjas C-72/14 algatas X esimese astme menetluse Rechtbank Breda’s ja kaebas hiljem selle otsuse edasi Gerechtshof te ’s-Hertogenboschi. Olles määruse nr 1480/71 tõlgendamise suhtes kahtleval seisukohal, tegi see 7. veebruaril 2014 otsuse oma menetlus peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kohtuotsuses [FTS, C-202/97, EU:C:2000:75] tegi Euroopa Kohus järelduse, et liikmesriigi pädeva asutuse väljastatud tõend E101 on teiste liikmesriikide sotsiaalkindlustusasutustele siduv isegi siis, kui see on sisuliselt väär. Kas viidatud järeldus peab paika ka sellistel juhtudel nagu käesolev, mil [määruses nr 1408/71] sätestatud kohaldatava õiguse kindlaksmääramise normid ei ole kohaldatavad?

2.      Kas sellele küsimusele vastamisel on oluline, et pädeval asutusel ei olnud kavatsust väljastada tõendit E101, kuid halduslikel põhjustel kasutas pädev asutus teadlikult ja kaalutletult dokumente, mis jätsid vormi ja sisu poolest tõendi E101 mulje, samal ajal kui asjaomane isik oli ja võis mõistuspäraselt olla seisukohal, et talle on väljastatud tõend E101?”

12.      Kohtuasjas C-197/14 algatas T. A. van Dijk esimese astme menetluse Rechtbank te ’s-Gravenhage’s ja kaebas selle otsuse edasi Gerechtshof te ’s-Gravenhagesse. Viimase otsuse peale esitas ta kassatsioonkaebuse Hoge Raadile; samas küsimuses oli vastukassatsioonkaebuse esitanud ka Staatssecretaris van Financiën (rahandusasjade riigisekretär). Kuna kohtuasjas C-72/14 oli Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimused, otsustas ka Hoge Raad 28. märtsil 2014 oma menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas Hoge Raad kui kõrgeim siseriiklik kohus peab seetõttu, et madalama astme kohus on esitanud Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse, esitama Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse või ootama ära Euroopa Kohtu vastuse madalama astme kohtu esitatud küsimusele isegi juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on Euroopa Liidu õiguse õige kohaldamine kõnealuses küsimuses nii ilmselge, et seda ei ole võimalik kahtluse alla seada?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav: kas Madalmaade sotsiaalkindlustuse valdkonna ametiasutustele on teise liikmesriigi ametiasutuses välja antud tõend E101 siduv isegi juhul, kui asjaomane isik on Reini jõel sõitvate laevade laevapere liige, mistõttu ei ole määruses nr 1408/711 sätestatud normid kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kohta vastavalt viidatud määruse artikli 7 lõike 2 punktile a kohaldatavad?”

13.      Kohtuasjas C-72/14 on kirjalikud seisukohad esitanud X, Madalmaade ja Tšehhi Vabariigi valitsus ning komisjon. Kohtuasjas C-197/14 on kirjalikud seisukohad esitanud T. A. van Dijk, Kreeka, Madalmaade ja Saksamaa valitsus ning komisjon.

14.      Kohtuasjad C-72/14 ja C-197/14 liideti 24. veebruaril 2014. Samal päeval otsustas Euroopa Kohus oma kodukorra artikli 76 lõike 2 alusel kohtuistungit mitte korraldada.

III. Analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused

15.      Kõne all olevates kohtuasjades tekib kaks täiesti erinevat küsimust. Seepärast jagan oma analüüsi kaheks osaks. Kõigepealt käsitlen tõendi E101 vastastikuse tunnustamise ja siduvuse küsimust. Alles pärast seda käsitlen ma Hoge Raadi esimest küsimust acte clair’i doktriini ulatuse kohta.

16.      Saan aru, et Hoge Raad on oma teise küsimuse tõendi E101 vastastikuse tunnustamise kohta esitanud ainult juhuks, kui Euroopa Kohus vastab tema esimesele küsimusele nii, et Hoge Raad oli ELTL artikli 267 kolmanda lõigu kohaselt kohustatud saatma asja Euroopa Kohtusse. Kuid kui anda vastus ainult Hoge Raadi esimesele küsimusele, ei aita see Gerechtshof te ʼs-Hertogenboschil lahendada selle menetletavat vaidlust, ja nii on sellel kohtul õigus esitada oma eelotsuse küsimus vaatamata kõrgema astme kohtu praktikale.(5) Seepärast pean igal juhul vajalikuks vastata sisulisele sotsiaalkindlustuse küsimusele.

B.      Esimene küsimus: tõendi E101 vastastikune tunnustamine

1.      Sissejuhatavad märkused

17.      Esimese ja teise küsimusega kohtuasjas C-72/14 ja teise küsimusega kohtuasjas C-197/14, mida ma käsitlen koos, tahavad eelotsusetaotluse esitanud kohtud teada sisuliselt seda, kas eeldusel, et ühe liikmesriigi asutused on väljastanud kindlustatud isikule ekslikult tõendi E101, mille kohaselt on selle isiku suhtes kohaldatavad selle liikmesriigi õigusaktid, peavad teise liikmesriigi asutused seda tõendit tunnustama isegi siis, kui selle isiku suhtes kohaldatava sotsiaalkindlusõiguse määrab kindlaks rahvusvaheline õigusakt, mis on osutatud määruse nr 1408/71 artiklis 7, s.o käesoleval juhul Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkulepe. Teine küsimus kohtuasjas C-72/14 viitab sellele, et vastus sellele küsimusele võib sõltuda sellest, kas tõendi E101 ekslik väljastamine oli juhuslik või meelevaldne.

18.      X ja T. A. van Dijk on seisukohal, nagu ka Tšehhi Vabariigi valitsus ja komisjon, et sellistel asjaoludel väljastatud tõend E101 on teise liikmesriigi asutustele siduv. Vastupidisel seisukohal on ainult Madalmaade valitsus (Saksamaa ja Kreeka valitsuse seisukohad esimest küsimust ei puuduta).

19.      Nagu ma sissejuhatuses juba märkisin, seisneb see esimene, sotsiaalkindlustusega seotud põhiküsimus selles, kas määruse nr 1408/71 artiklis 7 tehtud erand „määrab kindlaks” kindlustatud isikute suhtes kohaldatava sotsiaalkindlustusõiguse ka seoses teatavate rahvusvaheliste sätetega. Sellisel seisukohal on eelkõige komisjon. Sellest tulenevalt järeldab komisjon, et kuna see küsimus jääb määruse kohaldamisalasse, kehtib ka vastastikuse tunnustamise põhimõte.

20.      Mina seda seisukohta ei jaga.

21.      See, kas tõendit E101 tuleb või ei tule tunnustada, sõltub arusaadavalt sellest, kas seda oli üldse võimalik õiguslikult väljastada, mis sõltub omakorda sellest, kas määrus nr 1408/71 oli kohaldatav. Kuid enne, kui asuda seda analüüsima, on tähtis teha täiesti selgeks, mis küsimustele Euroopa Kohtult vastust ei oodata.

22.      Esiteks, Euroopa Kohtult ei ole küsitud, milline sotsiaalkindlustusõigus on tegelikult kohaldatav X-i ja T. A. van Dijki suhtes, st kas kohaldatav on Luksemburgi või Madalmaade õigus. See on arusaadav, kuna Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkulepe (juhul, kui see peaks olema kohaldatav) ja eelkõige selle artikli 11 lõige 2 ei ole liidu institutsioonide õigusnorm, mida Euroopa Kohus on pädev tõlgendama.(6)

23.      Teiseks, samal põhjusel ja võttes lisaks arvesse väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt peavad siseriiklikud kohtud ise kõiki asjakohaseid asjaolusid hindama ja nende suhtes õigust kohaldama, ei saa Euroopa Kohus tuvastada, kas X ja T. A. van Dijk on ka tegelikult Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmed. Seepärast peab ta vastamisel lihtsalt eeldama, et nad on seda – asjaolu, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtud peavad kontrollima.(7)

24.      Seda silmas pidades saab kõnealusele sisulisele sotsiaalkindlustuse küsimusele minu arvates vastata siis, kui tõlgendada õigesti määruse nr 1408/71 artikleid 6 ja 7 koostoimes Euroopa Kohtu praktikaga.

2.      Hinnang

a)      Määruse nr 1408/71 kohaldatavus

25.      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et määruse nr 1408/71 artikkel 6 asendab määrusega hõlmatud isikute ja küsimuste puhul teatavatel tingimustel mis tahes sellise sotsiaalkindlustuskonventsiooni sätted, mis on siduvad kahele või enamale liikmesriigile (või mis on sõlmitud kahe või enama liikmesriigi ja ühe või enama kolmanda riigi vahel nende omavahelise olukorra kohta). See asendamine on laadilt kohustuslik ja võimaldab erandeid ainult määrusega ette nähtud juhtudel.(8)

26.      Mõned neist eranditest on sätestatud määruse nr 1408/71 artiklis 7. Konkreetsemalt sätestab artikli 7 lõige 2, et olenemata artikli 6 sätetest „kohaldatakse jätkuvalt” teatavaid leppeid (nende hulgas Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkulepe). Siin väärib märkimist asjaolu, et Euroopa Kohus on sedastanud, et kui mõne rahvusvahelise lepingu säte vastab artikli 7 nõuetele, „jääb see täielikult kohaldatavaks vaatamata määruse nr 1408/71 vastuvõtmisele ja […] kõigi olukordade suhtes, mida see hõlmab”.(9)

27.      Euroopa Kohus ei ole määruse nr 1408/71 artikli 7 lõike 2 punkti a varem tõlgendanud. Pealegi paistab, et kohtupraktika määruse artikli 7 lõike 2 kohta ning konkreetsemalt artikli 6 ja artikli 7 lõike 2 punkti c(10) koostoime kohta liikmesriikidevahelistele kahepoolsetele kokkulepetele(11) ei omista mitte mingisugust tähtsust tõsiasjale, et määrus nr 1408/71 ise sisaldab „õiguse valimise klauslit” – tundub, et see küsimus ei ole lihtsalt vaidlusi tekitanud. Sellegipoolest pakub käesoleva asja seisukohalt huvi kaks otsust.

28.      Kohtuotsuses Grana-Novoa(12) sedastas Euroopa Kohus, et ühe liikmesriigi ja ühe või enama kolmanda riigi vahel sõlmitud sotsiaalkindlustuskonventsioonid jäävad määruse nr 1408/71 kohaldamisalast välja. Vastupidi aga ei tähenda see, et kui need konventsioonid on sõlmitud vähemalt kahe liikmesriigi vahel (ja võimalik et ühe või enama kolmanda riigi vahel, kuivõrd see puudutab liikmesriikidevahelisi suhteid), jäävad nad alati määruse kohaldamisalasse. Seepärast ongi Euroopa Kohus lisanud oma kõnealusesse otsusesse märkuse, et määrus „sisaldab teatavaid sõnaselgeid reservatsioone, mis käsitlevad tema kohaldamist kahe või enama liikmesriigi vahel sõlmitud konventsioonide suhtes”.(13) Kui tegu on selliste reservatsioonidega, on mul raske aru saada, mismoodi eespool nimetatud konventsioonide liigid üksteisest erinevad.

29.      Lisaks oli kohtuasjas Callemeyn(14) kõne all eriolukord, mis puudutas muu hulgas määruse nr 1408/71 artikli 7 lõike 1 punkti b. See säte sätestab, et määrus ei mõjuta kohustusi, mis tulenevad Euroopa Nõukogu liikmesriikide vahel 11. detsembril 1953 sõlmitud ajutistest Euroopa sotsiaalkindlustuskokkulepetest. Kuna need mitmepoolsed lepingud ise nägid ette erandi tegemise võimaluse juhul, kui see on hüvitisesaajatele soodsam, järeldas Euroopa Kohus, et kui see on nii, ei ole määruse nr 1408/71 kohaldamine vastuolus selle artikli 7 lõike 1 punktiga b.(15) Seega olid just kõnealused ajutised Euroopa sotsiaalkindlustuskokkulepped need, mis tingisid määruse kohaldamise, mitte vastupidi.

30.      Kuid komisjon viitab oma seisukoha toetamiseks kohtuotsusele Torrekens.(16) Selles sedastas Euroopa Kohus, et määruse nr 1408/71 eelkäija, s.o määrus nr 3,(17) „on jätkuvalt kohaldatav sedavõrd, kuivõrd need konventsioonid ei takista tema kohaldamist”. Sellest järeldab komisjon, et Euroopa Kohus on kinnitanud põhimõtet, et määruse nr 1408/71 sätteid tuleb kohaldada koostoimes kohaldatavate rahvusvaheliste lepingute sätetega.

31.      Kuid isegi kui eeldada, et Euroopa Kohtu põhjendused kohtuotsuses Torrekens – mis, tõsi küll, puudutas sarnast sätet määruses nr 3 – laienevad ka määruse nr 1408/71 artiklitele 6 ja 7, siis kahtlen, et sellel on komisjoni väidetud mõju. Kui määruse nr 1408/71 alusel väljastatud tõendil E101 oleks kohaldatavaks märgitud Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkuleppest tulenevatest erinevad õigusaktid, takistaks see kokkulepe kindlasti määruse nr 1408/71 kohaldamist. Samamoodi ei saa ma aru, kuidas kahjustaks määruse nr 1408/71 kasulikku mõju see, kui liikmesriikidel oleks vabadus jätta tunnustamata tõend E101, mis on väljastatud mõne konkreetse sotsiaalkindlustuskonventsiooniga hõlmatud olukorras, mida määrus ei mõjuta.

32.      Mind ei veena ka komisjoni argument, et Reini jõe laevameeste sotsiaalkindlustuskokkulepe on jätkuvalt kohaldatav juba tulenevalt määruse nr 1408/71 artikli 7 lõike 2 punktist a. Kuigi formaalselt võttes on see kahtlemata õige, viib see piltlikult öeldes olukorrani, kus uksest sisse minnes väljutakse kohe akna kaudu. Minu arvates on see palju rohkem seotud seadusandliku tehnikaga kui millegi muuga ja seepärast ei tohiks sellel olla otsustavat kaalu.

33.      Selle ilmestamiseks on paras tuua üks näide. Kui kujutada näiteks ette, et mõnes riikidevahelises kaubandusõiguslikus menetluses tuleb kohaldatav õigus kindlaks määrata mõne asjakohase konventsiooni, näiteks lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse Rooma konventsiooni(18) alusel, siis ei tähenda see, et kui asjaomase riigi õiguse kohaldatavus on juba kindlaks määratud, on rahvusvahelise õiguse põhimõtted asjaomase vaidluse sisulisel lahendamisel jätkuvalt kohaldatavad. Kui seda näidet laiendada ja kasutada määrust nr 593/2008,(19) tuleneb samast loogikast, et kui siseriiklike õigusaktide kohaldatavus on selle määruse alusel kindlaks määratud, ei tähenda see veel, et edaspidi tuleb asjaomase vaidluse lahendamisel kohaldada liidu õiguse üldpõhimõtteid. Niisiis ei ole see, et kohaldatavate õigusaktide valik tuleneb mõnest määrusest, tegelikult oluline.

34.      Lisaks tundub, et minu tõlgendusettepanekut toetab ka võrdlus süsteemiga, mis on loodud määrusega nr 883/2004(20) (kuigi see määrus ei ole kohaldatav ratione temporis). Selle artikkel 8 („Käesoleva määruse seos teiste kooskõlastusaktidega”) on määruse nr 1408/71 artiklite 6 ja 7 sulam, kuid ühe suure erinevusega: määruse nr 1408/71 artikli 7 lõikes 1 ning lõike 2 punktides a ja b osutatud mitmepoolseid konventsioone enam ei mainita. Selle asemel sätestab määruse nr 883/2004 („Erandid artiklitest 11–15”) artikli 16 lõige 1, et kaks või mitu liikmesriiki, nende liikmesriikide pädevad võimuorganid või selliste võimuorganite määratud asutused võivad ühisel kokkuleppel sätestada teatavate isikute või isikukategooriate huvides erandid artiklite 11–15 sätetest. Nagu komisjon oma seisukohtades märgib, on liikmesriigid, kes on ka Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkuleppe osalisriigid, sellise kokkuleppe sõlminud.(21) Seadusandlik areng viitab sellele, et edaspidi võib Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkuleppest tulenev kooskõlastamine kuuluda hoopis määruse nr 883/2004 II jaotise („Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine”) kohaldamisalasse.

35.      Komisjon aga väidab, et tulemus oleks määruse nr 883/2004 puhul sama kui varem määruse nr 1408/71 puhul. Kuigi siin võiks õigusega küsida, kas määrus nr 883/2004 säilitab selles punktis status quo’d või muudab varasemat süsteemi, on minu arvates kõnekas see, et eespool nimetatud liikmesriigid ei ole varem tuginenud määruse nr 1408/71 artiklile 17, mis on peaaegu täpselt samamoodi sõnastatud määruse nr 883/2004 artiklis 16. Nii et kui Euroopa Kohus peaks võtma seisukoha, et määrusega nr 883/2004 loodud süsteem üksnes kinnitab status quo’d, tuleks käesolevaid kohtuasju allpool toodud argumente silmas pidades käsitleda samamoodi kui kohtuasju, mis jäävad määruse nr 1408/71 II jaotise kohaldamisalasse.(22) Sellisel juhul tuleks kohaldada kohtuotsusest FTS(23) tulenevaid põhimõtteid ning esitatud eelotsuse küsimustele (ümbersõnastatuna) tuleks vastata jaatavalt.

36.      Kuid minu põhimõtteline seisukoht on ikkagi, et eeldusel, et X ja T. A. van Dijk on Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmed, ei ole määrus nr 1408/71 nende suhtes kohaldatav.

b)      Tõendiga E101 seotud tagajärjed

37.      Minu seisukoht määruse nr 1408/71 kohaldamisala küsimuses viib selleni, et teen ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtutele nii, et Luksemburgi asutuste väljastatud tõendil E101, kus on X-i ja T. A. van Dijki suhtes kohaldatavaks sotsiaalkindlustusõiguseks märgitud Luksemburgi oma, ei ole õiguslikku mõju.

38.      Euroopa Liit on rajatud õigusriikluse põhimõttele. Pädevuse jagamise põhimõte, mis on osa liidu põhiseaduslikust struktuurist, on äärmiselt tähtis. Kui mõnel liidu institutsioonil või ametil ei ole õiguslikku pädevust, ei ole ka tema „aktidel” selles valdkonnas siduvat mõju. Sama kehtib siis, kui liikmesriikide asutused on need, kes peavad tagama liidu poliitika elluviimise ja kui nende võetavad meetmed tuleb võtta liidu eeskirjade alusel. Nii on see ka käesolevas asjas, kuna vaidlusalused tõendid väljastasid Luksemburgi asutused vastavalt määrusele nr 1408/71 ja määrusele nr 574/72(24) selleks, et määrata kindlaks kohaldatav sotsiaalkindlustusõigus.

39.      Vastuseks kohtuasjas C-72/14 esitatud teisele eelotsuseküsimusele leian ma samal põhjusel, et sel, kas tõendi E101 väljastanud asutus tegi seda mugavuse pärast või mingil muul põhjusel, ei ole mitte mingisugust tähtsust.

40.      Seega olen samal seisukohal kui Madalmaade valitsus, s.o et käesolevates kohtuasjades kõne all olevatel asjaoludel väljastatud tõendil E101 ei ole siduvat mõju. Seda ei muuda ka kohtuotsus FTS,(25) kus oli samuti kõne all ühe liikmesriigi pädeva asutuse keeldumine tunnustamast teise liikmesriigi asutuste väljastatud tõendit E101. Selles kohtuasjas käis vaidlus vaid küsimuse üle, milline määruse nr 1408/71 II jaotise säte määras õigesti kindlaks asjaomaste töötajate suhtes kohaldatava õiguse – st määrusega ette nähtud kooskõlastamise piires.

41.      Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasja C-72/14 esimesele ja teisele küsimusele ning kohtuasja C-197/14 teisele küsimusele nii, et olukorras, kus ühe liikmesriigi asutused on kindlustatud isikule väljastanud tõendi E101, mis määrab selle isiku suhtes kohaldatavaks selle liikmesriigi õigusaktid, kuid kus kohaldatav sotsiaalkindlustusõigus tuleb nõuetekohaselt kindlaks määrata Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkuleppe alusel – asjaolu, mida peavad kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohtud –, tuleb määruse nr 1408/71 artikli 7 lõike 2 punkti a tõlgendada nii, et see ei kohusta teise liikmesriigi asutusi seda tõendit tunnustama.

c)      Teised võimalikud kaalutlused

42.      Teen juhuks, kui Euroopa Kohus jõuab määruse nr 1408/71 kohaldamisala küsimuses teistsugusele järeldusele, veel mõned märkused.

43.      Isegi kui määruse nr 1408/71 artikleid 6 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkuleppe ülimuslikkus (või kohaldatavus) tuleneb määrusest endast ja seega on ka määrus ise kohaldatav, jääb küsitavaks, mis vahet sellel on. Artikkel 7 sätestab tõepoolest, et Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkulepe on jätkuvalt kohaldatav. Seda silmas pidades on kaheldav, et tõendi E101 vastastikuse tunnustamise põhimõte, nagu see on sätestatud kohtuotsuses FTS,(26) muudab seda.

44.      Muidugi ei saa eeldada, et määruse nr 1408/71 II jaotise alusel valesti väljastatud tõendit E101 tuleb automaatselt tunnustada, kui seda küsimust reguleerib määruse I jaotis („Üldsätted”). Kohtuotsusele FTS järgnenud praktikas ei ole sellist olukorda käsitletud.(27) Mida Euroopa Kohus aga on selgitanud, on määruse nr 1408/71 II jaotise tingimuslik kehtivus.(28) Tuleb tunnistada et tõend E101 on selles mõttes, et ta loob endaga väidetava tõesuse presumptsiooni, selle välja andnud liikmesriigi pädevale asutusele siduv.(29) Kuid Euroopa Kohus on ka märkinud, et liikmesriigi pädeva asutuse tõendiga seonduv presumptsioon ei pruugi laieneda määruse II jaotise kohaldamisalast välja jäävatele küsimustele (kuigi, tõsi küll, tõendit E101 harilikult selleks ei kasutata).(30)

45.      Käesolevas kohtuasjas on tõendi E101 väljastanud Luksemburgi pädevad asutused, kes on X-i ja T. A. van Dijki suhtes kohaldatavaks määranud Luksemburgi sotsiaalkindlustusõiguse. Madalmaade pädevad asutused ei ole sellega nõus. Komisjon märgib, et talle teada oleva info kohaselt väljastavad Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkuleppe osalisriigid tõendit E101 kohaldatava sotsiaalkindlustusõiguse kindlaksmääramiseks sellepärast, et eraldi vormi selle jaoks ei ole olemas.(31) Kuna aga Euroopa Kohus peab oma vastuses lähtuma eeldusest, et mõlemad mehed on Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmed – asjaolu, mida komisjon ei vaidlusta – ja et ta ei ole pädev lahendama Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkuleppe osalisriikide vahelisi vaidlusi kokkuleppe õige tõlgendamise üle (vt eespool punktid 22 ja 23), võib käesolevas menetluses eeldada, et määruse nr 1408/71 II jaotis ei ole kohaldatav. Seega ei tohiks Luksemburgi tõenditele omistada suuremat kaalu kui mis tahes muule tõendile, mille liikmesriigi pädev asutus on väljastanud määruse II jaotise kohaldamisalast väljapoole jäävas küsimuses. Seda aspekti ei tohiks varjutada ka võimalus, et selline tõend võib praktilistel põhjustel olla vormistatud tõendina E101.

46.      Seega jään juhul, kui Euroopa Kohus jõuab järeldusele, et kõnealune küsimus kuulub määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, oma ettepaneku juurde, mille esitasin eespool punktis 41.

C.      Teine küsimus: acte clair’i doktriini piirid

1.      Sissejuhatavad märkused

47.      Kohtuasjas C-197/14 esitatud esimese eelotsuseküsimusega tekivad tähtsad küsimused acte clair’i doktriini kohta. Arvestades, kui palju on sellel teemal kirjutatud, ei ole doktriini enam vaja tutvustada. Käesolevas asjas palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada konkreetselt nõuet, et „siseriiklik kohus [peab] veenduma, et küsimus on niisama ilmselge teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks”.(32) Hoge Raadi põhiküsimus on järgmine: kas viimase astme kohus saab tugineda acte clair’i doktriinile, kui sama liikmesriigi madalama astme kohus on sama või sarnase küsimuse liidu õiguse kohta juba esitanud Euroopa Kohtule?

48.      Hoge Raadi kartus on, et kui vastus kohtuasjas C-197/14 esitatud esimesele eelotsuseküsimusele on jaatav, siis tähendaks see, et liikmesriigi kõrgeim kohus, kes soovib tühistada madalama astme kohtu otsust, kuna ta tõlgendab liidu õigust madalama astme kohtust erinevalt, peab igal juhul kõigepealt taotlema Euroopa Kohtu seisukohta.

49.      T. A. van Dijk väidab, et acte clair’i doktriini nõuded ei ole põhikohtuasjas täidetud. Tema arvates aga piisab sellest, kui viimase astme kohus ootab ära Euroopa Kohtu vastuse madalama astme kohtu esitatud eelotsusetaotlusele. Kreeka valitsus ja komisjon on sisuliselt samal seisukohal.

50.      Madalmaade valitsus väidab, et pelgalt see, et liikmesriigi kohus on Euroopa Kohtult taotlenud eelotsust, ei tähenda automaatselt seda, et kohtupraktika tähenduses on olemas „põhjendatud kahtlus”. Madalmaadega sisuliselt samal seisukohal olev Saksamaa valitsus väidab lisaks, et arvesse tuleb võtta madalama astme kohtu tõlgenduse kvaliteeti ja et on vastuvõetamatu, kui madalama astme kohtu ilmselgelt vale seisukoht saab acte clair’i doktriinist tulenevat menetluse tõhusust piirata.

51.      Alustuseks tahaksin meenutada, et ELTL artikli 267 kolmanda lõigu konkreetne eesmärk on hoida ära seda, et üheski liikmesriigis ei tekiks liidu õigusega vastuolus olevat siseriiklikku kohtupraktikat.(33) See kajastub ELTL artikli 267 kolmanda lõigu sõnastuses, mis sõna-sõnalt jätab liikmesriikide viimase astme kohtutele vähe manööverdamisruumi.

52.      Kuid kohtuotsus Cilfit jt(34) andis sellele vaatamata liikmesriikide viimase astme kohtutele kui kõrgeimatele kohtuasutustele, mille ülesanne on liidu õiguse detsentraliseeritud kohaldamine(35), võimaluse lahendada liidu õigusega seotud küsimusi teatavatel asjaoludel ise.

53.      Acte clair’i doktriiniga seotud tingimused on esmapilgul üsna ranged. Põhinõue, et „[liidu] õiguse õige kohaldamine [peab olema] niivõrd ilmselge, et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusele, kuidas lahendada üleskerkinud küsimus”, ei ole vabalt sõnastatud. Lisaks on see nõue kaks korda kvalifitseeritud. Esiteks peab siseriiklik kohus „veenduma, et küsimus on niisama ilmselge teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks”. Teiseks tuleb arvesse võtta liidu õiguse erijooni.(36) See ajendas üht kommenteerijat juba varsti pärast acte clair’i doktriini sündi tõdema, et doktriin on „erakordselt kitsas”, „taktikaline samm” ja „[Euroopa Kohtu] kontrolli suurendamise ja tugevdamise” vahend.(37)

54.      Isegi Euroopa Kohtust endast on kostnud arvamusi, et kohtuotsus Cilfit jt(38) on sõnastatud „segaselt”.(39) Kuid laiemat kriitikat on tehtud ka eelotsusetaotluse esitamise kohustuse kui sellise aadressil, mis moodustab acte clair’i doktriini raamistiku ja mida silmas pidades doktriini tuleb tõlgendada. Nii näiteks tegi kohtujurist Jacobs kohtuasjas, kus oli arutusel küsimus, kas teatavaid naisterõivaid tuleb tollis deklareerida pidžaamadena, oma kuulsa ettepaneku selle kohustuse radikaalseks reformimiseks sel teel, et Euroopa Kohus peaks end rohkem tagasi hoidma.(40) Kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomer võrdles eelotsusetaotluse esitamise kohustust isegi Sisyphose legendiga.(41) Neist erinevalt tunnistas kohtujurist Tizzano, et acte clair’i kriteeriumid ei ole veatud, kuid doktriin ise on.(42)

55.      Laiemast perspektiivist vaadates on paljud kahtlused eelotsusetaotluse esitamise range kohustuse suhtes aja jooksul hajutatud. Kui jätkata kronoloogilises järjekorras, siis juba ammu enne kohtuotsust Cilfit jt(43) selgitas Euroopa Kohus, et ELTL artikli 267 kolmandal lõigul on piirid. Kohtuasjas Da Costa jt viitas Euroopa Kohus olukordadele, mis on „olulises osas identsed küsimusega, mille kohta on juba sarnases asjas eelotsus tehtud”, ja sedastas, et tema otsuste autoriteetsus „võib [eelotsusetaotluse esitamise] kohustuse jätta otstarbeta ja seega sisuta”,(44) tunnustades sellega pretsedendi õiguslikku väärtust. Kuid see ei ole ainus enne kohtuotsust Cilfit jt tehtud lahend, mis annab sellele kohustusele arusaadava tõlgenduse.(45)

56.      Lisaks teame, et kui kohtujurist Capotorti hoiatas mõni aasta hiljem Euroopa Kohut eelotsusetaotluse esitamise kohustuse lahjendamise eest, tunnustades acte clair’i doktriini kui osa liidu õigusest,(46) ei nõustunud Euroopa Kohus temaga.

57.      Ja lõpetuseks on veel üks kohtuasi(47), mis tunnistab, et eelotsusetaotluse esitamise kohustus on aja jooksul aeglaselt, kuid kindlalt nõrgenenud – võiks isegi öelda, et murenenud. Kohtuotsuses Intermodal Transports kinnitas Euroopa Kohus, et haldusasutuste eriarvamus küsimuses, milline on õige lähenemisviis viimase astme kohtu menetluses, ei välista võimalust tugineda acte clair’i doktriinile.(48)

58.      Kuid tõsi on ka see, et Euroopa Kohus ei ole olnud nii paindlik liidu institutsioonide õigusaktide kehtivuse kontrollimisel. Kohtuotsuses Gaston Schul sedastas Euroopa Kohus vaatamata kohtujuristi tungivale ettepanekule, et põhjusi, mis võivad siseriikliku kohtu vabastada ELTL artikli 267 kolmandast lõigust tulenevast kohustusest, ei saa siiski laiendada liidu õigusaktide kehtivuse küsimustele.(49) Ja Euroopa Kohus tegi seda vaatamata asjaolule, et ta oli ühes varasemas kohtuasjas tunnistanud võrreldava liidu õigusakti sätted kehtetuks.

59.      Sellega on käesoleva asja taust loodud ja asun analüüsima Hoge Raadi küsimust Euroopa Kohtule.

2.      Hinnang

a)      Kas acte clair on välistatud, kui sama liikmesriigi madalama astme kohus on juba esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse sarnases küsimuses?

60.      Arvestades, kuidas ELTL artikli 267 kolmandast lõigust tulenev eelotsusetaotluse esitamise kohustus on aja jooksul muutunud, nagu eespool kirjeldatud, mõtlen ma, et kas Euroopa Kohtul ei oleks nüüd äkki sobilik tuua acte clair’i doktriini natuke selgust.

61.      Isiklikult olen kindlal seisukohal, et tõsiasi, et liikmesriigi madalama astme kohus on juba esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse samas või sarnases küsimuses, ei keela sama riigi viimase astme kohtul tugineda acte clair’i doktriinile. Miks see nii on, seda selgitavad kolm põhieeldust.

62.      Esiteks on olukord pärast kohtuotsust Cilfit jt struktuuri poolest radikaalselt muutunud. 1982. aastal oli Euroopa Majandusühendus kümnest liikmesriigist koosnev ja seitsme ametliku keelega töötav organisatsioon. 2015. aasta Euroopa Liit on aga palju keerulisem: tal on 28 õigussüsteemi, 24 ametlikku töökeelt ja palju laiemad pädevusvaldkonnad ning Lissaboni lepinguga loodud uuendusena on ka ELL artikli 19 lõikega 2 antud suurem roll liikmesriikide (ülem)kohtutele. Kui tõlgendada olemasolevat kohtupraktikat jäigalt, oleks „tõelise” acte clair’i olukorra kohtamine parimal juhul sama tõenäoline kui ükssarviku kohtamine.

63.      Teiseks on ka ELTL artikli 267 kolmanda lõiguga seotud kontrolli- ja tasakaalustussüsteem arenenud. Komisjon tunnistab, et tal on kohustus kontrollida, kuidas liikmesriikide viimase astme kohtud kasutavad acte clair’i doktriini.(50) Pealegi sündis kohtuotsus Cilfit jt ligi kümme aastat enne kohtuotsust Francovich jt.(51) Kohtuasjas Köbler(52) tehti otsus pea 20 aastat hiljem. Täna on Euroopa Kohtu(53) – ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIÕK”)(54) – sisuliselt vallutanud menetlused, mis on seotud ELTL artikli 267 kolmandast lõigust tuleneva kohustuse väidetava rikkumisega.

64.      Kolmandaks on lihtsalt tõsi see, et liikmesriikide viimase astme kohtud ei välista praktikas tuginemist acte clair’i doktriinile (otseselt või kaudselt) isegi siis, kui edasikaevatud otsused – või kohtukolleegiumi vähemus – väljendavad eriarvamusi.(55) Seda silmas pidades oleks minu arvates Euroopa Kohtul vale nõuda doktriiniga seotud tingimuste kohaldamisala kõige kitsamat tõlgendamist. See oleks vastuolus nii tegelikkusega kui ka Euroopa Kohtu ja liikmesriikide (ülem)kohtute vahelistele suhetele omase koostöövaimuga.

65.      Kui nüüd pöörduda tagasi käesoleva asja juurde, siis ei ole Euroopa Kohtul palutud selgitada mõistet „kahtlus” (ja veel vähem mõistet „põhjendatud kahtlus”) või „ilmselge”. Hoge Raad on oma eelotsusetaotluse kohtuasjas C-197/14 vormistanud nii, et on ilmne, et tal ei ole kahtlustki selles, kuidas ta oma menetluses asjale lähenema peaks.(56) Ta palub Euroopa Kohtul selgitada ainult seda, kas asjaolu, et madalama astme kohus väljendab kahtlust, tähendab sisuliselt seda, et seepärast peab ka viimase astme kohtul olema kahtlusi. Madalama astme kohtu kahtluste tagajärg peaks sellisel juhul olema vähemalt see, et viimase astme kohus ei saa enam võtta vastutust selle eest, et ta lahendab mõne liidu õiguse küsimuse ise.

66.      Kuid nagu kohtujurist Stix-Hackl on varem märkinud, ei välista asjaolu, et sätet saab tõlgendada kahte moodi, üldjuhul seda, et õige tõlgendus on ilmselge.(57)

67.      Fraasi „siseriiklik kohus [peab] veenduma, et küsimus on niisama ilmselge teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks”, tuleb nii, nagu mina sellest aru saan, tõlgendada võrdselt teiste, Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Cilfit jt loetletud kvalifitseerivate teguritega (vt eespool punkt 53). Seega ei saa seda nõuet tõlgendada absoluutsena. Seda tuleb tõlgendada hoopis nii, et viimase astme kohtu kohtunikud peavad oma mõttes olema veendunud, et teised kohtunikud on nendega samal arvamusel. Nii nagu mina aru saan, moodustavad kohtuotsuse Cilfit jt punktides 16–20 loetletud asjaolud „tööriistakasti”, mille abil saab kindlaks määrata põhjendatud kahtluse olemasolu. Neid tööriistu tuleks käsitleda pigem hoiatustena kui rangete kriteeriumidena ja kui neid õigesti tõlgendada, ei väljenda nad muud kui tervet mõistust.(58) Niisiis ei saa ma erinevalt mõnest kommenteerijast(59) tõlgendada kohtuotsust Cilfit jt nii, et põhjendatud kahtluse mõõtmiseks piisab ainuüksi sellest, kui viidata kohtunike eriarvamustele. Kohtuasjas Cilfit jt küsis ühe liikmesriigi viimase astme kohus Euroopa Kohtult, kas on üldse mõeldav, et liidu õiguse lahendamata küsimuse kohta Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamine ei ole kohustuslik. Euroopa Kohus vastas sellele küsimusele põhimõtteliselt jaatavalt ja püüdis sellega seotud tingimusi kirjeldada nii, et hoida ära kohtulike eriarvamuste teket. Teiselt poolt ei ole kohtuotsuses Cilfit jt midagi selle kohta, mida tuleb järeldada siis, kui kohtulikud eriarvamused tegelikult tekivad, nagu käesolevas asjas.

68.      Selles mõttes tundub mulle vähem oluline see, kas võimalikule eriarvamusele jääb mõne teise liikmesriigi või sama liikmesriigi kohtunik. Euroopa Kohus on ju ikkagi rõhutanud „kohtupraktika erinevuse [ohtu] ühenduse sees”,(60) mis arvestades ELTL artikli 267 kolmanda lõigu konkreetset eesmärki – hoida igas liikmesriigis ära liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku kohtupraktika teket – tähendaks a priori riigisisest stsenaariumi. Teistsugune tõlgendus ei oleks tegelikult mõttekas nende liikmesriikide puhul, kus toimivad eri õigussüsteemid, nagu näiteks Ühendkuningriik. Pealegi, kuigi on tõsi, et siseriiklikke madalama ja viimase astme kohtuid ei kohelda ELTL artikli 267 kontekstis ühtmoodi, tundub, et nendevahelistes suhetes oleks kasulik kasutada ühtset lähenemist: kui liikmesriigi viimase astme kohtu otsus ei ole siduv madalama astme kohtule, kes peab seda otsust liidu õigusega vastuolus olevaks,(61) siis miks peaks viimase astme kohtule olema siduv eriarvamus, mida on väljendanud madalama astme kohus?

69.      Nii et sisuliselt on minu seisukoht järgmine: kui liikmesriigi viimase astme kohus on oma tõlgenduses piisavalt kindel ja valmis võtma vastutust (ja vajaduse korral ka süüd) liidu õiguse küsimuse lahendamise eest ilma Euroopa Kohtu abita, peaks tal selleks olema ka õigus. Kuid selles meepotis on siiski ka tilk tõrva: võimalus, et liikmesriigi viimase astme kohtu vastu algatatakse menetlus eelotsusetaotluse esitamata jätmise ja/või liidu õiguse vale kohaldamise eest. See on risk, mille see kohus peab võtma üksi.(62)

b)      Kas madalama astme kohtu esitatud eelotsusetaotluse vastuse äraootamine on kohustuslik?

70.      Kuigi ma leian küll, et sama liikmesriigi madalama astme kohtu väljendatud kahtlus välistab acte clair’i, viitab Hoge Raadi esimene küsimus, nii nagu see on sõnastatud, võimalusele, et ta kas peab ka ise esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse või ootama ära madalama astme kohtu poolt eeldatavasti samas liidu õiguse küsimuses iseseisvalt algatatud eelotsusemenetluse tulemuse.

71.      Sellisel olukorral on teatavad eripärad. Viimase astme kohus võib muidugi vaatamata sellele, et madalama astme kohus on juba eelotsusetaotluse esitanud, asuda seisukohale, et õige tõlgendamine põhjendatud kahtlusi ei tekita, mistõttu ei ole vaja kannatlikult oodata, kuni Euroopa Kohus on asja kohta teinud oma otsuse, mis võib võtta väga palju aega. Mina saan sellest seisukohast aru.

72.      Sellegipoolest jääb sellises olukorras lahtiseks, kas liikmesriikide viimase astme kohtute kohustus teha Euroopa Kohtuga lojaalset koostööd, nagu see on sätestatud ELL artikli 4 lõikes 3, võib ikkagi tähendada seda, et viimase astme kohus peaks Euroopa Kohtu otsuse ära ootama. Sest isegi kui acte clair’i doktriini mõistliku kohaldamise Luxembourg’ist erinev käsitlemine oleks haruldane nähtus, ei saa seda ka täielikult välistada.

73.      Kuid lojaalse koostöö kohustus ei loo minu arvates selget õiguslikku alust, millest võiks tuleneda kohustus oodata ära Euroopa Kohtu menetluse tulemus. Madalama astme kohtu küsimus võib ju näiteks jääda väljapoole Euroopa Kohtu pädevust või tunnistatakse see lihtsalt vastuvõetamatuks, kuna see ei vasta näiteks Euroopa Kohtu kodukorras sätestatud miinimumnõuetele. Pooled võivad vaidluse Euroopa Kohtu menetluse ajal lahendada ka omavahelise kokkuleppe teel. Seega ohustaks viimase astme kohtu kohustus oma menetlus peatada selgelt menetluse tõhusust ja kiiret õigusemõistmist. Sellegipoolest: kohtuotsust Köbler silmas pidades ei välistaks ma võimalust, et mõnikord võib siiski olla targem Euroopa Kohtu otsus ära oodata.

IV.    Ettepanek

74.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Gerechtshof te ’s-Hertogenboschi ja Hoge Raadi (Madalmaad) esitatud küsimustele järgmiselt:

–        Olukorras, kus ühe liikmesriigi asutused on kindlustatud isikule väljastanud tõendi E101, mis määrab selle isiku suhtes kohaldatavaks selle liikmesriigi õigusaktid, kuid kus kohaldatav sotsiaalkindlustusõigus tuleb nõuete kohaselt kindlaks määrata 27. juuli 1950. aasta Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkuleppe alusel, mis on läbi vaadatud 13. veebruaril 1961 ja 30. novembril 1979 (asjaolu, mida siseriiklikud kohtud peavad veel kontrollima), tuleb nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes artikli 7 lõike 2 punkti a tõlgendada nii, et see ei kohusta teise liikmesriigi asutusi seda tõendit tunnustama;

–        liikmesriigi viimase astme kohus, kes on seisukohal, et liidu õiguse kohaldamine tema lahendatavas asjas on niivõrd ilmselge, et ei jäta ruumi põhjendatud kahtlusele, ei ole ELTL artikli 267 kolmandast lõigust tulenevalt kohustatud esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust üksnes sellepärast, et sama liikmesriigi madalama astme kohus on samas küsimuses juba Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitanud.

1 – Algkeel: inglise.

2 – Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35) muudetud redaktsioonis.

3 – Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustust käsitlev 27. juuli 1950. aasta kokkulepe, mis on läbi vaadatud 13. veebruaril 1961 ja 30. novembril 1979.

4 – Kohtuasjas C-72/14 esitatud eelotsusetaotluses on mainitud nii „AAA-d” kui ka „AAAA-d”; tundub, et tegemist on lihtsa trükiveaga.

5 – Selle kohta vt kohtuotsus Elchinov, C-173/09, EU:C:2010:581, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika.

6 – Vt mh kohtuotsus Torrekens, 28/68, EU:C:1969:17, punkt 6; vrd kohtuotsus Brusse, 101/83, EU:C:1984:187, punkt 11. Komisjon aga väidab, et X-i ja T. A. van Dijki suhtes on kohaldatavad Luksemburgi õigusaktid, olenemata sellest, kas see tuleneb Reini jõe laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuskokkuleppest või määrusest nr 1408/71.

7 – Gerechtshof te ’s-Hertogenbosch peab X-i Reini jõel sõitva laeva laevapere liikmeks. Hoge Raad T. A. van Dijki suhtes oma seisukohta ei väljenda.

8 – Vt kohtuotsus Balazs ja Casa Judeţeană de Pensii Cluj, C-401/13 ja C-432/13, EU:C:2015:26, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika.

9 – Vt kohtuotsus Hoorn, C-305/92, EU:C:1994:175, punkt 10.

10 – Määruse nr 1408/71 artikli 7 lõike 2 punkt c sätestab, et olenemata artikli 6 sätetest kohaldatakse jätkuvalt „sotsiaalkindlustuskonventsioonide, millega liikmesriigid on ühinenud enne käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva, teatud sätteid tingimusel, et need on hüvitisesaajatele soodsamad või need tulenevad teatud ajaloolistest asjaoludest ja nende mõju on ajaliselt piiratud, ning kui need sätted on loetletud III lisas”.

11 – Vt mh järgmised kohtuotsused: Walder, 82/72, EU:C:1973:62; Rönfeldt, C-227/89, EU:C:1991:52; Hoorn, C-305/92, EU:C:1994:175; Thévenon, C-475/93, EU:C:1995:371; Naranjo Arjona jt, C-31/96–C-33/96, EU:C:1997:475; Gómez Rodríguez, C-113/96, EU:C:1998:203; Thelen, C-75/99, EU:C:2000:608; Kaske, C-277/99, EU:C:2002:74; Martínez Domínguez jt, C-471/99, EU:C:2002:523; Habelt jt, C-396/05, C-419/05 ja C-450/05, EU:C:2007:810; Landtová, C-399/09, EU:C:2011:415; Wencel, C-589/10, EU:C:2013:303; ning Balazs ja Casa Judeţeană de Pensii Cluj, C-401/13 ja C-432/13, EU:C:2015:26.

12 – C-23/92, EU:C:1993:339, punktid 23–25.

13 – Ibid., punkt 25 (kohtujuristi kursiiv). Vt ka kohtuotsus Walder, 82/72, EU:C:1973:62, punktid 6 ja 9.

14 – 187/73, EU:C:1974:57.

15 – Ibid., punktid 18–21, mida kinnitab kohtuotsus Frascogna, 157/84, EU:C:1985:243, punkt 13.

16 – 28/68, EU:C:1969:17.

17 – Nõukogu 25. septembri 1958. aasta määrus (EMÜ) nr 3 võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse kohta (EÜT 1964, lk 561).

18 – 19. juunil 1980 Roomas allakirjutamiseks avatud (EÜT 1980 L 266, lk 1).

19 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) (ELT 2008, L 177, lk 6).

20 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus EÜT 2004, L 200, lk 1). See määrus tühistas ja asendas määruse nr 1408/71 alates määruse nr 883/2004 jõustumiskuupäevast (1. mai 2010).

21 – 23. detsembri 2010. aasta erandikokkulepe Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete suhtes kohaldatavate õigusaktide kohta, vastu võetud määruse nr 883/2004 artikli 16 lõike 1 alusel.

22 – Kohtuotsuses Brusse, 101/83, EU:C:1984:187, sedastas Euroopa Kohus, et määrusest nr 1408/71 tulenevad töötajale õigused määruse artikli 17 alusel sõlmitud kahepoolse kokkuleppe suhtes.

23 – C-202/97, EU:C:2000:75.

24 – Nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määrus (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes rakendamise kord (EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 83), muudetud redaktsioonis.

25 – C-202/97, EU:C:2000:75.

26 – C-202/97, EU:C:2000:75.

27 – Vt kohtuotsused Banks jt, C-178/97, EU:C:2000:169; Herbosch Kiere, C-2/05, EU:C:2006:69; ning Format Urządzenia i Montaże Przemysłowe, C-115/11, EU:C:2012:606.

28 – Selle kohta vt kohtuotsus Bouman, C-114/13, EU:C:2015:81, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika.

29 – Vt mh kohtuotsus FTS, C-202/97, EU:C:2000:75, punkt 53.

30 – Selle kohta vt kohtuotsus Bouman, C-114/13, EU:C:2015:81, punktid 25–27. Selles kohtuasjas väitis komisjon ka tulemuseta, et kõnealune dokument on siduva toimega; vt kohtujuristi ettepanek, Szpunar, kohtuasi Bouman, C-114/13, EU:C:2014:123, punkt 28. Vt ka kohtuotsus Adanez-Vega, C-372/02, EU:C:2004:705, punkt 48, vrd punkt 36.

31 – On selge, et Euroopa Kohus ei saa seda väidet kontrollida. Mul ei ole aga jäänud märkamata, et Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete sotsiaalkindlustuse halduskeskus on välja andnud teatavad kokkuleppega loodud süsteemile vastavad standardvormid. Need vormid on lisatud nt 2. märtsi 1989. aasta otsusele nr 2; 13. oktoobri 1989. aasta otsusele nr 3; ja 27. märtsi 1990. aasta otsusele nr 5 (mis on asendatud 26. juuni 2007. aasta otsusega nr 7). Kõik need vormid ja otsused on allalaaditavalt avaldatud Reini navigatsiooni keskkomisjoni veebisaidil (http://www.ccr-zkr.org).

32 – Kohtuotsus Cilfit jt, 283/81, EU:C:1982:335, punkt 16.

33 – Vt mh kohtuotsused Hoffmann-Laroche, 107/76, EU:C:1977:89, punkt 5; ja Pedro IV Servicios, C-260/07, EU:C:2009:215, punkt 32.

34 – 283/81, EU:C:1982:335.

35 – Selle kohta vt kohtuotsus Parfums Christian Dior, C-337/95, EU:C:1997:517, punkt 25; ja arvamus 1/09, EU:C:2011:123, punktid 84 ja 85.

36 – Mis on Euroopa Kohtu kohaselt järgmised: see, et liidu õigusaktid on välja töötatud mitmes keeles; liidu õiguses kasutatav terminoloogia; ja eelkõige tõlgendamismeetodid; vt kohtuotsus Cilfit jt, 283/81, EU:C:1982:335, punktid 16–20.

37 – Vt Rasmussen, H., „The European Court’s Acte Clair Strategy in C.I.L.F.I.T. Or: Acte Clair, of Course! But What does it Mean?”, 9 EL Rev. (1984), lk 242 ja 243.

38 – 283/81, EU:C:1982:335.

39 – Vt kohtujuristi ettepanek, Stix-Hackl, kohtuasi Intermodal Transports, C-495/03, EU:C:2005:215, punkt 84. Endine kohtunik Edward kasutas väljendit „not ideal” (mitteideaalne); vt Edward, D., „CILFIT and Foto-Frost in their Historical and Procedural Context”, Maduro, M. ja Azoulai, L. (toim), The Past and Future of EU Law. The Classics of EU Law Revisited on the 50th Anniversary of the Rome Treaty 2010, Hart, 2010, lk 179.

40 – Vt kohtujuristi ettepanek, Jacobs, kohtuasi Wiener SI, C-338/95, EU:C:1997:352, ja eelkõige selle punktid 18–21.

41 – Vt kohtujuristi ettepanek, Ruiz-Jarabo Colomer, kohtuasi Gaston Schul Douane-expediteur, C-461/03, EU:C:2005:415, punktid 2–4.

42 – Vt kohtujuristi ettepanek, Tizzano, kohtuasi Lyckeskog, C-99/00, EU:C:2002:108, punktid 60–76 ja eelkõige punkt 65.

43 – 283/81, EU:C:1982:335.

44 – 28/62–30/62, EU:C:1963:6, punkt 38.

45 – Kohtuotsuse Hoffmann-Laroche, 107/76, EU:C:1977:89, punktides 5 ja 6 kinnitas Euroopa Kohus, et eelotsusetaotluse esitamise kohustus ei kehti viimase astme kohtule ajutiste meetmete kohaldamise menetluses tingimusel, et pooled saavad oma vaidluse menetluses lahendada sisuliselt, ning selle ajal saab Euroopa Kohtule esitada eelotsusetaotluse. Vt ka kohtuotsus Morson ja Jhanjan, 35/82 ja 36/82, EU:C:1982:368, punktid 9 ja 10.

46 – Vt kohtujuristi ettepanek, Capotorti, kohtuasi Cilfit jt, 283/81, EU:C:1982:267, ja eelkõige punkt 4.

47 – Mainida tuleb siiski ka kohtuotsust Parfums Christian Dior, C-337/95, EU:C:1997:517, punkt 30. Selles sedastas Euroopa Kohus, et riigi viimase astme kohus, mis peab vastavalt rahvusvahelisele õigusele õiguse tõlgendamise kohta taotlema selleks loodud kohtu (selles kohtuasjas Beneluxi Kohus) eelotsust, on vabastatud ELTL artikli 267 kolmandast lõigust tulenevast eelotsusetaotluse esitamise kohustusest, kui see rahvusvaheline kohus ise on kohustatud esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja ka teeb seda.

48 – Kohtuotsus C-495/03, EU:C:2005:552, punkt 35.

49 – Vt kohtuotsus Gaston Schul Douane-expediteur, C-461/03, EU:C:2005:742, punkt 19.

50 – Vt Lenaerts, K., Maselis, I. ja Gutman, K. (Nowak, J., toim), EU Procedural Law, 1. tr, Oxford, 2014, lk 102, kus tsiteeritakse komisjoni presidendi Thorni poolt 25. juulil 1983 parlamendiküsimusele antud vastust (EÜT 1983, C 268, lk 25) ja tuntud rikkumismenetlust, mille komisjon algatas Rootsi Kuningriigi vastu väitega, et selle Högsta Domstolen (ülemkohus) on rikkunud ELTL artikli 267 kolmandat lõiku (põhjendatud arvamus 2003/2161, K(2004) 3899, 13. oktoober 2004). Selle kohta vt ka kohtujuristi ettepanek, Tizzano, kohtuasi Lyckeskog, C-99/00, EU:C:2002:108, punkt 65.

51 – Kohtuotsus liidetud kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90, EU:C:1991:428.

52 – Kohtuotsus C-224/01, EU:C:2003:513. Euroopa Kohus viitab selles sõnaselgelt ELTL artikli 267 kolmandast lõigust tulenevale kohustusele, vt punkt 55.

53 – Sellega seoses vt ka kohtuotsus komisjon vs. Hispaania C-154/08, EU:C:2009:695, punktid 64–66 (vt ka punkt 126) ja arvamus 1/09, EU:C:2011:123, punktid 84–87. Käesoleva näite kohta vt menetluses olev kohtuasi C-160/14: Ferreira da Silva e Brito jt.

54 – EIÕK on mitu korda sedastanud, et „riikide kohtud, kelle otsuseid ei saa siseriikliku õiguse kohaselt edasi kaevata ja kes keelduvad oma menetluses tekkinud liidu õigusega seotud tõlgendusküsimuse kohta esitamast Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust, on kohustatud oma keeldumist põhjendama vastavalt Euroopa Kohtu praktikas loodud eranditele. See tähendab, et nad peavad põhjendama, miks see küsimus on nende arvates ebaoluline, et Euroopa Kohus on asjaomast liidu õiguse küsimust juba tõlgendanud või et liidu õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et ei jää ruumi põhjendatud kahtlusele”; vt mh kohtuotsus Vergauwen jt vs. Belgia, nr 4832/04, punkt 90, 10.4.2012, ja seal viidatud kohtupraktika (mitteametlik tõlge).

55 – Vt mh House of Lords’i (Ühendkuningriik) otsus Regina vs. London Boroughs Transport Committee [1992] 1 CMLR 5, eelkõige punkt [45]; Court of Appeal’i (Inglismaa ja Wales) (Ühendkuningriik) otsus Mighell vs. Reading & Another [1998] EWCA Civ 1465, punkt [35]; House of Lords’i otsus Three Rivers DV vs. Bank of England (No 3) [2000] 3 CMLR 205; Högsta Domstolen’i (Rootsi ülemkohus) otsus NJA [2004] 735; Vestre Landsret’i (Taani lääne piirkonnakohus) kui viimase astme kohtu otsus kohtuasjas UfR [2007] 54 (muudetud erakorralises korras Højesteret’i (Taani ülemkohus) poolt kohtuasjas UfR [2011] 539 pärast otsust Mickelsson ja Roos, C-142/05, EU:C:2009:336); Supreme Court’i (Ühendkuningriik) otsus The Office of Fair Trading vs. National plc jt [2009] UKSC 6, eelkõige punkt [49]; ning Portugali otsused, mis on kõne all veel menetluses olevas kohtuasjas C-160/14: Ferreira da Silva e Brito jt.

56 – Hoge Raad viitab konkreetselt oma 11. oktoobri 2013. aasta otsusele nr 12/04012, ECLI:NL:HR:2013:CA0827, kus ta jõudis järeldusele, et tõendile E101 ei saa Reini jõel sõitvate laevade laevapere liikmete puhul omistada mitte mingisugust tähtsust. T. A. van Dijk mainib ka Hoge Raadi 9. detsembri 2011. aasta otsust nr 10/03927, ECLI:NL:HR:2011:BQ2938, kus Hoge Raad tuleb väidetavalt samale järeldusele tõendi E106 puhul.

57 – Vt kohtujuristi ettepanek, Stix-Hackl, kohtuasi Intermodal Transports, C-495/03, EU:C:2005:215, punkt 110.

58 – Samal seisukohal on eespool viidatud Edward, D., lk 178.

59 – Vt eelkõige Broberg, M. ja Fenger, N., Preliminary References to the European Court of Justice, 2. tr, 2014, Oxford, lk 240–246.

60 – Vt kohtuotsus Intermodal Transports, C-495/03, EU:C:2005:552, punkt 33. Kohtujuristi kursiiv.

61 – Vt kohtuotsus Elchinov, C-173/09, EU:C:2010:581, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika.

62 – Selle kohta vt kohtuotsus Intermodal Transports, C-495/03, EU:C:2005:552, punkt 37. Värskemaid näiteid liikmesriikide otsustest seoses oma viimase astme kohtute keeldumisega taotleda Euroopa Kohtult eelotsust: Sofiysky gradski sad’i (Sofia linnakohus, Bulgaaria) 3. jaanuari 2014. aasta otsus kohtuasjas Pretsiz 2 EOOD vs. Bulgaaria, nr 1782/2013; Ustavno sodišče Republike Slovenije (konstitutsioonikohus, Sloveenia) 21. novembri 2013. aasta otsus, ECLI:SI:USRS:2013:Up.1056.11; Alkotmánybíróság’i (konstitutsioonikohus, Ungari) 19. mai 2014. aasta otsus kohtuasjas nr 3165/2014; ja Bundesverfassungsgericht’i (konstitutsioonikohus, Saksamaa) 28. augusti 2014. aasta otsus kohtuasjas nr 2 BvR 2639/09.